Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 2. osa

63 minutit lugemist

Nelja vanaeide ülesandeks on kanda ette laste käitumisest. Kui need peaks tegema midagi lubamatut, teatavad vanaeided antud kuu korrapidajale. Karistamine toimub reeglina iga laupäeva õhtul orgia ajal. Korrarikkumiste üle peetakse täpset arvestust. Jutustajate süütegusid karistatakse poole kergemalt kui laste omi, sest nende erilised anded tulevad üritusele kasuks. Seevastu abikaasasid ja vanaeitesid karistatakse lastega võrreldes kahekordse rangusega. Eriti rangelt karistatakse subjekti, kes keeldub tegemast midagi, mida tal on kästud teha, isegi kui käsu täitmine on võimatu, sest igaühe kohuseks on kõike ette näha ja kõigeks valmis olla. Vähimgi märk lõbususest, ebaküllaldasest tähelepanelikkusest, austusest või alandlikkusest toob kaasa hirmsa karistuse. Meest, kes tabatakse naisega in flagranti, ja kellel ei olnud luba selle naise nikkumiseks, karistatakse suguliikme eemaldamisega. Iga, ka kõige tähtsusetuma religioosse toimingu karistuseks on surm, ükskõik, kes süüdlane ka ei oleks. Neljal sõbral on soovitatav kasutada kõikidel koosviibimistel võimalikult roppe, rõvedaid, räpaseid ja jumalatteotavaid väljendeid. Jumala nime ei tohi tarvitada muidu kui seoses vandesõnade ja needustega, sellisel viisil aga võimalikult tihti. Kes härrastest neid reegleid rikub, kes kasvõi tund aegagi inimlikkuse tundemärke näitab ja – eelkõige – kes kasvõi ühel õhtul kainena voodisse läheb, maksab kümme tuhat franki trahvi.

Kui mõnel sõpradest on vaja rahuldada suurt häda, peab üks naisolevustest, vastavalt härra soovile, teda saatma, et osutada talle selleks puhuks ettenähtud teenuseid. Abikaasadel ei ole teiste naistega võrreldes mingeid privileege. Otse vastupidi – neid koheldakse alati suurema ranguse ja ebainimlikkusega kui teisi ning rakendatakse tihti kõige räpasematel ja ebameeldivamatel töödel, näiteks kabeli-tualeti koristamisel, mis ongi üksnes abikaasade ülesandeks. Keeldumist ja lohakat tööd karistatakse loomulikult täie rangusega. Kui mõni isik võtab ette põgenemiskatse, karistatakse teda kohese hukkamisega, ükskõik, kes ta ka ei oleks. Kokad ja köögitüdrukud on puutumatud ja kes härradest seda reeglit rikub, maksab tuhat luidoori trahvi. Rahatrahvidest saadud summasid kasutatakse selleks, et katta pärast Prantsusmaale tagasipöördumist korraldatava uue ürituse kulusid, olgu see siis analoogiline või teistsugune.

Pärast reeglite suhtes kokkuleppimist tehti nad 30. oktoobril avalikult teatavaks. Järgmise päeva, 31. oktoobri ennelõuna veetis hertsog sellega, et uuris lossi veel korra põhjalikult läbi, veendumaks kallaletungi ja põgenemise võimatuses. Saanud selgeks, et lossi sisse ja lossist välja võis pääseda ainult lind või kurat, teatas ta sellest rahulolevana oma sõpradele ning pidas 31. oktoobri õhtul piduliku kõne kõikidele naistele. Viimased kogunesid hertsogi käsul täies koosseisus saali. Hertsog istus jutustajatroonile ja pidas umbes sellise sõnavõtu:

„Jõuetud vangistatud olevused, kes te olete üksnes meie lõbustamiseks määratud, te ei kujuta endale loodetavasti ette, et need liialdatud ja naeruväärsed õigused, mis teil olid laias maailmas, kehtiksid ka siin. Ei! Tuhat korda lootusetumas seisundis kui orjatarid, ei ole teil midagi muud oodata kui alandust, ja kuulekus olgu teie ainus hüve, mida ma teile soovitan – see on ainus, mis vastab olukorrale, milles te olete. Samuti ärge lootke, et te võiksite meid oma võludega ahvatleda – selle jaoks oleme me liiga väärastunud, te võite isegi arvata, et me nii lihtsalt õnge ei lähe. Pidage alati meeles, et me kasutame teid kõiki, kuid mitte ükski ei tohi loota sellele, et tal õnnestuks meis natukestki kaastunnet äratada. Sest mida on teil meile anda sellist, mida me juba üksikasjadeni ei tunne, mida me ei oleks juba palju kordi jalge alla tallanud? Ei ole mingit mõtet seda varjata: teie teenistus saab olema ränk. Ta saab olema piinarikas ja vastik. Pisimaidki eksimusi karistatakse jalamaid kehaliste ja hingeliste piinadega. Ma soovitan teile seega täpsust, alandlikkust ja täielikku enesesalgamist, sest vähe on sellest, kui te kuuletute oma ainsale seadusele, milleks on meie soovid. Ei, ennetage neid, arvake neid ära, ületage neid! Mitte et teil sellise käitumisega eriti palju võita oleks, vaid sellepärast, et teil on palju kaotada, kui te seda ei tee. Vaadake oma olukorda – kes olete teie ja kes oleme meie? Pangu paljas mõte sellele teid värisema! Te olete väljaspool Prantsusmaad, asustamata metsa sügavustes, kõrge mäe otsas lossis, mille juurdepääsuteed lõhuti pärast seda, kui te olite nad läbinud – te olete sisse müüritud vallutamatusse kindlusse ja mitte keegi ei tea teie asukohta. Teid on lahutatud teie sõpradest ja omastest, maailma jaoks olete te juba sama hästi kui surnud. Te hingate veel ainult meie armust. Ja kes on need, kelle küüsi te olete sattunud? Paadunud põhjakäinud kurjategijad, kellel pole ühtegi jumalat peale nende kiima, ühtegi seadust peale nende perverssuse, ühtegi põhimõtet peale oma ihade rahuldamise. Ka kõige ausam nendest on pannud toime rohkem kuritegusid kui teie üles lugeda jõuate ja nende silmis on naise elu, või mis ma räägin, kogu maailma naiste elu sama palju väärt kui ühe sääse elu. Vähe saab olema jäledusi, mida teil ei tule kaasa teha, aga miski ei tohi teid peletada. Anduge ilma teist nägu tegemata, taluge kõike kannatlikult, alandlikult ja vapralt. Kui mõni teist meie kirgede orkaanis surma peaks saama, võtku ta oma saatus rahulikult vastu. Me ei ole maailmas selleks, et igavesti elada, ja naisele ei saa osaks saada paremat saatust kui noorelt surra. Teile loeti ette väga targad reeglid, mis on koostatud nii teie julgeolekut kui meie naudingut silmas pidades. Täitke neid pimesi ja oodake meie poolt alati kõige halvemat, kui te meid halva ülalpidamisega pahandama peaksite. Mõned teist on teatavasti seotud meiega teatavate sidemete läbi. Nad on võib-olla selle üle uhked ja loodavad paremat kohtlemist.

Nad eksivad rängalt, kui endale midagi sellist ette kujutavad, sest meiesugustele ei ole miski püha, vastupidi – hoopis selliste sidemete rüvetamine võib meie hingele naudingut pakkuda. Tütred, abikaasad – teist on praegu jutt! Ärge oodake meie poolt mingisuguseid eeliseid. Teadke, et me oleme teie vastu veel karmimad kui teiste vastu, et näidata, kui väga me põlastame perekonnasidemeid, mis teid meile teie arvates lähedasemaks peaksid tegema. Ja lõpuks, ärge arvake, et me teile käsud, mille täitmist me soovime, alati üksikasjalikult teatavaks teeme – ühest viipest, ühest silmapilgutusest või ka lihtsalt meie sisemisest soovist peab teile piisama. Teid karistatakse, kui te käsku ära ei arva või ette ei aima, sest igasuguse korralduse täitmatajätmine on vastuhakk. Teie ülesandeks on meie liigutusi, pilke ja ilmeid alati õigesti tõlgendada ja meile mitte kunagi pettumust valmistada. Näiteks kui meie sooviks on näha ühte kehaosa ja teie näitate rumalal kombel teist: kujutage ette, kui hukutavalt mõjub selline mõistmatus meie illusioonidele! Kiimleja erutuseleek võib täiesti kustuda, kui ta soovib pursata seemet tagumikku, kuid lollil kombel pistetakse talle ette vitt. Näidake ennast üldse võimalikult vähe eestpoolt. Arvestage seda, et see saastane kaadervärk, millega loodus sai hakkama arvatavasti eksikombel, mõjub meile eemaletõukavalt. Ja isegi siis, kui te pakute meile oma persseid, vaadake ette, et ühtlasi ei satuks nähtavale see jäle auk seal kõrval, ning et te ei näitaks oma tagumikke teatavas seisundis, milles teised inimesed soovivad teda pidevalt näha. Te saate aru, mida ma sellega öelda tahtsin, ja neli teenijannat annavad teile veel lisa-juhtnööre, millega teile saab kõik selgeks. Ühesõnaga: värisege, aimake, kuuletuge! Ja kui te ei tunne ennast selle juures mitte üks raas õnnelikuna, ei ole te võib-olla ka mitte täiesti õnnetud. Ja veel: ma ei taha näha teie seas mingeid intriige, ühtegi armuvahekorda, mitte ühtegi lollakat naistesõprust! See teeb ainult südame pehmeks, teiselt poolt aga muudab inimese tõrksamaks ja vähem vastuvõtlikuks sellele ainsale ja lihtsale alistumisele, mille me oleme teile määranud. Mõelge sellele, et me ei vaatle teid üldse kui inimolendeid, vaid ainult kui loomi, keda toidetakse, et nad teeksid seda, mida vaja, ja kes lõpetatakse, kui nad sellega enam toime ei tule. Te kuulsite juba, kui rangelt on teile keelatud kõik, mis kuidagimoodi sarnaneb religioonile. Ma juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et ühtegi kuritegu ei karistata rangemalt kui seda. Pole vähimatki kahtlust, et teie seas on veel arvukalt selliseid lollpäid, kes ei suuda leppida sellega, et jumalat ei ole olemas, ega taganeda usust. Kõiki selliseid jälgitakse hoolega ja – ma ei varja seda teie eest – kui nad teolt tabatakse, käiakse nendega halastamatult ümber. Taibaku need põikpäised olendid ometi, et kujutlus jumala olemasolust on hullumeelsus, seda usub tänapäeval võib-olla kakskümmend inimest kogu maailmas. Religioon on meid petta soovivate lontruste hale fantaasia. Otsustage ise – kui jumal oleks olemas ja kui ta oleks kõikvõimas, kas ta siis lubaks, et teie vooruslikkus ja jumalakartlikkus ohverdataks kiimale ja patule? Kas see kõikvõimas jumal lepiks sellega, et minusugune armetu surelik, kes pole tema kõrval rohkem kui sääsk elevandi kõrval, teda sõimab, mõnitab, trotsib ja välja kutsub ning teda niimoodi teotab, nagu ma seda pidevalt enda lõbustamiseks teen?“

Selle väikese kõne järel laskus hertsog troonilt alla ning peale nelja vanaeide ja nelja jutustaja, kes hästi teadsid, et nad on rohkem ohverdajad ja preestrid kui ohvrid – kõik peale nende kaheksa uppusid pisaratesse. Hertsog aga ei teinud sellest väljagi ning jättis nad omavahel nõu pidama, vadistama ja kaeblema, teades, et kaheksa salakuulajat informeerivad teda täpselt kõigest. Ta veetis öö Herculesiga, kes oli tema lemmiknussija, samal ajal kui tema põhiarmastatuks oli väike Zephyr. Samamoodi valisid teised kolm endale seltsilised viimaseks ööks enne nende grandioosse ettevõtmise algust. Järgmisel hommikul kell kümme pidi algama orgiate orgia, mis oli määratud kestma ettenähtud reeglite kohaselt 28. veebruarini.

Ja nüüd, hea lugeja, valmista oma vaim ette kõige amoraalsemaks jutustuseks, mida keegi kunagi on kirjutanud. Sa ei leia ühtegi sarnast raamatut, ei vanade ega kaasaegsete seast. Võib arvata, et paljud nendest kõlvatustest, millest sa natukese aja pärast loed, ei meeldi sulle, ma tean seda. Kuid kindlasti on nende hulgas selliseid, mis sind sedavõrd erutavad, et sul pauk lahti läheb, ja see ongi see, mida vaja. Kui ma ei kirjutaks väga paljudest erinevatest asjadest, kuidas võiksin ma ära arvata just seda, mis sulle meeldib. Sinu ülesandeks on see välja valida ja ülejäänu tähelepanuta jätta. Teised teevad samuti ja lõpuks saab igaüks sellest raamatust midagi. Minu raamat on nagu grandioosne söömaaeg, millel pakutakse 600 erinevat rooga. Kas sa sööd nad kõik ära? Ei, kindlasti mitte! Aga see tohutu hulk suurendab sinu valikuvõimalust ja sul on selle üle ainult hea meel. Tee raamatut lugedes samamoodi – vali ja jäta sinnapaika see, mis ei meeldi, ilma pahaseks saamata. Mõtle, et mis ei meeldi sinule, võib meeldida kellelegi teisele.

Sada viiskümmend tavalist kõlvatust ehk esimese jutustaja – Duelos’ – sisustatud kolmkümmend novembripäeva koos selle kuu jooksul lossis juhtunud skandaalsete sündmustega.

Esimene päev

Esimesel novembril tõusti voodist kell kümme hommikul, kooskõlas reeglitega, millest oli vannutud kinni pidada. Need neli nussijat, kes ei olnud veetnud ööd nelja sõbra kaisus, viisid hertsogi tuppa Zephyri, Curvali tuppa Adonise, Durcet’ tuppa Narcisse’i ja piiskopi tuppa Zelamiri. Kõik neli olid väga hirmunud ja väga pelglikud, täitsid aga oma saatjatest julgusta-tuna eeskujulikult oma kohust. Hertsog purskas seemet, ülejäänud kolm hoidsid end selles suhtes veel tagasi, mõnulemata hertsogist vähem.

Kell üksteist siirduti tüdrukute tuppa, kus kaheksa konkubiini alasti esile astusid ja šokolaadi serveerisid. Tüdrukuid juhendasid ja abistasid Marie ja Louison – tüdrukutele määratud vanaeided. Väikeseid õnnetuid käperdati igalt poolt ja suudeldi kõikvõimalikke kohti ning need õnnetud sugukiima ohvrid punastasid häbist ja püüdsid oma võlusid varjata, kuid märgates, et see nende isandaid ärritab, alistusid ja näitasid neid siiski. Hertsogil seisis juba jälle ja ta silitas oma hiiglasliku riistaga Michette’ peent taljet. Durcet, selle kuu korrapidaja, viis läbi ettenähtud uurimise. Hébé ja Colombe olid korralduste vastu eksinud. Nende karistused pandi kirja ja karistamise ajaks määrati laupäevase orgia aeg. Tüdrukud nutsid, kuid ei äratanud meestes vähimatki kaastunnet.

Edasi läks seltskond poiste tuppa. Need neli, kes ei käinud hommikusel visiidil, seega Cupidon, Seladon, Hyacinthe ja Gi-ton, võtsid vastavalt korraldusele püksikesed maha ja neli sõpra lõbutsesid nendega natuke aega. Curvai suudles kõiki suule ja piiskop katsus kõigi munnikesi, samal ajal kui hertsog ja Durcet tegid teistsuguseid asju. Uurimine näitas, et siin ei olnud keegi korrarikkumises süüdi.

Kell üks suundusid sõbrad kabelisse, mis, nagu öeldud, oli sisustatud loomulike vajaduste rahuldamiseks. Suur hulk kabeli külastamise palveid oli tagasi lükatud ja kohale ilmusid seega ainult Constance, Duelos, Augustine, Sophie, Zelamir, Cupidon ja Louison, teistel kästi ennast tagasi hoida. Meie neli sõpra seadsid ennast sisse ümber spetsiaalse tooli, millel kõigil seitsmel subjektil üksteise järel istet lasti võtta, ning nautisid neile avanevat vaatepilti.

Seejärel mindi salongi, kus neli sõpra istusid igaüks kahe nussija vahele, pidades kinni reeglist mitte kunagi naisi laua äärde lubada. Neli ihualasti abikaasat koos nunnadeks riietatud vanaeitedega serveerisid neile väga suurejoonelise ja rikkaliku eine. Et mitte üle pingutada, piirduti siiski nelja käiguga, sest lõunasöök ei pidanud olema nii rikkalik kui õhtusöök. Söögi kõrvale joodi hulgaliselt suurepäraseid veine, millest seltskond peagi purju jäi. Nussijad, kellel teatavasti oli õigus lõunasöögi ajal abikaasadega teha, mis meeldib, käperdasid neid pisut. Constance sai isegi natuke tõugata ja klohmida, sest ta viivitas Hercu-les’ile taldriku toomisega. Hercules, kes oli hertsogi juures suures soosingus, läks oma jultumuses isegi nii kaugele, et lõi ja mõnitas tema naist. Hertsog aga ei teinud sellest väljagi, vaid ainult naeris. Curvai, kes magustoidu ajaks samuti üsna purjus

oli, viskas oma naisele näkku taldriku, mis oleks kindla peale vaesekese pea lõhki löönud, kui tal poleks õnnestunud kõrvale põigata. Durcet, kes nägi oma naabril seisvat, ajas pikema jututa püksid maha, tegemata välja sellest, et ta oli söögilauas, ja tõi nähtavale oma tagumiku. Naaber pani talle taha ja selle meeldiva toimingu järel joodi jälle veini, nagu poleks midagi juhtunud. Hertsog matkis varsti koos Bande-au-cieliga oma vana sõbra väikest koerust. Seejuures vedas ta kihla, et joob rahumeeli ära kolm pudelit veini, sel ajal kui Bande-au-ciel teda oma hiiglasliku riistaga persse nussib. Ta võitis kihlveo ja kuna need kolm pudelit veini ei olnud tal selle söömaaja esimesed, tõusis ta laua tagant kergelt taarudes. Esimene isik, kes talle vastu tuli, oli Herculese jõhkra kohtlemise pärast nuttev hertsoginna. Nähes teda nii õnnetuna, haaras hertsogit tegutsemistuhin ja ta saatis oma abikaasaga korda ühe rõveduse, millest me siin praegu veel rääkida ei saa. (Vabandagu auväärt lugeja mind, et ma jutustuse algusosas väiksemad detailid veel saladuskatte alla jätan.)

Viimaks mindi salongi, kus meie kangelasi ootasid uued rõõmud. Kohvi ja likööri serveerijaks oli veetlev nelik, mis koosnes kahest ilusast poisist – Adonisest ja Hyacinthe’ist – ning kahest kenast tüdrukust – Zelmire’ist ja Fännist. Neid juhendas Therese, üks vanaeitedest, sest korra kohaselt pidi iga kord, kui kasvõi kaks või kolm last kuskil koos olid, üks vanaeit neid saatma.

Meie sõbrad olid juba natuke purjus ja üsna lõbusas tujus, kuid otsustasid siiski pidada kinni reeglitest ning piirdusid laste suudlemise ja katsumisega. Siiski oleks piiskopil äärepealt välja pursanud, kui ta Hyacinthe’iga tegeles, samal ajal kui Zelmire talle pihku lõi, kuid ta suutis end siiski tagasi hoida, et säästa oma energiat õhtuks. Kui oli proovitud kümmet sorti likööre ja kolme sorti kohvi, sai aeg täis ja neli teenindajat läks riietuma. Meie sõbrad tõmbasid veerand tundi hinge ja läksid siis troonisaali, nagu jutustustesaali veel nimetati. Nad istusid oma diivanitele. Hertsogi jalge ees oli tema truu Hercules, kõrval aga istus alasti Adelaide, Durcet’ naine ja kohtuniku tütar. Hertsogi kvadrill koosnes lambakarjusekostüümides Zephyrist, Gitonist, Augustine’ist ja Sophiest, keda juhendas vanaks talunaiseks riietatud Louison. Curvali jalge ees istus Bande-au-ciel, diivani peal Constance ja tema käsutuses oli neli elegantselt riietatud noort hispaanlast – Adonis, Seladon, Fanni ja Zelmire. Neid juhendas Fanchon. Piiskopi jalge ees istus Antinous, tema kõrval oli kaunis Julie ja tema kvadrill – Cupidon, Narcisse, Hebé ja Rosette – olid riietatud peaaegu alasti metslasteks. Neid juhendas vana amatsooni rõivastes Therese. Durcet’ nussijaks oli Brise-cul, daamiks Aline, ja tema ees olid neli kaunist haaremidaami (ka poisid olid riietatud tüdrukuteks) – Zelamir, Hyacinthe, Colombe ja Michette koos vana araabia orjatariga, keda mängis Marie. Trooni jalamil diivanil olid platsi võtnud kolm jutustajat, riides nagu peened Pariisi daamid. Madame Duclos, selle kuu jutustaja, riietatud elegantselt punasesse ja kaunistatud ohtrate teemantidega, istus oma troonile ja alustas oma elukogemustest jutustamist nii:

„Ei ole sugugi kerge, härrased, astuda oma juttudega teie ette, kes te olete tuttavad parimate selle ala kirjanike loominguga. Kuidas te küll suudate taluda kellegi minutaolise armetu olevuse piiratud ja labast kõnemaneeri, kes ma pole kunagi saanud muud haridust peale selle, mis porduelu on mulle õpetanud! Aga ma loodan teie heatahtlikule suhtumisele. Te ootate minult tõestisündinud lugusid ja selles suhtes ei kavatse ma teie lootusi petta. Minu ema oli kahekümne viie aastane, kui ta mu ilmale tõi, ja ma olin tema teine laps. Minu vanem õde oli siis juba kuueaastane. Meie ema ei olnud kõrgest soost. Ta oli juba väga noorelt vanemateta jäänud. Et tema vanemad olid elanud Pariisis frantsiskaanlaste juures, sai ta nendelt pärast orvuks jäämist loa kirikus almust paluda. Et ta aga oli noor ja üpris kena, torkas ta pühadele vendadele silma ning tõusis järk-järgult kirikust üles tubadeni, kust ta peagi rasedana tagasi tuli. Need seiklused andsidki elu minu õele ja on enam kui tõenäoline, et ka mind sigitati sarnastel asjaoludel. Kiriku eestseisjate loaga võttis minu ema naiseks kiriku veekandja, kes lapsendas ka minu ja mu õe. Väikesena elasin ma rohkem kirikus kui kodus – aitasin emal toole paika panna ja jälgisin kõikvõimalikke kirikutseremooniaid. Ma oleks isegi missa pidamisega hakkama saanud, kui seda vaja oleks olnud, kuigi ma polnud veel viieaastanegi.

(1) [Sulgudes olevad numbrid tähendavad 600 jutustuse järjekorranumbreid – tõlkija märkus] Ühel päeval, kui ma kirikust tulin, küsis õde, ega ma ei ole kohtunud paater Laurent’iga.

„Ei,” vastasin.

„Tead, mis,” ütles õde „ta tahaks väga sinuga kokku saada. Ma tean küll, ta tahab näidata sulle seda, mis ta mulle näitas. Ära tema juurest ära jookse, pole vaja karta, ta ei tee sulle midagi. Aga sa saad tema juures näha ühte väga põnevat asja ja kui sa tal seda endale näidata lased, siis tasub ta sulle hästi. Meid on siin umbes viisteist tüdrukut, kellele ta seda juba mitu korda näidanud on. See on tema suurim rõõm ja ta on meile iga kord kingitusi teinud.”

Te võite endale isegi ette kujutada, härrased, et pärast seda ma mitte ainult et ei peljanud paater Laurent’i, vaid tahtsin ta koguni nii ruttu kui võimalik, üles otsida. Selles eas, milles ma olin, on häbitunne veel väga nõrk. Ma jooksin niisiis jalamaid kirikusse ja väikeses õues, mis jääb kiriku kloostripoolse sissekäigu ja kloostri vahele, jooksin ma peaaegu paater Laurent’iga kokku. Ta oli umbes 40-aastane munk, päris sümpaatse olekuga.

Paater küsis: „Kuhu sa lähed, Fanchon?”

„Toole korda seadma, püha isa.”

„Heakene küll, küll su ema need toolid korda paneb. Tule parem minuga kaasa. Ma näitan sulle midagi, mida sa kunagi varem näinud ei ole.” Ma järgnesin talle väikesesse mungakongi. Paater sulges meie järel ukse ja jäi minu ette seisma. „Vaata, Fanchon,” ütles ta, võttes püksist välja oma tohutu riista, mille peale ma ehmatusest peaaegu istuli oleks kukkunud. „Vaata, mu laps,” jätkas pühamees, ennast hõõrudes, „kas sa oled kunagi varem midagi sellist näinud? …selle asja nimi on munn, lapsuke, jajah, munn. Seda kasutatakse nikkumiseks ja see, mida sa kohe välja purskamas näed, on seemnevedelik. Sellest oled ka sina tehtud. Ma näitasin seda sinu õele, ma olen näidanud seda kõikidele sinuvanustele tüdrukutele. Otsi sinagi mulle uusi tüdrukuid, too nad minu juurde. Sinu õde teeb seda. Tänu temale olen ma saanud tuttavaks üle kahekümne väikese tüdrukuga. … Ma näitan neile oma munni ja pritsin neile mahla näkku, see on minu kirg, pisike, mul ei ole ühtegi teist. … Ja sa saad seda näha.” Ja samal hetkel tundsin ma, et olen üleni täis midagi niisket ja valget. Paar tilka läks mulle lausa silma – oli ju minu väike pea parajasti tema püksinööpide kõrgusel.

Laurent hüüatas: „Ah, mu elumahl! … Ah, mu elumahl! Kuidas mul seisab! Kui ilusti ma su täis pritsisin!” Ja pikkamisi rahunedes pani ta oma asja jälle püksi ja kadus, olles surunud mulle pihku kaksteist suud ja pannud mulle südamele, et ma tooks tema juurde oma väikeseid sõbrannasid.

Nagu te arvata võite, jooksin ma nii nagu jalad võtsid oma õe juurde ja jutustasin talle kõik. Õde kuivatas mind hoolikalt ära, et midagi näha ei oleks ja nõudis poole mu tasust endale – tänu temale ma ju üldse selle väikese varanduse omanikuks sain. Sellest kogemusest targemaks saanuna püüdsin ma kõigest väest leida väikesi tüdrukuid, et siis nende noosist samamoodi osa saada. Kui ma aga viisin paater Laurent’ile ühe tüdruku, selgus, et ta tundis seda juba ja andis mulle kõigest kolm suud.

„Ma ei taha kunagi kaks korda sama tüdrukuga meelt lahutada,” ütles paater mulle. „Too selliseid, keda ma veel ei tunne, ja mitte kunagi mõnda sellist, kes sulle ütleb, et on juba minu juures käinud.”

Rohkem ma endale selliseid apse ei lubanud. Kolme kuuga tutvustasin ma paater Laurent’i rohkem kui kahekümne väikese tüdrukuga, kellega ta rahuldas ennast täpselt samamoodi nagu minuga. Peale nõudmise, et kedagi ei viidaks paater Laurent’i ette kaks korda, tuli tüdrukute valikul pidada kinni teistestki piirangutest. Ükski ei tohtinud olla noorem kui nelja- ja vanem kui seitsmeaastane. Minu varandus kasvas ja kasvas, kuni viimaks minu õde märkas, et ma tema leiva käest ära võtan. Ta nõudis, et ma selle tulusa tegevuse üksnes temale jätaksin, ähvardades vastasel korral kõik emale ära rääkida. Nii lõpetasin ma paater Laurent’iga asjaajamise. Sellest hoolimata viisid mu igapäevased toimetused mind tihti kloostri juurde. Oma seitsmendal sünnipäeval tegin ma tutvust uue väikeste tüdrukute sõbraga, kelle maania, olgugi lapsik, oli märksa tõsisemat liiki kui paater Laurent’i oma.

(2) Selle mehe nimi oli paater Louis. Ta oli vanem kui paater Laurent ja tema olemises oli teatavat elumehelikkust. Ta kõnetas mind ükskord kiriku värava juures ja kutsus enda juurde kaasa. Ma puiklesin algul vastu, aga kui paater Louis mulle kinnitas, et ka minu õde tulnud kolm aastat tagasi temaga koos üles ja et tal käib seal iga päev mõni väike tüdruk, läksin temaga kaasa. Vaevalt olime paater Louis’ mungakongi jõudnud, kui ta ukse hoolikalt lukku pani. Ta lasi mul ära juua kolm suurt klaasitäit mahla. Pärast neid ettevalmistusi asus pühamees mind hellalt suudlema. Naljatlevalt sidus ta mu seeliku lahti ja toppis mu särgi korseti alla, hoolimata sellest, et ma püüdsin natuke vastu panna. Ta asus uurima paljastatud eesmisi kehaosi ja pärast nende põhjalikku läbikatsumist ja vaatamist, küsis ta, ega mul pissihäda ei ole. Tänu suurele joomisele oligi mul selline vajadus ja ma kinnitasin paater Louis’le, et ma tõesti tahaks väga pissile, aga ei julge seda tema nähes teha.

„Oo, väike kelm,” ütles see pervert, „pagan võtku, sa teed seda just nimelt minu nähes. Sa pissid lausa mulle peale. Vaata,” ütles paater, tõmmates riista püksist välja. „See on asi, mille peale sul pissida tuleb.”

Nende sõnadega pani ta mu seisma kahele toolile, üks jalg ühele, teine teisele ja lükkas mu asjavärgi nii laiali kui sai. Siis käskis ta mul kükitada ja asetas mu alla kausi, ise istus aga väikese järi peale, nii et tema asi oli täpselt minu vitu all. Ühe käega mind kinni hoides masturbeeris ta ennast teise käega ja et selles poosis oli minu suu täitsa tema oma vastas, suudles ta mind.

„Noh, pisike, pissi,” ütles ta, „ujuta nüüd mu munn üle selle võluva vedelikuga, mille kuum sorin mu meeled segaseks ajab. Pissi, musike, pissi mu riista peale.”

Paater Louis’ erutus kasvas iga hetkega. Polnud raske taibata, et see kummaline protseduur oli see, mis talle kõige suuremat mõnu valmistas. Magusaim ekstaas haaras teda sel hetkel, kui vedelik, millega ta mu mao täitnud oli, rikkaliku kosena alla voolas, ja me täitsime koos kausi, tema seemne, mina uriiniga.

Kui kõik oli läbi, pakkus paater Louis mulle samasugust tehingut nagu omal ajal paater Laurent – hakata hoorast kupeldajaks. Ja seekord ei vaevanud ma end õe kartmisega, vaid toimetasin kõik lapsed, keda tundsin, paater Louis’ juurde. Ta tegi nendega sama, mis minuga ja võttis ühte tüdrukut meelsasti vastu ka kaks või kolm korda. Mulle maksis ta iga kord kindla taksi järgi, sõltumata sellest, mis ma ise oma sõbrataridelt ära võtsin, ja nii kuulus mulle kuue kuu pärast soliidne summa, mida ma võisin oma äranägemise järgi kasutada. Pidin ainult olema ettevaatlik, et õde midagi ei märkaks.”

„Duclos,” katkestas kohtunik jutustajat. „Kas teile ei öeldud, et te peate esitama oma jutustused võimalikult põhjalikult ja üksikasjaliselt. Me ei oska otsustada teie kirjeldatava perverssuse suhte üle selle mehe iseloomu ja eluviisiga, kui te ei esita pisimaidki üksikasju. Just detailid on see, mis teevad teie jutustuse selliseks, et see vastaks meie ootustele.”

„Jah, monsenjöör,” vastas Duclos, „ma püüan kõigest väest mitte jätta vahele ühtegi pisiasja ja kirjeldada kõiki detaile, mis heidavad valgust toimingutele või tegelaste iseloomule.”

„Heakene küll,” sõnas Curval, „aga mul ei ole mingit ettekujutust teie teise frantsiskaanlase munnist, ma ei kujuta endale ette, mismoodi tal pauk lahti läks ja üleüldse, kas ta silitas teie vittu, kas ta puudutas seda oma riistaga? Näete ise, kui palju olulisi asju te rääkimata jätsite.”

„Palun vabandust,” ütles Duclos, „ma parandan ennast ja olen edaspidi tähelepanelikum. Paater Louis’l oli täiesti tavaline suguti, parajalt pikk, kuid mitte kuigi jäme, ühesõnaga keskmise suurusega. Mul tuleb isegi meelde, et ta ei tahtnud väga hästi seista ja läks päris kõvaks alles natuke aega enne purset. Ta ei silitanud mu vittu, vaid piirdus sellega, et lükkas selle sõrmedega nii laiali kui sai. Tema riist tuli kaks või kolm korda väga lähedale. Seemnepurse oli üsna lühike ja seda saatis hüüatus: „Ah, ta tuleb, pissi, pissi ometi, ujuta mu asi üle, kas sa ei näe, et mul tuleb!” Seda saatsid suudlused mu suule, mis ei muutunud üleliia kirglikuks.”

„Näete nüüd, Duclos,” ütles Durcet, „Kohtunikul oli õigus. Alguses, kui te jutustasite, ei suutnud ma endale suurt midagi ette kujutada, aga nüüd on mul sellest mehest selge pilt.”

„Üks silmapilk,” lausus piiskop, kes nägi, et jutustaja tahab hakata edasi rääkima. „Mul on praegu üks teine vajadus kui kusemine, ta vaevab mind juba tükk aega ja ma tunnen, et pean temast vabanema.”

Nende sõnadega tõmbas ta Narcisse’i enda poole. Jumalasulase silmad särasid, tema purskevalmis riist paindus kõhu poole. Piiskop tiris poisi koos oma vennatütrega kambrisse. Kõik ootasid, sest seemnepurset peeti nii pühaks sündmuseks, et selle ajaks tuli kõik muu seisma panna ja luua asjaosalisele kõik võimalikud tingimused selle maksimaalseks nautimiseks. Seekord paraku aga ei vastanud loodus püha isa soovidele ja mõni minut pärast kambrisse sisenemist tuli ta sealt vihase näoga jälle välja, samasuguse erektsiooniga nagu enne, ja pöördus novembrikuu korrapidaja Durcet’ poole.

„Pane see jõmpsikas laupäevaseks karistamiseks kirja!” hüüdis ta, tõugates Narcisse’i jõuliselt eemale, „Ja et karistus oleks karm!”

Oli näha, et poiss ei olnud suutnud teda rahuldada. Julie seletas oma isale paari sõnaga, mis oli juhtunud.

„No kurat võtaks, võta mõni teine,” ütles hertsog, „vali kasvõi meie kvadrillidest, kui sulle enda omad ei meeldi.”

„Oo, paraku oleks minu rahuldus praegu hoopis teistsugune, kui see, mida ma enne soovisin,” selgitas püha isa. „Küll te teate, milleni viib petetud lootus. Seepärast jätan ma praegu parem järele. Aga et selle tatika vastu mingit halastust ei tuntaks,” jätkas ta, „seda nõuan ma kategooriliselt!”

„Ma kinnitan sulle, et ta saab seda, mida on ära teeninud,” ütles Durcet. „On hea teha esimesest eksinust teistele hoiatav eeskuju. Mind ärritab sind sellisena näha. Proovi midagi muud, nussi kedagi.”

„Monsenjöör,” sekkus vestlusse Martaine, „Ma olen valmis teid rahuldama, kui Teie Hiilgus soovib…”

„Ei, ei, kurat ja põrgu!” vastas piiskop. „Kas te ei taipa, et on olukordi, kus lihtsalt ei ole tahtmist mingi vastiku naise perset nussida, ma parem ootan, ootan veel… Las Duclos räägib edasi, küll mul läheb veel täna pauk lahti, ma pean lihtsalt jälle õige meeleolu saavutama. Lase edasi, Duclos.”

Ja pärast seda, kui sõbrad olid südamest naernud piiskopi teravmeelse väljenduse „on olukordi, kus lihtsalt ei ole tahtmist mingi vastiku naise perset nussida” üle, jätkas jutustaja oma pajatust:

„(3) Ma olin just saanud seitse aastat vanaks. Ühel päeval viisin ma, nagu juba tavaks saanud, ühe oma väikestest sõbrannadest Louis’ juurde. Oma üllatuseks leidsin selle aga koos ühe teise sama kloostri vaimulikuga. Nii polnud kunagi varem juhtunud. Tahtsin ehmunult jälle ära minna, kuid paater Louis rahustas mind ja ma astusin koos oma saatjannaga sisse.

„Vaata, paater Geoffroi,” ütles Louis oma sõbrale, lükates mind tema poole, „kas ma ei rääkinud õigust, et ta on kena?”

„Jah, tõepoolest,” sõnas Geoffroi. Ta võttis mu sülle ja suudles mind. „Kui vana sa oled, pisike?”

„Seitsmeaastane, püha isa.”

„Niisiis viiskümmend aastat noorem kui mina,” ütles pühamees ja suudles mind veel korra.

Selle vestluse ajal toodi välja mahl ja meil lasti kummalgi, nagu tavaliselt, kolm suurt klaasitäit ära juua. Ma ei olnud harjunud ise jooma, kui ma paater Louis’le tüdrukuid tõin. Ta andis tavaliselt juua ainult minu toodud tüdrukutele, mina aga läksin kohe jälle ära. Sellepärast olin ma asjade niisuguse käigu üle imestunud ja küsisin oma süütuima häälega: „Püha isa, miks te mulle juua annate, kas mina pean siis ka pissima?”

„Jah, lapsuke,” ütles Geoffroi, kes hoidis mind ikka veel oma kaisutuses ja katsus käega minu esimest poolt. „Jah, täna pissid ka sina, ja sa pissid minule, ja võib-olla teeme me seda natuke teistmoodi kui sa tavaliselt harjunud oled. Tule lähme minu juurde. Jätame paater Louis’ üksi ja tegeleme oma asjadega. Pärast saame jälle kokku.”

Me läksimegi ära. Paater Louis ütles mulle hästi tasa, et ma oleksin tema sõbra vastu kena, mul ei tulevat seda kahetseda.

Paater Geoffroi mungakong oli üsna paater Louis’ oma lähedal ja keegi ei näinud meid, kui me sinna läksime. Kui olime sisenenud, lukustas paater hoolikalt ukse ja käskis mul seeliku maha võtta. Tegingi seda. Paater pani mu oma voodi äärele istuma, ajas mu jalad nii laiali kui sai ja painutas mind tahapoole, nii et mu keha toetus ainult istmikule. Ta käskis mul jääda sellesse asendisse ja kohe pissile hakata, kui ta mulle käega reie pihta lööb. Siis silmitses paater mind natuke aega. Proovides ühe käega mu häbememokki võimalikult laiali hoida, avas ta teise käega oma püksinööbid ja hakkas korrapäraste intensiivsete liigutustega raputama väikest, tumedat ja krimpsus riista, mis ei paistnud väga heas vormis olevat. Et asjast siiski asja saaks, asus ta oma meelistegevuse juurde, mis seisnes selles, et ta põlvitas minu jalgade vahele, vaatas väikest avaust, mida ma talle demonstreerisin, pani mitu korda oma suu selle lähedale ja pomises mingeid rõvedaid sõnu, mis mulle meelde ei jäänud, sest tollal ei saanud ma neist veel aru. Seejuures jätkas ta oma riista masseerimist, mis ometigi kõvemaks ei läinud. Viimaks pressis ta oma huuled minu vitukese vastu, ma tundsin kokkulepitud signaali ja lasin oma organismi jääkained selle vaga mehe suhu. Ma ujutasin paater Geoffroi üle uriiniga, mida ta neelas sama kiiresti kui seda talle suhu voolas. Riist ajas end ühtäkki sirgu ja tema ots puudutas mu reit, pursates sellele kogu oma vähest jõudu kokku võttes. Kõik oli nii täpselt ajastatud, et paater neelas viimaseid piisku sel ajal, kui tema munn veel vedelikku välja lasi. Geoffroi tõusis taarudes ega paistnud olevat eriti õnnelik, vaid pigem pahane. Ta andis mulle mornilt kaksteist soud ja avas ukse, ilma et oleks avaldanud soovi, et ma teisi tüdrukuid tema juurde viiks. Arvatavasti varustas ta ennast teistest allikatest. Ta näitas mulle kätte tee oma sõbra kongi juurde ja ütles, et mingu ma üksi, tal ei olevat aega mind sinna viia. Andmata mulle aega vastata, läks ta jälle sisse ja lukustas ukse.”

„Jah, tõesõna,” lausus hertsog, „on inimesi, kes ei suuda välja kannatada oma illusioonide haihtumise hetke. Näib, et inimese uhkus kannatab selle all, kui mingi emane on näinud teda nõrkusehetkel, ja et sellest häbist, mida nad siis tunnevad, kasvab välja jälestus.”

„Ei,” vastas Curval, keda põlvitav Adonis masturbeeris, samal ajal kui ta ise Zelmire’i käperdas, „Ei, mu sõber, uhkusega ei ole sellel midagi pistmist. Asi on selles, et objekt, kellel ei ole põhimõtteliselt mingit muud väärtust peale selle, mille talle annab meie kirg, see objekt näitab pärast seda, kui kirg on rahuldatud, ennast kogu oma väärtusetuses. Mida intensiivsem oli erutus, seda rüvetunum on objekt siis, kui erutus on kadunud. Kõik meiesarnased on rohkem või vähem väsinud, vastavalt sellele, kui vähe või palju nad ennast rahulduse saamiseks pingutama pidid, ja see vastikus, mida nad siis tunnevad, on üleküllastatud hinge tunne, keda talle osakssaanud nauding pahandab, sest see väsitab teda.”

„Kuid see vastikus,” märkis Durcet, „sünnitab tihtipeale siiski kättemaksu, millel võivad olla sünged tagajärjed.”

„See on juba hoopis teine asi,” vastas Curval, „ja et meie jutustuse järg pakub meile võib-olla mõne selleteemalise näite, ärgem kiirustagem oma diskussiooniga, kui selle tulemus selgub vahest tõestisündinud juhtumitest.”

„Kohtunikuhärral on õigus,” ütles Durcet, „aga sa oled oma arutluskäiguga segi minemas ja ma arvan, et on parem, kui sa tunneksid rohkem huvi selle vastu, kuidas tuntakse mõnu, selle asemel, et arutleda vastikustunde üle.”

„Sugugi mitte, ära mitte proovigi,” tõrjus Curval. „Ma olen väga paksu nahaga. On täiesti kindel …” jätkas ta, suudeldes Adonist suule, „Oo, milline võluv poiss … aga talle ei saa taha panna, ei ole midagi vastikumat kui teie reeglid, midagi ei või endale lubada … Lase edasi, Duclos, räägi edasi, sest ma tunnen, et ma võin mõne lollusega hakkama saada, ja ma tahan hoida oma illusiooni vähemalt magamaminekuni alal.”

Kohtunik, kes nägi, et tema asi hakkas tukslema, saatis poisi ja tüdruku jälle oma kohtadele ning heitis taas Constance’i kõrvale, kes, olgugi et suur iludus, teda nii väga ei erutanud. Ta andis Duclos’le veel korra käsu edasi jutustada ja see kuuletus viivitamatult, jätkates poolelijäänud lugu nii: „Ma sain jälle kokku oma väikese sõbratariga, kellega Louis juba lõpetanud oli. Me läksime, kumbki mitte just parimas tujus, kloostrist ära. Ma olin peaaegu jõudmas otsusele mitte kunagi sinna tagasi minna. Geoffroi toon oli solvanud minu pisikest eneseuhkust ja ma tundsin end juhtunu pärast ebameeldivalt, ilma et oleksin põhjalikumalt juurelnud, millest see paha tunne tuli. Ometi oli minu saatuseraamatusse kirjutatud veel kloostriseiklusi. Arvestades, et minu õel oli, nagu ta ise rääkis, suhteid neljateistkümne mungaga, võis arvata, et minagi ei ole veel kõike näinud.

(4) Kolm kuud pärast seda viimast seiklust märkasin, et mind jälitab üks ligikaudu 60-aastane vaimulik. Ta proovis mind kõikvõimalike kavalustega enda juurde meelitada. Üks nõks oli nii leidlik, et ühel ilusal pühapäevasel hommikupoolikul leidsin end tema toast, teadmata ise, kuidas ma sinna sattusin ja mida ma seal teen. Kohe, kui see vana patukott, keda kutsuti paater Henriks, mind sisenemas nägi, lukustas ta ukse ja kallistas mind südamlikult.

„Ah, väike kelm!” hüüdis ta rõõmsalt. „Nüüd oled sa mul peos ja seekord sa mu käest enam ei pääse!”

Tema keha oli külm. Mul oli nina tatti täis, nagu lastel tihti ja ma tahtsin nina nuusata.

„Ei, ei,” ütles Henri, „ma teen seda ise, pisike.”

Paater pani mu oma voodisse lamama, istudes ise minu kõrvale. Ta kallutas mu pea tagasi ja lausa õgis silmadega minu aju väljaheidet.

„Oo mu väike armas tattnina,” ütles ta himural häälel, „kuidas ma sind veel lakun.”

Nende sõnadega kummardus ta mu pea kohale, võttis mu nina endale suhu ja vähe sellest, et imes välja kogu mu tati, ta surus veel oma keele mulle kirglikult vaheldumisi mõlemasse ninasõõrmesse. Sellega ajas paater mind kaks või kolm korda aevastama, suurendades oma ihaldatud „saaki” vast umbes kaks korda.

Kuid härrased, ärge nõudke minult mingeid intiimseid üksikasju selle mehe kohta. Mitte midagi ei olnud näha, kas siis sellepärast, et ta ei teinudki midagi või siis tegi püksis, mina igatahes midagi ei näinud. Oli kuidas oli, tema suudlemises ja lakkumises ei olnud märgata mingit tugevat ekstaasi, nii et ma arvasin, et tal ei läinudki pauk lahti. Paater ei riietanud mind lahti ega käperdanud kuskilt. Ma kinnitan teile, et see vana kiimleja oleks võinud rahuldada ennast maailma kõige korralikuma ja rikkumatuma tüdrukuga, ilma et see oleks võinud kahtlustadagi midagi ebasündsat.

(5) Hoopis teised olid lood ühe mehega, kellega juhus viis mind kokku samal päeval kui ma sain üheksa aastast vanaks. Paater Etienne – nii oli selle perverdi nimi – oli juba mitu korda palunud mu õde, et ta mind tema juurde viiks. Õde oli käskinud mul paater Etienne’i külastada, kuid ei julgenud mind ise sinna viia, kartes, et ema (kellele selle aja peal juba üks ja teine asi kahtlane näis) meile peale võiks sattuda. Ühel ilusal päeval juhtusin ma aga käärkambri lähedal paater Etienne’iga kokku. Ta käitus äärmiselt galantselt ja rääkis mu nii osavalt pehmeks, et ei pidanudki mind kõrvupidi minema tirima. Paater oli umbes nelikümmend aastat vana, tugev, toimekas ja elurõõmus. Vaevalt olime tema tuppa jõudnud, kui ta küsis, kas ma oskan pauku lahti hõõruda.

„Ah,” vastasin punastades, „ma ei saa arugi, mida te mulle öelda tahate.”

„No hea küll, ma õpetan sulle seda, pisike,” ütles paater, suudeldes kirglikult mu suud ja nägu. „Minu ainsaks kireks on väikestele tüdrukutele elutarkuse jagamine. Minu õppetunnid on nii head, et nad ei unusta neid ealeski.

Alustuseks võta seelik seljast ära, sest kui ma õpetan sind mõnu valmistama, on õiglane, et ma näitan sulle kohe ka seda, kuidas mõnu tunda. Selle õpetuse juures ei tohi meid miski takistada.

Hakkame siis peale. Seda, mida sa siin näed,” ja ta pani käe mu häbemekingule, „nimetatakse vituks, ja niimoodi saad sa endale õudselt mõnusat kõdi teha – hõõru sõrme kergelt selle väikese kõrgendiku vastu, mida sa seal tunned. Selle asja nimi on kõdisti.” Ta näitas ette. „Näe, pisike, niimoodi. Sel ajal, kui üks käsi töötab nii, pista teise käe sõrm sellesse toredasse pilusse siin,” nende sõnadega juhtis ta mu käe õigesse kohta. „Noh, kas tunned midagi?”

„Ei, püha isa, ma kinnitan teile,” vastasin naiivselt.

„Ah, kurat, see tuleb sellest, et sa oled alles nii noor. Aga kahe aasta pärast sa veel näed, milline nauding see on!”

„Oodake,” ütlesin talle, „ma arvan, et ma vist ikka tunnen midagi,” ning ma hõõrusin ennast kõigest väest selle koha pealt, mida ta näidanud oli. Tõepoolest tundsin oma kehas kerget naudinguvõbinat ja taipasin, et paater Etienne’i õpetus ei olnud sugugi tühi lora. Sellest ajast kasutasin tihti seda kasulikku meetodit, veendudes ikka ja jälle oma õpetaja tarkuses.

„Tuleme nüüd minu juurde,” sõnas paater Etienne, „sest sinu lõbu erutab mu meeli ja ma tahaks samuti mõnu tunda, mu ingel. Vaata,” ja nende sõnadega pistis ta mulle pihku oma hiiglasliku riista, mille ümbert mu pisikesed käed vaevu ulatusid haarama, „vaata, mu laps, seda asja nimetatakse munniks, ja sellist liigutamist,” ta liigutas mu rusikat kiiresti üles–alla, „sellist liigutamist kutsutakse „pihkulöömiseks”, nii et praegu sa siis lööd mulle pihku, tee seda, lapsuke, tee, tee seda täiest jõust! Mida kiiremad ja jõulisemad on su liigutused, seda kiiremini saan ma rahulduse, aga jälgi ühte tähtsat asja,” ta juhtis ikka veel mu liigutusi, „vaata, et munni ots jääks alati katmata, ära kunagi lase seda nahka siin, mille nimi on eesnahk, talle peale. Kui eesnahk katab seda osa, siis häviks korrapealt kogu mu nauding. Vaata, pisike, kuidas ma teen nüüd sulle seda, mida sina mulle teed.”

Nende sõnadega nõjatus ta vastu mu rinda ja sel ajal, kui mina tegin oma tööd, paigutas ta oma kaks kätt nii osavalt, liigutas oma sõrmi niisuguse meisterlikkusega, et viimaks haaras mind orgasm – esimest korda elus. Selle peale hakkas mul pea ringi käima, ma jätsin oma töö hooletusse ja vaimulik, kes ei olnud veel valmis lõpetama, nõustus loobuma hetkeks oma mõnust, et mina enda oma nautida saaksin. Kuid lasknud mul natuke aega rahuldust tunda, käskis ta mul taas asuda asja kallale, mille ma ekstaasis katkestanud olin. Paater hoiatas mind, et ma enam kõrvale ei kalduks ja tegeleksin üksnes temaga. Tegingi seda kogu hingest, sest see oli õiglane, ma olin tema tänuvõlglane. Ma töötasin niisuguse õhinaga ja järgisin nii täpselt kõiki mulle südamele pandud juhtnööre, et kiirete tõugetega seljatatud koletis viimaks kogu oma raevu välja sülgas ja mind oma mürgiga kattis. Etienne langes seejuures himurasse joovastusse – ta suudles mu suud, katsus ja kõditas mu vitukest ning ajas segast juttu. Kõige ropemat sõnad segamini kõige õrnemate hellitustega iseloomustasid seda deliiriumi, mis kestis väga kaua. Galantne Etienne, nii teistsugune kui tema uriinijoojast kloostrivend, ei lahkunud minust, ilma et oleks öelnud, et ma olen šarmantne. Ta palus, et ma teda veel külastaksin, lubades mulle iga kord sedasama teha, mida seekord. Viimaks pistis paater mulle pihku pooletaalrise ja viis mu jälle sinna, kus me kohtunud olime, jättes mu maha hämmeldununa ja ühtlasi vaimustatuna oma uue seikluse üle. See oli minu leppimine kloostriga. Ma otsustasin, et hakkan seal tihti käima, olles veendunud, et mida vanemaks ma saan, seda toredamad seiklused mind ootavad. Aga mulle määratud saatus ei täitunud mitte seal. Tähtsad sündmused ootasid mind sootuks uues maailmas. Koju tagasi jõudnud, kuulsin ma uudiseid, mis sedamaid mu toreda päeva rõõmu tumestas.”

Nüüd oli salongist kuulda gongi, mis teatas, et õhtusöök on valmis. Selle peale astus Duclos üleüldise aplausi saatel tribüünilt ja pärast seda, kui seltskond oli ennast natuke korda seadnud, anduti uutele rõõmudele ja nimelt sellistele, mida pakkus gurmaanide kaitsepühak Comus. Selle rikkaliku eine serveerijateks olid kaheksa alasti tüdrukut, kes olid seltskonna saabudes juba valmis, sest nad olid läinud söögisaali mõni minut varem. Laudkond oli ette nähtud kahekümneliikmelisena: neli sõpra, kaheksa nussijat ja kaheksa poissi. Kuid et piiskop oli ikka veel Narcisse’i peale vihane, ei tahtnud ta viimast lauda lubada. Kuna seltskond oli kokku leppinud olla üksteise suhtes vastutulelik, ei protesteerinud keegi poisi minemaajamise vastu. Narcisse pandi seega ühte väikesse kambrisse luku taha ootama orgia algust ja lootma, et monsenjöör võib-olla siis temaga ära lepib. Abikaasad ja jutustajad õhtustasid samal ajal omaette ruumis, et orgiaks valmis olla, vanaeided aga juhendasid tüdrukuid teenimisel. Söömaaeg oli väga rikkalik ja seda saatsid mitut sorti veinid. Nagu lõunasöögi, nii oli ka õhtusöögi ajal keelatud teenindavate tüdrukutega liialdustesse laskuda, sest nad olid seltskonna toredaim varandus, millega tuli säästlikult ümber käia. Viimaks läks lahti elav arutelu moraaliprobleemide üle ja ma jätan lugeja enda otsustada, kas see õilistas moraali või mitte. Hertsog pidas kiidukõne kõlvatusele ning tõestas, et selle põhjendus on looduses endas ja mida mitmekülgsemad on perverssused, seda loomulikum see on. Tema seisukoht pälvis üleüldist heakskiitu ja sai tormilise aplausi. Seejärel tõusti lauast, et vastesitatud teoreetiline põhimõte praktiliselt ellu viia. Orgiatesaalis oli juba kõik valmis. Naised olid alasti ja lamasid põrandale laotatud kitsenahkadel, nende seas ka nooruke Giton, kes oli sellel eesmärgil juba pärast magustoitu söögilauast lahkunud. Meie sõbrad saabusid tuikudes. Kaks vanaeite riietasid nad lahti ja nad sööstsid oma karja keskele nagu lambalauta ründavad hundid. Piiskop, kelle fantaasiad olid talle osaks saanud ebaõiglaste takistuste tõttu täitmata jäänud, haaras enda valdusse Antinousi suurepärase persse, sel ajal kui Hercules teda nussis, ning võidetuna nii sellest viimasest toimingust kui ka kahtlemata sellest tähtsast ja otstarbekohasest teenest, mida Antinous talle osutas, valas ta viimaks seemnejugasid, mis purskasid välja nii järsult ja teravalt, et ta orgasmi ajal teadvuse kaotas. Bacchuse aurud aheldasid kirglike ekstsesside uimastatud aju sootumaks kettidesse ja meie kangelane langes kahekordsest joovastusest nii sügavasse unne, et ta tuli voodisse kanda. Tuhat teist rõvedust, tuhat muud kõlvatust järgnesid üksteisele ning viimaks lahkusid meie kolm vaprat võitlejat (sest piiskop oli juba varem siirdunud uimade maailma), meie võimsad atleedid. Neid saatsid neli öise vahetuse nussijat, kes olid orgia ajal välja puhanud, ja samad naised, kes olid olnud nende seltsis jutustuste ajal. Häda nende brutaalsete lõbustuste vaestele ohvritele! Sest võib arvata, et neile sai osaks hoopis rohkem jõhkrust kui õrnust ning et kõik toimunu pakkus neile kahtlemata ebameeldivust ja mitte rahulolu.

See oli lugu esimesest päevast.

Teine päev

Voodist tõusti plaanipärasel ajal. Piiskop oli kella neljaks hommikul oma tormilisest õhtust täielikult toibunud ja leidis ennast oma suureks pahameeleks üksinda voodist. Otsekohe helistas ta kella, et Julie koos piiskopile määratud nussijaga kohale ilmuksid. Need tulid viivitamata ja meie patukott sööstis nende käte vahel, et saata korda uusi häbituid tegusid. Sellega oli ta ametis kuni hommikueineni, mis leidis ettenähtud korrale vastavalt aset tüdrukute toas. Durcet viis läbi kontrollimise, ja nagu arvata võiski, leidis ta korra vastu patustajaid. Michette oli saanud hakkama ühe teatava lubamatu teoga ja Augustine, kellel Curval oli käskinud päev läbi ühes teatavas seisundis olla, oli absoluutselt vastupidises seisundis. Ta ei mäletanud enam käsku, palus andestust ja lubas, et sellist asja enam kunagi ei juhtu. Kuid kvatrumviraat oli halastamatu ja mõlemad kanti järgmise laupäeva karistusaluste nimekirja.

Durcet, keda ärritas väga tüdrukute saamatus masturbatsioonikunstis ja kelle fantaasiaid olid stimuleerinud eelmisel õhtul kuuldud jutustused, pani ette määrata tüdrukutele hommikupoolikuti tund aega vastavasisulist koolitust ja et selle läbiviimiseks tõuseks üks neljast sõbrast tund aega tavalisest varem üles. Treeningu ajaks määrati aeg kella üheksast kümneni. See neljast, kelle kord sel päeval oli, pidi kell üheksa üles tõusma ja istuma keset tüdrukute tuba seisvasse tugitooli. Seal pidid kõik kaheksa tüdrukut üksteise järel tema peal oma oskusi proovima. Tüdrukute juhendajaks määrati lossi parim masturbeerija Duclos. Õpetajanna ülesandeks oli juhtida tüdrukute käsi, suunata nende liigutusi ning õpetada neile kiiremat ja aeglasemat liigutamist vastavalt patsiendi seisundile. Samuti pidi Duclos õpetama tüdrukutele, millises asendis tegevuse ajal olla. Samuti määrati täpselt kindlaks karistused nendele, kes ei saavuta viieteistkümne õppetunni järel masturbeerimise kunstis sellist täiuslikkust, et neil enam rohkem õpetamist vaja ei läheks. Eelkõige tuli tüdrukutele pealuu sisse taguda, et suguti pea pidi sarnaselt frantsiskaanlaste põhimõttega masturbeerimise ajal alati katmata jääma. Teise, vaba käega tuli aga lakkamatult silitada ümbritsevad kehaosi, vastavalt selle isiku fantaasiatele, keda parajasti rahuldati.

Pankuri idee meeldis kõigile. Duclos’le tehti tema uus ülesanne teatavaks. Poiste katseobjektiks ja õpetajaks määrati Hercules. Nendel kulus kõigest kaks nädalat masturbeerimiskunsti perfektseks omandamiseks, sest poisid on selles kunstis alati osavamad kui tüdrukud. Nemad peavad ju tegema teistele sedasama, mida nad ka iseendale teevad.

Poistest ei olnud sel hommikul keegi korrarikkumises süüdi. Narcisse’i hoiatav eeskuju oli mõju avaldanud. Peaaegu kõik sooviavaldused lükati tagasi ja kabelisse kogunesid ainult Duclos, kaks nussijat, Julie, Therese, Cupidon ja Zelmire. Curval, kes oli hommikuse visiidi ajal Adonisega kõvasti vallatlenud, sai tugeva erektsiooni, nähes Therese’i ja kahte nussijat tegemas, kuid ta hoidis ennast tagasi.

Lõunasöök möödus suuremate vahejuhtumiteta, kuid kohvijoomise ajal lõid söögi ajal erakordselt palju joonud kohtuniku kired lõid uuesti lõkkele. Kohvi serveerisid Augustine, Michette, Zelmire ja Cupidon. Neid juhendas vana Fanchon, kellel oli erandkorras kästud samuti alasti olla, nagu lastelgi. See kontrast andis uut toitu Curvali raevukale kiimale ning ta tegi üheaegselt vanaeide ja Zelmire’iga tegusid, mille tagajärjel kaotas viimaks oma seemnelaadungi. Hertsog, munn taeva poole, kimbutas Augustine’i, ta karjus, sõimas ja sonis ning vaene väike tüdruk taganes üle kogu keha värisedes tema ees nagu tuvi kulli ees, kes valmistub tema selga sööstma. Hertsog piirdus siiski sellega, et röövis Augustine’ilt paar himurat suudlust ja andis talle esimese õpetuse selles, mida tal homsest harjutama tuli hakata. Kaks ülejäänud härrat olid selle aja peal juba alustanud pärastlõunauinakut. Viimaks ühinesid hertsog ja kohtunik nendega. Seltskond tõusis üles alles kell kuus, et minna jutustuste saali. Kvadrillide koosseisu oli võrreldes eelmise õhtuga muudetud. Hertsogi diivanikaaslaseks oli piiskopi tütar (ehk siis hertsogi enda vennatütar) Aline. Piiskopi kõrval oli tema vennanaine Constance, Durcet’l aga hertsogi veetlev tütar ja kohtuniku naine Julie. Curvali paariliseks oli tema enda tütar ja Durcet’ abikaasa Adelaide, keda piiskop tema vooruslikkuse ja vagaduse pärast suurima naudinguga piinas. Ta alustas paari riivatu naljaga ning käskis siis Adelaide’il võtta kogu jutustamise ajaks sisse asend, mis oli talle väga meeltmööda, kuid vaesele väikesele naisele äärmiselt ebamugav. Kohtunik ähvardas tütart hirmsa karistusega, kui viimane peaks kasvõi hetkekski asendit muutma. Niisiis olid kõik kuulamiseks valmis, Duclos istus troonile ja jätkas oma pajatusi:

„Minu ema ei olnud juba kolm päeva kodus käinud, kui minu isa, kes hoolis märksa rohkem oma rahast kui abikaasast, otsis läbi ema toa, kus see tavaliselt hoidis oma väärtasju. Aga suur oli tema üllatus, kui ta otsitu asemel leidis eest üksnes kirja minu emalt, kus ema soovitas tal väärtasjade kaotuse pärast mitte väga kurvastada. Ema kirjutas, et otsustas isast alatiseks lahku minna ja kuna tal ei olnud raha, pidi ta kaasa võtma kõik väärtusliku, mis sai. Isa süüdistagu kõiges ennast ja oma halba käitumist. Ema lisas veel, et jätab isale kaks tütart, kelle väärtus peaks kaaluma üles selle, mis ta kaasa viis. Meie isa arvates ei olnud need kaks asja aga mitte üks põrm võrreldavad. Hüvastijätt meiega, mis seisnes selles, et ta soovitas meil mitte enam tema majas oma nägu näidata, oli kindlaks tõenduseks sellest, et tema arusaam asjade väärtusest ei läinud kokku minu ema omaga. Muide, me ei olnudki eriti õnnetud selle uudise üle, mis andis mulle ja mu õele täieliku vabaduse ning võimaldas meil takistamatult jätkata seda elu, mis oli meile nii väga meeldima hakanud. Me ei viivitanud oma väheste asjade kokkukorjamise ja võõrasisaga jumalaga jätmisega. Meie uueks elukohaks sai väike tuba ühes mitte kuigi kaugel asuvas majas, kus jäime ootama, mida saatus toob.

Arutasime õega, mis võiks emast saanud olla. Kumbki ei kahelnud, et ta kas otsustas minna salaja kloostrisse mõne munga juurde elama või siis on leidnud kusagil ümbruskonnas mõne muu ulualuse. Selle arvamuse juurde jäime seni, kuni üks kloostrivendadest tõi meile sedeli paater Quardianilt endalt. Selles soovitas paater meil öö tulekul jalamaid kloostrisse tema juurde minna. Ta ootavat meid kirikus kuni kella kümneni õhtul ja viivat meid ema juurde, et lasta meil viimase õnnest ja heaolust osa saada. Paater pani meile südamele, et me kindlasti tuleksime, ja eelkõige, et me sõnumit hoolega saladuses hoiaksime, sest meie võõrasisa ei tohtivat mingi hinna eest teada saada sellest abist, mida meie emale ja meile osutatakse. Minu õde, kes oli selleks ajaks juba 15-aastane ning kellel oli seetõttu rohkem mõistust ja taipu kui minul, kes ma olin alles 9 aastat vana, jättis sõnumi toojaga viisakalt hüvasti ja ütles, et mõtleb asja üle järele. Tegelikult oli ta üpris hämmeldunud.

„Fancon,” ütles õde mulle, „ärme lähe sinna. Selle asja taga on midagi halba. Kui tegemist oleks õige asjaga, kas siis ei oleks ema ise meile kirja kirjutanud või siis vähemalt sellele sedelile alla kirjutanud? Ja kelle juures ta seal kloostris õige olema peaks? Ema parim sõber, paater Adrien, lahkus kloostrist juba kolm aastat tagasi ja sellest ajast saadik on ema käinud seal ainult aeg-ajalt ja tal pole olnud kellegagi püsivat vahekorda. Miks ta siis oleks pidanud äkki tulema tahtmine kloostrisse elama minna? Paater Quardian aga ei ole ega pole kunagi olnud ema armuke. Ma tean, et nad on paar-kolm korda koos olnud, aga ta ei ole selline mees, kes ainuüksi selle pärast naise enda juurde võtaks. Sest ta on väga muutliku meelega ja naiste suhtes äärmiselt jõhker, pärast seda kui on oma tahtmise saanud. Vaevalt küll, et meie ema teda nii väga huvitaks. Ma ütlen sulle – tal on mingi salanõu. Ma ei ole seda vana Quardiani kunagi sallinud – ta on tige, karm ja brutaalne. Ükskord tiris Quardian mu oma tuppa, kus ta oli koos kolme teise mungaga, ja pärast seda, mis nad minuga seal tegid, vandusin ma, et ei tõsta enam kunagi oma jalga sinna. Usu mind, on parem, kui me selle mungakaabakast eemale hoiame. On tulnud aeg, et sa midagi teada saaksid, Fancon. Mul on üks tuttav, ma võin vist isegi öelda, et hea sõbranna. Tema nimi on proua Guérin. Ma käin juba kaks aastat tema juures ja kogu selle aja jooksul pole möödunud ühtegi nädalat, kus ta poleks organiseerinud mulle mõnda head partiid. Ja need polnud mitte sellised, nagu siis kloostris – kaksteist suud ühe korra eest – vaid igaüks neist andis mulle vähemalt kolm liivrit. Vaata, kui ei usu.”

Õde näitas mulle rahakotti, milles oli üle kümne luidoori. „Näed, kui palju raha mul on. Kui sa samamoodi teed, nagu mina, võib sinulgi sama hästi minna. Proua Guérin võtab su vastu, ma olen selles täiesti kindel. Ta nägi sind kaheksa päeva tagasi, kui ta mind otsis, ja ütles mulle, et ma sulle selle ettepaneku teeks. Nii noorele nagu sina leiab ta alati mingi võimaluse. Ma ütlen sulle – tee nii nagu mina ja õige varsti pole meil enam mingeid muresid. Pealegi tea, et see on kõik, mis ma pärast tänast ööd sinu heaks teha saan. Selle ööbimise maksan ma veel sinu eest kinni, aga edaspidi ära arvesta enam minuga, pisike. Igaüks peab selles maailmas ise enese eest hoolt kandma. Kõik, mis mul on, olen ma teeninud oma keha ja oma kätega. Tee sinagi nii. Ja kui häbitunne sind selles takistab, siis käi kuradile ja ära tule kunagi minu juurde, sest pärast seda, mis ma sulle praegu ütlesin, võib sul keel pool meetrit suust välja ripendada, ma ei anna sulle klaasi vettki. Mis puutub emasse, siis olen ma kaugel sellest, et muretseda tema saatuse pärast, milline see ka ei oleks. Ma kinnitan sulle, et kogu see lugu paneb mind ainult muigama ja mu ainus soov on, et see lits oleks nii kaugel, et ma enam kunagi teda nägema ei peaks. Alalõpmata segas ta mul töötamist oma tobedate manitsustega. Samal ajal tegi see lirva kõike sedasama, mida mina, ja kolm korda hullemini, nii et võtku teda kurat ja ärgu enam tagasi toogu. See on kõik, mida ma soovin.”

Mul polnud, et teile, härrased, tõtt öelda, ei õrnemat südant ega kaunimat hinge kui minu õel. Ma võtsin sõimusõnad, millega ta meie suurepärast ema ristis, rahuliku südamega vastu ja tänasin õde võimaluse eest, mida ta mulle pakkus. Ma lubasin õele, et lähen temaga koos selle naise juurde, ja kui see peaks mind vastu võtma, ei ole ma talle enam koormaks. Ka õe otsusega kloostrisse mitte minna jäin ma nõusse.

„Kui ema on tõesti õnnelik – seda parem talle,” ütlesin. „Meiegi võime seda olla, ilma et meil oleks vaja jagada tema saatust. Ja kui tegemist on meile seatud lõksuga, on ilmtingimata vaja sellest hoiduda.”

Neid sõnu kuulnud, embas õde mind. Ta ütles: „Ma näen nüüd, et sa oled tubli tüdruk. Olen kindel, et me saame õnnelikuks. Mina olen ilus ja sina ka. Me teenime nii palju kui tahame, kallis, aga me ei tohi ennast siduda. Mõtle täna ühest, homme teisest. Tuleb olla lits, ihu ja hingega.”

„Mis minusse puutub,” jätkas õde, „siis mina olen lits. Nüüd, kui ei ole enam pihilkäimisi, preestreid ja ema targutamist, mis mind patust tagasi võiksid hoida, nüüd, kurat võtaks, näitan ma oma perset kõigile sama rahulikult kui jooksin klaasi veini. Tee sinagi nii, Fancon, vastutulelikkusega võib meeste käest saada kõike. See elukutse on alguses raskevõitu, aga sellega harjub ära. On nii palju mehi, nii palju maitseid, kõigeks tuleb valmis olla. Üks tahab ühte, teine teist, aga mis sellest? Me oleme selleks, et kuuletuda, me alistume, kuid alandus on peagi möödas ja raha jääb.”

Ma tunnistan, et olin šokeeritud, kuuldes nii liiderlikku juttu nii noore tüdruku suust, kes pealegi oli alati paistnud mulle väga korralikuna. Kuna aga mu süda oli tema sõnadega nõus, ei teinud ma saladust sellest, et ma ei ole mitte üksnes valmis õde kõiges järele aimama, vaid ka ületama. Vaimustatult kallistas õde mind veel korra ja kuna päev hakkas juba õhtusse jõudma, lasksime endale tuua sööki ja head veini, õhtustasime koos ja läksime magama, kindla kavatsusega hommikul proua Guérini juurde minna ja teda paluda, et ta meid oma teenistusse võtaks. Õhtusöögi ajal õpetas õde mulle hulga kõlvatusi, mida ma veel ei teadnud. Ta näitas ennast mulle alasti ja ma võin kinnitada, et mu õde kuulus tollal Pariisi ilusaimate tüdrukute hulka. Tal oli kaunis nahk, ilusad ümarad vormid ning sellest hoolimata nõtke ja ahvatlev figuur, imekaunid sinised silmad ja ka kõik muu oli samaväärne. Samuti sain ma teada, kui paljude tüdrukutega proua Guérin asju ajas ja millise heameelega hankis ta kliente neile, kes kunagi ei väsinud kõike soovitut tegemast.

Vaevalt voodisse saanud, tuli meile meelde, et olime täiesti unustanud vastata paater Quardianile, keda meie hooletus võis vihastada ja kellega meil tuli hästi läbi saada, seni kui me oma praeguses elukohas elasime. Kuidas aga ununenut heaks teha? Kell oli juba üksteist läbi ning me otsustasime lasta asjadel minna nii, nagu nad lähevad.

Küllap oli paater Quardian meist väga huvitatud ja võis arvata, et tal olid rohkem mängus enda huvid kui meie õnn, sest vaevalt oli kell kaksteist löönud, kui ta meie uksele tasakesi koputati. See oli paater Quardian isiklikult, kes ütles, et ootab meid juba kaks tundi ja et me oleks võinud talle vähemalt vastuse saata. Ta istus meie voodi kõrvale ja rääkis, et meie ema on otsustanud veeta oma ülejäänud elupäevad väikeses salajases korteris, mis neil kloostris on. Seal elavat ema väga mugavalt koos ühe noore naisega ja tundvat end suurepäraselt kloostri munkade seltskonnas, kes päev läbi tema juures viibivat. Paater avaldas lootust, et ka meie ühineme selle seltskonnaga. Kuna me olevat veel väga noored, siis panevat ta ette leppida kokku kolme aasta peale. Selle aja möödudes, vandus püha isa, saavat me jälle vabaks ja kummalegi antavat tuhat taalrit. Ühtlasi paluvat ema meile edasi öelda, et tal oleks ütlemata hea meel, kui me tuleksime tema üksindust leevendama.

„Püha isa,” ütles õde järsult, „Me täname teie ettepaneku eest, aga me oleme sellises vanuses, kus meil ei ole veel tahtmist lasta ennast kloostrisse kinni panna ja saada mungalitsideks. Me oleme seda ametit juba niigi kaua pidanud.”

Paater Quardian kordas oma ettepanekut veel korra ja tema rääkimine läks lõpuks nii ägedaks, et oli selgelt näha, kui väga ta soovis, et tal selles asjas edu oleks. Kui paater aga viimaks aru sai, et lootus on asjatu, ütles ta peaaegu raevukalt minu õele:

(6) „Hea küll, väike lita, rahulda mind siis vähemalt veel viimane kord, enne kui ma sinust lahkun.”

Ta nööpis oma püksid lahti ja istus mu õele peale. Viimane ei puigelnud vastu, sest taipas, et saab paater Quardianist kiiremini lahti, kui ta laseb tal oma kiima rahuldada. Ning see siga hoidis õde põlvedega paigal ja hakkas tema näo lähedal hõõruma oma jäika väga jämedat riista.

„Kui ilus nägu!” hüüatas ta, „Kaunis väike litsinägu, kuidas ma su üle piserdan! Oo, püha jumal!”

Selsamal silmapilgul avanesid lüüsid, sperma sööstis välja ja kogu mu õe nägu, eelkõige nina ja suu, oli täis meie külalise elumahla. Kui see oli juhtunud, mõtles rahuldatud jumalasulane veel ainult äraminekule. Kui ta oli lauale taalrise mündi visanud ja oma laterna uuesti põlema pannud, ütles ta meile: „Te olete kaks väikest lolli hane. Te ütlete ei oma õnnele. Taevas karistagu teid ja saatku teid viletsusse. Saagu mulle osaks rõõm teid siis kahjurõõmsalt vaadata, see on minu viimane soov!”

Minu õde, kes parajasti nägu kuivatas, vastas talle omapoolsete soovidega ja siis sulgus meie uks. Ülejäänud öö saime veeta rahus.

„See, mida sa praegu nägid,” ütles õde mulle, „on üks tema lemmikkõlvatusi. Talle meeldib hullupööra tüdrukutele näkku pursata. Kui ta sellega piirduks, poleks asi nii hull, kuid sellel kaabakal on veel teisigi himusid, sealhulgas nii ohtlikke, et ma kardan teda väga.”

Selle peale jäi õde magama. Hommikul üles tõustes lõime ennast nii uhkelt üles, kui oskasime, ja läksime proua Guérini juurde. See auväärne daam elas ühes majas teisel korrusel väga puhtas korteris, mida ta jaga kuue 16- kuni 22-aastase preiliga, kes olid kõik üsna kenad ja reipad. Kuid te mõistate, et ma kirjeldan neid teile ainult nii palju kui hädapärast vaja.

Proua Guérin oli vaimustatud minu ja minu õe projektist. Ta võttis meid lahkelt vastu.

„Kuigi see laps on veel väga noor,” ütles mu õde talle mind näidates, „hakkab ta teid hästi teenima. Ma vastutan tema eest. Ta on leebe, kuulekas, hea iseloomuga ja oma hingelt veendunud lits. Teie tuttavate hulgas on palju lontruseid, kes tahavad lapsi. Siin on üks just selline, nagu teil vaja on. Kasutage teda!”

Proua Guérin pöördus minu poole ja küsis, kas ma olen kõigeks valmis.

„Jah, proua,” vastasin häbematuvõitu toonil, mis talle head meelt tegi, „olen valmis kõigeks, et raha teenida.”

Siis esitleti meile meie uusi kolleege, kellega mu õde oli juba tuttav. Sõprusest tema vastu lubasid nad mind omaks võtta. Me sõime kõik koos lõunat. Niimoodi, härrased, toimus minu ametisseastumine bordellis. Mul ei tulnud seal kaua tegevuseta olla. (7) Juba samal õhtul tuli üks mantliga kaupmees, kellest proua Guérini tahtel sai minu esimene klient.

„Te tahate karvadeta tüdrukuid, härra Duclos,” ütles ta mind mehele esitledes. „Seekord võin ma garanteerida, et tal ei ole tõepoolest ainsatki karvakest.”

„Tõesti,” ütles see veidrik, silmitsedes mind läbi oma prilliklaaside, „ta näeb välja nagu laps. Kui vana sa oled, pisike?”

„Üheksa-aastane, härra.”

„Üheksa-aastane. Väga hea, proua Guérin. Te teate, et mulle meeldivad sellised – veelgi nooremad, kui teil juhtub olema. Pagana pihta, ma võtaks neid lausa ema rinnalt.”

Guérin läks selle märkuse üle naerdes ära ja meid jäeti kahekesi. Seejärel tuli vana liiderdaja lähemale ja suudles mind korra või paar suule. Oma käega minu oma juhtides laskis ta mul võtta püksiaugust välja riista, mis ei seisnud vähimalgi määral. Mees laskis kätel käia, ilma palju rääkimata. Ta võttis mul seeliku seljast, pani mu diivanile pikali, tõmbas mul särgi üle rinna üles, kükitas reite vahele, ajas need nii laiali kui sai ja avas ühe käega mu väikese vitu niipalju kui sai, samal ajal kui ta teise käega kõigest väest onaneeris.

„Armas väike linnuke,” ütles ta ennast hõõrudes ja mõnust oiates, „kui hea meelega ma ta taltsutaksin, kui vaid saaksin, aga ma ei suuda enam, mitte miski ei aita. Juba neli aastat ei tõuse mu munninäru enam püsti. Aja jalad laiali, pisike, aja jalad laiali.”

Veerand tunni pärast kuulsin ma oma klienti kõvemini oigamas ja rõvedusi hüüdmas ning tundsin, kuidas mu vituke ujutatakse igast küljest üle kuuma voolava spermaga. Et see pervert ei suutnud oma mahla mulle sisse pritsida, püüdis ta vähemalt sõrmega sisse tungida. Sellega hakkama saanud, kadus ta ühtäkki nagu välk. Ma olin veel ametis enda kuivatamisega, kui mees juba avas tänavale viiva ukse. Sealt on pärit ka minu nimi „Duclos”, härrased. Selles majas oli kombeks, et iga tüdruk võttis selle mehe nime, kellega ta esimest korda koos oli. Minagi pidasin sellest tavast kinni.”

„Üks silmapilk,” ütles hertsog. „Ma ei tahtnud teid enne katkestada kui te pausi teete. Aga nüüd selgitage mulle kahte asja – esiteks, kas te saite hiljem veel mingeid teateid oma emast ja kas te teate, mis temast sai, ning teiseks, kas selle antipaatia põhjused, mida te õega oma ema vastu tundsite, olid teis juba loomupäraselt olemas, või oli selleks antipaatiaks mingi eriline põhjus. See huvitab mind iseäranis seoses inimloomuse uurimisega.”

„Monsenjöör,” vastas Duclos, „mina ega minu õde ei saanud sellest naisest kunagi vähimatki teadet.”

„Hästi,” lausus hertsog, „siis on see juhtum vist selge – eks ole, Durcet?”

(2. osa lõpp, järgneb)