Staaride edukas saladieet

7 minutit lugemist

1953. aasta detsembris vaevas ooperilaulja Maria Callas (tunnuspildil) oma pead sellega, kuidas kiiresti kaalus alla võtta, et oma rollides usutavamana mõjuda. Geniaalne idee turgatas talle pähe ühel pärastlõunal kümme päeva enne jõule, kui ta Rooma Excelsiori kino uksest välja astus. Juba paari päeva pärast pidi Maria ooperiteatris „Trovatorega” lavale astuma ning ta oli võtnud endale proovidest vaba pärastlõuna, et minna kinno vaatama filmi „Puhkus Roomas”, milles mängis peaosa Audrey Hepburn. Filmi lõppedes märkis Bruna, majapidajanna, kelle tema abikaasa Titta oli äsja palganud ning kes vastutasuks Mariale seltsidaami mängis: „Teate, proua, mulle tundub, et te olete Hepburniga pisut ühte nägu.”

Brunal oli õigus. Selles idee peituski – Maria pidi muutuma selliseks nagu Hepburn. Et publik, kellele ta igal õhtul hetkegi kõhklemata endast kõik andis, teda jumaldada võiks, selleks pidi Maria endast jumalanna kujundama. Ebamaise ja kättesaamatu nagu daamid üheksateistkümnenda sajandi inglise koolkonna portreedel, mida Maria üliväga armastas ja oma Milano elutoa seintel eksponeeris. Käes oli aeg, mida ta terve oma elu oli oodanud. Temast pidi saama kauneim liblikas siin ilmas ning lõpuks ometi oli ta valmis oma lendu alustama.

„Titta, mida me teha saame?” Ta abikaasa oli just õige inimene, kelle poole nõu saamiseks pöörduda. Oli ju nimelt Titta Maria looja olnud. Tema oli see, kes oli valmis sepistanud La Callase, ning nüüd pidi ta ulatama abikäe, et teha Mariast jumalanna. Nutikas agent nagu ta oli, tabas Meneghini kohe ära, et Marial on õigus. „Kullake, esimese asjana tuleb sul kaalus alla võtta. Seejärel peame ümber kujundama kogu sinu imago. Meik, juuksed – kõik tuleb uuesti läbi mõelda.”

Tema abikaasal oli õigus. Maria ei saanud enam kauem hinge kinni pigistavate korsettide orjuses elada. Oli viimane aeg leida rohi ta ülekoormatud pahkluudele, kehale, mis igasuguse vormi oli kaotanud, ja nahale, mis juba aastaid enam ei säranud.

„Sul on õigus, mu kulla Titta,” pidi Maria tunnistama. „Juba vähem kui kuu aja pärast mängin ma La Scalas Lucia di Lammermoori. Inimesed peavad muutust märkama. Hullumeelsuse stseenis tahan ma olla kahvatu, õrn ja haavatav – ainult sel moel tundub mu meeletus usutavana.” Jah, aga kuidas nii lühikese ajaga nii drastiliselt muutuda? Sellest peale, kui Mariast oli saanud rikas naisterahvas, oli ta proovinud kõike võimalikku: massaaže, mudavanne ja isegi ühte Ameerikast pärit revolutsioonilist (ja ülimalt vastikut) uudset protseduuri – elektrostimulatsiooni. Tulemused aga olid alati pettumuse valmistanud. Dieetidest polnud mõtet rääkidagi, ka neid oli ta ilma mingite tulemusteta proovinud. Pealegi ei lasknud teatrite graafik tal iial kindlatel kellaaegadel õhtust süüa. Tavaliselt ei jõudnud Maria enne kella ühte öösel midagi suhu pista ning see omakorda ei teinud söödud toidu seedimist just kergemaks. Nüüd aga oli kätte jõudnud kriitiline hetk – et tõepoolest ooperimaailma esinumbriks saada, oli tarvis muutuda. Ja seda kiiresti.

Oli ainult üks sõber, keda Maria selles asjas usaldada võis – doktor Lantzounis. Sellest päevast peale, kui too tal sündida oli aidanud ja teda ristimistseremoonial kätel hoidnud, polnud nad kunagi teineteist täielikult silmist kaotanud. Paar aastat tagasi oli Lantzounis Hollywoodi kolinud ja kohe kuulsate filmiloojate seltskonda sattunud. Just tema oli mamma Litsat Zsa Zsa Gaboriga tutvustanud ning seda ei olnud Maria talle iialgi andeks andnud. Mees oli talle kuu aega tagasi kirja saatnud – tema ja Jayne Mans-field olid parimateks sõpradeks saanud. „Kui nemad saledaks tegevaid imeravimeid ei tea, siis kes veel…,” mõlgutas Maria mõtteid.

„Maria, ära nüüd ehmu. See on äärmuslik vahend, ma tean seda väga hästi, kuid see on tõeline imerohi. Mõtle selle üle järele. Kui otsustad proovida, siis helista mulle. Ma annan sulle ühe oma Genfi sõbra numbri. Kahe vastuvõtuga on kõik tehtud.” Telefoni hargile pannes oli Maria üsna nõutu. Doktor Lantzounis oli olnud väga konkreetne. Hollywoodis oli kaks populaarset kaalukaotusmeetodit. Esimene ja kõige levinum ei sobinud Mariale üldse – selleks oli kokaiin. Paraja koguse kokaiini manustamine enne sööki oli tõhus näljapeletaja. Samuti tõstis kokaiin tuju ning lubas toime tulla töögraafikuga, mis normaalsele inimesele oleks tundunud võimatu. See oli ideaalne vahend neile, kellel oli kiiresti tarvis mõni film lõpetada või kes kaamera ees end liiga häbelikuna tundsid. Kokaiiniga kaasnes vaid üks ebamugav külg: see tekitas sõltuvust ega mõjunud veresoontele hästi. „Oh, ei. Minu madalat vererõhku arvestades ei sobi see mulle kohe kuidagi. Ja kas mul noodid üldse meeles püsiksid?” tähendas Maria arsti selgituste peale.

Teine vahend, samuti äärmuslik, ei olnud just laialdaselt kasutusel, sest tekitas füüsilist ebamugavustunnet, või kui päris aus olla, siis lausa ülimat vastikust. Ometigi olid tänu sellele looduslikule” vahendile kaalus alla võtnud sellised tähed nagu Rita Hayworth, Greta Garbo ja Marilyn Monroe. Meetod seisnes lameussi munade sissevõtmises. Juba paari päevaga pidi niinimetatud paeluss endale soolestikus loomuliku keskkonna leidma ja inimese kehast tarvilikke toitaineid imema hakkama.

„Kui kohutav! Sa teed mulle ettepaneku, et laseksin end süüa minu sees elaval parasiidil!”

„Mõtle sellele, Maria. Sa võid süüa, mida iganes ihaldad, kuid sinu keha ei omasta sellest midagi.”

„Ja kaua ma seda asja enda sees hoidma peaksin?” küsis Maria, hakates tasapisi juba ettevaatlikku huvi üles näitama.

„Kolm kuud. See on täpselt paras aeg, et piisavalt kaalu kaotada ja kogu su organismi ainevahetus ümber kujundada,” rahustas teda doktor Lantzounis. Tundide möödudes hakkas see, mis alguses oli millegi ülimalt jälestusväärsena paistnud, Mariale ainsa võimaliku lahendusena tunduma – ohverdusena, mis tal tõeliseks naiseks ja artistiks pühitsemise teekonnal läbi teha tuli.

Doktor Gustav Hassleri kliinik Genfis oli paras punker. Lantzounis oli talle seda soovitanud kui sobivat pelgupaika kõigile Ameerika ja muu maailma miljardäridele. Seal tegeldi kõige uuenduslikumate protseduuridega: hibernatsioonidieediga, vereplasma vahetusega ja kortsude silumise eesmärgil isegi mikrokirurgiaga. Väljast vaadates tundus kliinik Mariale millegi Cape Canaverali õhujõudude baasi ja Thomas Manni „ Võlumäe” kliiniku vahepealsena. Ta saabus varahommikul ühes Tittaga, peas odav kübar ja ninal hiiglaslikud päikeseprillid, et keegi teda ära ei tunneks, kuid kliinikus ei paistnud keegi temast eriliselt huvitatud olevat.

„Siin need on. Kakskümmend muna, mis tuleb kõik korraga klaasikese veega alla neelata,” määras Hassler talle pärast põhjalikku kontrolli sobiva doosi. „Soovitan teil need sisse võtta siis, kui olete koju jõudnud, sest tund aega pärast manustamist võib pisut iiveldama ajada. Kuid selle pärast ei tasu muretseda. Kõik on kontrolli all.”

Maria tundis elevust nagu esimest korda ulakust teha kavatsev laps. Ta hiilis salaja, nii et teenijad teda ei märkaks, oma Via Buonarrotil asuva maja kööki, võttis külmkapist šampanjaklaasi ning täitis selle jääkülma Crystaliga. „Kui ma tõesti pean selle monstrumi sisse võtma, siis loputan ta vähemalt šampanjaga alla,” sõnas Maria ja neelas paelussimunad pikalt mõtlemata alla. Öö möödus unetult iivelduse ja kõhukrampide küüsis vaeveldes. Maria tõus Olümposele oli alanud.

Umbes kuu ajaga oli Maria Callas kuusteist kilo alla võtnud. Ta nägu oli kitsas, silmad veelgi suuremad ja tumedamad kui enne ning huuled silmatorkavalt sensuaalsed. Maria ja Cocõ, just nii oli Maria oma salajast ja kiivalt varjatud sõpra kutsuma hakanud, elasid rahulikku kooselu – too oli lihtsalt üks vaikiv ja tähelepandamatu olend, kes tema sees töösipelga usinusega toimetas. Maria märkimisväärne salenemine torkas kõigile silma. Ajakirjades ja salongides levis kõikvõimalikke erinevaid teooriaid: Callas on haige, Callas on viimse piirini kurnatud, Callasel on jäänud vaid mõni kuu elada. Naine, kes selle kuulujuttude turmtule all sündima hakkas, oli täiesti uus, imetabaselt võluv ja modernne. Nii glamuurne, et oleks võinud lausa moodsa ja peene naise musternäide olla. Ja seda kõike tänu paleussidele! Öök!