Suhtumine homoseksualismi – teoloogiast seksuoloogiani

12 minutit lugemist

Milline on üldse omasoolise armastuse loomus? Paljude sajandite vältel on vaadeldud sugu ja seksuaalsust eranditult reproduktiivse, soo jätkumist kindlustava käitumise kontekstis. Loomulikult, inimesed on alati teadnud, et seksuaalne soov ja nauding ei sõltu laste sünnitamisest ja on väärtus omaette. Kuid Euroopa antiseksuaalse kultuuri rüpes sündinud teooriad sellega ei arvestanud. Seksuaalset külgetõmmet võisid need mõista ja heaks kiita üksnes kui soojätkamise stiimulit: orgasm, suguaktist saadud nauding – see on tasu eeskujuliku käitumise eest. Omasooliste inimeste vastu tuntav iha nägi seejuures välja loomuvastase väärastusena, n0agu kõik teisedki laste sünnitamisega mitte seotud erootikavormid, näiteks masturbeerimine või oraalne seks.

Erinevalt keskaegsest usuteadusest, mis ei klassifitseerinud ega hinnanud mitte niivõrd indiviide endid, kuivõrd nende tegusid ja mõtteid, mis võisid olla õiged (vooruslikud) või ebaõiged (patused), muutis 19. sajandi teadus homoseksuaalid eriliseks inimliigiks, kellel „seksuaalse tunde inversiooniga“ kaasnevad paljud teised haiglaslikud ja moraalselt vastuvõetamatud jooned. Kuigi teadlased vaidlesid, kas see seisund on kaasa sündinud või omandatud, tundus lõplik erinevus hetero- ja homoseksuaalide vahel absoluutsena.
Kuna pederastia oli patt ja kuritegu, huvitusid esimesed kohtumeditsiini spetsialistid eelkõige kehalistest tundemärkidest, mille alusel pederasti võib ära tunda ja paljastada. Itaalia meedik, Rooma paavsti õukonnaarst Paolo Zaccia (1584–1659), kelle traktaat oli kuni 19. sajandi keskpaigani selles valdkonnas autoriteetseim, pidas peamiseks tunnuseks ja passiivse pederastia tõestuseks päraku seisundi muutusi, eelkõige nahavoltide kadumist anaalsuhete tagajärjel. Prantsuse kohtuekspert Ambruaz Tardieu (1818–1879) läks kaugemale. Tardieu arvates on passiivse pederasti anus sile, ilma nahavoltideta veel enne pederastiaga tegelemise alustamist, aktiivse pederasti suguti on aga peenike, alaarenenud, väikese peaga, kõverdunud nagu koeral, lesbide kõrgenenud tundlikkuse eksimatuks tunnuseks pidas ta aga liigkarvasust (hirsutismus) ja suurenenud kliitorit. Psühhiaatria eraldumisel iseseisvaks meditsiiniharuks (termin ilmus 1808. aastal) hakkas pederastia järk-järgult psühhologiseeruma. Prantsuse psühhiaatrid Philippe Pinel (1745–1826) ja Jean Etienne Dominic Eskiroll (1772–1840) arvasid, et „hullumeelsus“ võib olla mitte üksnes üldine, vaid ka osaline; üks sellistest „monomaaniatest“ olevat „sugutungi väärastumine“. Inglise psühhiaater James Cauls Prichard (1786–1848) mõtles selle jaoks välja termini „moraalne hullumeelsus“. Seoses psühhopaatia mõiste tekkimisega hakati rääkima „seksuaalsetest psühhopaatiatest“ jne.
Autoriteetse kohtumeditsiini käsiraamatu autor Johannes Ludwig Kasper (1796–1864), leidmata uuritud pederastidel kirjanduses kirjeldatud füüsilisi tunnuseid, hakkas uurima nende psühholoogiat ja päevikuid. Ta jõudis järeldusele, et suguline tõmme omasooliste vastu – see on omamoodi „vaimne hermafrodiitsus“. See kiindumus võib jääda platooniliseks, erinemata millegi poolest tavalisest armastusest. Saksa psühhiaater Karl Friedrich Otto Westphall (1833–1890) nimetas seda fenomeni „vastandlikuks“ või „väärastunud“ seksuaalseks külgetõmbeks, mille aluseks on vegetatiivse närvisüsteemi arengu kaasasündinud patoloogia, mis moonutab „kogu omaenese soo sisemaailma“. Hiljem hakati seda seisundit nimetama sugutungi inversiooniks (ümberpööramine, pahupidi pööramine). Sõna „inversioon“ kõlab pehmemalt kui „perversioon“ (väärastumus), kuid jääb samuti patoloogia valdkonda.
Religioosse paradigma („soodoma patt“) asendumine psühhiaatrilisega („seksuaalne psühhopaatia“) oli kindel samm edasi. Kuigi „seksuaalne psühhopaat“ nägi välja sama eemaletõukav nagu „pederast“, polnud ta niivõrd kurjategija, kui haige, kannatav inimene. Kuid see kätkes ka ohtu. Varasema ettekujutuse järgi võis pederastia akti toime pannud (selle eest teda karistati) inimene kahetseda ja end parandada. Religioon jättis patusele lootuse. Aga mida võis nõuda psüühiliselt mittetäisväärtuslikult „seksuaalselt psühhopaadilt“? Üks ja seesama teooria võis olla nii apologeetiline („inimene pole süüdi, et sündis ebardina“) kui ka süüdistav („ühiskonda on vaja kaitsta degenerantide eest“). Sageli varjasid poliitilised kaalutlused seejuures küsimuse olemuse.
Sellise omasooliste armastuse „medikaliseerimise“ vastu protesteerisid juba mõned 19. sajandi mõtlejad. Saksa ajakirjanik ja jurist Karl-Heinrich Ullrichs (1825–1895), kes oli samuti homoseksuaal, tõestas oma „Meestevahelise armastuse mõistatuse uurimustes“, mis avaldati üksikute raamatutena alates 1864. aastal, et urning“d pole haiged, vaid eriline „kolmas sugu“ (naise hing mehe kehas). Arvates, et iga viiesajas mees on urning, astus Ullrichs välja nende kriminaalkurjategijaks pidamise vastu. Saksa-ungari kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Karal Maria Kertbeny (1824–1882, aastani 1847 kirjutas ta varjunime Doktor Benkert all, seepärast peavad paljud teda ekslikult meedikuks), kes esimesena pakkus välja termini „homoseksuaalsus“, mitte üksnes ei tõestanud, et homoseksuaalsus on loomulik ja kaasasündinud, vaid apelleeris ka õigusriigi üldistele printsiipidele, mis kohustavad kodanike isiklikku ellu mittesekkumise reeglit laiendama ka homoseksuaalidele. Kertbeny rõhutas, et inimese seksuaalsus on mitmekülgne. Hetero- ja homoseksuaalide kõrval on olemas ka „monoseksuaalid“, kellel on seksuaalse rahulduse saamise peamiseks vormiks onaneerimine, ja „ambiseksuaalid“, kes ühendavad heteroseksuaalse abielu ja homoseksuaalsed suhted. Homoseksuaalsed mehed ise on samuti väga erinevad. Kertbeny oli igasuguse, sageli nõiaprotsesse meenutava sümptomatoloogilise liigituse vastane.
19. sajandi kohtuarstidele ja psühhiaatritele polnud sellised avarad vaated omased. Paljude 19. sajandi ja 20. sajandi alguse psühhiaatrite ja kohtuarstide võõrastav-vaenulik suhtumine omasooarmastusse ja selle kandjatesse polnud seletatav mitte üksnes nende isiklike eelarvamuste ja professionaalsete hoiakutega (arst otsib nimelt patoloogiat), vaid ka selle inimmaterjaliga, millega neil tuli tegemist teha. Kohtuarstide nägemisvälja sattusid kõige sagedamini inimesed, kelle psüühika oli tõepoolest, lisaks homoseksuaalsusele, koormatud psüühiliste probleemide ja kõrvalekalletega. Mõned neist olid toime pannud raskeid kuritegusid.
Omamata ettekujutust, kuidas käituvad tavalised, „normaalsed“ homoseksuaalid, assotsieerus ekspertidel-meedikutel tahtmatult kogu see haiglaslike ja sotsiaalselt vastuvõetamatute joonte kogum ebatavalise seksuaalse orientatsiooniga ja nad eeldasid, et leiavad neid ka järgmiste patsientide juures. Aga kes otsib, see leiab alati. Homoseksuaalsuse psühhopatologiseerimine mõjus nagu iserealiseeruv prognoos, mis kujundas nii arsti kui ka patsiendi teadvust. Samal ajal võis see – ja ainuüksi see! – küsitavaks muuta homoseksuaalsuse eest kriminaalvastutusele võtmise.
Selles mõttes on iseloomulik selle perioodi autoriteetseima psühhiaatri parun Richard von Krafft-Ebingi (1840–1902) vaadete evolutsioon, kelle meditsiinikäsiraamatut „Seksuaalne psühhopaatia“ avaldati 1886. kuni 1920. aastani üheksateist kordaja peeti klassikaliseks. Krafft-Ebing alustas oma psühhiaatriliste patsientide seksuaalhäirete uurimisest. Vastandina Ullrichsile pidas ta homoseksuaalsust patoloogia ja degeneratsiooni ilminguks, kuid nõudis visalt, et selle kaasasündinud ja omandatud vorme rangelt eristataks. Kuid tema vaated muutusid, kui ta jõudis vangla- ja psühhiaatriahaiglate asukate uurimiselt enamharitud ühiskonnakihtideni. Kogunud ligi 20 000 haiguslugu, millest 300 avaldati tema raamatu 14., tema eluajal viimases väljaandes (raamatu tõlge vene keelde, mille kordustrükk ilmus 1996. aastal, on tehtud esimesest väljaandest), õppis Krafft-Ebing paremini mõistma oma patsiente, tunnistas, et homoseksuaalsust esineb ka täiesti normaalsetel inimestel ja toetas selle eest kriminaalvastutusele võtmise kaotamist. Tema liigse moraliseerimiseta avaldatud mina-vormis jutustused (narratiivid), nende seas oli ka Ullrichsi autobiograafia, said 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse homoseksuaalidele hindamatuks informatsiooniallikaks ning soodustasid homoseksuaalse identiteedi kujunemist.
20. sajandi alguses avaldasid üsna suurt mõju Berliini neuroloogi Albert Molli (1862–1939) tööd, kes hakkas ühena esimestest uurima laste ja noorukite seksuaalsust. Homoseksuaalsus on Molli arvates alati haigus, kui mitte tingimata kaasa sündinud. Moll arvas nagu psühholoog Max Dessoir’gi, et inimese seksuaalse orientatsiooni kujunemine läbib kaks faasi. Esimeses faasis, sugulise küpsemise algusest kuni 20. eluaastani ei ole seksuaaltung veel objekti järgi diferentseeritud ja võib suunduda nii vastassoost inimeste kui ka omasooliste poole. See teeb ühelt poolt võimalikuks laste ja noorukite homoseksuaalse võrgutamise, teiselt poolt – lapse potentsiaalsete ja reaalsete homoseksuaalsete kalduvuste psühhoteraapilise korrektsiooni. Moll arvas, et täiskasvanute vahelised homoseksuaalsuhted ei peaks olema karistatavad, kuid homoseksuaalid, kes meelitavad eksiteele „diferentseerimata veetluse“ staadiumis olevaid noori, tuleb isoleerida. Homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise liikumise suhtes, mille aktiivne osaline oli tema ideeline vastane Hirschfeld, oli Mollil, üsna reaktsiooniliste vaadetega inimesel, teravalt vaenulik hoiak.
20. sajandi alguse homoseksuaalsuse mõjukaim uurija ja teoreetik oli Magnus Hirschfeld (1865–1935). Pärit jõukast juudi perekonnast, tegeles ta algul lingvistika ja filosoofiaga, hiljem aga lõpetas Berliinis meditsiiniteaduskonna. Olles ise homoseksuaal, pühendas Hirschfeld kogu oma elu omasooarmastuse rehabiliteerimisele ja dekriminaliseerimisele. Juba oma esimeses, pseudonüümi all ilmunud raamatus „Sappho ja Sokrates ehk Millega seletatakse meeste ja naiste armastust omasooliste isikute vastu?“ (1896) kinnitas Hirschfeld, et omasooarmastus on inimese seksuaalsuse lahutamatu osa, aga homoseksuaalide kohtuliku jälitamise kaotamine vastab ühiskonna kõrgeimatele huvidele. Jutt pole mitte soosimisest, vaid õiglusest, sest homoseksuaalne tung ei ole vaba valiku tulemus, vaid sellel on sügavad konstitutsionaalsed juured. 1897. aastal organiseeris Hirschfeld, nüüd juba avalikkuse eest varjumata, Teaduslik-humanitaarse Komitee, maailma esimese homoseksuaalide õigusi kaitsva organisatsiooni. Petitsioonile, milles nõuti Saksa kriminaalkoodeksi antihomoseksuaalse 175. paragrahvi tühistamist, kirjutas alla ligi 6 tuhat inimest, sealhulgas paljud saksa intelligentsi juhtivad esindajad. 1899. aastal hakkas ta välja andma maailma esimest tervenisti homoseksuaalsuse probleemidele pühendatud teadusharudevahelist ajakirja Jahrbuch für sexuelle Zwischenstufen, mis eksisteeris 23 aastat ja koondas kõiki selle ala juhtivaid spetsialiste.
Lisaks kliinilistele andmete kasutas Hirschfeld esimesena ankeedimeetodit. 1903. aasta detsembris levitas ta 3 tuhande Berliini tudengi seas, 1904. aastal 5721 metallitöölise hulgas küsimustikke, paludes neil anonüümselt vastata oma erisoooliste ja omasooliste kontaktide ja kiindumuste kohta. Küsimustele vastasid 1696 üliõpilast ja 1912 töölist. Neid ja teisi andmeid kasutas Hirschfeld oma fundamentaalses uurimuses „Meeste ja naiste homoseksuaalsus“ (1914). Pärast Esimest maailmasõda osales Hirschfeld aktiivselt Ülemaailmse Seksuaalsete Reformide Liiga töös ja asutas 1919. aastal Berliinis maailma esimese Seksuoloogia Instituudi (Institut für Sexualwissenchaft), mis tegutses kuni 1933. aasta maini, mil see fašistide poolt rüüstati ja põlema süüdati. Hirschfeld kavatses instituudi Pariisi üle viia, kuid suri, jõudmata seda teostada.
Hirschfeldi arvates oli homoseksuaalsus kaasa sündinud, ent mitte patoloogia, vaid sugude diferentseerumise protsessi fülo- ja ontogeneesi „vahepealne lüli“. Meeste ja naiste vahelised erinevused avalduvad sellistes sfäärides nagu reproduktiivsed suguorganid, teised kehalised omadused, seksuaalne veetlus ja hingelised (psüühilised) omadused. Kuna loodus ei tee hüppeid, on igal neist parameetritest oma ülemineku- ja vahevariandid. Samaaegne meeste ja naiste suguorganite esinemine annab hermafrodiitsuse; kehaehituse määramatus, kahesus – psüühilise androgüünsuse; seksuaalse veetluse inversioon sünnitab homo- ja biseksuaalsuse, teiste hingeliste omaduste inversioon – transvestismi. Sarnaselt „normaalsetele“ inimestele on homoseksuaalid ja lesbid individuaalsed, igaüks neist on „vahepealne“ omaenese moodi ja kannab endas „omaenese loomust ja omaenese seadust“.
Kuigi saksa teadlane Iwan Bloch (1873–1922) oli praktiseeriv arst, huvitus ta rohkem kulturoloogilistest ja ajaloolistest süžeedest. Algul pidas Bloch homoseksuaalsust harvaesinevaks, kuid põhimõtteliselt ravitavaks patoloogiaks, mis esineb 0,01% meestest. Selle leviku peamiseks teguriks pidas ta lapseea ebasoodsaid tingimusi: võrgutamist täiskasvanute poolt, seksuaalseid mänge eakaaslastega, erogeensete tsoonide stimuleerimist kere peale andmisel, ebaõnnestumisi suhetes naistega ja üldist hirmu nende ees, mis on osaliselt motiveeritud hirmust nakatuda suguhaigustesse. Hirschfeldi ja etnograafilise kirjanduse mõjul muutis Bloch 1908. aastal järsult oma seisukohta ja tunnistas, et homoseksuaalsus erineb teistest perverssustest, selle harrastajaid aga ei tohi taga kiusata.
Kui Saksamaal murti piike peamiselt kriminaalvastutuse ümber – mõista kohut või mitte?, siis Prantsusmaal polnud see probleem aktuaalne: Napoleoni koodeks tühistas kriminaalvastutuse homoseksuaalsete tegude eest juba 1810. aastal. Prostitutsiooni legaalsus seevastu muutis Prantsuse teadlaste jaoks erakordselt tähtsaks avaliku ja eraelu vahekorra, sündimuse langus aga perekonna alustugede tugevdamise küsimuse. Kummaski kontekstis ei tekitanud homoseksuaalsus just sooje tundeid.
Nagu ka nende Saksa kolleegid, pidasid Prantsuse psühhiaatridki homoseksuaalsust haiguseks. Psühhoneuroloog Jean-Martin Charcot ja psühhiaater V. Manjan pidasid „genitaalse tunde inversiooni“ kaasasündinuks ja püüdsid seda hüpnoosi abil edutult ravida. Psühholoog Alfred Binet aga kinnitas vastupidist: kõik sugulised väärastused on ideede spetsiifiliste assotsiatsioonide tulemus. Näiteks assotsieerub noorukil suguline erutus mingi tingimuse või ärritajaga, pärast seda kutsub vastav stiimul tal erootilise efekti esile automaatselt.
Itaalias oli mõjukas psühhiaater ja kriminoloog Cesare Lombroso (1836–1909) kindlalt „degeneratsiooni“ positsioonil. Lombroso vaatevinklist on igasugusel kriminaalsel käitumisel – kuritegevuse ajaloolisusest ja tinglikkusest teadlane ei mõelnud – oma neuroloogiline baas ja selle juur on kesknärvisüsteemi rikkes. Lombroso arvates on homoseksuaalsus psüühilise hermafrodiitsuse vorm, naasmine ühe varasema, juba läbitud bioloogilise evolutsiooni astme juurde. Faktoriteks, mis toovad esile selle varjatud bioloogilise pärandi, pidas Lombroso epilepsiat ja kretinismi. Kõiki mandumise vorme püüdis Lombroso kindlaks määrata kolju kuju ja teiste antropomeetriliste näitajate alusel. Sündinud kurjategijaid ja hullumeelseid ei tohi kohtulikult karistada, kuid neid on vaja hoida psühhiaatriahaiglates ning välistada nende paljunemine. Mis aga puutub geniaalsetesse homoseksuaalidesse, nagu Michelangelo ja Verlaine, siis Lombroso arvates on geniaalsus seotud peaaju teatud osade haiglasliku suurenemisega teiste osade arvel. Siit tulenevat geeniuste tõmme kuritegevuse, hullumeelsuse ja homoseksuaalsuse poole.
Omasooarmastus on kesksel kohal suurima inglise seksuoloogi Henry Havelock Ellise (1859–1939) töödes. Tema esimene raamat „Seksuaalne inversioon“, mis avaldati 1906. aastal Saksamaal ja aasta hiljem Inglismaal, kus seda kohe kohtulikult jälitama asuti kui „kiimalist, kahjulikku, pahelist, räpast, skandaalset ja sündsusetut“, sisaldas põhjalikku ülevaadet kõikidest tol ajal teadaolevaist faktidest homoseksuaalsete kontaktide kohta loomariigis, „primitiivsetel“ rahvastel, antiikajal, vanglates jne. Ellise arvates pole omasooarmastuse kalduvus, olles kaasa sündinud, ei haigus ega ka kuritegu. Palju väärtuslikke andmeid sisaldavad ka teised Ellise tööd, eriti tema seitsmeköiteline „Soopsühholoogia uurimused“ (1896–1928).
Homoseksuaalsuse vastu tundsid huvi ka vene teadlased. Mõjukaim vene spetsialist oli Peterburi Sõjalis-meditsiinilise Akadeemia professor Benjamin Mihhailovitš Tarnovski. Tema raamat „Sugutungi väärastumine: kohtulik-psühhiaatriline ülevaade arstidele ja juristidele“ (1885) avaldati venekeelse väljaandega peaaegu samaaegselt ka saksa keeles, hiljem inglise ja prantsuse keeles. Sarnaselt oma saksa ja itaalia eelkäijatele, kelle seast ta hindas eriti Lombrosot, arvas Tarnovski, et sugutungi väärastumine võib meestel olla nii kaasa sündinud kui ka omandatud. Mõlemasse vormi suhtus ta sügava jälestusega ja pidas neid amoraalseteks, kuid sünnipärase väärastuse puhul pidas kohtulikku karistamist ebaõiglaseks. Naiste kalduvust prostitutsioonile pidas Tarnovski samuti sünnipäraseks, astudes välja prostituutidesse humaanse suhtumise vastu. Tarnovski sallimatust homoseksuaalsuse vastu täiendas tema, isegi temasse sümpaatiaga suhtuvat Lombrosot šokeeriv, antisemitism.
Artiklis „Väärastunud sugutungide ja onanismi ravimine sisendusega“ järeldas V. M. Behterev (1857–1927) „väärastunud sugutungid“ „patoloogilistest komplekssetest refleksidest“ ja soovitas neid ravida sisenduse ja hüpnoosiga. Hiljem tõestas Behterev artiklis „Sugutungi väärastumisest ja kõrvalekaldumisest“ (1926), et homoseksuaalne sugutung on isiksuse seksuaalse arengu kriitilisel ajal mõjuvate väliste tegurite õnnetu tulemus. Peaaegu kõigis tema poolt näiteks toodud haiguslugudes tekkis „väärastumine“ eakaaslaste mõjul sugulise küpsemise perioodil. Sellest vabanemiseks peab patsient end vabatahtlikult allutama hüpnoosile ja sisendusele ning sihikindlalt heteroseksuaalseid suhteid alal hoidma. Eriti tähtis on aga profülaktika, noorukite õige seksuaalkasvatus.

Igor Koni raamatust „Kuuvalgus koidikul“. (AS Kirjastus Ilo, 2004)

0

Your Cart