Stalini lõpp – nii ta raibe läks!

5 minutit lugemist

Venemaa 20. sajandi ajalugu on kümneid kordi ümber kirjutatud, mistõttu tekib suuri raskusi arusaamisega, kus on pooltõde ja kus varjamatu vale. Selles osas pakuvad mõnevõrra lohutust 2011. aastal ilmunud memuaarid, milles tuntud arst räägib Venemaa ajaloost avameelselt, tõepäraselt ja ausalt.

Käsikiri oli pool sajandit peidus

Aleksandr Mjasnikov (1899–1965) oli Nõukogude Liidu üks tunnustatumaid terapeute, kardiolooge. Töötanud Novosibirski, Leningradi ja Moskva meditsiiniinstituutides, sai temast 1948. aastal NSV Liidu teraapiainstituudi direktor ja ühtlasi akadeemik. Tema tähtsamad uurimistööd käsitlesid hüpertooniat, ateroskleroosi, pärgarterite puudulikkust, maksahaigusi, malaariat, brutselloosi. Mjasnikov pani aluse nõukogude terapeutide koolkonnale, mille üheks tuntumaks esindajaks sai endine tervishoiuminister Jevgeni Tšazov, kes nimetas oma õpetajat suureks teadlaseks ja väljapaistvaks arstiks.

Professor ja akadeemik Aleksandr Mjasnikov.

Mjasnikov oli kindla iseloomuga ning rääkis kõigest otse ja avameelselt, mistõttu teda nõukogude poliitilises juhtkonnas ei sallitud. Teda küll ei kiusatud taga, kuid maailmanimega arsti juubelile ei saabunud näiteks kedagi tervishoiuministeeriumi juhtkonnast.
Mjasnikovi üheks lemmikhobiks oli käia koos kaunite aspirantidega kontserdil, kunstinäitusel, teatris. Ükskord sattus talle peale tollase tervishoiuministri Kurašovi abikaasa, kes nimetas professorit amoraalseks ja käskis oma mehel kord majja lüüa. Mjasnikov sai intriigidest teada ja teatas ülikooli rektorile: „Ministrile ütelge, et käin kontserdil ja teatris sellega, kellega tahan. Las tegeleb tervishoiuprobleemidega, mitte ärgu tikkugu eraellu.“
Ka Mjasnikovi kirjutatud memuaarid konfiskeeriti pärast doktori surma, neid ei lubatud avaldada ja kõigele lisaks peideti käsikiri 45 aastaks NLKP Keskkomitee eriarhiivi mitme luku taha. 2011. aastal aga raamat „Ma ravisin Stalinit“ siiski lõpuks ilmus. Mjasnikov jutustab omaenda eluloo taustal ka Venemaa ajaloost alates tsaar Nikolai II-st kuni Nikita Hruštšovini. Suuresti oli arst seotud nõukogude kauaaegse diktaatori Jossif Staliniga, kelle viimastel eluaastatel võitles Mjasnikov juhi elu eest ja jättis meile väidetavalt ainsa tõepärase tunnistuse Stalini viimastest elutundidest ja tema surma põhjustest.

Haigevoodis oli Stalin paks ja lühike

Mjasnikovi raamat „Mina ravisin Stalinit”.

Kuigi Mjasnikovi raamatus on mitmeid huvitavaid teemasid ja sündmusi, paelub lugejaid kõige rohkem tõenäoliselt Staliniga seotud peatükk. Teadupärast viibis Mjasnikov koos teiste arstidega Stalini surivoodi ääres ja teadis täpselt, mis riigijuhi suvilas sel ajal toimus. Asi on nimelt selles, et vene ajaloolastel polnud senini ühtset seisukohta Stalini surma asjaolude kohta. Võib arvata, et äsja avaldatud memuaarid toovad tunduvalt rohkem selgust.
Mjasnikov püüdis oma märkmetes selgitada, miks Stalin muutus julmaks ja kahtlustavaks ning tegi järelduse, et nõukogude riiki juhtis mees, kelle iseloomu patoloogilised iseärasused teravnesid haiguse tagajärjel.
Arst meenutab, et 1953. aasta 2. märtsi hilisõhtul saabus tema koju Kremli haigla eriosakonna inimene ja kamandas ta „haige peremehe“ juurde. Mjasnikov jättis naisega hüvasti, sest polnud teada, kas ta enam koju tagasi tuleb.
Jõudnud Kuntsevo suvilasse, kanti professor Mjasnikovile Stalini olukorrast ette: ajuverevalum koos teadvuse- ja kõnekaotusega, parema käe ja jala halvatus. Seejärel vaatas Mjasnikov haige üle. Tema sõnul oli Stalin lühike ja tüse, nägu oli moondunud, parem käsi ja jalg lebasid liikumatult voodil. Rahvaste isa hingas raskesti, mõnikord vaiksemalt, mõnikord häälekamalt. Ametnike sõnul oli Stalin veel eelmisel öösel kella kolme paiku laua taga tööd teinud, kuid hommikul oli ta avastatud põrandalt laua ja diivani vahel.

Surm oli tundide küsimus

Elu lõpuaastatel polnud Stalin sugugi nii terve kui ta seda välja paista lasi.

3. märtsil teatasid arstid asepeaminister Malenkovile, et Stalini elu enam päästa ei õnnestu. Malenkov andis arstidele mõista, et taolist otsust ta oligi oodanud, kuid andis meedikutele korralduse meditsiiniliste vahendite abil hoida Stalinit võimalikult kaua elus. „Me mõistsime, et jutt on ajast, mis on vajalik uue võimu korraldamiseks ja ühiskondliku arvamuse kujundamiseks,“ kirjutas Mjasnikov, märkides, et Stalin hingas kogu see päev väga raskelt ja vahepeal isegi oigas. „Vaid ühel hetkel oli mulje, nagu ta oleks vaadanud ümbritsevaid inimesi selge pilguga. Kuid selles pilgus polnud enam sisu,“ jutustas arst.
4. märtsil tuli kellelegi arstidest pähe, et äkki võis tegu olla veel ka südamelihase infarktiga. Kiiresti kutsuti haiglast noor naisarst, kes elektrokardiogrammiga kinnitas seda oletust. Seejärel tekkis arstide hulgas paanika, et neid võidakse hiljem süüdistada vale diagnoosi panemises. Nii otsustati kõik haigusnähud kirjutada insuldi arvele ja infarkti mitte tunnistada. Siiski kirjutati diagnoosipaberitesse igaks juhuks lisalause võimaliku verevalumi kohta südamepiirkonnas, mis võis tekkida ajuverevalumi tagajärjel.
5. märtsil süstisid arstid Stalinile pidevalt midagi, kirjutasid päevikut, koostasid haiguslehti. Samal ajal istusid teisel korrusel partei keskkomitee liikmed. Poliitbüroo tegelased käisid surijat vaatamas, alama astme ametnikud vahtisid vaid üle ukse, julgemata poolsurnud „peremehele“ lähemale astuda. Surma oodati iga minut ja lõpuks see saabus – kell 21.50 kadus pulss, lõppes hingamine ja seiskus süda.

Diktaator varjas oma haigusi

Pärast Stalini surma tulid partei- ja riigijuhid, tütar Svetlana, poeg Vassili tuppa ja seisid surnukeha juures pool tundi või isegi kauem täielikus vaikuses. „Toimunud oli suur ajalooline sündmus. Suri inimene, kelle ees värises kogu riik ning vähemal või suuremal määral isegi kogu maailm. Veel hiljutine kõikvõimas ja puutumatu suur diktaator oli muutunud haledaks ja armetuks laibaks, mida homnepäev hakkavad tükkideks lahti võtma patoanatoomid ning mis hiljem hakkab muumiana lebama mausoleumis,“ kirjutas oma märkmetes Mjasnikov.

Lõputu matuserongkäik on jõudnud Maneeži väljakule. (Pildistatud USA saatkonna aknast.)

6. märtsi hommikul toimus Moskva meditsiiniülikoolis Stalini lahkamine, millest võttis osa ka Mjasnikov. Infarkti ei tuvastatud, kuid verevalumi kolle vasaku ajupoolkera koorealuste keskuste piirkonnas oli ploomisuurune. Selle protsessi oli esile kutsunud hüpertooniahaigus. Peaajuarterid olid tugevasti kahjustatud ateroskleroosist. „Oli mõnevõrra jube, aga samas ka groteskne vaadata, kuidas veeanumates ujusid Stalinilt võetud siseorganid – soolikad koos sisuga, maks…“ meenutas Mjasnikov.
Mjasnikovi arvates võis ajuarterite ateroskleroos suurendada Stalinis julmust ja umbusku, oletatavate vaenlaste paanilist kartust, äärmuslikku kangekaelsust ning põhjustada täielikku ebaadekvaatsust inimeste ja sündmuste hindamisel.
„Riiki juhtis sisuliselt haige inimene. Ta varjas oma tervislikku seisundit, vältis meditsiini ja pelgas haiguste ilmsiks tulekut,“ ütles doktor kokkuvõtteks, meenutades seejuures Stalini sõnu: „Arstid ei oska ravida. Meil Gruusias on palju tugevaid saja-aastaseid ätte, kes ravivad end kuiva veiniga ja kannavad sooja burkat.“

0

Your Cart