Siiami kaksikud

6 minutit lugemist

Kui kirurgid oma tööd teevad, mängib John Hopkins’ Hospital’i operatsioonisaalis tavaliselt vaikne muusika. 6. septembril 1987 valitses aga haigla lasteosakonna operatsioonisaalis vaikus. Sel päeval alustati haigla 98-aastase ajaloo kõige komplitseeritumat operatsiooni, mis kestis 22 tundi. 70 südame-, aju- ja veresoontekirurgi, neuroloogi, anestesioloogi ja röntgenoloogi võtsid üksteist välja vahetades osa siiami kaksikute lahutamisest.

Patsientideks olid 2. veebruaril 1987 Ulmeni ülikoolikliinikus kokkukasvanud peadega ilmaletulnud Benjamin ja Patrick Binder. Veel teist 70 spetsialisti olid valves, et väsinud kolleege välja vahetada.

Seni oli ainult mõnel üksikul juhtumil õnnestunud peadpidi kokkukasvanud kaksikuid lahutada. Viis kuud valmistusid Baltimore arstid ülikeeruliseks operatsiooniks, kusjuures „näpuharjutuseks“ kasutati kahte elusuuruses plastiknukku. Meedikud teadsid, et operatsiooni kõige kriitilisemas faasis on nende käsutuses ainult üks tund.

Kaksikud lamasid erilisel, igas suunas liigutataval operatsioonilaual. Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, seisati kaksikute südamed, kogu nende veri eemaldati ja kehatemperatuur alandati 20 kraadini. Seega oli mõlema patsiendi ajutegevus peaaegu lakanud. Nüüd oli kord neurokirurgide käes. Sellal kui kirurgid lahutasid ettevaatlikult kaksikute ajusid, hoolitsesid veresoontekirurgid patsientide ühise suure arteri eest. Elutähtis sinus sagittalis superioi oli kaksikutel üks ja ühine. Suurt arterit pikendati juba varem ühe kaksiku südamekelmest võetud koetükist tehtud „arteri“ abil.

Esimesele operatsioonile järgnes veel 12 lõikust ja kogu see aeg (viis nädalat) hoiti kaksikuid kunstlikult tekitatud koomas. Pärast esimest operatsiooni tursusid patsientide ajud nii tugevasti, et juba varem valmistatud kunstlike koljulagede kasutamine polnud enam võimalik. Alles hiljem asendati puuduvad koljuosad titaanist võrguga, mille silmad olid täidetud luupuruga. Arstide arvestuste järgi pidi titaankoljulagi aja jooksul luustuma.

Pärast 7 kuud kestnud järelravi jõudsid kaksikud 7. aprillil 1988 tagasi Saksamaale Kavensburgi. St. Nikolausi lastehaiglas jätkati väikeste patsientide ravimist. Paraku puuduvad andmed selle kohta, kas ja mil määral said kaksikute ajud arvukate operatsioonide ajal kahjustada.

29-aastaste Siiami kaksikute Ladani ja Lalehi lahutamine ei õnnestunud. 6. juulil 2003 alustasid 12 kirurgi, 8 anestesioloogi, 4 radioloogi ja sadakond abilist riskantset operatsiooni. Pärast 52 tundi kestnud operatsiooni surid mõlemad kaksikud operatsioonilaual verekaotuse tagajärjel.

Veel kümmekond aastat tagasi oli siiami kaksikute lahutamine hasartmäng, mille eest arstid pea alati tagasi kohkusid. Paljud Patricki ja Benjamini saatusekaaslased jäid seetõttu eluks ajaks kehaliselt kokkuliidetuks.

30. juulil 1987 sünnitas leedulanna Daiva Tamulevicius peadpidi kokkukasvanud kaksikud. Nagu varasemad kogemused on näidanud, tähendab lahutamisoperatsioon pea alati ühe kaksiku surma. Maailmas on dokumenteeritud ainult 34 sellist operatsiooni. 39 suri, 29 jäi ellu. Seni polnud Nõukogude Liidus ükski taoline operatsioon õnnestunud.

1989. aasta juulis võttis dr. Aleksander Konovalov Moskvas ette ülikeeruka operatsiooni ja 16 tundi kestnud lõikuse tulemusena õnnestus kaksikud Vitalija ja Vilija lahutada – ilma ajukahjustusteta. Esimest korda said kaksikud teineteisele otsa vaadata. Kahjuks olid aga nende koljud kohutavalt moondunud. Vilijal puudus 60 protsenti koljust, Vitalijal koguni 75 protsenti. Kaitsetut ajumassi tuli toestada spetsiaalse kiivriga, kuid see polnud lahendus.

Mõni aeg pärast operatsiooni saabus Moskvasse loenguid pidama kuulus neurokirurg dr. Kenneth Salyer, kes on ühtlasi maailma parim koljukirurg. Salyer tahtis tüdrukuid aidata, kuid kõikvõimas vene bürokraatia ütles ei. Vägikaikavedamine kestis üle aasta. Lõpuks vandus bürokraatia alla ja 1992. aasta kevadel lendasid tüdrukud koos emaga Texasesse. Augustis modelleeris dr. Salyer tüdrukute koljud. Kaksikute endi koljujäänustest ja surnutelt võetud koljutükkidest (need olid eelnevalt eritöötlusega elastseks muudetud) „tegi“ dr. Salyer kaks uut koljut. Juba kuu aega hiljem võisid lapsed ilma kaitsekiivriteta mängida ja hullata. Kaks täiesti normaalset ja lõbusat tüdrukut. Ema Daiva ütles, et seda imet oli ta alati palunud, kuid ei uskunud, et see tõesti teoks saab.

Umbes 60 aastat elasid puusapidi kokkukasvanud Daisy ja Violet Hilton. Nägusad õed (blond ja brünett) astusid üles varieteedes ja esinesid ka filmis „Eluaeg ketis“, mis jutustas nende endi saatusest. Mõlemad abiellusid. Luba selleks tuli neil kohtus kätte võidelda. Kaksikud surid 1969. aastal hongkongi grippi.

Kõige kuulsamad siiami kaksikud olid kahtlemata Chang ja Eng (parem ja vasak) Bunker (tunnuspildil), kes sündisid 11. mail 1811 Siiamis (alates 1939. aastast Tai). 16-aastased kaksikud müüs nende ema ühele inglise meremehele. Rinnakutpidi kokkukasvanud vennad sattusid Ameerikasse, kus tsirkuseomanik Phineas Taylor Barnum demonstreeris neid publikule kui monstrumlikke vaatamisväärsusi. Esinemised tõid vendadele kenasti sisse, kuid ei teinud neid õnnelikumaks. Mida vanemaks nad said, seda enam ilmnes nende iseloomude ja temperamentide erinevus.

Chang oli kirglik jahimees, suitsetas ja napsitas, Eng oli karsklane ja vihkas paugutamist, mis oli ta ühest kõrvast kurdiks teinud. Mõlemad abiellusid 1843. aasta aprillis. Nende naised, pastori tütred Sarah ja Adelaide Yates ei talunud vendi, kuigi sünnitasid neile hulga lapsi (Sarah 10 ja Adelaide 12). Vennad elasid kord oma, kord naiste kodus. Chang ja Eng tülitsesid sageli ja käisid isegi kohut. Võib ette kujutada, kui piinarikas on siiami kaksikute sunnitud kooselu. Kuid isegi maailmakuulus saksa arst prof. Rudolf Virchow, kes uuris vendi 1870. aastal Berliinis, keeldus suure riski tõttu kaksikuid lahutavast operatsioonist. Vennad surid 17. jaanuaril 1874 kolmetunnise vahega.

Kõige kauem elasid Los Angeleses sündinud Yvonne ja Yvette Jones 1949–1993), kes olid pealaest kokku kasvanud (nn, Craniopagus-paat). Mõlemad keeldusid operatsioonist.

Esimesed siiami kaksikud lahutati edukalt alles 1893. aastal. Pariisis lahutati õed Maria-Rosalina ja Badika-Doodika. Rinnakutpidi kokkukasvanud õed olid 13-aastased. Quinessi 1990. aasta rekorditeraamatu andmetel sooritati esimene edukas siiami kaksikute lahutamise operatsioon siiski alles 14. detsembril 1952 Sinai Hospitalis (Cleveland/USA). Dr. J. S. Geller lahutas kaks kokkukasvanud tüdrukut.

Sellest ajast peale on kirurgid üritanud toime tulla üha enam komplitseeritud juhtumitega,, kuid sageli on takistuseks eetilised probleemid. Kuni tänase päevani on siiami kaksikud harulduseks (üks paar 100 000 elusalt sündinu kohta). Sageli on arstid raske valiku ees – üks kaksikutest tuleb ohverdada. Dilemma põhjuseks on asjaolu, et tihtipeale on kaksikutel ainult üks elutähtis organ nagu süda, maks või seedetrakt. Isegi siis, kui õnnestub puuduv organ asendada, on ellujäämise šansid kummalgi kaksikul erinevad. Peale selle jäävad sageli opereeritud kaksikud oma vaimses ja füüsilises arengus maha, paljudele tuleb aga pärast lahutamist teha veel terve rida kurnavaid kordusoperatsioone.

Kõige harvaesinevamad siiami kaksikud on Dicephales Tet-rabrachius Dipus (2 pead, 4 kätt. 2 jalga). Üks niisugune anonüümne paar lahutati 23. juunil 1977 Washingtonis. Operatsioon kestis 10 tundi. Pole ainult teada,, kellele kui palju , jalgu jäi. Taolisi kaksikuid on opereeritud edukalt veel ainult kolmel korral (1 paar USA-s, 1 Londonis ja 1 Vietnamis).

Siiami kaksikute operatsioonid saavad sageli ka terava kriitika osaliseks. Kuid püüdkem mõista, et arstidel tuleb valida kahest halvast parem, sest ilma operatsioonita pole mingeid väljavaateid enam-vähem normaalsele elule. Lastearst Rogers ütles pärast 1987. aastal tehtud operatsiooni: „See, et me juba nii komplitseeritud operatsiooni ära tegime, näitab, et igaüks meist suudab rohkem, kui ta seda ise uskuda suudab.“

 Siiami kaksikõde tõi lapse ilmale

1911. aastal näidati Berliini panoptikumis sajandi sensatsiooni: kahte Prahast pärit kokkukasvanud õde. Sissepääs maksis 50 penni, lastel ja sõduritel 25 penni. Ainult naispublikule korraldati eridemonstratsioone, mille ajal õed Blaczekid ei näidanud ennast mitte ainult ilma riieteta, vaid noor saksa naisarst pidas ka loengu nende elu, haiguste, raskuste ja armuelu kohta.

Rosa ja Josepha Blaczek sündisid 20. jaanuaril 1878 Böömimaal. Nende 22-aastane ema suri sünnitamisel. Vastsündinud olid puusast kokku kasvanud. 16. aprillil 1911 sünnitas abielus 33-aastane Rosa poisslapse. Nende siiami kaksikute puhul oli eriti tähelepanuväärne see, et nad eimaganud kunagi üheaegselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.