Sfinks – vaikiv õuduste isa

8 minutit lugemist

Olend, kes on pooleldi lõvi, pooleldi inimene, muundunud jumalikuks olendiks tänu võimsa metslooma jõule ja inimvalitseja mõistusele, vaatab kartmatult itta, vastu päikesetõusule. 73,5 meetri pikkune, 12,5 meetri laiune ja üle 20 meetri kõrgune lubjakivist välja raiutud monoliit on pragunenud ning vandaalide poolt moonutatud. Mitte ükski sajandite sügavusest meieni jõudnud mälestis ei ole oma suurejoonelisuse, suursugususe ja salapärasusega ning varjatud hüpnootilisuse poolest temaga võrreldav. See on Suur Sfinks!

Võlu-unenägu

Kaua aega tagasi uskusid inimesed, et see on – jumal igaveseks. Ükskord aga jäi see jumal võlu-unne. Möödusid aastatuhanded, muutus kliima, vahetusid maised tsivilisatsioonid. Isegi tähtede asendid taevas muutusid teistsugusteks. Kuid Suur Sfinks jäi liikumatuks. Aeg-ajalt matsid kõrbeliivad ta enda alla, kuid leidus valitsejaid, kes käskisid kuju liivavangistusest päästa.

Sfinks – vaikiv õuduste isa.

Selles piirkonnas elavad araablased andsid Sfinksile nimeks Abul Holl ehk „Õuduste Isa“. Eriti hirmuäratav on ta öösel, heledas kuupaistes, mil varjud muudavad sfinksi kontuurid eriti jubedust tekitavaiks.

Kuju näoosa on pragunenud, nina ja lõug on küljest ära löödud. Aastatuhandeid püsinud kuju rikkusid ära araablased 14. sajandil, kuna islam keelab inimese nägu kujutada. Hiljem matsid liivad enda alla Giza viljakad maad ning inimesed seostasid seda jumala solvamisega.

Õuduste Isa on väga vana. Tema küljed on tihedalt täis erosiooni jälgi, käpad on vooderdatud tavaliste telliskividega, kael on kohmakalt kaetud tsementkraega. Lamades, pea ümber side, mida kandsid ainult vaaraod, vaatab Sfinks stoilise rahuga itta, nagu oodates midagi tähtsat, ning tema pilk on suunatud sellesse horisondi punkti, kust pööripäevade ajal tõuseb päike. Kui kaua on sfinks seal lamanud? Mis salapärane ülesanne tal on?

Vaarao Hafra kaksik

Arvatakse, et Giza Suure Sfinksi pale kujutab endast 4. dünastia neljanda vaarao Hafra nägu (2520-2494 aastat eKr). Kuna aga selle vaarao muumiat ei ole leitud, siis võrrelda Sfinksi sarnasust vaaraoga võib ainult viimase juhuslikult säilinud kujuga. uue riigi aegsed egiptlased käsitasid sfinksi hiigelkuju päikesejumal Harmahise kehastusena. Isegi kui tänapäeval ollakse üksmeelel, et sfinks on 4. dünastia looming, püsivad endiselt vaidlused, kas omistada seda Cheopsile, Džedefrale või Chephrenile. Seni pole leitud ühtegi raidkirja, mis selgesti nimetaks mõnda neist kolmest kuningast kuju loojana.

„Lähenev liivatorm Gizas. “ 1838. Inglise rännumehe ja suurepärase kunstniku David Robertsi (1796–1864) joonistus tollal veel pooleldi liiva alla mattunud Suurest Sfinksist.

1992. aastal tegi grupp sõltumatuid uurijaid ebatavalise sammu: kutsus Egiptusesse kogenud kohtumeditsiini eksperdi New Yorgist – Frank Domingo. Ekspert pidi kindlaks tegema, kas Sfinks sarnaneb Hafraga. Kahe kuu pärast tegi Domingo ametliku kokkuvõtte: „Hafra kujul ja Giza monoliidil on erinevad näod“. Tänapäeval ei ole objektiivset testi kaljukivimitest välja raiutud mälestussammaste täpseks dateerimiseks. Kivist monumente võib dateerida suhteliselt täpselt ainult tekstide järgi, kus nendest juttu on. Kuid 4. dünastia ajastu kohta ei ole säilinud mitte mingisuguseid tekste. Monoliit on kaljust välja raiutud teadmata millal, teadmata kelle poolt ja teadmata milleks.

Kes selle ehitas? Miks siis mõned teadlased jätkavad ikkagi sfinksi seostamist Hafraga? Põhjus – üks silp, mis on raiutud Sfinksi esimeste käppade vahel asetsevale graniidist plaadile. Plaat ise ei ole Sfinksi kaasaegne. See on pühendatud vaarao Thutmosis IV (1397–1388 aastat eKr) jõupingutustele puhastada sfinks liivast ning kiri sellel räägib monumendist kui maagilise jõu kehastusest, mis eksisteerib sellel kohal aegade algusest peale. 13. reas sisaldab kiri silpi „Hef“, kuid edasi on kõik kustunud. Plaadi kaevas 1817. aastal välja Genova seikleja Giambattista Cavalieri.

Inglise filoloog Thomas Jung, Vana-Egiptuse hieroglüüfide dešifreerimise spetsialist, valmistas kirjadest täpsed koopiad. Ta ei kahelnud, et see silp on esimeseks silbiks Hafra nimest, kes olevat õuduste isa ehitanud. Kuid juba 1905. aastal osutas ameerika egüptoloog James Henry Breasted sellele, et vaaraode nimed ümbritseti tavaliselt ovaalsete märkidega, seal ei ole aga jälgegi sellest. Kuid isegi siis, kui tähtede ühend „Haf“ tõepoolest kuulub vaarao nime juurde, kas see tähendab seda, et just tema ehitas Sfinksi? Kui aga Hafra, nagu paljud tema eelkäijad, oli lihtsalt Sfinksi restauraator? Seda hüpoteesi kinnitab teine plaadi tekst, mis leiti samuti Gizast. See kinnitavat, et vaarao Cheops (Hufu) nägi sfinksi. Kuna Cheops on oletatav suure püramiidi ehitaja ning oli oma venna Hafra eelkäija, siis on selge, et viimane ei saanud kuidagi sfinksi ehitada. Sellest lähtudes oletas prantsuse egüptoloog Gaston Maspero, et sfinks võis eksisteerida juba „Hora järgijate“ (pooljumalikud olevused) aegadest, kes elasid vaaraode dünastia alguseni, ning kes iidsete egiptlaste uskumuste järgi valitsesid tuhandete aastate jooksul.

Kui ei oleks üleujutust?

Prantsuse matemaatik ja sümbolist Chevalier de Ljubic läks veelgi kaugemale. Ühes oma töös „Püha teadus“ oletas ta, et enne uputust, mis viimane kord tabas Egiptust enam kui 12 000 aastat tagasi, eksisteeris seal suur tsivilisatsioon, mis püstitaski Sfinksi, sest selle kehal on ilmsed vee erosiooni jäljed. Kui oleks võimalik tõestada, et „armid“ Õuduste Isa kehal on tekitatud vee, mitte aga tuule ja liiva poolt, nagu arvavad paljud egüptoloogid, siis tekib tõsine probleem kehtiva kronoloogiaga. Võimalik, et need jäljed tekkisid Niiluse grandioossete suurvete tagajärjel. Viimane sellistest üleujutustest toimus umbes 10 000 aastal enne meie aega. Järelikult pidi Sfinks selleks ajaks juba eksisteerima.

Tegelikult aga selgus, et üleujutus ei võinud olla erosiooni põhjuseks. Asi on selles, et selle jäljed on isegi kuju kaelal, see aga tähendab, et vee minimaalne tase pidi olema 18 meetrit kogu Niiluse orus! Midagi sellist ei ole võimalik ette kujutada! Niisiis, mitte üleujutus. Aga mis siis ikkagi?

Tundmatu tsivilisatsioon

Tuntud paleontoloog Robert Schoch Bostoni ülikoolist teatas 1990. aastal peale oma esimest visiiti Gizasse, et arme Sfinksi kehal ei ole jätnud üleujutused, vaid võimsad sademed. 1998. aasta ekspeditsiooni ajal viis ameerika geofüüsik, doktor Thomas L. Dobetsky läbi seismograafilise testi Sfinksi ümber oleval territooriumil. Aparatuur näitas põhjapinnases Sfinksi käppade vahel ja selle külgedel suurt kogust anomaaliat ja õõnsusi. Ühte nendest õõnsustest kirjeldas doktor Dobetsky nii: „Umbes 9×12 meetriste mõõtudega, sügavuses umbes 5 meetrit. Selle selged piirjooned – ristkülik – näitavad, et see on inimeste kätetöö“. Vana Kuningriigi matusepaigad, mis on dateeritud umbes Hafra epohhiga, on välja raiutud Sfinksiga samast pinnasest. Kuid atmosfääri kahjustuste tagajärjel need kannatanud ei ole. Järelikult ei tohi neid ehitisi kinnitada ühe perioodi juurde.

Schochi järeldust, et jäljed Sfinksi kehal on paduvihmade tekitatud, toetasid ka teised teadlased. Selliste jälgede kivile jätmiseks peavad paduvihmad olema suure hävitava jõuga, need aga tabasid Egiptust umbes 5000 aastat eKr. Sellel ajal asustasid Niiluse orgu neoliitikumi ajastu inimesed. Järelikult peavad Sfinks ja tema naabruses olevad templid (ehitatud muuseas sadadest 200-tonnistest liivakiviplaatidest) olema meile tundmatu tsivilisatsiooni kätetöö.

Kui meri oli maismaa

Egüptoloogide reaktsioon oli ühene. Selline, nagu arheoloog Carol Redmountil California ülikoolist: „Selle regiooni inimestel ei olnud tuhat aastat enne Hafra valitsemist ei tehnoloogiat, ei instrumente ega väikseimatki vajadust selliseid ehitisi rajada“. Teised spetsialistid on aga veendunud selles, et Sfinks on ehitatud enne viimast jääaega-

Tegelikkuses tähendab see – kuni 15 000 aastat enne meie aega. Teadlased toovad tõestusena 7000–5000 aastat enne meie aega Egiptuses kõrge kultuuri olemasolu kohta andmete puudumise. „Kui Sfinks oleks ehitatud 7000–5000 aastatel eKr, oleksid meil ka andmeid selle püstitanud tsivilisatsiooni kohta“, kinnitab ameerika egüptoloog John West. Kuna aga selliseid tõendeid ei ole, siis oletavad West ja tema mõttekaaslased, et Sfinksi ehitanud tsivilisatsioon pidi kaduma ammu enne 7000–5000 aastat eKr. „Ehk on tõendid sügavamal, kui me oskame otsida või kohtades, kust neid keegi otsinud ei ole – iidse Niiluse kallastel, mis võib-olla voolas praeguse jõesängi kõrval: kas Vahemere põhjas või oli see tookord – maismaa …“

Müstiline reis minevikku

Selle loogikaga olid nõus sajad geoloogid ning paljud neist pakkusid oma abi järgneva ekspeditsiooni tarbeks. Kuid järgmisel aastal keelas Egiptuse valitsus Sfinksi uuringud. Teadlased ei saa öelda Sfinksi püstitamise täpset aega. Nende andmetel võidi see ehitada igal ajal 15000 aastast enne meie aega kuni 5000 aastani enne meie aega. Kuid on olemas teadus, mis on võimeline määrama monumendi püstitamise täpset aega, see on – arheoastronoomia. Kuid spetsialistid vajavad eelnevalt vastavaid tingimusi: uuritav monument peab olema orienteeritud tähtedele või päikesetõusu punktide järgi. Suur Sfinks vastab nendele nõuetele. See lamab täpselt Giza nekropoli „ida-lääs“ teljel ning tema tardunud pilk on suunatud just punkti horisondil, kust ilmub Päike kevadisel pööripäeval.

Püramiidid asuvad täpselt 30. paralleelil (üks kolmandik vahemaast ekvaatori ja Põhjapooluse vahel). Neli kitsast sirget šahti Cheopsi püramiidis, mis suunduvad üles 45 kraadise nurga all ning mida egüptoloogid peavad ventilatsioonikanaliteks, on täpselt orienteeritud nelja tähe järgi – nii nagu need olid taevalaotuses umbes 2500 aastat eKr – Väike Vanker, Draakon, Orion ja Sirius. Tänapäeval on olemas arvutiprogrammid, mis on võimelised looma tähistaeva mudeli iga päeva kohta viimase 30 000 aasta jooksul. Nende abil võib suunduda vapustavale, peaaegu müstilisele reisile minevikku.