Sellised olid hinnad Eesti NSV-s

11 minutit lugemist

Käesolev lugu on mäluvärskenduseks neile, kes sooviksid meenutada hindasid kunagises Nõukogude Liidus. Muidugi on täiesti mõttetu hakata võrdlema tollaseid hindasid ja elatustaset praegusega. Elu Nõukogude Liidus oli hall, igav ja sündmustevaene. Raamatud olid odavad, kuid ka need olid hallid ja igavad. Tõsi, kirjaoskamatud ja harimatud tõlgid ei pääsenud raamatuid tõlkima ja nii olid need tõlkeraamatud ilusas heas eesti keeles. Praegu ei kontrolli mitte keegi tõlke kvaliteeti. Ka oli trükiviga raamatus haruldane sündmus, nüüd on tavaline, et mõnes raamatus on 2–3 trükiviga lehekülje kohta. Toimetajad (sama kirjaoskamatud kui tõlgid) aga ei vaevu korrigeerima originaalis esinevaid rohkeid faktivigu, ammugi teksti ennast. Nõukogude ajal töötati rõõmu ja südametunnistusega ja oma töö kvaliteedi eest tuli vastutada. Nüüd enam mitte.

Gaseeritud vee automaadid kuulusid iga nõukogude linna tänavapilti.

Ei olnud Nõukogude Liidus juhust, et keegi oleks töötuks jäädes ennast kase otsa riputanud – nüüd on see tavaline. Töö leidmine polnud probleem.

Oli mis oli, kuid NSVL suurimaks plussiks olid konstitutsiooni paragrahvid, kus selgesti kirjas, et igal nõukogude inimesel on õigus tööle ja eluasemele. Eesti Vabariigi põhiseadusest te midagi niisugust ei leia. Eesti garanteerib teile ainult ohjeldamatu inflatsiooni, pidevad labased intriigid valitsuses, armetumast armetumad sotsiaaltoetused, Päästearmee supiköögid, korjandused ja annetused. Valitsus aga nämmutab lõputult „raskete otsuste“ vajalikkusest, ja riigi eelarve lappimiseks mõeldakse välja üha uusi maksude tõstmise põhjendusi. Alkoholi aktsiisi tõstmiseks on alati standardpõhjenduseks see, et inimesed vähem jooksid. Kommunaalkulud kasvavad aga ilmselt selleks, et inimesed vähem elaksid.

Nõukogude ajal oli ühe või teise kaubaartikli hinnatõus haruldane sündmus ja sellest kirjutasid kõik ajalehed. Juba Eesti taasiseseisvumisaja alguses lasti hinnad vabaks ja nüüd tõstab igaüks hindasid nagu heaks arvab. Kui pärast krooni tulekut maksis tass kohvi Tallinnas1 – 1,5 krooni, siis nüüd keskmiselt 2 € (31.29 kr). Päris vahva! Kohvitassid aga muutuvad üha väiksemaks ja väiksemaks…

Raadio Sakta (Läti toode).

Ühes söögikohas maksis hamburger 2015. aasta kevadel 8 € (125.17 kr). Krooni ajal maksis Kiievi kotlett 45 kr ja seegi tundus juba kallis. Euro tegi hingusele saadetud krooni 15,65 korda odavamaks ja sendiuputuse kattevarjus hakkasid hinnad mühinal kerkima. Ja ega tavakodanik-tobuke märkagi midagi, sest üha vähem on neid, kes hakkavad praeguseid hindasid mõttes kroonidesse ümber arvestama. Nii et, lollikesed-ullikesed, makske aga pealegi hamburgeri eest 8 € (maksaksite ka 20 €, kui keegi peaks sellist hinda küsima), ja mune sügades on hea peale rüübata kohvi 2,5 € väike tass. Ja võtke aga julgesti auto liisimiseks või korteri ostmiseks pangalaenu, mida maksate tagasi ka veel pärast pensionile jäämist, juhul kui vahepeal aastateks töötuks jääte. Aga nüüd meenutagem olnud aegu, meenutagem aega, mil teeklaasitäis koorega kohvi maksis 15 kopikat…

Alkohoolsed joogid, tubakas 1960. aastate alguses

Russkaja vodka 1960. aastate alguses 4.30 rbl (ilma taara maksumuseta), viin Pealinna 2.95 (0,5 l, ilma taarata), liköör Vana Tallinn ja Lõunamaine, 3.65 nastoika Lehesadu 2.38 (ilma taarata).

  1. aastal maksis 100 g konjakit (brändit) + tass kohvi Tartus Tempo kohvikus 99 kopikat.
Mustvalge teler Rekord, maksis 210 rbl.

1965. aastal maksis pool liitrit viina 2.75–3.07 rbl, 1982. aastal oli hinnaks 4.12 rbl ja 1984. aastal juba 5.30 rbl.

Alates 1. jaan. 1978 maksis Vana Tallinn 7.20 rbl, Gruusia 3-tärnilinre konjak 4.12 rbl

1985. aastal maksis pool liitrit viina 6.80 rbl.

1986. maksis kast Haljala Žiguli õlut 9.20 rbl.

Žiguli õlu 33 kopikat. 1986. aastal maksis pudel viina 10 rbl, keskmine palk oli umbes 150 rbl.

Stabiilse rubla ajal maksis pakk sigarette Priima 14 kop, Tuluke 10, Kosmos 6, Tallinn 40, Ekstra, Leek ja Rumba 30 kopikat.

1. jaanuarist 1978 maksis viin Moskovskaja 3.62, viin Ekstra 4.12, import kuiv vein 1.65 kuni 2.30 rbl.

Kolmetärniline konjak maksis alates 1984. aastast 8.12 rbl.

Söök

Leib maksis 14 kopikat (nn lehmaleib 10 kop), sai 16 kopikat, maitsev Borodino leib 22 kop.

Võipakk maksis 68 kopikat, kilo suhkrut 78 kopikat, kristallsuhkur 84 kopikat kilo.

Hapukoor (35%) klaaspurgis 200g 43 kopikat (- taara 10 kop), kohupiim 250g 20 kopikat

Piim 0,5 liitrine piimapudel maksis 28 kop (- taara 15 kop), 1 liitrine piimapudel maksis 46 (- taara 20 kop) kopikat.

Kaasaskantav „muusikakeskus” Okean, maksis u 180 rbl.

I sordi jahu 24 kop kilo.

Makaronid 17 kop pakk.

Munad 10 tükki 1.20 rbl.

Vorst, liha, viiner 1.80-2.20 rbl kg.

Rasvane piklik maitsev nn rotipirukas maksis 3 kopikat, samasugune õunamoosipirukas ka 3 kopikat.

Eskimo jäätis 21 kopikat, rammus plombiir paksu šokolaadikattega 28 kopikat.

Juust 2.90 rbl kilo; keeduvorst 1.60…2.80 rbl kilo (Teevorst 1.60, Kevadine 2.10 ja Doktori 2.80), „koera rõõmuks“ ristitud maksavorst 50 kopikat. Rasvane suitsuvorst Moskva Suvine 3.80 kilo.

Tänini maarajoonides populaarsed kommid „Komeet“ maksid 1.40 kilo ja broiler 2.50 kilo. Laste- ja doktorivorst 2.20 kilo ja täissuitsuvorst oli 3.80 kilo. Suitsutursa kilo oli 78 kopikat ja kalakotlet maksis 5 kopikat.

Kommid Kannel 6.40 kilo, batoonike 2.70.

1984. aastal tuli müügile videomagnetofon Elektronika VM-12, mis maksis terve varanduse – 1200 rbl.

1986. aastal maksis kilone leib 20 kopikat, Eesti juust 2.90, keeduvorstid umbes 2.50 rbl.

Pakk Kalevi nätsu (5 lehekest) 0,50 rbl, üks nätsupadi 0,15 rbl.

Praad (karbonaad või šnitsel) maksis 1980-ndatel sööklas 40–50 kopikat, teeklaasitäis koorega kohvi 15 kop!

Kohvikilo 3.60 kuni 4.50 rbl. Kohvikilo hind tõsteti ootamatult 4.50 pealt 20-le. Araabika oad, Robusta maksis 18 rbl kilo. Kilode viisi ostsid kohviube kokku Saksa DV turistid.

Kuigi banaane õnnestus Nõukogude ajal osta poest vaid kahel-kolmel korral, oli nende kilohind rangelt fikseeritud, 1.20 rbl kilo, apelsinikilo oli 2 rbl.

Limonaad (0,33 l) oli 16…25 kop (sellest 9 kop oli taara); kõige kallim oli karastusjook Baikal.

Tänaval asuvast joogiautomaadist sai klaasi gaseeritud vett siirupiga 3 kopikaga, ilma siirupita maksis 1 kop.

Nõukogude populaarseim mootorratas IŽ-Jupiter (18 hj) ilmus müügile 1965. aastal.

Kodutehnika

Pesumasin Vjatka 400 rbl, oli defitsiitne.

Õmblusmasin sik-sakiga 160 rbl.

Naiste importtalvesaapad maksid kuupalga.

Must-valge teler 20-tolline 280 rbl.

Esimesed päris teksapüksid 1982. aasta paiku maksid 150 rbl, raadiotehnika stereosüsteem 1100 rbl.

Lintmagnetofon Majak 205 195 rbl.

1977. meeste käekell Vostok 32 rbl.

1979. Värviteler FOTON-714 maksis 715 rbl.

1980. värviteler 750 rbl.

1991. värviteler 1537 rbl

1980. peegelkaamera ZENIT-E 45 rbl ja 1985. aastal 140 rbl. Zenit-TTL 190 rbl.

Külmik Minsk oli 210 rbl. Suur külmik (väikese sügavkülmkambriga) Minsk 350 rbl.

Kohverkirjutusmasin Erika 280 rbl (Saksa DV toode).

Nõukogude „kodukino” – diaprojektor.

Kommunaalkulud

Elekter maksis 4 kopikat kilovatt, osades majades 2 kopikat, kui oli elektripliitidega maja.

Külm ja soe kraanivesi jagati majarahva üüri hulka inimeste arvu järgi.

Lauatelefoni kuumaks 2 rbl. Piiramatu helistamisaeg.

Taksofonist helistamine 2 kopikat kõne. Aeg samuti piiramata.

Primitiivne ja lollikindel fotoaparaat SMENA-8M, maksis 15 rbl.

Jalgrattad-autod

Kõige väiksem lasteratas 8 rbl. Naisterattad olid meesteratastest kallimad.

Jalgratas Sputnik 120 rbl.

Jalgratas Turist u 90–100 rbl

Riia minimopeed maksis 1987. aastal 210 rbl.

Pärast 1961. aasta rahareformi maksis ZAZ-965 („maanteemuhk“) 1800 rbl. Moskvitš 2500 ja Volga GAZ-21 5100 rbl (1962. aastal maksis täiustatud GAZ-21, mille kapotilt oli eemaldatud kuulus hirv, 5500 rbl).

1980. aastatel maksis sõiduauto Moskvitš ca 5000 rbl, sõiduauto Žiguli (VAZ) 7000 rbl, sõiduauto Žiguli LUX ca 9000 rbl.

VAZ 2104 maksis 8300 rbl, aastal 1987 oli korra isegi vabamüügis.

Vaz 2103 (Žiguli lux) maksis 1975. aastal 7500, VAZ 2101 aga 6600 rbl.

1981. aastal sai VAZ 21011 5900 rbl eest, 1990. aastal sama raha eest uue talvejope komisjonikauplusest.

1986. aastal hakati tootma sõiduautot Moskvitš 2141, mis maksis 9600 rbl.

Bensiin maksis enne 1980. aastat 7–10 kop liiter. Alates 1. märtsist 1978 maksis AI-93 20 kop/l, alates okt. 1980, maksis AI-93 40 kop/l.

 

Moodne filmikaamera KVARTS.

Transport

Takso oli väga pikka aega 10 kop/km. Uus hind 20 kop/km, tuli 1.aprillist 1978.

Bussipilet kogu liini ulatuses oli Tallinnas 5 kop., trollis 4 ja trammis 3 kopikat. Kuukaart maksis 4 rbl. Bussipilet Tartus 3 kopikat.

Peipsi äärest Tartusse sõit maksis 50 kopikat. Vahemaa Tartusse oli 32 km.

Bussipilet Tallinn-tartu 3.70 rbl.

Aastal 1983 Tallinnast 50 km kaugusele taksoga koju maksis 10 rbl, bussiga maksis sama pikk maa õpilaspiletiga 35 kopikat.

Lennukipilet Tallinn-Viljandi 4 rbl (lennukiks oli An-2). (Bussiga umbes 2.80 rbl)

Lennukipiletid: Moskva 26, Leningrad 19, Sotši 46 rbl.

Kaukaasiasse sai Tallinnast 47 rublaga, niipalju maksis lennukipilet Mineralnõje Vodõsse, 56 rbl aga Bakuusse.

Tartust Moskvasse rongiga platskaartvagunis 8 rbl.

Bussipilet Tartu-Leningrad 6.66 rbl.

Aga mis oli ikka tol ajal eriline, oli rongisõidu kuupilet. Näiteks Elva-Tartu kuupilet maksis 1.70. Kuigi tavapilet oli 40 kopikat. Ja kuupiletiga võisid sõita nii palju kordi, kui tahtsid. Seetõttu käis ka Elva-Tartu vahel väga paljud inimesed Tartus tööl. Praegu sõidab Tartust Elvasse 4 rongi ööpäevas, siis 17.

Muud kulutused

Ajaleht maksis kõigest 2 kopikat, mis läks ka mingi aeg 3 kopika peale.

Lasteaiamaks 12.50 rbl kuus.

Vihik 2 kopikat, kaustik 9, harilik pliiats 1, kustukumm 1, joonistusvihik 5 kopikat.

Lennukipilet Tallinn-Simferoopol maksis 33 rbl, hiljem 37 rbl. Fotol lennuk Tu-134.

1980. aastatel maksid Jugoslaavia naiste talvesaapad 150 rbl, kokkupandav jalgratas Ereliukas oli 80 rbl.

Metallica 1988. aasta plaat maksis turul 280 rbl.

Kooperatiivkorter maksis 1986. aastal 4000 rbl (hind olenes muidugi tubade arvust).

Pea kiilaks ajamine juuksuris maksis 5 kopikat. Lihtsalt lühemaks lõikamine meestele oli 20 kopikat.

Linnasaun maksis väga pikka aega 20 kopikat.

„Kalevi“ siseujulas üks ujumiskord 50 kopikat. (Võis saada ka aastakaardi, mille maksis täielikult kinni ametiühing. Selle kaardiga võis käia ujumas kasvõi 4–5 korda nädalas.)

1970. aastal võeti tootmisse GAZ-24 (nn uus Volga), millest sai kõigi nõukogude bürokraatide ja tõusikute unelmate auto. Volga maksis tollal 9000 rbl, keskmine palk 1970. aastate alguses oli 130 rbl.

Odavaimad Visu plastiksuusad 30 rbl.

Välismaiseid kuluvaid teksaseid ja tossusid sai ärikatelt alates 150 rublast paar, seega terve kuupalk.

Teatripilet oli umbes 1.20 kuni 1.80 rbl sõltuvalt etendusest.

1970.–1980. aastatel maksis kinopilet 25–40 kopikat film. Kaheseerialine film oli poole kallim. Kinos Pioneer (Tallinnas Viru tänaval) maksis pilet dokumentaalfilmidele 10 kopikat. Saali võis siseneda suvalisel ajal ja vaadata filme kuni algas mängufilmi seanss. Pilet laiformaatfilmile kinos Kosmos maksis 70 kop, kaheseerialine 1.40 rbl.

1970-ndatel populaarsed heliplaadid (näiteks ABBA) maksid 40 rbl ja müüdi käest-kätte.

Melodia väljaantud välisartistide heliplaadid maksid 3.50, defitsiitsemaid sai hangeldajate käest viiekaga.

Mis olid nõukogude aja plussid ja miinused?

Kaupa küll oli, aga valikut ei olnud. Maal oli aga toiduga päris jama, sest keeduvorsti toodi poodidesse piiratult ja alati jäi keegi ilma. Samas oli selle aja suurimaks plussiks stabiilsus (nüüd nimetatakse seda tagantjärele stagnatsiooniks) ja kindlustunne homse päeva suhtes. Keegi ei pidanud muretsema, kas tööd ja elukohta saab. Linnas oli elamispindadega kitsas, maal sellega probleeme polnud. Ühistransport oli väga korralik, eriti hea oli rongiliiklus.

Kõige õigem oleks elustandardi võrrelda tööjõu tasumise järgi, mis oli 40 aastat tagasi keskmiselt 160 rbl., 5% võisid teenida 300–500 rbl. ja 5% miinimumi 70 rbl. Praegu aga on keskmine 700 €, kusjuures 5% teenib 2000–5000 €, 20% 700–1000 €, kuid 75% 300–500 €. Pensionid olid 50–80% keskmisest palgast + odavad üürid.

Toiduainete probleemid hakkasid märkamatult tekkima juba 1970-ndate aastate alguses. Aastatel 1960–1980 oli saada kõike, ka isegi importkaupa, ning elatustase Eestis oli võrreldav keskmisega läänes.

Juhtivate NLKP töötajate palgad Nõukogude Liidus 1989. aastal

peasekretär 1500

Poliitbüroo liige 1200

Keskkomitee sekretär 1000

oblastikomitee esimene sekretär 800

oblastikomitee osakonnajuhataja 600

oblastikomitee sektorijuhataja 425

oblastikomitee instruktor 370–380

rajoonikomitee esimene sekretär 550

rajoonikomitee instruktor 305

põhikohaga NLKP algorganisatsiooni sekretär 450 rbl

Oma välismaa, ilmunud raamatute eest sai NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov 600 000 dollarit honorari, mille ta kandis üle parteikassasse.

Keskmised palgad

töölised 140–200

kolhoosnikud 154 (kolhoosniku pension oli 1974. aastal 12 rbl kuus)

insenerid 120–140

arstid 120–150

raamatukoguhoidja 80–100

kojamehed, koristajad, valvurid 70 rbl

Kõrgtrükkija teenis (tükitöö) 1976. aastal trükikojas Ühiselu ühtekokku täpselt 1736 rbl (neto) ehk kuu keskmine oli 144 rbl. Personaalse palgaga teenekad trükkijad teenisid 280 rbl, ja seda ka siis, kui nad plaani ei täitnud, mis oli noorte trükkijate osas eriti diskrimineeriv. Normid olid kõrged ja materjalid (eriti paber) väga halvad.

Pension 60 rbl kuus. Kes teenis mõned aastad enne pensionile jäämist korralikku palka sai pensioniks 120 rbl kuus, millega võis päris kenasti ära elada.

Elatustasemest endises Nõukogude Liidus annab alati kõige parema ettekujutuse võrdlus mõne teise riigiga. 1989. aastal tuli Saksa LVs 1000 elaniku kohta 43 telefoni, NSVL-s 94. Sõiduautosid vastavalt 463 ja 47. Värvitelereid 1000 elaniku kohta on sakslastel 354, N. Liidus 307. Saksa LVs on keskmiselt ühe elaniku kohta 34 m2 elamispinda. N. Liidus 15 m2. Saksa LV kodaniku keskmine sissetulek 1987. aastal oli 20 800 marka ja Nõukogude Liidus (ümberarvestatuna) 7150 marka. Need andmed avaldas 1989. aastal Saksa LV ajaleht „Bayernkurier“. Kuidas oli välja rehkendatud arv 7150, ei ole päris selge. 1989. aasta juunis vahetasid Lääne-Berliini pangad 100 rubla 10 marga vastu.

Nõukogude Liidu „suur eeskuju“ mõjus üha rohkem olmeteeninduse tasemele ka Saksa DVs, kus kingaparandus 1989. aastal kestis näiteks Dresdenis kuni 40 päeva. 39 päeva kulub jalatsite parandamiseks Zosseni rajoonis, kuni 35 päeva Cottbusis ja 20 päeva Luckenwaldes. Veelgi kurioossem oli lugu ortopeediliste jalatsitega. Belzigi rajoonis kulus erijalatsite tellimuse täitmiseks 78 nädalat.

Elatustaseme üheks olulisemaks näitajaks on inimeste keskmine eluiga. Rootsis elavasid 1989. aastal naised keskmiselt 80,2 ja mehed 74,2 aastat vanaks. Nõukogude Liidus elas samal ajal 60-aastaseks ainult 32% meestest. Elatustaseme poolest olevat Nõukogude Liit olnud „hinnataval” 49. kohal. Kui Eestis tuli 1989. aastal iga elaniku kohta keskmiselt 1800 rubla hoiuseid, siis näiteks, Saksa LVs on see summa 39 803 marka. Kommentaarid on liigsed…