Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 5. osa

76 minutit lugemist

(1) [Sulgudes olevad numbrid tähendavad 600 jutustuse järjekorranumbreid – tõlkija märkus]

Ma jäingi talle selles mõttes truuks, et hoolitsesin oma tervise eest, muidu tegin aga kõike, mis võis raha sisse tuua. Proua Fournier käis mulle peale, et ma rahuldaksin ka tema klientide soove, ja ma ei valmistanud talle pettumust. Kuid ma ei olnud enam bordellitüdruk, vaid tähtsa mehe leival elav preili!

(60) Nende väikeste truuduserikkumiste käigus sain ma kokku ka selle sitakummardajaga, kellest ma teile nüüd jutustan.”

„Üks silmapilk,” ütles piiskop, „selgitage meile palun veel paari-kolme tähtsat asjaolu oma viimases loos. Kui te pärast nelja silma all tehtud perverssusi orgiat pidasite, kas siis reetis abee oma armsa poisi vähemalt niivõrd, et ta käperdas paljaid eitesid, ning kas mehed vallatlesid tema poisiga?”

„Monsenjöör,” vastas Duclos, „abee ei hüljanud oma armsat poissi hetkekski. Ta ei vaadanud õieti meie poolegi, kuigi me istusime alasti tema kõrval. See-eest mõnules abee d’Aucourt’i, Desprasi ja d’Erville’i persetega – ta suudles ja lakkus neid. D’Aucourt ja d’Erville sittusid talle suhu ning ta sõi ära rohkem kui poole nende sitast. Naisi ei puudutanud ta aga sõrmeotsagagi. Seevastu ülejäänud kolm meest poissi ära ei põlanud – nad suudlesid teda ja lakkusid tema persseauku. Despras läks koguni temaga kahekesi teise ruumi. Ma ei tea, mida nad seal tegid.”

„Väga hea,” lausus piiskop. „Te näete müüd isegi, et jätsite väga tähtsaid seiku nimetamata. Seda, mis te praegu rääkisite, võib lugeda omaette looks – mees laskis teistel, sama vanadel meestel endale suhu sittuda.”

„See on tõsi,” sõnas Duclos, „ja et ma olen seega juba viiest erinevast perverssusest jutustanud, võin ma selle, mida äsja alustada soovisin, homseks edasi lükata. Olen täna juba niigi pikalt rääkinud ja kohe peaks olema kella kuulda.”

Tõepoolest helises õhtusöögikell ja et sel õhtul polnud veel kellelgi pauk lahti läinud, kuigi kõik munnid kõrgustesse vaatasid, võeti õhtusöögilauas nõuks see viga orgia ajal põhjalikult parandada. Hertsog käsutas Sophie enda juurde. Ta laskis sellel kaunil neitsil sittuda ja sõi sita magustoiduks ära. Durcet, piiskop ja Curval tellisid endalegi samasuguse teenuse – esimene Hyacinthe’ilt, teine Seladonilt ja kolmas Adoniselt. Viimane ei saanud käsu täitmisega hakkama ja kanti karistatavate nimekirja. Curval, vandudes nagu voorimees, otsis lohutust Therese’ilt, kelle perse väljastas talle hiigelsuure pasahunniku. Väärib veel märkimist, et Durcet ei leidnud noorte ekskrementides täielikku meelehead ning soovis sitta hoopis oma kolmelt sõbralt. Tema soov täideti ja paksuke pervert pritsis spermat nagu tõupull, süües samal ajal Curvali rooja. Rahulik öö järgnes neile pöörastele ekstsessidele ning andis meie liiderdajatele tagasi rahuldatud iha ja kaotatud jõu.

Esimese raamatu lõpp

* * *

Teine raamat

 Kolmeteistkümnes päev

Kohtunik magas sellel ööl koos oma tütre Adelaide’iga. Nad amelesid hilise ööni, kuid kui kohtunik soovis magama jääda, saatis ta tütre voodi kõrval maas olevale madratsile, Adelaide’i koha võttis aga sisse Fanchon, sest tema kõrval tahtis Curval alati magada.

Kui kohtuhärra suurest tiirasusest ärkas (see juhtus peaaegu igal ööl kella kolme paiku), hüppas ta istuli ning kirus ja ropendas nagu pätt. Sellistel hetkedel haaras teda raevukas kiim, mis võis vahel koguni ohtlikuks saada. Sellepärast sooviski Curval, et Fanchon oleks magades tema kõrval. Viimane oskas teda alati kõige paremini rahuldada, pakkudes talle siis kas ennast või mõnda toas magavatest objektidest. Seekord meenusid kohtunikule otsekohe kõlvatused, millega ta enne magamajäämist rüvetas oma tütart, ning ta nõudis, et see otsekohe tema juurde voodisse tuleks. Ent, nagu selgus, ei olnud Adelaide’i kohal! Võib kujutleda nüüd tekkinud segadust ja lärmi. Curval tõusis maruvihasena ja nõudis oma tütart. Küünlad pandi põlema ja tuba otsiti läbi. Adelaide’i polnud. Siis mindi tüdrukute tuppa ja vaadati kõikidesse vooditesse. Kaunis Adelaide leitigi Sophie voodiäärelt istumast ja sosinal juttu vestmast. Kaks šarmantset neidu, kes tundsid hingesugulust oma vagaduses, vooruslikkuses ja puhtuses, olid sõlminud sõpruse ja trööstisid teineteist tihti vastastikku, et oleks kergem taluda neile osaks saanud hirmsat saatust. See ei olnud nende piinajatele ja kohtumõistjatele muidugi meelt mööda. Peagi ilmnes, et see öine kohtumine ei olnud mitte esimene. Nimelt selgus asja põhjalikul uurimisel, et sõbrannadest vanem – Adelaide – oli näidanud nooremale teed kõlblusele ja religioonile ning õhutanud teda tihti jumalat paluma. Lugeja võib kujutleda Curvali jahmatust ja raevu, avastades lossist sellise misjonäri. Ta haaras Adelaide’ist juukseidpidi kinni, paiskas tema peale needuste laviini ja tiris neiu oma tuppa. Seal sidus ta Adelaide’i voodijala külge kinni ja jättis ta hommikuni sinna oma kuriteo üle järele mõtlema, olles enne veel mõlemad tüdrukud karistatavate vihikusse sisse kandnud.

Sel hommikul olid kõik härrad väga pahas tujus. Nad leidsid, et eeskirjade vastu ei olnud eksinud keegi peale väikese Narcisse’i, kellele Curval oli eelmisel päeval andnud käsu mitte perset pühkida. Narcisse pidi nimelt olema kohvi serveerimas ja kohtunik soovis näha teda seal sitasena. Õnnetul kombel oli poiss käsu unustanud ja oma tagumise avause suurima hoolikusega puhastanud. Asjata püüdis ta end õigustada sellega, et viga on võimalik parandada, kuna tal on sitahäda – talle öeldi, et ta häda tagasi hoiaks ja et ta kantakse armutult karistuste vihikusse. Hirmus Durcet tegi seda otsekohe poisi enda silme all ja toonitas talle veelkord, kui ränk tema üleastumine on – sest selle tõttu võivat nimelt kohtunikuhärral pauk lahti minemata jääda.

Kapelli minemise loa said täna ainult Constance, keda tema erilise seisundi tõttu selles suhtes enam ei kiusatud, ja temale lisaks veel Desgranges ja Brise-cul. Kõigil teisel kästi õhtuni kannatada.

Sõprade peamiseks jututeemaks oli öine vahejuhtum. Teised narritasid kohtunikku sellepärast, et ta linnukesel puurist välja lasi lipsata. Aga šampus tõi Curvalile kohvitunni ajaks hea tuju tagasi. Täna olid teenijateks Narcisse, Seladon, Zelmire ja Sophie. Viimasel oli väga häbi. Tema käest küsiti, kui tihti neil Adelaide’iga selliseid öiseid kohtumisi oli. Tüdruk vastas, et see olnud alles teine kord, kui proua Durcet talle häid nõuandeid jagas. Sophie avaldas arvamust, et olevat ebaõiglane neid mõlemaid juhtunu pärast karistada. Curval aga kinnitas neiule, et need, mida ta nimetas „headeks nõuanneteks”, on tegelikult väga halvad, sest vagaduseideed, mida ta endale pähe laskvat ajada, ei mitte millenigi peale selle, et ta hakkab iga päev peksa saama. Kohtunik selgitas Sophiele, et sellel ei tohi olla ühtegi isandat ega ühtegi jumalat peale tema ja ta kolme sõbra, ning mitte ühtegi religiooni peale nende teenimise ja neile alati pimesi kuuletumise. Ja selleks ajaks, kui ta niiviisi õpetussõnu jagas, käskis ta Sophiel oma jalgade vahele põlvitada ja munni lakkuda, mida vaene väike õnnetu ka värisedes tegi.

Hertsog, kes eelistas ikka veel reite vahele nussimist, kuna midagi enamat ei olnud lubatud, keppis nimetatud viisil Zelmire’i, lasi tal seejuures endale pihku sittuda ja sõi sitajunnid üksteise järel ära. Durcet laskis Seladoni paugul endale suhu lahti minna, piiskop pani aga Narcisse’i sittuma. Kohvitunnile järgnes väike puhkus, seejärel läksid aga kõik jutustuste saali. Duclos jätkas jutustamist:

(61) „Nagu ma juba eile õhtul mainisin, on minu järgmise loo kangelaseks galantne 80-aastane sitakummardaja, kellega proua Fournier mind kokku viis. Ta oli lühike, tüse ja väga inetu näoga. Ta asetas põrandale suure anuma, me istusime selle kohale, seljad vastamisi ja sittusime üheaegselt. Ta võttis anuma, pistis käe sisse, segas meie mõlema sitahunnikud hoolikalt segamini ja sõi sita ära, samal ajal kui mina teda lakkusin. Mees ei pööranud mu perssele peaaegu üldse tähelepanu. Ta ei suudelnud seda kordagi, aga tema ekstaas oli sellest hoolimata kirglik. Ta siputas jalgadega ja ropendas, samal ajal kui tema sperma mulle suhu valgus. Lahkudes andis vanamees mulle neli luidoori.

Vahepeal suurenes d’Aucourt’i usaldus minu vastu üha rohkem, ent see usaldus, mida ma võimalust mööda kuritarvitasin, viis meid varsti lõplikult lahku. Nimelt, kui olin ühel päeval d’Aucourt’iga koos tema kabinetis, juhtusin nägema, kuidas ta lahkudes täitis oma rahakoti sahtlist, mis oli ääreni kuldmünte täis. Milline saak, mõtlesin ma omaette, ja hakkasin pikisilmi ootama võimalust kulda endale saada. D’Aucourt ei pannud sahtlit lukku, aga kabineti võtit kandis ta alati kaasas. Ma märkasin aga, et kabineti lukk oli üsna nõrk ja oletasin, et seda ei ole raske lõhkuda. Sellepärast ootasin kannatamatult, millal mu peremees terveks päevaks kodust ära läheb. See juhtus kaks korda nädalas – nende orgiate ajal, mida ta pidas härra Desprasi ja abeega, tegemaks asju, millest teile võib-olla jutustab mu kolleeg Desgranges.

Soodne võimalus tuli varsti. Teenrid, kes olid sama patuse eluviisiga, nagu nende peremees, kasutasid seda päeva väljaskäimiseks, nii et ma jäin majja ihuüksi. Kannatamatult tormasin kabineti ukse juurde, virutasin selle üheainsa rusikahoobiga lahti ja ruttasin sahtli juurde. Seal sees oli vähemalt kolm tuhat luidoori. Ma täitsin oma taskud ja otsisin läbi teised sahtlid. Ühest leidsin ma rikkalike kaunistustega kastikese, aga mis oli seal sees? Õnnelik d’Aucourt! Kuidas tal vedas, et tema hooletus viis kastikese kõigest minu kätte! Seal sees olid nimelt kirjad Desprasilt ja abeelt, milles kirjeldati täpselt ja üksikasjalikult nende salaorgiate sisu. Ma ei tohi sellest midagi lähemalt rääkida, sest see on Desgranges’i ülesanne. Ütlen ainult nii palju, et nende kirjadega võinuksin ma kõik kolm perverti võlla saata.

Pärast seda vargust lahkusin majast ja värisesin, mõeldes sellele, millisesse ohtu olin ennast pannud selliste roimaritega suheldes. Ma sõitsin kiiresti Londonisse. Seal elasin ma kuus kuud laia elu, tegemata ometigi midagi sellist, mis teile huvi võiks pakkuda. Sellepärast ei hakka ma sellel perioodil oma jutustustes peatuma. Proua Fournier, kellega ma jäin kirjavahetusse, teatas mulle, et härra d’Aucourt lõi minu varguse pärast kõva lärmi. Ma otsustasin ta vaikima panna ning kirjutasin talle, et leidsin lisaks rahale veel ühe teise asja, ja kui ta minu jälitamist ei lõpeta, teen ma kirjade sisu teatavaks. Minu endine leivaisa pidas paremaks vaikida. Kuus kuud hiljem sattusid need kolm perverti oma liiderdamise tõttu ohtu ja olid sunnitud ise välismaale põgenema. Nii võisin ma rahulikult Pariisi tagasi pöörduda.

Et ma naasin sama vaesena, kui olin lahkunud, olin sunnitud proua Fournier’ juurde tagasi minema. Et mul oli aastaid alles kakskümmend kolm, ei tulnud mul klientidest puudust.

(62) Kui minu tagasipöördumisest oli möödas kaheksa päeva, pandi ühte tuppa suur tünnitäis sitta. Minu kavaleriks oli keegi vaimulik. Ta oli nii kalestunud, et ainus, mis teda erutada võis, oli ekstsess, millest ma kohe jutustan.

Ma olin ihualasti. Vaimulik silmitses natuke aega mu perset, pigistas seda siis valusasti ja käskis, et ma ta lahti riietaksin. Ma võtsin ta alasti, mille järel see vana siga tünni ronis. Tünnis olevast august pistis ta välja oma poolkõva türa ja käskis mul seda hõõruda. Ma tegin seda ning ta pistis pea sita sisse ja sõi seda, ulgudes, kui tal pauk lahti läks. Seejärel läks mees vanni, kus kaks lõbumaja teenijannat teda veerand tundi pesid.

(63) Varsti pärast seda tuli üks teine mees. Enne tema saabumist olin ma kaheksa päeva sittunud ja kusnud ühte ja samasse nõusse, mida hoiti hoolega alles. Nii pikka aega oli vaja selleks, et sitt muutuks selliseks, nagu see pervert soovis. Tegu oli umbes kolmekümneaastase mehega, kes näis olevat pangatöötaja. Sisenedes küsis ta: „Kus on pott?”

Ma näitasin talle potti ja ta nuusutas selle sisu.

„Kas seda on päris kindlasti tehtud kaheksa päeva?” tahtis mees teada.

„Ma kinnitan teile seda, mu härra,” vastasin.

„Oh, see on just see, mida mul vaja on,” lausus mees. „Mida vanem, seda parem. Näita mulle seda ilusat perset, mis on kõik selle sittunud.”

Ma näitasin.

„Kummarda ettepoole,” käskis mees, „ole nii, et ma teda näen, sel ajal kui ma hävitan tema töö vilju.”

Ma täitsin tema soovi ja ta maitses mu sitta, sattudes sellest täielikku ekstaasi ja neelas maiusroa üheainsa minutiga, katkestades õgimist ainult selleks, et aeg-ajalt pilk mu perssele heita. Ta ei võtnud isegi munni pükstest välja.

(64) Kuu aega hiljem saabus keegi liiderdaja, kes tahtis vallatleda proua Fournier’ endaga. Milline valik, jumala eest! Meie perenaine oli juba kuuekümne kaheksa aastane, ta kannatas mingi nahahaiguse all, mis ei teinud teda just kaunimaks, ning kaheksa mäda hambaga suu paiskas välja sellist haisu, et proua Fournier’ga rääkides oli parem hoida parajat distantsi. Ent just see viga ahvatles seda perverti.

Olles uudishimust lõhkemas, ruttasin piiluaugu juurde. See Romeo juhtus olema arst. Ta oli vana, kuid proua Fournier’st noorem. Algul suudles vanamees oma südamedaami veerand tundi suule, siis laskis ta naisel näidata oma vana kuivetunud tagumikku, mis meenutas kuivanud lehmakooki. Ta suudles ja lakkus perset innukalt. Siis toodi klistiiriprits ja kolm pudelit likööri, mille sisu Hippokratese ametivend oma Irise sisikonda laskis. Viimane hoidis seda enda sees kinni, sel ajal kui mees teda igalt poolt musitas ja lakkus.

„Ah, mu sõber,” ütles meie vana perenaine viimaks, „ma ei suuda enam kannatada, kallike. Sea ennast valmis, ma pean selle välja laskma.”

Vanamees laskus põlvili, tõmbas püksist välja oma lõdva krimpsus riista ja hakkas innukalt pihku lööma. Proua Fournier aga pani oma jubeda suure persse vastu mehe suud ja päästis paisu taha kogunenud koorma valla. Arst jõi, hoolimata sellest, et vedelik oli kindla peale sitaga segamini. Tal läks pauk lahti ja ta vajus täiesti joobnuna põrandale. Nii rahuldas ta üheaegselt oma suguiha ja joomakirge.”

„Üks silmapilk,” ütles Durcet, „selline jutt ajab mul alati kõvaks. Desgranges, ma oletan, et sinu perse on vana Fournier’ omaga üsna ühtemoodi. Anna ta õige siia.”

Vana kupeldaja kuuletus.

„Lase välja,” hüüdis Durcet, „situ, perssenussija! Kui seal ka midagi vedelat ei ole, on seal midagi tahket, mulle kõlbab kõik!”

Selle meeldiva protseduuri ajal rahuldas piiskop ennast samal viisil Antinouse, Curval Fanchoni ja hertsog Louisoniga. Et selline asi oli kõigile juba ammu sisseharjunud rutiin, ei läinud kellelgi neljast sitta süües pauk lahti.

„Jätka, Duclos,” ütles hertsog, „kui me ka täit rahuldust ei saanud, ei ole me vähemasti enam nii kannatamatud ja suudame nüüd tähelepanelikumalt kuulata.”

„Oo, mu härrad,” vastas Duclos talle, „see, mis mul veel jutustada on jäänud, on arvatavasti liiga labane teie praegust seisundit arvestades.”

„Ära lase ennast sellest häirida, räägi kõik ära.”

(65) „Järgmise loo kangelane oli vana ohvitser. Ta soovis, et ta lahti riietataks ja mähkmetesse pandaks nagu väike laps. Seejärel pidin ma tema silme all taldrikule sittuma ja sita talle näppudega sisse söötma. Ta sõi kõik ära ja purskas oma seemne väikese tita kombel kisades mähkmetesse.”

„Siin on niisiis tegu tagasipöördumisega lapsepõlve,” lausus hertsog, „ja et me parajasti lastest räägime – Fanni, tule siia, situ mulle suhu ja löö mulle samal ajal pihku!”

„See oli sul hea mõte,” märkis piiskop. „Rosette, tule siia ja tee sedasama.”

„Ja sina minule,” käskis Durcet Hébéd.

„Siis pean minagi moega kaasa minema,” ütles Curval. „Augustine, tee nagu sinu kolleegid – lase minu jobil voolata enda suhu ja oma sital minu suhu.”

Kõik see sai teoks – paljude peeretuste saatel. Siis rahuldati söögiisu. Orgia ajal saadeti aga lapsed magama ning jäeti saali ainult neli parimat nussijat, neli teenijat ja neli jutustajat. Seltskond jõi ennast maani täis ja saatis korda kõige hirmsamaid jõledusi. Curval ja Durcet kanti teadvusetult minema, hertsog ja piiskop aga, kes jäid nii külmavereliseks, nagu poleks nad mitte midagi teinud, pühendasid oma väärastunud ihade rahuldamisele ka kogu ülejäänud öö.

Neljateistkümnes päev

Sel päeval märgati, et kliima aitas meie pervertidel oma räpaseid plaane teoks teha ja kaitses neid veel paremini kui põhjalikud julgeolekuabinõud. Tohutul hulgal lund oli sadanud Alentoni orgudesse, tehes lossile lähenemise isegi loomadele võimatuks. On uskumatu, kuidas selline kindlustunne kirgi lõõmama ajab. Kui on võimalik öelda: „Ma olen siin üksi, kogu maailma eest varjul – mitte ükski olend ei suuda minuni tungida,” siis ei ole enam tõkkeid, ei ole tabusid – kired panevad ennast maksma ägedusega, mis ei tunne piire, ja karistamatuse tunne erutab meie kiimalisi tunge kõige magusamal moel.

Sellel päeval pühitseti teise nädala pidu. Kõigi tähelepanu keskpunktis oli Narcisse’i ja Hébé laulatus. Kui kohutav oli see, et nii pruut kui peigmees pidid õhtul karistatud saama. Rõõm saada Issandast igaveseks ühendatud pidi asenduma karmi nuhtluse valuga – milline õnnetus!

Niisiis, noorpaar laulatati ja lubati neil kõikide nähes teha teineteisega kõike, mida nad tahavad. Kes oleks võinud arvata seda, mis nüüd järgnes? Väikemees, kasutades lahkesti antud luba ja lummatud oma noore naise ilust, oleks äärepealt röövinud sõrmega – kuna ta teisiti veel ei saanud – oma kaasa süütuse! Teda jõuti siiski veel õigel ajal takistada. Hertsog haaras temast kinni ja nussis teda otsekohe reite vahele, sel ajal kui piiskop tegi sedasama noorikuga.

Pärast püha talitust istuti koos noorpaariga lõunalauda. Peigmehel ja pruudil lasti rikkalikult süüa ja mõlemad suutsid lauast lahkudes pakkuda rahuldust sittumisega, esimene Durcet’le ja teine Curvalile, kes pistsid maitsva sita hea isuga nahka.

Kohvi serveerisid täna Augustine, Fanni, Seladon ja Zephyr. Hertsog käskis Augustine’il Zephyrile pihku lüüa. Viimane pidi omakorda paugu lahtiminemise hetkel hertsogile suhu sittuma. Operatsioon õnnestus nii hästi, et piiskop soovis sedasama Seladonilt, kellele lõi pihku Fanni. Paraku selgus Seladoni seemnepurske hetkel, et ta ei suuda situda. Et reeglites ei olnud sellist juhtumit ette nähtud, pääses ta karistuseta. Durcet laskis Augustine’il situda, piiskop aga, kellel oli täitsa kõva, laskis Fannil oma munni imeda ja ühtlasi endale suhu sittuda. Tal läks pauk lahti ja et tema orgasm oli väga tormiline, tegi ta Fannile natuke haiget. Kahjuks ei saanud ta teda karistada lasta, kui väga ta ka poleks soovinud. Ükski inimene maailmas ei olnud nii õel kui piiskop pärast seemnepurset. Ta oleks oma kirgede rahuldaja kõige parema meelega teise ilma saatnud. See oli üleüldiselt teada ja sellepärast kartsid kõik tal pauku lahti ajada.

Pärastlõunauinaku järel mindi, nagu ikka, suurde saali. Täna alustas Duclos jutustamist nii:

(66) „Ühel päeval saatis proua Fournier mind ühe vana Malta ordu rüütli juurde, kes näitas mulle kappi, mis oli täis portselankausse ja igas kausis oli sitt. See vana pervert oli ühenduses oma õega, kes oli ühe Pariisi lugupeetavama kloostri abtiss. See tubli naine saatis vennale selle tungival soovil igal hommikul kasti mõne oma ilusama nunna sitaga. Need sitahunnikud olid kaussidega ordurüütli kapis – hoolikalt järjekorras. Kui ma tulin, käskis rüütel mul võtta välja kausi ühe numbriga, kus oli tema kollektsiooni kõige vanem sitt. Ma tegin seda ja andsin kausi tema kätte.

„Oo,” ütles ta, „selle sittus üks imekaunis neiu Mans’ist. Löö mulle pihku, seni kui ma selle ära söön!”

Kogu tegevus seisneski selles, et ma pidin tema munni nühkima ja talle oma perset näitama, sel ajal kui ta sitta sõi. Pärast pidin mina sittuma sellessesamasse kaussi. Mees vaatas pealt, kui ma sittusin, puhastas oma keelega mu persseaugu ja selle juures läks tal pauk lahti.

(67) Üks teine mees, keegi vana munk, käis ükskord meie juures ja soovis kaheksat kuni kümmet sitaportsjonit ükskõik millistelt naistelt või meestelt (see oli talle ükskõik). Ta segas sitahunnikud ära, sobras nendes ja sõi poole ära, sel ajal kui ma tal suhu võtsin.

(68) Kolmas mees – tema tekitas minus mu elu suurimat vastikust – käskis mul suu hästi laiali ajada. Ma lamasin alasti põrandal vaiba peal, tema kükitas minu kohale, situs mulle suhu ja pritsis oma spermat minu rindade peale.”

„Oi, oi, see oli ju päris kena lugu!” avaldas Curval arvamust. „Mul on just parajasti sitahäda. Keda te mulle soovitaksite, härra hertsog?”

„Ma soovitaksin teile oma tütart Julie’d,” ütles de Blangis. „Sulle meeldib ju tema suu. Kasuta seda!”

„Aitäh hüva nõu eest,” sõnas Julie. „Mida ma teile kurja olen teinud, et te soovite minuga nõnda talitatavat?”

„Einoh,” lausus hertsog, „ta on tegelikult tubli tüdruk ja kui ta ikka kuidagi ei taha… Eks sa võta siis preili Sophie – ta on noor ja kena, kõigest neljateistkümneaastane.”

„Hea küll – Sophie!” hüüatas Curval, kelle munn hakkas juba elavalt žestikuleerima. „Fanchon! Ohver siia tuua!”

Vaesel tüdrukul hakkas juba enne protseduuri paha. Curval ainult irvitas selle peale ning lähendas oma paksu inetu pasase persse võluvale väikesele näokesele, võttes sisse asendi, mis meenutas istuvat konna. Talle löödi pihku, pomm plahvatas ja Sophie sai kõik omale suhu. Sealt imes pervert oma sita kohe jälle välja, samal ajal kui Fanchon tal suhu võttis. Sophie oksendas kolm korda Durcet’le näkku. Viimane oli sellest vaimustuses ja onaneeris selle juures.

„Jätka, Duclos,” lausus Curval, „ja rõõmusta oma jutustuste efektide üle, sa näed, millised need on!”

Duclos, vaimustatud endale osaks saanud menust, jätkas:

(69) „Järgmine mees nõudis ilmtingimata, et naisel, kes tema juurde tuuakse, oleks kõht lahti. Sellepärast andis proua Fournier mulle rohtu, mis tegi mu väljaheited pehmeks ja vedelaks. Klient saabus ja suudles kõigepealt oma lemmikkehaosa. Ning et ma ei suutnud kuidagi sitahäda tagasi hoida ja vaevlesin juba sisemiste valude käes, andis mees mulle loa tegutseda. Ma sittusin, hoides samal ajal mehe türa. Ta läks ekstaasi, kugistas kõik pasa alla ja nõudis veel. Ma lasin talle teise portsu ja siis veel kolmanda, kuni ta viimaks laskis mulle pihku vaieldamatud tõendid oma meelehea kohta.

(70) Järgmisel päeval sain ma kokku mehega, kelle ebatavaline maania leiab võib-olla jäljendajaid teie hulgas. Kõigepealt viidi ta piiluauguga tuppa ja jäeti sinna üksi. Kõrvaltoas ootas abiline – tõllakutsar, kes oli tänavalt selle jaoks kutsutud ja kellele olid antud täpsed juhtnöörid. Asja mõte oli selles, et kutsar situks otse piiluaugu ees, nii et selle taha peitunud pervert saaks seda pealt vaadata. Mina aga kogusin sita kaussi ja hoidsin veel kutsari kannikaid laiali, et kõik viimseni välja tuleks. Niipea, kui mul oli sitt viimseni käes, ruttasin ma sellega teise tuppa.

„Näete siin, sööge ruttu, isand,” hüüdsin ma, „see on veel päris soe!”

Mees ei lasknud seda endale kaks korda öelda, vaid võttis kausi ja ulatas oma türa mulle nühkimiseks. Ja kui see sitapea oli kausi tühjaks söönud, purskas ta oma jobi minu osavate sõrmede peale.”

„Kui vana kutsar oli?” küsis Curval.

„Ligi kolmkümmend.”

„Ooh, see pole ju midagi,” lausus Curval. „Durcet võib teile kinnitada, et me tundsime ühte härrat, kes tegi sedasama kuue– kuni seitsmekümneaastaste meestega. Need pidid muuseas veel pärinema kõige vaesematest kihtidest.”

„Ja miski pole kaunim kui see!” ütles Durcet, kelle väike munn hakkas pead tõstma. „Ma teen seda kõige meelsamini invaliididega.”

„Teil seisab, Durcet,” sõnas hertsog, „ma tunnen teid juba: kui te hakkate rõvedustest rääkima, siis tahab teil midagi munadest välja tulla. Ma ei ole küll invaliid, aga teie kannatamatuse leevendamiseks pakun ma teile seda, mis on minu sisikonnas. Ma arvan, et seda on päris palju.”

„Oi, jumala türa nimel!” karjus Durcet. „Milline õnn, mu kallis hertsog!”

Hertsog lähenes ja Durcet põlvitas tema persse juurde. Hertsog situs, Durcet sõi sita ära ja sai orgasmi, vandudes, et tal pole veel kunagi varem nii hea olnud.

„Duclos,” lausus hertsog, „andke mulle sedasama, mida mina andsin Durcet’le.”

„Monsenjöör,” vastas jutustaja, „te ju teate, et ma tegin seda juba täna hommikul. Te sõite sita ise ära.”

„Ah jaa, õigus,” ütles hertsog. „Martaine, ma pöördun siis sinu poole, sest ma ei taha praegu lapseperset.”

Paraku ei saanud ka Martaine sittuda – tema teeneid oli hommikul kasutanud Curval.

„Sa kuradi kurat!” röögatas hertsog. „Kas ma ei saa siis täna õhtul üldse sitta süüa?”

Selle peale pakkus ennast Therese, kellel oli maailma räpaseim ja haisvaim perse.

„Hea küll, selle ma võtan,” lausus hertsog, „kui see perse ka mõju ei avalda, siis on minu oskus otsas.”

Therese laskis pasa välja, hertsog haaras sita endale suhu ja kugistas innukalt alla. Ta purskas oma jõulise mehelikkuse tõendid Duclos’ ninale, kes talle pihku lõi.

Pärast seda hakati õhtust sööma. Õhtuse orgia tõmbenumbriks oli karistamine. Ohvreid oli seekord seitse: Zelmire, Colombe, Hébé, Adonis, Adelaide, Sophie ja Narcisse. Õrnale Adelaide’ile ei heidetud vähimatki armu. Ka Zelmire ja Sophie said kõvasti kannatada. Pärast karistamist läksid kõik magama, et saada Morpheuse süleluses uut jõudu, toomaks järgmisel päeval Veenusele veel rohkem ohvreid.

Viieteistkümnes päev

Karistamistele järgnevatel hommikutel uusi süüdlasi tavaliselt ei leitud – ka täna mitte. Ja nagu ikka, oldi hommikul kitsid sittumislubade andmisega. See au sai täna osaks ainult Herculesile, Michette’ile, Sophiele ja Desgranges’ile. Ei puudunud palju, et Curvalil oleks viimase kahe asjaõiendust pealt vaadates pauk lahti läinud. Kohvitunni ajal ei juhtunud suurt midagi – neli sõpra piirdusid kannikate patsutamise ja paari persseaugu lakkumisega. Kui saabus jutustuste aeg, läksid kõik kiirustades saali, kus Duclos jutustamist jätkas:

(71) „Kord tuli proua Fournier’ juurde uus, umbes kahe- või kolmeteistkümneaastane tüdruk. Nagu nii mõnigi teine, oli ka tema langenud selle ainulaadse mehe veenmiskunsti ohvriks, kellest ma teile juba rääkinud olen. Ja mulle tundub, et see härra ei olnud juba aastaid ahvatlenud patuteele kedagi nii nooruslikku, värsket ja kaunist. Tüdruk oli heleda peaga ja oma vanuse kohta suhteliselt pikka kasvu. Tema õrn ja meelas näolapp oli kui loodud kunstnikule modelliks ja tal olid maailma ilusaimad silmad. See tüdruk oli armas, erutav ja ahvatlev. Aga millise alanduse ohvriks oli tema võludele määratud saada! Milline katsumus ootas tema häbitunnet! Tüdruku isa oli rikas pesukaupmees, kes ei olnud oma tütart kindla peale mitte prostituudiametiks ette valmistanud. Aga mida suuremat õnne see virtuooslik võrgutaja oma ohvris hävitada suutis, seda magusamat rõõmu ta oma tööst tundis.

Väike Lucile valiti kohe pärast saabumist välja selleks, et rahuldada ühe mehe kapriise, kellel ei olnud mitte ainult Pariisi kõige rõvedam maitse, vaid kes sellele lisaks tahtis ka teha oma jäledusi just nimelt süütu tüdrukuga. See oli üks vana notar, kelles rikkusega ühines julmus, mille annavad vanale hingele kitsidus ja himurus. Kui ta tuli ja talle seda imekaunist tüdrukukest näidati, näitas ta oma jõhkrust otsekohe. Notarihärra esimeseks liigutuseks oli nimelt põlgusegrimass, mille järel ta mühatas, vandus ja surus läbi hammaste, et kas Pariisis pole tõesti enam ainsatki ilusat tüdrukut. Natuke aega vaikinud, päris ta Lucile’ilt, kas ta on ikka kindlasti süütu. Talle kinnitati seda ja pandi talle ette ise järgi vaadata.

„Mina peaksin vittu vaatama, proua Fournier? Mina ja vittu! Kuidas te ometi võite sellisele mõttele tulla? Ma arvan, et te ei ole veel iialgi näinud mind vittu vaatamas, nii kaua kui ma teie juures käin. Jah, ma tarvitan vittusid – see on tõsi, aga viisil, mis, ma arvan, ei osuta kuigi suurt lugupidamist nende vastu.”

„Hästi, mu härra,” sõnas proua Fournier, „sellisel juhul uskuge minu kinnitust, et see tüdruk on niisama süütu kui vastsündinud lapsuke.”

Mees ja tüdruk läksid üles ning et ma, nagu te kindlasti juba isegi arvata võite, põlesin sellele kohtumisele mõeldes uudishimust, võtsin ma aega viitmata platsi piiluaugu juures.

Vaese väikese Lucile’i häbelikkust oleks võimalik kirjeldada ainult ülivõrretes. Sama võib öelda tema kuuekümneaastase intiimpartneri häbituse, jõhkruse ja õela huumorimeele kohta.

„No mis sa seisad seal lollaka näoga nagu lehm?” nähvas ta tüdrukule. „Kas ma pean sulle appi tulema või, ma oleks võinud selle aja peale juba tükk aega sinu perset vaadata!”

„Aga, härra, mida ma tegema pean?”

„Kurat võtku, sa veel küsid! Sa pead seeliku üles tõstma ja mulle oma perset näitama!”

Lucile kuuletus värisedes ja paljastas oma õrna väikese valge pepu, mis oleks võimud kuuluda Veenusele endale.

„Oi raisk, kui ilus!” hüüatas jõhkard. „Tule lähemale!”

Siis haaras ta mõlemast kannikast kinni ja surus neid kõigest jõust laiali.

„Sind ei ole kindlasti veel kordagi persse nussitud?”

„Oo, mu härra, mind ei ole veel kordagi keegi puutunud.”

„Lase peeru!”

„Aga härra, ma ei saa.”

„Noh, pinguta siis vähemalt.”

Tüdruk täitis käsu. Oli kuulda tasast kõhutuulekest, mille vanamehe räpane suu innukalt kinni püüdis.

„Kas sul on sitahäda?” küsis pervert.

„Ei, härra, ei ole.”

„Hüva, minul see-eest jälle on ja kohe väga, et sa teaksid. Sea end valmis, võta seelik seljast ära.”

Seelik kadus. Lucile’il tuli heita diivani peale, nii et jalad olid kõrgel ja pea madalal. Vana notar kohendas tema asendit nii, et laialiaetud jalgade vahelt paistis viimase võimaluseni avatud väike vitt. See oli parajasti mehe persse kõrgusel, nii et vana pervert võis kasutada seda ööpotina. See oligi nimelt tema kurikaval nõu ja et anumat veelgi sobivamaks teha, hakkas ta seda kahe käega täiest jõust veel rohkem laiali venitama. Viimaks võttis ta asendi sisse, päästis oma sisikonna valla ja sitt valgus selle imekauni pühamu peale, mille Amor ise oleks endale suurima heameelega kodupaigaks valinud. Pärast sittumist pöördus vanamees ringi, et sõrmedega võimalikult palju sitta poolavatud tuppe suruda. Seejärel keeras ta end taas perssega vitu poole ja situs veel, ning veel kolmanda ja neljanda korragi, iga sittumise järel oma paska sõrmedega vittu toppides. See kõik toimus sellise brutaalsusega, et väikseke lausa karjus. On mõeldav, et võib-olla kaotas ta koguni oma anatoomilise neitsilikkuse selle vastiku operatsiooniga, mis, tuleb tunnistada, on süütuse võtmiseks pigem ebatavaline viis. Lucile’i valukarjed saatsid ka vanamehe seemnepurset. Sel ajal, kui ta täitis ilusat noort vittu sitaga, mis oli ilmselt tema lemmiktegevus, oli ta tõmmanud püksist oma armetu pehme munnikese ja onaneerinud, kusjuures tal õnnestus suure pingutuse järel lõpuks paaril tilgakesel spermal põrandale kukkuda lasta. Kui vanamees oma asjaga valmis sai, läks ta ära, Lucile’il tuli ennast aga põhjalikult pesta.

(72) Mõni aeg hiljem tuli mul teha tegemist mehega, kelle maania tundus mulle veel jälgimana. See oli üks vana õukondlane. Vähe sellest, et mul tuli tema sittumist pealt vaadata – ma pidin ka oma sõrmi kasutades tema roojamist kergendama. Ma masseerisin tema pärakut ning lükkasin seda kokku ja lahti. Pärast pidin ma aga veel kõik tema mustakssaanud kehaosad suurima hoolikusega puhtaks lakkuma.”

„Noneh,” ütles piiskop, „selline ülesanne ei ole tõesti väga meeldiv, aga te näete siin neid nelja daami, kes, olgugi nad meie abikaasad ja tütred, peavad meile päevast päeva samasuguseid teenuseid osutama. Ja milleks, kuradi päralt, küsin ma teilt, milleks peaks naisel siis veel keel olemas olema kui mitte persse puhtakslakkumiseks!? Vähemalt mina ei tea selle jaoks küll ühtegi teist funktsiooni. Constance,” jätkas piiskop, pöördudes hertsogi kauni abikaasa poole, kes istus tema kõrval diivanil, „näidake Duclos’le, kui osavalt te selle asjaga toime tulete. Palun, siin on minu perse, sitane nagu peldik. Teda pole hommikust saadik pühitud, ma hoidsin ta spetsiaalselt teie jaoks alles. Laske käia, näidake, mida te oskate!”

Ja õnnetu neiu, kellele sellised jäledused olid paremini teada, kui ta soovinud oleks, täitis kuuleka naisena piiskopi käsu. Suur jumal, milleni küll võivad hirm ja orjus inimesi viia!

„Aah, kurrat!” ütles Curval piiskopile. „Sa ei pea mitte ainuke olema, kes teistele eeskuju annab. Lase käia, sa väike lits,” nende sõnadega lükkas ta võluva Aline’i, selle kauni ja voorusliku neiu poole oma sitase persse, „tee samamoodi nagu tema!”

Ja tema soov täideti.

„Jätka, Duclos,” lausus piiskop, „me tahtsime sulle üksnes näidata, et su klient ei nõudnud midagi erilist ja et naise keel sobib perssepühkimiseks küll.”

Armastusväärne Duclos naeris ja rääkis edasi:

„Teie lahke loaga, härrased, katkestan ma hetkeks oma jutustuse, et rääkida teile sündmusest, mis puudutab ainult mind. Kuid et ma olen saanud teilt käsu teatada huvitavatest sündmustest oma elus, ka siis, kui nad ei ole otseses seoses minu poolt käsitletavate perverssustega, ei söanda ma järgnevast episoodist vaikides mööda minna.

Ma olin juba nii kaua aega proua Fournier’ juures elanud, et ma sain tüdrukute juhiks.

Perenaine usaldas mind täielikult – tihti viisin mina tema asemel tüdrukuid klientidega kokku ja võtsin tasu vastu. Proua Fournier kohtles mind nagu tütart. Ta oli mind rasketel aegadel aidanud – ka siis, kui ma Inglismaal olin, ei unustanud ta mind ning kui ma saabusin ja varatuna uut ulualust otsisin, avas ta mulle sõbralikult oma maja ukse. Korda kakskümmend oli perenaine mulle raha laenanud, nõudmata ealeski tagasimaksmist. Nüüd jõudis kätte aeg tõestada talle oma tänulikkust ja õigustada tema ülimat usaldust. Mu härrad, kohe saate te kuulda, mismoodi see sündis.

Kogu lugu algas sellest, et proua Fournier jäi raskesti haigeks. Tema esimene mure oli lasta mind kutsuda.

„Duclos, mu laps,” ütles perenaine mulle, „ma armastan sind, sa tead seda, ja nüüd tõestan ma sulle oma täielikku usaldust sinu vastu. Ma loodan, et vaatamata oma patusele loomusele ei suuda sa petta oma sõbrannat. Ma olen väga haige ja vana ega tea, mis minust saab. Mul on sugulasi, kes tahaksid minu varandusele käpa peale panna, ent ma kavatsen toimetada nende eest kõrvale sada tuhat franki, mis on selles väikeses kohvris. Vaata, mu laps, ma annan nad sinu kätte. Tee nendega nii, nagu ma sulle praegu ütlen.”

„Oo, mu kallis ema,” ütlesin teda emmates, „ma usun, et te saate kindlasti jälle terveks, kui aga peaks juhtuma kõige hirmsam, siis tõotan ma teie soove täpselt täita.”

„Ma usun sind, mu laps,” ütles proua Fournier, „sellepärast ma sind kutsuda lasksingi. Selles kohvris on niisiis sada tuhat franki kullas. Tead, kallis sõbranna, ma tunnen süümepiinu selle pärast, kuidas ma olen elanud, ja kõikide nende tüdrukute pärast, keda ma olen tõuganud kõlvatule eluteele. Ma tahan Jumalaga ära leppida. Olen otsustanud kasutada kaht abinõu selleks, et kõrgeim kohus minu vastu leebem oleks. Need on palvetamine ja heategevus. Niisiis, võta sellest sajast tuhandest frangist esmalt kaks korda viisteist tuhat. Esimesed viisteist tuhat franki anna St. Honoré tänava kaputsiinlastele, et pühad isad igavesti minu hinge eest palvetaksid. Teine viisteist tuhat franki anna pärast seda, kui mu silmad on sulgunud, koguduse vaimulikule, et ta jagaks selle meie linnaosa vaestele. Heategevus on imeline asi, mu laps. Miski ei lunasta Jumala silmis paremini meie maa peal tehtud patte, sest vaesed on Tema lapsed ja Ta armastab neid, kes aitavad Tema lapsi. Ei ole paremat viisi Jumalale meeldida kui head teha. See on kindlaim garantii taevasse pääsemiseks, tütreke.

Edasi. Kuuskümmend tuhat franki viid sa otsekohe pärast minu surma Pétignonile, köiemeistri abilisele Bouloir’ tänavas. See õnnetu on minu poeg, aga ta ei tea seda. Ta on abielurikkumise vili. Surres tahan ma saata õnnetule vaeslapsele märgi oma armastusest. Ülejäänud kümme tuhat franki aga, mu kallis Duclos, võta endale minu kiindumuse kahvatu tõendina. Olgu nad sulle tasuks kogu selle vaeva eest, mida minu korralduste täitmine sulle põhjustab. Peale selle olgu see väike raha sulle abiks, et alustada iseseisvat elu ning jätta maha see vääritu amet, mida sa praegu pead, ja millest ei ole sinu hingele õnnistust loota!”

Olles oma südames üliõnnelik niisuguse varanduse kättesaamise üle ja kindlalt otsustanud mitte midagi sellest ära anda, vaid kõik endale jätta, valasin teeseldud liigutusepisaraid, embasin vana perenaist ja kinnitasin talle oma ustavust. Samal ajal hakkasin mõtlema vahenditele, millega ära hoida tema tervise võimalikku taastumist. Sobiv võimalus avanes järgmisel päeval. Arst kirjutas proua Fournier’le ühte pulbrit, ning et perenaise eest hoolitsesin mina, andis doktor karbikesetäie rohuga minu kätte ja käskis mul poole sellest haigele anda. Ta hoiatas, et terve karbitäis rohtu oleks surmav. Ma pidin andma proua Fournier’le teise poole rohust alles siis, kui esimene mõju ei avalda.

Lubasin tohtrile, et olen nii ettevaatlik kui vähegi võimalik, vaevalt aga oli ta läinud, kui ma peletasin oma südamest tänulikkustunde, mis võinuks mu hinge õrnaks ajada. Ma surusin maha igasuguse kahetsuse ja nõrkuse ning mõtlesin üksnes rahale ja ahvatlevale võimalusele saada selle omanikuks. Kuri plaan annab meile ikka magusa närvikõdi, eelaimuse sellest mõnust, mida saab meile pakkuma tegu ise. Ma ei kõhelnud niisiis hetkegi, vaid lahustasin kogu pulbri viimseni klaasitäies vees ja pakkusin seda oma kallile perenaisele, kes jõi pahaaimamatult kõik ära ning leidis kiiresti surma, mille ma olin talle valmis seadnud.

Ma ei leia sõnu, kirjeldamaks teile, mida ma tundsin, nähes edu oma tööd kroonivat. Iga oksehoog, mis proua Fournier’ lõppu sammu võrra lähemale tõi, päästis mu organismis valla äärmiselt kirgliku naudingu. Ma vaatasin agooniat pealt ja olin ekstaasis. Sel ajal, kui haige haaras mu oma käte vahele ning sosistas mulle kõrva oma viimse hüvastijätu, sain ma orgasmi ning läbi mu pea sööstis tuhat plaani, mida ma oma saagiks langenud rahaga teha võiksin.

Agoonia ei kestnud kaua. Proua Fournier kärvas juba samal õhtul ja raha oli minu.”

„Duclos,” katkestas hertsog, „tunnista ausalt, kas sa masturbeerisid? Kas sinu naudinguelund sai tunda kuriteo peent ja himurat mõnu?”

„Jah, monsenjöör, ma tunnistan, et sain sel õhtul viis orgasmi.”

„See on siis tõsi!” hüüdis hertsog. „On tõsi, et kuritegu pakub juba iseenesest naudingut, mis on sõltumatult kõikidest teistest naudingutest suuteline päästma valla kõik meie kired ja viia meid samasugusesse ekstaasi nagu lihapattki!”

„Just, just, härra hertsog. Ma lasksin perenaise ilusti ristiinimese kombel maha matta, ent ma ei tundnud vähimatki muret värdjas Pétignoni pärast ega mõelnudki missasid tellida ega almusi anda. Heateod on mulle eluaeg vastikud olnud ja proua Fournier’ südamlikud sõnad ei muutnud seda. Maailmas peab ju olema ka õnnetuid – loodus tahab ja lausa soodustab seda ning ei maksa minna liiale, üritades luua võrdsust seal, kus loodus nõuab ebavõrdsust.”

„Braavo, Duclos,” lausus Durcet, „mulle valmistab suurt rõõmu näha, et sul on sellised põhimõtted. Igasugune toetus õnnetutele on tõeline kuritegu loodusliku korra vastu. Ebavõrdsus, mille loodus inimestesse juba nende sündimisel paneb, tõendab seda, et talle sellised kontrastid meeldivad. Loodus tahab nii varanduslikku kui kehalist ebavõrdsust. Ning kui nõrkadel on lubatud häirida korda varastamisega, siis on ka tugevatel õigus seda abist keeldumisega taastada. Universum ei suudaks püsida hetkegi, kui seataks sisse kõikide olendite võrdsus. Ebavõrdsus hoiab alal looduse korda ja juhib kõike. Seega peame me kõik hoolega hoiduma selle korra rikkumisest. Kui keegi enda arvates mõnele õnnetule heateo teeb, saab ta sageli hoopis hakkama ebaõiglusega teiste vastu. Sest õnnetud on see põld, kust rikkad lõikavad oma himuruse ja julmuse objekte, aitaja aga vähendab oma heateoga seda naudingusaaki. Õnnetud tuleb jätta iseenda hooleks – almuste andmisega tuuakse inimkonna ühele osale üksnes väikest kasu, teisele samas aga suurt kahju. Minu silmis ei ole almus mitte ainult pahategu iseeneses, see on ühtlasi tõeline kuritegu looduse vastu, mis ei näita meile olendite ebavõrdsust mitte selleks, et me selle kõrvaldaksime. Kui ma tahan tegutseda looduse tegelike soovide järgi, ei tohi ma vaeseid aidata, leski trööstida ega orbe toetada. Ma ei tohi neid isegi mitte sellesse seisundisse jätta, millesse loodus nad on asetanud – ma pean hoopis looduse taotlustele veelgi kaasa aitama ja õnnetust lisama. Ning ma arvan, et selleks on kõik vahendid lubatud.”

„Kuidas,” hüüatas hertsog. „kas neid röövides ja hukutades?”

„Just nimelt,” vastas pankur, „ja peale selle on vaja õnnetute arvu suurendada, sest nende klass teenib teist. Vaeste klassile teeb lisandumine vähe kahju, teisele klassile toob aga suurt kasu.”

„See on karm süsteem, mu sõber,” lausus Curval, „ja ometi olen ma kuulnud räägitavat, et on ütlemata tore õnnetut inimest aidata.”

„Aga,” vaidles Durcet, „mis on heategemise rõõm julmuse rõõmu kõrval! Esimene on miraazlik, teine aga tõeline. Esimene rajaneb eelarvamustel, teine mõistusel. Esimene võib uhkuse – meie tunnetest kõige võltsima – abiga hetkeks meie südant rõõmustada, teine aga on tõeline meelehea, mis on üksipäinigi suuteline kired lõkkele lööma. Seega, lühidalt väljendudes: esimene ei tekita minus mingeid erilisi tundeid, teine aga ajab mul munni kõvaks!”

„Kas siis tõesti peavad kõik asjad alati lihapatu juurde välja viima?” küsis piiskop.

„Jah, mu sõber, kõik,” vastas Durcet. „Meie tegevust peavad juhtima üksnes himud, sest nad ei peta meid.”

„Kuid sellisest filosoofiast võivad sündida tuhanded ja tuhanded kuriteod,” avaldas piiskop arvamust.

„Mis mul kuritegudest,” vastas Durcet, „kui ma ainult rahuldust saan? Kuritegu on üks looduse abivahend, üks tema viisidest inimesi juhtida. Miks ei võiks mina juhinduda pahedest, samamoodi nagu teised juhinduvad voorustest? Loodusele on vaja nii heategu kui pahategu. Ma ei teeni teda ühega halvemini kui teisega. Ent see arutelu viib meid liiga kaugele – kohe varsti on õhtusöögiaeg käes ja Duclos’l on meile veel palju jutustada. Jätkake, veetlev daam. Te tunnistasite meile üles tegutsemise motiivil, mis toob teile meie ja kõikide teiste filosoofide austuse.”

„Pärast meie toreda perenaise manalassevarisemist oli minu esimene idee võtta lõbumaja ise üle ja pidada seda nii, nagu ennegi. Ma tegin selle plaani oma kaaslastele teatavaks ja kõik – iseäranis Eugenie, kes oli ikka veel minu armuke – tõotasid austada mind nagu oma ema. Ma ei olnudki enam sellise tiitli kandmiseks liialt noor – aastaid oli mul juba ligi kolmkümmend ning kogemusi piisavalt, et sellise äri juhtimisega toime tulla. Järgmistest juhtumitest ei räägi ma teile, härrased, seega enam mitte lõbunaise, vaid bordellipidajana. Ma olin muuseas veel küllalt noor ja kena, et ka ise kliente teenindada. Seda juhtus tihti ja ma juhin alati teie tähelepanu sellele, kui ma ise mõne loo tegelaseks olen.

Ma säilitasin kõik proua Fournier’ kliendid ja mul õnnestus isegi uusi leida, seda esiteks tänu minu lõbumaja ruumide puhtusele, teiseks aga tänu minu tüdrukute erakordsele allaheitlikkusele.

(73) Esimene uus kunde oli üks vana mees, kes töötas kuninga varahoidjana. Ma andsin talle noore Lucile’i, viies vanamehe vaimustusse. Tema tavaline maania, mis oli niisama räpane kui tüdruku jaoks ebameeldiv, seisnes oma partnerile näo peale sittumises ja kogu tema sihverplaadi roojaga kokkumäärimises. Sellises seisundis neiut suudles ja lakkus ta viimaks põhjalikult. Sõprusest minu vastu leppis Lucile selle kõigega ning ikka ja jälle neiu sitast nägu suudleva varahoidja seeme purskas talle kõhu peale.

(74) Mõni aeg pärast seda tuli üks teine, kes veetis aega koos Eugeniega. Ta laskis tuua vaaditäie sitta, kastis alasti tüdruku üleni selle sisse ja lakkus ta siis üle, kuni neiu oli sama puhas kui enne. äralakutud sita neelas ta kõik alla.

(75) Markii X, proua Fournier’ vana klient tuli varsti pärast selle surma, kinnitas mulle oma heasoovlikkust ja ütles, et jääb alati minu kliendiks. Ma andsin tallegi Eugenie. Selle vana perverdi meelistegevus algas sellega, et ta suudles tükk aega tüdruku suud, neelates nii palju sülge kui võimalik. Järgnevalt musitas ta veerand tundi tüdruku kannikaid, laskis tal peeretada ja nõudis viimaks sittumist. Ta hoidis tüdruku sitta oma suus. Siis embas ta neiut ühe käega, teisega aga urgitses selle sitases persseaugus. Sellal, kui ta end niimoodi lõbustas, pidi preili sööma tema suust ära sita, mille ta ise sinna sittunud oli. Kuigi markii maksis sellise teenuse eest heldelt, oli tal ometi väga raske leida tüdrukuid, kes oleks olnud nõus sellist asja tegema. Sellepärast oligi ta minu vastu nii lahke ja kinnitas, et jääb ikka minu kliendiks.”

Sel hetkel andis erutunud hertsog korralduse õhtusöögiks kella helistada. Ta soovis enne lauda istumist viimatikuuldud fantaasia teoks teha. Ta käskis Sophie’l enda juurde tulla, võttis tema sita oma suhu ja sundis siis Zelamiri Sophie sitta sööma. Ükskõik kellele teisele oleks see eine rohkem meele järgi olnud kui Zelamirile, kes ei olnud veel suuteline asja meeldivat külge tunnetama – ta tundis ainult jälestust ja tõrkus käsku täitmast. Kuid hertsog ähvardas teda kogu oma vihaga. Zelamir kõhkles ainult minut aega ja kuuletus siis.

See tegevus meeldis kõigile ja igaüks tahtis seda järgi teha. Durcet avaldas arvamust, et soosingumärke tuleks jagada võrdsemalt – polevat õiglane, et poisid peavad sööma tüdrukute sitta, samal ajal kui need ei saa midagi. Niisiis laskis ta Zephyril endale suhu sittuda ja käskis siis Augustine’il marmelaad ära süüa. Kahjuks oksendas see kaunis ja armas tüdruk endal peaaegu terve sisikonna välja.

Curval tegi nii nagu Durcet. Ta võttis suhu sitta oma kallilt Adoniselt. Michette sõi selle ära samasuguse vastumeelsusega nagu Augustine. Piiskop aga jäljendas hoopis oma venda – ta laskis sittuda õrnal Zelmire’il ja sundis maiustama Seladoni. Ent viimane ilmutas erakordselt tugevat vastumeelsust, mis lahutas väga meie pervertide meelt – teistele põhjustatud kannatused valmistasid neile ju rõõmu. Piiskopil ja hertsogil läks pauk lahti, teised ei suutnud või ei soovinud seda.

Õhtusööki oodates kiideti kuritegu, mille Duclos oli proua Fournier’ suhtes toime pannud.

„Ta näitas tõelist tarkust,” lausus hertsog, kes oli Duclos’ga üliväga rahul, „taibates, et kaasa tunda on ääretult rumal. Tänulikkusel ei tuleks iialgi lasta kuritegu edasi lükata ega koguni takistada, sest objekt, kes osutab meile teene, ei omanda sellega veel õigust meie südamele – ta tegutses ju ainult enda heaks. Juba selle objekti kohalviibimine on tugevale isiksusele alandav. Ta peab teda vihkama või temast vabanema.”

„See on nii tõsi,” täiendas Durcet, „et te ei leia ealeski tõelist isiksust, kes püüdleks teiste tänulikkuse saavutamise poole, sest ta teab täpselt, et tänulikkuse asemel saab talle osaks ainult vihkamine.”

„Teeneid ei tehtagi ju selleks, et kellelegi rõõmu valmistada,” ütles piiskop, „vaid et anda talle tunda oma üleolekut, see tähendab, õieti ei olegi eesmärgiks talle head teha, vaid teda alandada ja end temast kõrgemale tõsta.”

„See tõestab,” jätkas Durcet, „kui absurdne on igasugune heategevus. Saagu viletsad sellest väikest rõõmu, meie aga – sellised, nagu me oleme – oleksime lollid, kui tunneksime tänulikkust või teeksime head.”

See arutelu oli kirgi erutanud. Neli sõpra jõid õhtusöögi ajal palju ja läksid heatujuliselt orgiale. Kuid parandamatute pervertidena saatsid nad noored magama ja veetsid orgia juues – koos nelja vanaeide ja nelja jutustajaga.

Kuueteistkümnes päev

Meie kangelased ärkasid värsketena otsekui pärast kümblust noorendavas kaevus. Ainsaks erandiks oli hertsog, kes oli näost väga ära vajunud. Selles süüdistati Duclos’d. Oli hästi teada, et just tema tundis eriti hästi hertsogi kirgede äratamise kunsti. Hertsog tunnistas, et saab ainult Duclos’ga tõeliselt hea orgasmi. Igatahes on tõsi, et selliste asjade juures sõltub väga palju tujudest – vanus, ilu, vooruslikkus ja kõik muu ei tähenda midagi, oluline on hoopiski teatavat liiki osavus, mis on sageli palju omasem küpses eas kaunitaridele kui kogematutele, keda kaunistab veel elukevad kõikide oma andidega.

Seltskonnas oli veel üks teine isik, kes hakkas muutuma väga armastusväärseks ja huvipakkuvaks, nimelt Julie. Temas hakkas endast tasapisi märku andma kõlvatu, üheaegselt nii tiirase kui ka targa naise pilt.

Tundes, et ta vajab rohkem kaitset, hakkas Julie sõbrustama Duclos’ga ja proovis olla alati meele järgi oma isale, kelle positsioon seltskonnas oli talle hästi teada. Julie õppis nii hästi Duclos’ga koos tegutsema, näitas üles nii suurt osavust ja kuulekust, et hertsog võis alati seemnepurskes kindel olla, kui need kaks naist temale rahulduse pakkumiseks oma oskused ühendasid. Sellegipoolest oli ta oma tütrest juba nii halval arvamusel, et ilma Duclos’ta, kes kaitses Julie’d kogu oma mõjuvõimuga, oleks ta kohelnud teda vähimagi halastuseta. Ega Julie abikaasa Curvalgi teda millekski ei pidanud, kuid oma osavate huulte ja kirglike suudlustega suutis neiu oma mehelt ikka ja jälle ejakulatsioone välja meelitada. Ometi polnud Curvali pahameel kaugel. Võiks öelda, et Julie imemine tõmbas seda pikkamööda isegi rohkem nähtavale.

Durcet omakorda ei tundnud Julie’ vastu vähimatki sümpaatiat. Kogu nende lossisviibimise ajal oli neiu suutnud tal kõigest kaks korda paugu lahti saada. Niisiis jäi Julie’le järele veel ainult piiskop, kellele oli meele järgi neiu häbitu kõnepruuk ja rohkemgi veel tema perse, mida jumalasulane pidas maailma kauneimaks. Tõepoolest – ilusamat tagumikku polnud kindla peale Veenuselgi. Julie pakkus oma ahtrit agaralt kõigile vaatamiseks, sest ta tahtis tingimata oma käskijatele meeldida, mis see ka ei maksaks.

Hommikustel ülevaatustel ei leitud kedagi milleski süüdi olevat. Kabelisse lubati sel päeval ainult Hébé, Constance ja vanaeit Martaine. Pärast seda, kui nad olid oma koormast vabanenud, tundis ka Durcet vajadust sittuda. Hertsog, kes oli juba hommikust saadik Durcet’ perse ümber keerelnud, kasutas nüüd juhust rahulduse leidmiseks. Nad sulgusid kabelisse, jättes sinna ennast teenima ainult Constance’i. Hertsog jäi rahule – pankurihärra sittus tal terve suu täis ja nagu Constance pärast piiskopile jutustas, rõvetsesid kaks meest pool tundi kõige koledamal kombel. Ma olen ju auväärt lugejale juba rääkinud sellest, et need kaks olid lapsest saadik sõbrad ning meenutasid ikka ja jälle meelsasti oma lapsepõlverõõme. Constance’il oli selle vanade sõprade liigutaval kohtumisel üpris vähe tööd – ta lakkus perseauke puhtaks ja lõi paar korda ühele või teisele natuke pihku, see oli kõik.

Nüüd läksid neli sõpra meeldivalt juttu ajades salongi, kust nad peagi lõunasöögile kutsuti. See oli rikkalik ja kõlvatustest saadetud nagu alati. Pärast mõningaid sündsusetuid puudutusi ja suudlusi ning arvukaid amoraalseid lauakõnesid, mis söömaaega nii meeldivalt vürtsitasid, mindi uuesti salongi, kus Zephyr, Hyacinthe, Michette ja Colombe olid juba valmis härradele kohvi serveerima. Hertsog nussis Michette’i reite vahele, Curval tegi sama Hyacinthe’iga. Durcet pani Colombe’i sitale ja piiskop andis Zephyrile suhu. Curvalil, kellele meenus üks Duclos’ jutustatud lugu, tekkis soov Colombe’ile putsi sittuda. Vanaeit Therese, kes viibis samuti kohvijoomise juures, pani tüdruku sobivasse asendisse ja Curval sittus. Et ta lasi aga välja ülemäära suure hunniku, mis vastas hirmuäratavatele toidukogustele, millega ta end päevast päeva täitis, siis kukkus peaaegu kogu sitt maha ja väike süütu vitt täitus roojaga üsna pealiskaudselt. Üleüldse tundus seda kena vitukest vaadates, et loodus ei olnud määranud teda nii räpaste lõbustuste jaoks.

Piiskopil, kellele Zephyr mõnusalt pihku lõi, läks pauk seda kergemini lahti, et naudingule, mida ta tundis oma munnis, lisandus eelpoolkirjeldatud imetoreda stseeni pealtvaatamise rõõm. Ta oli maruvihane, sõimas Zephyri, needis piiskoppi ja kogu maailma, tema sõbrad aga kogusid tema eliksiiri suure pokaali sisse ja lasid tal selle ära juua, et see tema jõu kiiremini taastaks. Michette ja Colombe aitasid püha isa sohvale ega lahkunud tema juurest, kui ta lõunauinakut tegi. Piiskop ärkas üsna värskena ja et teda veelgi reipamaks teha, lakkus Colombe natuke aega tema munni. Riist kergitas ennast kohe ja piiskop läks koos teistega jutustustesaali. Tema kõrval diivanil oli seekord Julie, kes oli talle üsna meele järgi. Julie’ nägemine tegi piiskopi tuju veel paremaks. Mis puutub teistesse, siis hertsogi kõrval istus Aline, Durcet’ kõrval Constance ja Curvali kõrval tema kallis tütar Adelaide. Kõik olid valmis. Duclos istus oma troonile ja alustas:

„On ekslik arvata, et valskusega saadu ei too õnne. Selline väide on puruvale ja ma võin seda tõestada, sest minu bordell saavutas ennenägematu õitsengu. Ealeski ei olnud proua Fournier’l olnud nii palju kliente kui minul. Tollal käis mul peast läbi üks, mis seal salata, pisut julm plaan, mis pole aga teile, nagu ma loota söandan, siiski mitte täiesti vastumeelne. Mulle tundub nimelt, et kui võtta kelleltki ära midagi sellist, mis ta oleks pidanud saama, siis valmistab teatavat õelat rõõmu see, kui talle sellele lisaks veel midagi halba teha. Ja minu väärastunud kujutlusvõime serveeris mulle idee kohutavalt mõnusast ülekohtust eelpoolnimetatud Pétignoni, minu heategija poja vastu, kelle ma olin kuuekümne tuhande frangi suurusest varandusest ilma jätnud. Ma tundsin juba oma jalgade vahel erutavat pakitsust, kui ma noormehe kohta infot kogusin. See õnnetu köiemeistri abiline oli abielus ühe madalast seisusest neiuga. Nende abielu ainus vili oli kaheteistkümneaastane tütarlaps, kes – nagu mulle räägiti – ühendas endas kõik lapseliku nooruse ja õrna ilu võlud. See laps, keda vanemad olid kasvatanud vaesuses, ent ometi kogu hoole ja armastusega, mis neil talle pakkuda oli, oli nende suurim õnn ja silmatera. Nii tekkis mu peas üks tore röövimisplaan.

Pétignon ei olnud iialgi meie lõbumajas käinud, sugulussidemed meie kadunud perenaisega olid talle teadmata. Ometi otsustasin, niipea kui proua Fournier mulle oma pojast rääkinud oli, viimase kohta natuke rohkem teada saada. Nii avastasingi aarde, mis tema majas peidus oli. Õnn naeratas mulle seda enam, et just sel ajal pöördus minu poole krahv de Mesanges, tundes huvi, kas ma ei saaks talle muretseda kolmeteistkümneaastat neitsit – hinnal polevat tähtsust. Krahv oli üldtuntud, lausa legendaarne pervert – kolleeg Desgranges’il tekib veel kindlasti rohkem kui üks kord põhjust teda teile nimetada. Ma ei kujutanud ette, mida ta neitsiga teha kavatseb, sest oli teada, et potentsiga on tal lood kehvad. Igatahes seadis krahv tingimuseks, et tüdruku süütust kontrolliksid tema määratud eksperdid. Pärast seda ostab ta tüdruku minult ära ja sellest hetkest ei tohi ma enam tüdruku saatuse vastu vähimatki huvi tunda. Krahv teatas, et tüdruk kaob ega ilmu enam kunagi Prantsusmaale.

Et krahv oli hea kunde – peagi kuulete te temast lähemalt, härrased – siis tegin ma kõik, mis suutsin, et ta rahule jääks. Õnnetu Pétignoni väike tütar paistis olevat just see, mida mul vaja oli. Aga kuidas teda röövida? Tüdruk ei käinud kunagi väljas. Teda õpetati kodus ning valvati sellise tarkuse ja ettevaatusega, et minu olukord oli peaaegu lootusetu. Seda kuulsast tütarlaste võrgutajat, keda te juba teate, ei saanud ma kasutada, sest ta oli parajasti maal ja krahv kiirustas mind tagant. Ma leidsin ainult ühe võimaluse. See vahend sobis suurepäraselt selle varjatud kurjusega, mis oli mind sellele kuritööle viinud, sest ta suurendas teo kurjust veelgi. Kavatsesin nimelt segada mehe ja tema abikaasa lavastatud afääri ja lasta nad vangi panna. Siis satuks tüdruk kindlasti perekonna sõprade hoole alla ja seal valvataks teda vähem hoolikalt, nii et mul õnnestuks ta oma puuri meelitada.

Mõeldud, tehtud. Saatsin Pétignonile kaela juristi, ühe oma parimatest sõpradest. See mees oli kõigeks võimeline ja tema osavus sedalaadi asjade ajamisel oli mulle teada. Jurist uuris asja, leidis võlausaldajad, esitas nõuded – ühesõnaga, kaheksa päeva pärast olid mees ja naine mõlemad vangis. Sealt edasi oli kõik lihtne – üks osav abiline röövis peagi tüdruku vaeste naabrite käest, kes õnnetu eest hoolitsesid.

Tüdruk toodi minu juurde. Ta oli tõesti imearmas. Neiul oli ülimalt õrn lumivalge nahk ning imekenad ümarad vormid. Ühesõnaga, ilusamat tüdrukut olnuks raske leida. Tema röövimine oli läinud mulle maksma ligi kakskümmend luidoori ja et krahv oli seadnud tingimuseks, et ma ei lase kellelgi tüdrukuga rääkida ega temaga midagi muud teha, nõudsin ma temalt sada luidoori. Kuid tähtis oli hävitada kõik kuriteo jäljed, sellepärast rahuldusin ma kuuekümneluidoorise kasumiga ja andsin kakskümmend oma juristile, et ta ümbritseks kogu loo sellise saladuskattega, et isegi tüdruku isa ja ema oma lapse saatusest niipea ei kuuleks. Tüdruku kadumist ei olnud muidugi võimalik nende eest varjata. Naabrid, kelle hooletus oli inimröövi võimalikuks teinud, palusid andestust, kuid mis köiemeistrisse ja tema naisesse puutub, siis suutis see minu tuttav jurist asja nii hästi ära klaarida, et neil ei tekkinud kunagi võimalust röövimise ümber mingit kära teha – nad jäid vanglasse ja üksteist aastat hiljem olid mõlemad surnud.

Selle tehinguga võitsin ma kahekordselt. Esiteks sain ma röövida ja maha müüa tüdruku, teiseks jäi mulle Pétignonile üle andmata jäetud kuuskümmend tuhat franki. Mis tüdrukusse puutub, siis pidas krahv oma sõna – tüdrukust ei olnud midagi rohkem kuulda. Proua Desgranges räägib teile sellest võib-olla lähemalt.”

„Oh sa kurat!” hüüdis Curval. „Ma olen hullupööra vaimustatud sinu nutikusest. See oli hoolega läbimõeldud kuritegu – asi, mis on mulle väga meele järgi! Kuritegu tuleb alati lõpule viia.”

„Ma oleks selle looga seoses teinud vahest enamgi,” märkis Durcet. „Näiteks oleks ma võinud lasta vanemad tappa, sest oli ju olemas võimalus, et nad pääsevad vangist välja. Kas siis maailmas on vähe lollpäid, kellel pole midagi paremat teha kui süütuid kaitsta? Sa ei hoolitsenud enda täieliku julgeoleku eest.”

„Aga monsenjöör,” vastas Duclos, „see, kes ei ole nii rikas kui teie, härrased, ei tohi minna liiga kaugele. Antud juhul tuli mul tegutseda ettevaatlikult, ma ei saanud lubada endale päris kõike, mida oleksin tahtnud.”

„Duclos’l on õigus,” ütles hertsog, „ta tegi kõik, mis oli tema võimuses.”

Ja see armastusväärne daam jutustas edasi:

„On hirmus, et ma pean ikka veel kirjeldama teile selliseid räpaseid asju nagu need, millest ma juba mitmendat päeva räägin. Et te aga nõudsite, et ma kirjeldaks taolisi perverssusi iseäranis põhjalikult, ei jäta ma midagi teie eest saladusse. Ma toon niisiis teieni veel kolm näidet sedalaadi jälestusttekitavatest rõvedustest, siis läheme edasi teistsuguste fantaasiatega.

(76) Esimene lugu, millest ma räägin, juhtus vana mõisavalitsejaga, kellel oli aastaid kuuskümmend kuus. Ta käskis naisel ennast ihualasti võtta ja, olles natuke aega hellitanud tema kannikaid pigem julmuse kui õrnusega, laskis ta partneril keset tuba põrandale sittuda. Vaadanud rõõmsalt, kuidas partner kergendust leidis, lasi ta ka ise samasse kohta hunniku. Seganud enda ja naise sita kätega segamini, sundis ta naist käpuli kohale roomama ja ekskremendid nahka pistma, kusjuures seda tehes pidi tüdruk oma sitast perset hästi nähtaval hoidma. Seda stseeni imetledes onaneeris ta kuni seemnepurskeni. Nagu te arvata võite, oli raske leida tüdrukuid, kes olnuksid nõus sellist jäledust tegema, seda enam, et vanamees leppis ainult noorte ja ilusatega. Ma leidsin talle seda, mida ta soovis, kuid panin ta ka oma lõbu eest kallist hinda maksma.

(77) Teine lugu neist kolmest nõudis tüdrukult erakordset andumust. Et aga see pervert tahtis ainult väga noori, oli talle partnerite leidmine lihtsam, kuna lapsed lasevad endaga hoopis kergemini midagi sellist teha kui täiskasvanud. Ma andsin sellele mehele niisiis väikese kolme- või neljateistaastase koristajaplika, väga kena muuseas. Niisiis, mees tuli, laskis tüdrukul alakeha paljaks võtta, patsutas natuke aega tema perset, laskis tal peeretada ja tegi siis iseendale klistiiri. Siis sai tüdruk klistiiri tema sisikonnast endale suhu ja pidi selle alla neelama. Kui pervert niimoodi tüdruku kohal kükitas, hõõrus ta ühe käega oma suurt riista, teisega aga silitas tüdruku häbemekinku, mis pidi tingimata karvadest paljas olema. Seda protseduuri kordas mees kuus korda, enne kui lõpuks orgasmi sai. Tütarlaps, kes hirmsat moodi oksendas, palus armu, kuid mees ainult naeris tema üle. Kuuenda korra ajal nägin ma viimaks seemnevedelikku voolamas.

(78) Üks vana pankur pakub meile nüüd viimase näite taolistest jäledustest. Ta soovis oma partneriks ilusat naist, ent vanuses neljakümnest neljakümne viie aastani ja väga suurte rindadega. Jäänud naisega üksi, laskis ta sellel ülakeha paljaks võtta ja haaras jõhkralt tema rindadest.

„Ah, need ilusad lehmaudarad!” hüüdis ta. „Milleks veel võiks need rasvapallid sobida kui mitte selleks, et ma nendega perset pühin?”

Siis muljus, pigistas, tiris ja näpistas ta rindu julmalt, sülitas nende peale ning asetas paar korda koguni nendele oma pasase jala. Seejuures kordas ta ikka ja jälle, et naise rind on ropp asi – ta ei saavat aru, mille jaoks loodus on teinud need nahalapid, mis rikuvad ära kogu naisekeha. Pärast kõiki neid rõvedaid ja õelaid repliike riietus ta viimaks lahti. Aga suur jumal, milline keha tema kehakatete alt paljastus! Kuidas peaksin ma teile, härrased, seda vaatepilti kirjeldama?! See oli üksainus jäle mädapaise, kogu keha pealaest jalatallani oli kaetud lööbega ja haises nii kohutavalt, et seda oli tunda isegi kõrvaltuppa, milles ma viibisin. Selline keha oli tollel mehel ja seda pidi naine lakkuma.”

„Lakkuma?” küsis hertsog.

„Jah, härrased,” kinnitas Duclos, „lakkuma kogu keha, jätmata vahele luidoorisuurust laigukestki! Igale poole pidi keel ennast sirutama.

Ma olin naisele enne rääkinud, mis tal ees seisab. Aga kui ta nüüd seda kõndivat korjust nägi, põrkus ta ehmunult tagasi.

„Noh, mis on, häbitu lita!” karjus mees, „Ma usun, et ma tekitan sinus jälestust, aga sa pead mind siiski lakkuma, sinu keel peab kogu mu keha üle limpsima! Ah, ära mängi õrnakest – seda on teisedki enne sind teinud, teed sina ka. Lase käia, lase käia, ära häbene!”

Võib õigusega kinnitada, et raha eest saab kõike. Õnnetu neiu, kelle ma olin sinna tuppa saatnud, oli haletsusväärses olukorras. Tal oli võimalus teenida kaks luidoori ja nii tegi ta kõik, mida temalt nõuti. Ja vana podagrahaige tundis mõnuga, kuidas õrn naisekeel jalutas üle kogu tema jõleda keha, leevendades sügelust ja kipitust, mis seda vaevas. Selle meeldiva toimingu ajal onaneeris mees innukalt.

Kui neiu oli oma ülesande täitnud – ja te võite kujutada, millist vastikust see õnnetukesele tekitas – pidi ta mehe käsul selili põrandale heitma. Mees aga kükitas tema kohale ja sittus talle rindade peale, pigistades neid vaheldumisi täiest jõust. Viimaks pühkis ta rindadega oma perse puhtaks. Ma ei näinud siiski, et tema munni otsast seemet oleks pursanud. Ükskord hiljem juhtusin ma teada saama, et tal oli ejakulatsiooniks vaja mitut taolist operatsiooni.

Et see mees ei külastanud kunagi kaks korda üht ja sama lõbumaja, ei tulnud ta enam kunagi minu juurde ja tõtt-öelda oli mul selle üle väga hea meel.”

„Minu kallis,” lausus hertsog, „minu arvates on selle mehe toimingu lõpuosa vägagi mõistlik. Ma ei ole kunagi aru saanud, milleks naistel tissid on, kui mitte persepühkimiseks.”

„On täiesti kindel,” lisas Curval, pigistades üsna hoolimatult õrna ja graatsilise Aline’i rindu, „ja sulatõsi, et naise rinnad on ühed väga kohutavad asjad. Ma ei suuda kunagi tisse vaadata, ilma et mind haaraks viha nende vastu. Kui ma neid näen, tunnen ma teatavat vastikust, teatavat jälestust, ning üksnes vitt võib mõjuda mulle veel eemaletõukavamalt.”

Nende sõnadega eraldus ta oma kambrisse, tiris Aline’i ühte rinda pidi järele ning laskis veel järele tulla mõlemal tüdrukul oma kvadrillist (need olid Sophie ja Zelmire) ning vanal Fanchonil. Ei ole teada, mida ta seal tegi, kuid sealt kostis vali naisekarjatus ja varsti pärast seda huilgamine, mis saatis Curvali seemnepurset.

Nad tulid välja. Aline nuttis ja hoidis taskurätikut oma rinna vastas. Et seltskond oli sedalaadi vahejuhtumitega ammu harjunud, ei pööranud keegi talle vähimatki tähelepanu ja Duclos võttis jutulõnga uuesti üles:

(79) „Mõni päev hiljem praktiseerisin ma ise ühe vana mungaga, kelle maania ei olnud nii vastik, see-eest aga kätele väga väsitav. Ta upitas minu poole oma paksu inetu perse, mille nahk oli nagu pärgament. Seda perset pidin ma kõigest jõust suruma ja pigistama. Kui ma olin jõudnud augu juurde, ei tundunud ükski toiming talle küllalt julm ja jõhker – ma pidin auguümbruse nahka näpistama, küünistama ja sikutama. Ainult sellise protseduuri tagajärjel suutis ta oma spermast vabaneda. Ta onaneeris muuseas ise, sel ajal kui mina tema persega tegelesin. Kordagi ei vaadanud ta mu seeliku alla. Muide, tundus, et selle härraga oli taolisi asju juba palju kordi tehtud, sest tema tagumik, ise pehme ja lotendav, oli kaetud nahaga, mis ei jäänud oma paksuselt ja kõvaduselt alla pargitud loomanahale.

(80) Järgmisel päeval – ilmselt tänu kiidusõnadele minu kohta, mida munk oli kloostris levitanud – tuli minu juurde üks tema kloostrivendadest, kelle persele ma pidin kõigest jõust kätega lakse andma. See külaline oli aga kiimalisem ja valivam kui eelmine – ta uuris enne hoolega oma partneri perset. Ta suudles ja lakkus kogu mu perse oma kümme-kaksteist korda üle. Vahepealse aja täitsid laksud tema persele.

Kui püha venna nahk oli viimaks muutunud sarlakipunaseks, hakkas tema munn ennast kergitama. Ja ma pean tunnistama, et see oli üks ilusamaid türasid, mis mu käte vahel kunagi olnud on. Munk andis oma riista mulle ühte kätte, käskides mul samal ajal teise käega laksude andmist jätkata.”

„Kui ma nüüd ei eksi,” märkis piiskop, „oleme me jõudnud passiivse flagellantismi peatükki.”

„Jah, monsenjöör,” vastas Duclos, „ja et minu tänane ülesanne on selle looga täidetud, jätkan ma teie lahke loaga homme uute näidetega sedalaadi soovidest, täites nendega mitu järgmistki õhtut.”

Et õhtusöögi alguseni oli veel ligi pool tundi aega, ütles Durcet, et ta tahaks isu tõstmiseks mõned klistiirid saada. Võis arvata, mis selle tagajärjeks on, ja kõik naised värisesid. Aga džinn oli juba pudelist välja lastud ega nõustunud enam tagasi minema. Therese kinnitas Durcet’le, et teeb talle klistiirid suurima heameelega. Ning ta läks kohe sõnadelt tegudele üle. Kui paksuke pankur tundis, et tema sisikond on pungil täis, andis ta Rosette’ile märku tulla ja oma suu oodatavale laviinile alla panna. Tüdruk tõrkus, kõhkels ja viivitas, kuid pidi siiski kuuletuma. Ja vaene väikseke pidi kugistama alla kaks klistiiri! Nagu võiski arvata, ei läinud kaua aega kui ta kõik jälle välja oksendas. Õnneks helistati kohe pärast seda õhtusöögikella, muidu oleks Durcet veel korra otsast peale hakanud. Kuid teade õhtusöögist viis pervertide peast kõik muud plaanid ning nad siirdusid innukalt kõhtu orjama.

Orgia ajas situti täis mõned rinnad ja ka objektidel lasti palju sittuda. Hertsog sõi kogu seltskonna silme all Duclos’ sitta. Selle toimingu ajal lakkusid teda ilusad tüdrukud, kõrgeaususe enda käed aga seiklesid mööda ümbritsevad kehi. Tema munn pritsis rikkalikult spermat. Curval jäljendas hertsogi toimingut Champville’iga. Viimaks läksid kõik magama.

Seitsmeteistkümnes päev

Kohtuniku kohutav vastumeelsus Constance’i vastu muutus päev-päevalt silmaganähtavamaks. Kokkuleppel Durcet’ga, kes oleks õieti pidanud Constance’i ööseks endale saama, magas ta ise neiuga ja kaebas hommikul kibestunult tema peale.

„Arvestades tema rasedust,” kurtis ta, „ei saa teda ühelgi tavalisel viisil karistada, sest sellisel juhul oleks karta nurisünnitust. Aga kui me otsustasime tema viljal küpseda lasta, kurat ja põrgu, siis peame me leidma ka vahendi, kuidagi seda lirvat karistada, kui ta lollusi teeb!”

Ning et õppida natuke paremini tundma meie pervertide õelat hinge, püüa, oo kallis lugeja, ära arvata, mida Curval õieti Constance’ile süüks pani? Nimelt seda, et ta oli õnnetul kombel paljastanud ennast eestpoolt, samal ajal kui Curval oli nõudnud, et ta näitaks oma tagumist poolt! Aga neiu väitis – ja tõenäoliselt õigusega – et see on puha vale, et kohtunik mõtlevat iga kord temaga magades välja sellise süüdistuse, et teda õnnetusse paisata. Nagu seaduse kirjatäht aga selles suhtes ütles, ei tohtinud emaseid kunagi uskuda. Sellepärast peeti nõu, kuidas saaks Constance’i tulevikus karistada, ilma et tema ihuvili ohtu satuks. Neli sõpra otsustasid, et iga kord, kui neiu reeglite vastu patustab, peab ta sööma ära ühe sitahunniku. Tuginedes sellele otsusele, nõudis Curval, et Constance’ile otsekohe selline karistus mõistetaks. Kõrge kogu nõustus sellega. Et parajasti oli plaanis minna tüdrukute tuba üle vaatama, kästi Constance’il kaasa tulla. Seal sittus kohtunik keset tuba põrandale, Constance pidi aga käpuli hunniku juurde minema ja kõik ära sööma, mida hirmus mees oli sinna lasknud. Neiu heitis Curvali jalge ette ja palus armu, kuid mees ei lasknud ennast kõigutada. Loodus oli pannud pronksikamaka selle koha peale, kus oleks pidanud olema tema süda. Miski ei lõbustanud kohtunikku rohkem kui vaese väikese naise hirmunud peenutsemine ja tema kuuletuma sundimine.

Constance võttis ennast niisiis lõpuks vapralt kätte, aga juba siis, kui tal oli valmis alles pool tööd, haaras teda oksekramp. Sellepärast ei halastatud veel ometigi tema peale – ta pidi ülesande ikkagi lõpuni täitma ja viimaks õnnestus see tal. Kõik neli sõpra, keda see stseen äärmiselt erutas, lasksid tüdrukutel endale pihku lüüa. Curval, kes oli nähtust iseäranis tugevalt kiimas ja keda Augustine meisterlikult masturbeeris, tundis ennast juba seemnepurskele lähedal. Ta kutsus Constance’i, kes oli oma kurva eine just lõpetanud.

„Tule siia, lits!” ütles kohtunik neiule. „Pärast kalasöömist tuleb ka sousti võtta. See on valget värvi, tule ja joo seda.”

Ning sel ajal, kui tema jobi lendas hertsogi õnnetu abikaasa suhu, pidi Augustine sittuma ja seejärel sõi Curval selle imekena tüdruku värske, väikese ja armsa hunniku ära.

Järgnesid visiidid. Durcet avastas Sophie ööpotis sitta. Vaene tüdruk palus andestust ja ütles, et olevat ennast halvasti tundnud.

„Ei,” lausus Durcet sitta kombates, „sitt, mis tuleb kõhuvalust, on teistsugune. See siin on väga terve sitt.”

Ning ta haaras otsekohe oma kardetud märkmiku järele ja kirjutas sellesse šarmantse Sophie nime, kes valas oma kurva saatuse pärast kibedaid pisaraid.

Teiste tüdrukutega oli kõik korras. Poiste toas aga jäi vahele Zelamir, kes oli eelmise õhtu orgia ajal sittunud ja kellel oli kästud jätta perse puhtaks pühkimata. Kuid ikkagi oli ta ennast puhastanud – see oli raske kuritegu. Zelamiri nimi kirjutati samuti märkmikku.

Siiski suudles Durcet poisi peput ja andis talle natuke aega suhu. Siis mindi kabelisse, kus vaadati sittumas kaht vähemtähtsat nussijat, Aline’i, Fannit, Therese’i ja Champville’i. Hertsog sai Fanni sita endale suhu ja sõi selle ära, piiskop omakorda kahe nussija sita (neist ühe sõi ta ära), Durcet aga Champville’i ja Curval Aline’i oma, mille ta sõi ära, hoolimata oma seemnepurskest pärast Augustine’i sita söömist. Stseen Constance’iga oli kired lõkkele puhunud, sest hommikuti ei olnud neli sõpra juba ammu enam endale midagi sellist lubanud.

Lõunasöögi ajal vesteldi moraalist. Hertsog ütles, et ta ei mõista, kuidas võis Prantsusmaa kehtestada kõlvatustevastased seadused, sest kõlvatused pakuvad ju inimestele tegevust ega anna neile mahti vandenõudeks ja revolutsioonideks. Piiskop avaldas selle peale arvamust, et seadused ei ole kõlvatuste kui selliste, vaid ekstreemsete kõlvatuste vastu. Seejärel arutleti ekstreemsuste üle ja hertsog tõestas, et ka ekstsessid ei saa olla riigile ohtlikud ja et neid seadusega keelata on ühtaegu julm ja absurdne.

Kõnedelt mindi üle tegudele. Poolpurjus hertsog sööstis Zephyri käte vahele ja lakkus pool tundi selle kauni poisi munni, samal ajal kui Hercules kasutas olukorda ja õõnestas oma hiiglasliku riistaga hertsogi pärakut. De Blangis laskis seda silmagi pilgutamata sündida. Tema sõbrad saatsid korda teisi rõvedusi. Pärast läksid kõik koos kohvi jooma.

Et meie sõpradel oli juba suur hulk kõlvatuid tegusid selja taga, möödus kohvitund võrdlemisi rahulikult. See oli vist ainuke ejakulatsioonita kohvitund kogu lossis viibimise ajal.

Kui sõbrad saali läksid, ootas Duclos neid juba oma poodiumil ning kui kõik kogunenud olid, laskis neil kuulda järgmist:

„Minu majale sai osaks kaotus, mis oli mulle igas suhtes valus. Eugenie, keda ma kirglikult armastasin ja kes mulle oma ebatavalise kuulekusega ääretult suurt kasu tõi – seesama Eugenie, niisiis, rööviti minult väga kummalisel kombel. Üks teener, kes tõi kokkulepitud tasu, ütles, et talle on tehtud ülesandeks viia Eugenie õhtusöögile maal ja pärast jälle tagasi tuua. Mind ei olnud sel momendil parajasti kodus; ma poleks Eugenie’l ilmaski üksinda võhivõõraga kaasa minna lasknud. Aga nüüd küsiti üksnes Eugenie’ käest, kas ta läheb kaasa, ning ta nõustus. Sellest ajast pole ma teda enam näinud.”

„Ega näegi,” lausus Desgranges, „sest tööots, mida talle seekord pakuti, jäi talle viimaseks. Ma kergitan teine kord saladuskatet selle kauni neiu saatuslikult armuseikluselt.”

„Ah, suur jumal!” vastas Duclos, „nii kena tüdruk, alles kakskümmend aastat vana ning nii kena ja sümpaatse näoga!”

„Ja Pariisi kauneima kehaga,” lisas Desgranges, „kuid just see veetlevus viis ta hauda. Aga jätka nüüd, ärgem raisakem sellega rohkem aega.”

„Lucile oli see,” jutustas Duclos edasi, „kes asendas Eugenie’d minu südames ja voodis. Klientide teenindamisel ei olnud ta siiski päris röövitu vääriline. Tal puudus Eugenie’ allaheitlikkus ja teenistusvalmidus.

(81) Ühel päeval andsin ma Lucile’i benediktlaste priorile, kes mul aeg-ajalt külas käis ja kes oli tavaliselt veetnud oma aega Eugenie’ seltsis. Pärast, kui see tubli paater oli keelega tüdruku vittu kõditanud ja tema suud lakkunud, soovis ta, et neiu teda vitsaga kergelt vastu munni ja kotte lööks. Ta sai orgasmi, ilma et tal kõvaks oleks läinud – pelgalt õrnade kehaosade piitsutamise tagajärjel. Suurimat meelehead pakkus talle vaadata, kuidas tüdruk spermapiisad, mis munni otsast välja valgusid, vitsaotsaga õhku paiskas.

(82) Järgmisel päeval teenindasin ma ise ühte klienti, kes soovis saada sada vitsahoopi tagumiku peale. Enne seda toimingut suudles ta mu perset ja sel ajal, kui teda piitsutati, lõi ta pihku.

(83) Mõni aeg hiljem tahtis veel üks kolmas minuga lõbutseda. Ta tegi palju põhjalikumaid ettevalmistusi kui eelmine. Mulle teatati kaheksa päeva varem, et ma hoiduksin vahepealsel ajal pesemast mistahes kehaosa, eriti aga vittu, perset ja suud. Peale selle pidin ma panema valmis kolm vitsakimpu, mida tuli kõik see aeg hoida rooja ja uriiniga täidetud nõus.

Jõudis kätte kokkulepitud päev ja klient saabus. See oli vana soolamaksukoguja, väga rikas lasteta lesk, kes tihti taolisi lõbustusi nautis. Esimene asi, mille vastu külaline huvi tundis, oli see, kas ma olen tõesti olnud pesemata, nii nagu ta nõudis. Kinnitasin talle, et olen tema juhtnööridest kinni pidanud. Veendumaks, et see nii on, suudles vanamees mind huultele. Ilmselt jäi ta rahule ja me läksime trepist üles. Ma usun, et kui ta mind suudeldes aru oleks saanud, et ma ennast kusagilt pesnud olen, oleks ta kogu üritusest loobunud.

Me läksime niisiis trepist üles. Mees silmitses potis olevaid vitsu ja käskis mul lahti riietuda. Siis nuusutas ta äärmise hoolega kõiki minu kehaosi, mille pesemise ta mul eriti ära oli keelanud. Et ma olin tema käsku täpselt täitnud, tundis ta nende kehaosade juures kindla peale sellist lõhna, nagu soovis, sest ma nägin, kuidas see nuhutamine teda erutas.

„Oi, munnimahl,” hüüatas mu klient, „see on just see, mida mul vaja on!”

Selle peale pidin ma ta kannikaid paitama. Nende pind oli kõva nagu keedetud loomanahk, nii värvi kui ka kõvaduse poolest. Kui ma olin seda perset natuke aega hellitanud, silitanud ja pitsitanud, võtsin ma vitsad potist välja ja lõin teda nendega kõigest jõust kümme korda, ilma et oleksin vitsu enne kuivatanud. Vähe sellest, et mees minu peksmist märkamagi ei teinud, isegi tema persenahk ei löönud punetama.

Pärast esimest rünnakut pistsin ma kolm sõrme perseaugust sisse ja hakkasin perset kõigest jõust raputama, aga mees ei reageerinud sellele vähimalgi määral. Pärast neid kahte sissejuhatavat tseremooniat ta aga elavnes. Ma heitsin kõhuli voodi ääre peale, vanamees laskus põlvili, lükkas mu reied laiali ja käis oma keelega vaheldumisi üle mõlemad augud, mis olid tema korralduste tagajärjel kindlasti väga aromaatsed. Kui mees oli piisavalt lakkuda saanud, pidin ma teda jälle nüpeldama ja talle sõrmi persse toppima, pärast seda heitsin ma jälle voodi ääre peale ja ta lakkus mind. Kõike seda tegime me vähemalt viisteist korda. Viimaks, pidades meeles mulle antud korraldusi ja juhindudes tema munni seisukorrast, mida ma hoolega jälgisin, kuid ei puudutanud – viimaks, niisiis, lasin ma, kui ta jälle minu perse ette põlvitas, talle sitajunni nina peale. Ta käratas, et ma olen häbematu, aga siis läks tal pauk lahti, ta hõõrus oma riista ja tõi kuuldavale karjeid, mida oleks olnud tänavale kuulda, kui me poleks enne võtnud tarvitusele kõikvõimalikke abinõusid selles ruumis tekkivate helide summutamiseks. Aga sitt kukkus põrandale. Ta vaatas ja nuusutas seda, kuid ei võtnud suhu ega puudutanud.

Kokkuvõttes oli see mees saanud vähemalt kakssada vitsahoopi, aga seda ei olnud millestki märgata. Ka tema pikaajalisest harjutamisest sarvestunud tagumikul ei olnud peksmisest vähimatki märki.”

„Kurat võtaks,” lausus hertsog, „see on perse, mis võib võistelda sinu omaga, Curval.”

„On tõsi,” vastas Curval kogeldes, sest Aline lõi talle parajasti pihku, „on tõsi, et sellel mehel on samasugune perse ja samasugune maitse nagu minul. Pesematus erutab mind hullupööra, aga pesemata tuleks olla kauem – vähemalt kolm kuud.”

„Kohtuhärra, teil seisab,” märkis hertsog.

„Arvate või?” sõnas Curval, „Armas aeg! Küsige Aline’ilt, kuidas mul selle asjaga on. Ma olen selle seisundiga nimelt nii harjunud, et ma ei märka kunagi, millal ta tuleb ja millal kaob. Ma võin teile kinnitada ainult ühte – praegu, kui ma teiega räägin, tahaksin ma ühte tõeliselt pasast litsi. Ma tahaks, et ta ei oleks ennast ealeski pesnud, et tema perse haiseks tugevalt sita ja vitt soolakala järele… Haa! Therese, sina oled nii räpane, et haised taevani, sina, kes sa ristimisest saadik perset pole pühkinud, sina, kes sa reostad oma putsiga õhu kolme miili raadiuses – tule siia ja hoia kõike seda minu nina all, ma palun sind, ning lase ka natuke sitta välja, kui sul selleks soovi on!”

Therese lähenes ja hellitas kohtuniku nina oma räpaste, eemaletõukavate ja kõdunenud võludega. Ka soovitud pask ei jäänud tulemata. Aline lõi Curvalile pihku ja sellel läks pauk lahti. Siis jutustas Duclos edasi:

(84) „Üks vanapoiss, kellel oli peatselt kirjeldatava toimingu jaoks vaja iga päev uut tüdrukut, saatis mulle ühe mu sõbrannaga sõna, et ma teda külastaksin. Koos kutsega selgitati mulle ka teenust, mida see pervert tavaliselt soovis. Ma jõudsin kohale, ta eksamineeris mind flegmaatilise pilguga, mis reedab kogenud liiderdajat, kindla pilguga, mis ühe minutiga näeb täielikult läbi objekti, mis ennast talle pakub.

„Mulle öeldi, et teil on ilus perse,” lausus mees mulle, „ja et mul on juba ligi kuuskümmend aastat olnud nõrkus kenade kannikate vastu, siis tahtsin ma näha, kas te olete oma kuulsuse vääriline. Võtke paljaks!”

See energiline lause oli vastuvaidlematu käsk. Ma mitte ainult ei esitlenud talle medalit, ma viisin selle ka võimalikult lähedale selle elukutselise perverdi ninale. Algul seisin püsti, pikkamööda hakkasin aga kummarduma ja näitasin talle tema lemmikkehaosa kõikides asendites, mis võinuksid talle meeldida. Iga liigutuse juures tundsin oma perse peal kätt, mis kompas tagumikku igalt poolt, et nauding oleks täielik.

„Auk on üpris lai,” märkis ta, „teid on kindla peale päris palju sodomiseeritud?”

„Ah, härra,” vastasin ma talle, „me elame sajandil, kus mehed on nii kapriissed, et me peame neile meeldimiseks andma ennast neile igast küljest.”

Seepeale tundsin, kuidas tema suu hermeetiliselt vastu minu perseauku suruti ja mehe keel avausse sissepääsu otsis. Ma kasutasin osavalt seda silmapilku, laskmaks vastavalt juhtnööridele tema suhu oma kõige lõhnavamat ja rikkalikumat peeru. Selline tegu ei olnud talle sugugi vastumeelt, aga ei erutanud teda ka rohkem üles. Alles pärast poolt tosinat peeretust tõusis mees püsti ja viis mu voodi taha, näidates mulle seal portselananumat, millest paistsid välja neli vitsakimpu. Anuma kohal rippus mitu piitsa kuldsete haakide otsas.

„Relvastuge,” ütles pervert mulle, „mõnega nendest esemetest, mida te siin näete. Siin on minu perse. Ta on, nagu te näete, kuiv, väike ja väga kõva. Rünnake seda!”

Ma kuuletusin.

(5. osa lõpp, järgneb)