Siesta – kasulik lõunauinak

7 minutit lugemist

Kas päevane tukastamine on vajalik? Päev läbi üleval olla ja ainult öösel magada – on see ikka tervislik? Kas inimene peab ainult öösel magama? Kindlasti mitte, väidavad une-uurijad. Päevane väike lõunauinak on inimesele vajalik.

Tootmistsehh. Kell on pool üks. Lõunavaheaeg on läbi, tööpäeva lõpuni on jäänud veel kaks ja pool piinavat tundi. Masina tööd jälgiva töölise laud muutuvad raskeks. Täis kõht teeb uniseks. Endalegi märkamatult ja masinate, mürast hoolimata jääb tööline magama. Ta ärkab veerand tunni pärast, hõõrub silmi, ringutab ja hakkab pikapeale roidumusest üle saama. Unisus on kadunud, aeg tööpäeva lõpuni ei tundugi enam nii pikk ja vaevaline. Lõunauinak – väärib see üldse teadlaste tähelepanu? 1980. aastatel oleksid meedikud ja bioloogid sellist küsimust kuuldes kulmu kortsutanud. Praegu aga pakub lõunauinak teadlastele suurt huvi. Lõunauinakule hakati tähelepanu pöörama nende katsete aegu, mil vabatahtlikud katseaalused suleti hermeetilisse ruumi, kus neid ei seganud mingid kõrvalised tegurid. Pikka aega tundsid une-uurijad huvi öise une vastu. Veelgi enam, une uurimisel tehti suur viga: eitati lõunase uinaku vajalikkust ega vaevutud seda uurima.

Max Plancki Instituudi psühholoog Zulley, keda ennast katsete ajal vaevas keskpäevane väsimus, võttis lõpuks asja käsile. Selgus, et lõunauinaku järele tundsid vajadust ka tema katsealused. Zulleyle piisas nendest tähelepanekutest, et asuda keskpäevast väsimust teaduslike meetoditega uurima. Tema uurimisprojekt sai sillaks kronobioloogia ja uneuurimise vahel.
Mõttekaaslasi leidis teadlane eelkõige USA-st. Esimesed, kes keskpäevasele väsimusele tõsist tähelepanu pöörasid, olid Washingtonis asuva Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni liikmed. Esimene lõunauinakut käsitlev sümpoosion toimus moto all: „Kellele on vaja 24-tunnist päeva?” Teadlased olid juba tollal üksmeelel selle suhtes, et lõunauinakul on suur tähtsus inimese heale enesetundele.
1983. aastal, viis aastat pärast eelpoolmainitud sümpoosioni, hakati ka Euroopas lõunauinakule tähelepanu pöörama. Samal aastal Bolognas toimunud uneuurijate neljandal konverentsil oli enamike ettekannete teemaks just lõunauinak.
Kronobioloogid on veendunud: lõunauinak on niisama loomulik ja vajalik kui öine magamine. Etoloogid panid juba ammu tähele, et paljud imetajad, nagu koerad, hamstrid, hobused ja šimpansid tukastavad keskpäeval meeleldi. Nende häirimine lõunauinaku ajal kutsub esile stressi. Samuti võib loomade tukastamist takistada nälg ja hirm. Loomade uneharjumusi saab vaid väga tinglikult inimesele üle kanda, sest hirmu ja näljatunde asemel takistab inimest lõunauinakut tegemast töö või kodused askeldused.
Katsed laboris on näidanud, et inimene tukastab keskpäeval isegi siis, kui teda miski ei häiri, kui tal puudub võimalus virgutada ennast kohvi ja alkoholiga või mingil muul viisil und eemale peletada. Need tähelepanekud tõestavad veel kord, et inimene peab puhkama nii päeval kui ka öösel. Igapäevases elus saab inimese tegelikku unevajadust uurida ainult laste juures, keda pole veel harjutatud päev-öö rütmiga. Peetakse ju loomulikuks, et väikelaps ei maga ennast välja ainult öösel. Ka päeval teeb ta mitu väikest uinakut. Lastele soovitatakse vähemalt 7.–8. eluaastani magada kaks korda ööpäevas, s. o. lisaks ööle ka päeval kolmveerand kuni poolteest tundi. Alles ajapikku harjub laps pikema öise unega ja surub alla keskpäevast väsimust. Kui väikelaps teeb päeval vähemalt kaks uinakut, siis hiljem õpib ta piirduma ainult ühe uinakuga ja lõpuks harjub ta läbi saama ainult öise unega.

Inimese tegelik unevajadus ja selle pikkus ei sõltu isiksusest või individuaalsest vajadusest, vaid eelkõige ühiskondlikust elukorraldusest. Kooliikka jõudnud laps on sunnitud lõunauinakust loobuma. Hiljem, töömehe teed alustades, tuleb aga paljudel inimestel piirduda ainult öise unega. Alles pensionieas võib inimene endale jälle lõunauinakut lubada. Alates 70-ndast eluaastast suureneb vajadus n-ö mitmeks osaks jagatud une järele. Selleks võib olla mitu põhjust. Üldreeglina magavad vanurid öösel halvemini kui noored ja öise unepuudujäägi teevad nad tasa päevase magamisega.
Kuid miks just keskpäeval tekib inimesel suur roidumus ja soov tukastada?
Keskpäevases unisuses on süüdi meie sisemine kell. Kella 14–16 vahel saavutab inimese kehatemperatuur oma maksimumi ja inimene väsib ning muutub uniseks. Just sel ajavahemikul suureneb tänavaliikluses autoõnnetuste arv. Pärastlõunasel ajal toimub 23% kõigist liiklusavariidest. Võrdluseks: hommikul ja õhtul on avariide tõenäosus ainult 5%. Selline korrelatsioon ei sõltu ei kultuurist ega eluviisist.
Seda tõestab ka siesta (hisp. k. ‘lõunapuhkus’) Lõunamaade kultuurides. Kui päike Hispaanias, Itaalias või Araabia maades on seniidis, soikub elu. Kauplused on suletud. Tänavad, kui turistid välja arvata, on inimtühjad. Töö on katkestatud ka väiksemates ettevõtetes. Tavaliselt kestab siesta kaks-kolm tundi. Selle aja jooksul süüakse lõunat ja tehakse väike lõunauinak.
Kas selles letargias on süüdi keskpäevane palavus? Kuni tänase päevani oli siesta soojade maade privileeg, sest keskpäevane kuumus teeb seal igasuguse töötegemise võimatuks. Lõunamaalaste siesta tõestab, et keskpäevane unevajadus on normaalne nähtus. Nn. soojades maades 45. laiuskraadide vahel elab aga suurem osa inimkonnast.

Pennsylvania haigla psühhiaater David Dinges uuris selle väite paikapidavust klimatiseeritud laboris. Ta tegi kindlaks, et hoolimata lõunasöögist, kliimast või isiksusest tekib inimestel pärastlõunal unevajadus. Dingese katsealused muutusid uniseks hoolimata sellest, kas neil oli palav või külm, kas nende kõht oli tühi või täis. On arusaadav, et täiskõht ainult suurendas unisust.

Üks on selge: pealesunnitud päev-öö rütm pole tervislik. Pole vist vaja pikalt põhjendada, et inimese töövõime oleks suurem, kui tal lubataks töö juures tunnike tukastada. Arusaadavatel põhjustel ei ole see võimalik. Tööaeg määrab ka tulevikus nii ärkamis- kui ka uneaja. See tähendab seda, et ka tulevikus peab inimene voodi asemel leppima kohviga ja võitlema pärast lõunavaheaega unisusega. Seega jääb lõunauinaku uurimine teaduse kõrvalharuks, millel ei ole mingit mõju meie igapäevasele elule. Kahjuks!
Tööfüsioloogid soovitavad pärastlõunasel ajal vähendada arstide, lendurite ja valvepersonali töökoormust.
Kes aga öösel töötama peab, magab ennast kõige paremini välja pärastlõunasel ajal. Väike uinak kella 14–16 vahel on isegi efektiivsem kui öine uni. Max Plancki Instituudi unelaboris tehti kindlaks, et katsealustel saabus lõunauinaku ajal une III ja IV staadium (deltauni) juba mõne minuti pärast. EEG registreeris sel ajal nn. deltalaineid – kindel märk sügava lõdvestumise kohta.
Pärast 30–60-minutilist uinakut olid katsealused jälle täiesti värsked ja puhanud, kuigi unest võitu saamine ei läinud mitte igaühel kergelt. Ärkamine on alati stress.

Kes sügavast unest ärkab, tunneb end algul üsna sandisti, kuid see läheb ruttu üle. Üldreeglina on lõunauinaku teinud inimesed õhtuni reipad ja töövõimelised. Inimene, kes tukastab kontorilaua või müriseva masina taga, ei puhka end muidugi nii hästi välja, kui see, kel õnnestub end pikali visata.
Pennsylvania Ülikooli teadurid uurisid lõunauinakut otse büroos. 26 katsealust jagati kahte gruppi. Esimene grupp tukastas toolil istudes, pealegi heledasti valgustatud ruumides. Teisel grupil võimaldati magada pimedas ja vaikses ruumis. Nagu oligi arvata, tundsid voodis maganud katsealused end pärast tunnist uinakut värskemana kui need, kes tukkusid kontorilaua taga.
Üllatav oli aga see, et kummalgi grupil polnud erinevust une kvaliteedis. See on seletatav sellega, et lõunase une ajal saabub kohe deltauni. Teatavasti koosneb uni mitmest faasist. I staadiumis muutub inimene uniseks, II-s uinub; III ja IV staadium on sügav uni ehk deltauni. V staadium on unenägudega uni. Viimast faasi nimetatakse ka REM-uneks (Rapid-Eye-Movement). Pikka aega oletasid teadlased millegipärast, et ka see viimane staadium on meie puhkuseks väga tähtis. Uuemad uurimistulemused on aga veenvalt näidanud, et inimese jaoks on kõige olulisem deltauni.

Igaüks, kellel on harjumuseks teha lõunauinakut, teab, et isegi siis, kui öösel magati 8–10 tundi ja päeval veel kolmveerand tundi, tuntakse end pärast lõunauinakut märksa värskemana kui pärast öist und. Juba see tähelepanek tõestab lõunauinaku vajalikkust, sest selline uni on sügav. Muide, tukastada võib ka mitte ainult pärastlõunal, vaid ka märksa hilisemal ajal. Mõttekam on alati teha väike uinak, kui et unise ja uimasena oma toimetusi teha. Tuleb ainult meeles pidada, et lõunauinak ei tohiks kesta kauem kui üks tund. Vastasel korral te magate n-ö öise une ära ja õhtul on teil suuri raskusi uinumisel.

©Peter Hagen

0

Your Cart