Seksuaalkurjategijate ravimise perspektiivitusest

14 minutit lugemist

Pedofiile, liputajaid ja teisi igat masti perverte on olnud läbi aegade ja nad ei kao kuhugi ka tulevikus. Nõukogude ajal polnud kombeks iga päev igat liiki pervertidest avalikult rääkida. Nüüd on aga alanud tõeline ajujaht. Praegune „avalikustamine“ ja totaalne nuhkimine Eestis meenutab küll pigem „kõva korda“ natslikul Saksamaal või keskaegset nõiajahti Euroopas.

Delfi kommenteerijaid pole aga üldse mõtet tsiteerida. Meenub seegi, et ka Nõukogude ajal oli prominentsete inimeste hulgas „NEID“, kuid sellest polnud tollal millegipärast sünnis rääkida, veel vähem ajalehes kirjutada, ajakirjas kuulutada, kuigi nii mõnegi kuulsa eesti keeleteadlase, näitleja, lauluisa või klaverikunstniku seksuaalsed eelistused olid juba tollal avalikuks saladuseks. Kuigi praegu on poeletid sõna otseses mõttes üle ujutatud arvutute elulugudega (igaüks tahab ajalukku pääseda!), ei juhtu ilmselt kunagi, et näeme müügil ühe või teise Eesti prominendi TÕELIST ELULUGU. Eks rahvasuugi ütle: rebane uru lähedal ei murra!
Nüüd on teised ajad ja pervertidel kitsas käes. Piisab sellest, et kellegi arvutist leitakse „keelatud pilte“ (sageli pole menetluse käigus jõutud isegi mitte süüdistuse esitamiseni), kui ta satub otsekohe Delfisse, ja siis läheb lahti nii raevukaks kommenteerimiseks et vähe ei ole. Pedofiilid ahju, peded võlla, zoofiile õlis keeta, liputajad teibasse torgata, muidu ahistajad hobustega neljaks tõmmata jne! Need on muidu igati ontlike, kuid paraku väga vähest mõtlemisvõimet evivate ja tavaliselt aseksuaalsete kodanike siirad vihapursked, reaalsed karistused tsiviliseeritud riikides on mitmesugustel põhjustel siiski pisut teistsugused.
Igal juhul jääb mulje, et Delfi kommentaatorid on lausa sündinud kütjad, keda kadestaks iga katlamaja! Statistiliselt võttes on 80% neist ahjuajajatest kui mitte just pururumalad, siis ilma igasuguse analüüsimisvõimeta olendid, kes ajaksid ahju kõik, keda ahju ajada annab. Muidugi pole mitte ükski inimene nõus tunnistama, et ta kuulub selle kahetsusväärse 80% hulka. Kuid see selleks. Teatavasti on kohtulikul karistusel kaks peamist eesmärki (või vähemalt peaks olema): kurjategija peab hüvitama tekitatud kahju (kui see on reaalne) või olema trellide taga võimalikult kaua – kui on tegemist eriti ohtliku (seksuaal)kurjategijaga, mis aitaks vältida võimalikult pika aja vältel uue kuriteo sooritamist. Kuid mis parata, mitte kõigi ohtlike (seksuaal)kuritegude eest pole ette nähtud eluaegset vanglakaristust. Ja kui karistatud seksuaalkurjategija kord vanglast vabaneb, mis siis edasi saab? Kes võtab endale vastutuse, kui maniakk peaks uue kuriteo sooritama? Kes annab garantii, et „ümberkasvatatud“ või keemiliselt kastreeritud maniakk seksuaalrünnakut ei korda. See küsimus jääb vastuseta.

Westley A. Dodd (keskel).

5. jaanuari ennelõunal 1993 valmistuti Washingtoni vanglas pedofiilist sarimõrvari 31-aastase Westley Allan Doddi hukkamiseks Maniakk oli piinanud, seksuaalselt kuritarvitanud ja tapnud kolm poissi. Muide, ta oli üks vähestest kihumõrvaritest (kui ehk mitte ainuke), kes keeldus armuandmispalve esitamisest. Dodd, krooniline ja parandamatu sadist tegi pisut enne kohtuotsuse väljakuulutamist järgmise avalduse: „Kui ma peaksin vanglast välja pääsema, luban teile, et hakkan jälle tapma ja vägistama ja ma naudin oma tegevuse iga hetke.“

Doddi ähvradus nõuab vastust küsimusele, mida ikkagi seksuaalkurjategijatega peale hakata. Ühiskond ei tohi lubada, et nad oma kuritegu kordavad. Surmanuhtlust paljudes riikides enam pole. Vanglakaristus ei avalda seksuaalkurjategijale mitte mingisugust „kasvatuslikku“ mõju. Teatavasti on kõik Doddi-sugused kihumõrvarid paadunud sotsiopaadid, kellel puudub igasugune empaatiavõime. Kahjuks ei ole nii lühikeses artiklis võimalik peatuda sellel, miks ühest poisist kasvab normaalne inimene, teisest aga erakordselt julm sadist. Sadade seksuaalkurjategijate elulugude analüüs on aga selgelt näidanud, et julmur kasvab inimesest, kes juba väikese lapsena on kogenud kas ahistamist täiskasvanute poolt, põhjendamatult karme karistusi tühiste eksimuste eest, mõnitamist ja alandamist vanemate poolt või jäänud ilma ema armastusest (muide, viimane faktor on määrava tähtsusega). Paraku ei taipa mitte iga naine, mis asi see emaarmastus üldse on ja mismoodi see peaks välja nägema.
Negatiivsetel kogemustel lapsepõlves on isiksuse kujunemisel otsustav roll. Mitte keegi ei „kasva“ kurjaks. Pole ka kurjus kaasasündinud. Paljud seksuaalkurjategijad ei mäleta aga oma lapsepõlve sellistes detailides, mis lubaks välja selgitada kõik need tegurid ja momendid, mille mõjul sadism hakkas lapses võimust võtma. Tohutu tähtsus isiksuse arenemisel on lapse ja vanemate suhetel, kusjuures sadistlike kalduvuste tekkimist ei soodusta mitte ainult vanemate domineeruvus või rangus (nagu seda paljudes uurimustes väidetakse), vaid eelkõige vanemate tuimus ja ükskõiksus (võib-olla oleks õigem öelda emotsionaalne külmus) oma lapse vastu. Väike laps aga vajab uskumatult palju armastust, hellust ja tähelepanu!
Kuid mitte kõikidest sotsiopaatidest ei saa seksuaalkurjategijad. Osa neist „sööstab“ poliitilistesse või majanduslikesse afääridesse. Neist võivad saada ka eriti ranged prokurörid või uskumatult kiuslikud ametnikud, kes kasutavad oma ametiseisundit ainult oma võimu nautimiseks ja kõikvõimalike asjaajamiste põhjendamatuks venitamiseks.
Tõsi, mõnda seksuaalkurjategijat võib karm vanglakaristus hirmutada, kuid mitte iialgi muuta, sest tal puudub empaatiavõime, ja mitte mingisuguse raviga pole võimalik anda talle seda, millest tal isegi ettekujutust pole.
Seksuaalkurjategijad on parandamatud sadistid. Seda tõestab ka naistevägistaja Donald Chapmani juhtum.
Chapman vabanes 1993. aasta novembris New Jersey vanglast pärast 12-aastast vanglakaristust. Vanglas üritati hoole ja armastusega vägistajat ravida – loomulikult ilma igasuguse tulemuseta! Vähe sellest, vabanev Chapman isegi uhkustas, et kavatseb uuesti naisi rünnata. Seekord võtsid võimud sellist ähvardust tõsiselt ja Chapman istub tänini oma majas Wyckoffis politsei alalise järelevalve all.
Ja huvitav paradoks: 1992. aastal viidi USA-s Minnesotas läbi uurimus 767 vägistaja ja lapsepilastaja kohta. Ja just need, kes olid nn ravi saanud, sooritasid palju sagedamini uue kuriteo, kui need, keda ei ravitud. Kanadas 20 aasta jooksul tehtud tähelepanekud aga näitavad, et 43% pedofiilidest seksuaalkurjategijatest sooritab uue kuriteo, sõltumata raviviisist. Mida sadistlikum oli seksuaalkurjategija, seda suurema tõenäosusega pani ta toime uue kuriteo. Asi on nimelt selles, et mida sadistlikum seksuaalkurjategija on, seda suuremat tungi tunneb ta stimulatsiooni järele, mis oleks talle ülimalt erutav ja pakuks maksimaalset rahuldust.
Muide, seksuaalkurjategijate tapakirg ei „jahtu“ ka aastatega. Pikka aega vanglas viibinud sarimõrvarite puhul on seda korduvalt täheldatud. Kuidas aga ikkagi perversset tungi maha jahutada ja kas see on üldse võimalik?
Kui arvesse võtta seda, et just mehe munandid toodavad „agressiivsushormooni” testosterooni, siis tulevat keemiline kastreerimine üksnes kasuks nii kurjategijale kui ka ühiskonnale. Peale Tšehhia on vastav kogemus ka Saksamaal, Taanil ja mõnel teiselgi riigil. Tšehhi professor J. Raboch on väitnud, et saja vägistaja hulgas, kes pärast karistuse kandmist vabadusse pääsedes uuesti naisi, tüdrukuid või lapsi ründasid, oli kastreerituid vaid 3 protsenti. Päris vahva loogika professoril! Kujutagu nüüd lugeja ette, et tema naaberkorterisse asub elama karistatud sadistlik pedofiil, kes 97% tõenäosega uut kuritegu enam ei soorita. Aga kui ta siiski mingil hetkel ära pöörab? Mis siis saab? Oi, tänan, kallid professorid-ravitsejad-tohterdajad, seda 3-protsendilist jamajuttu võite rääkida lambale karjakoplis, aga mitte mulle, ja vähemalt mina endale sellist naabrit ei soovi!

Poistetapja John Joubert.

1991. aastal külastas USA tuntuim sarimõrvarite uurija Robert Ressler vanglas tollal 28-aastast John Jouberti, kes istus surmamõistetute kongis kolme poisi tapmise eest (ta hukati 1996. aastal).
Pärast kuue-seitsmetunnist vestlust küsis Joubert lõpetuseks: „Ma olin väga abivalmis, mr. Ressler. Kas te võiksite mulle nüüd väikest meelehead teha? Ma tahaksin kõikide sündmuskohtade fotosid. Seal on midagi niisugust, mida ma pean veel täpsemalt vaatama.”
Viimasest mõrvast oli möödunud 8 pikka aastat (!), aga see noor sarimõrvar tahtis ikka veel näha tapetud poiste pilte! Tõenäoliselt oleks ta neid vajanud masturbeerimisel.
Muide, Jouberti elulugu on väga põhjalikult dokumenteeritud ja annab üsnagi ammendava vastuse küsimustele, miks ja mis asjaoludel muutub teismeline nooruk paadunud sadistiks. Jouberti lapsepõlv näib esmapilgul täiesti tavaline, küll aga hakkab silma, et Jouberti tapmiskirg oli alates varajasest lapsepõlvest järjepidevalt arenenud. Esimene vägivallaga seotud fantaasia, mida Joubert suutis meenutada, oli tal esinenud kas kuue- või seitsmeaastasena. Oma kujutluses hiilis ta lapsehoidjale selja tagant ligi, kägistas ta ja sõi naise koos naha ja karvadega ära. Seda laadi sadistlik fantaasia nii varajases lapsepõlves on ülimalt haruldane. Suuremaks kasvades arendas Joubert oma fantaasiaid edasi, nii et pole midagi imestada – mõrvad olid tema sadistlike fantaasiate loogiliseks järjeks. Jouberti näite varal saab mõistetavaks, miks seksuaalkurjategijate ravi on täiesti mõttetu ajaraiskamine. Asi on selles, et seksuaalkuriteole ei vii inimest mitte hüperseksuaalsus, vaid JULMUS, mis on seotud seksuaalsusega – mitte vastupidi! Sugutungi võib vähendada ja vähemalt loomade puhul ei saa kastreerimise edukuses kahelda. Kastreeritud isasloomad on märksa rahulikumad ja vähem ründehimulisemad. Kuid see ei kehti inimese kohta. Seksuaalkurjategijat võib kastreerida, kuid see ei vähenda tema julmust. Julmust pole võimalik kastreerida. Kastreeritud sadist, kellel enam erektsiooni ei teki, võib uue seksuaalkuriteo sooritada kasvõi oma ohvrit harjavarrega vägistades. Kuid nii kummaline kui see ka on, ei taha paljud psühholoogid ega psühhiaatrid sellest aru saada. Kalduksin siinkohal pisut teemast kõrvale. Küsisin kord tuttava käest, kes oli 25 aastat vaimuhaiglas medõena töötanud: „Ole nüüd hea inimene, ja ütle, kas mõni vaimuhaige on ka terveks saanud?“ Tuttav raputas nukralt pead ja vastas veendunult: „Mitte ükski. Ravikuurid võivad ju nn hooge maha võtta, kuid mingi aja pärast tuuakse nad jälle haiglasse tagasi. Iga vaimuhaigus jätab täiesti nähtava jälje, päris terveks ei saa keegi.“ Muidugi võivad psühhiaatrid vastu vaielda, eks mundriau tahab kaitsmist. Mina aga olen oma tuttavaga samal arvamusel. Mul on olnud võimalus kohtuda „terveks ravitud“ vaimuhaigetega, ja alati on mul tekkinud küsimus: milliste kriteeriumide järgi nad küll terveks tunnistati. Kuid tagasi teema juurde.
Üldreeglina sooritab maniakk oma esimese mõrva pärast adolestsentsiperioodi lõppu, ja seepärast ei tohiks olla kahtlust selles, et väärastunud psüühika mõjutamine on võimatu, mõrva kordamise oht jääb ja seetõttu tuleks sarimõrvar kas hukata (kui riigis kehtib surmanuhtlus) või ühiskonnast jäädavalt isoleerida – kolmandat teed ei ole! Arvamus, nagu võiks sarimõrvari loomust karistuse, ümberkasvatamise, „hea eeskuju”, „psühho- või grupiteraapia“ või mingi muu ravi abil muuta, on ülimalt naiivne ja eelkõige äärmiselt vastutustundetu. Kuid ikka ja jälle leidub teotahtelisi eksperte, kes võtavad ette isegi ajuoperatsioone  (meenutagem kurikuulsat lobotoomiat, millest viimasel ajal on küll loobutud), lootuses „operatiivse vahelesegamisega” ravida kihuhäire all kannatavat maniakki.
Siinkohal esitagemgi küsimus, kes on need „eksperdid-spetsialistid“, kelle käed sügelevad ajuoperatsioonide ja kahtlaste raviviiside järele? Kas siin pole mitte tegemist Mengele sündroomiga? Ka see arstikitlisse pugenud sadist tegi Teise maailmasõja ajal Saksa koonduslaagris inimeste kallal ilgeid katseid, millel polnud teaduse või meditsiiniga vähimatki pistmist.
Saksamaal oli selline juhtum. Seitsmeks aastaks vangi mõistetud ja oma agressiivsuse tõttu ülimalt ohtlikuks tunnistatud Bernd Lichtenberg nõustus operatiivse vahelesegamisega, mis pidi teda kihuhäirest vabastama. Operatsiooni ajal viis professor Dieter Müller sondi patsiendi ajusse ja purustas 80 kraadini kuumutatud elektroodi abil osa hypothalamusest (seal, vaheajus, asub seksikeskus). Pärast lõikust ütles Bernd, et tunneb end jälle vabamalt. Nii vabastatigi „terveks ravitud” maniakk 1977. aasta juulis ennetähtaegselt, kuid tal tuli jääda ambulatoorse psühhiaatrilise järelevalve alla. Pea kaks aastat elas Lichtenberg tähelepanu äratamata Hamburgis ja hakkas isegi kurameerima ühe naisega, kes proovis temaga luua normaalset seksuaalvahekorda. 12. juulil 1979 vägistas 24-aastane Bernd 10-aastase Stefan Leipholzi ja tappis ta. Nii palju siis kihumõrvari „edukast ravist“. Kõige vapustavam, aga ka õpetlikum on aga Edmund Kemperi juhtum.

Edmund Kemper oskas isegi kogenud psühhiaatrid ära lollitada ja jätta endast paranenud kihumõrvari mulje.

1965. aastal tappis kõigest 15-aastane Edmund oma vanema ja vanaisa. Järgmised neli aastat veetis Ed psühhiaatriahaiglas ja läbis edukalt hulga psühholoogilisi teste, sest ta teadis väga hästi, mida psühhiaatrid kuulda tahtsid. Ed rääkis hiljem, et oli kõik 28 testi koos õigete vastustega pähe õppinud. 1969. aastal tunnistati ta vaimselt normaalseks ning saadeti, hoolimata prokuröri resoluutsest protestist, üheks aastaks California osariigis asuvasse noortelaagrisse. Pärast seda võis ta noorteameti ja mõne psühhiaatri tungivatest hoiatustest hoolimata koju oma ema hirmu ja armu alla naasta. Selline otsus näitas ametnike küündimatust ja võimetust mõista neid asjaolusid, mis olid poisi tõuganud mõrvadele.
1972. aastal püüdis Edi ema saavutada seda, et vanavanemate tapmine Edi toimikust kustutataks. (Selleks ajaks oli Edmund tapnud viis naist.) Ringkonnaprokurör aga tegi korralduse, et toimik jääb veel vähemalt kümneks aastaks avatuks. Lõpuks leppisid osapooled omavahel kokku korraldada Kemperile septembri keskel psühholoogiline test.
Ühel päeval võttis Kemper autosse 15-aastase aasia päritolu tütarlapse. Mõni aeg hiljem vägistas ta tüdruku, kägistas surnuks ning pilastas laipa. Paigutanud surnukeha pagasiruumi, sõitis Kemper oma ema juurde. Talle valmistas lausa saatanlikku rõõmu rääkida emaga just sellises olukorras. Teadmine, et surnu on vaid mõne meetri kaugusel tema ema majast, pikendas tunduvalt Edi ekstaasi. Õhtul sõitis Kemper koju, asetas laiba voodisse ning pilastas selle veel kord. Järgmise hommiku veetis ta laipa tükeldades ning vee ja kemikaalidega korterit puhastades, et kuhugi ei jääks paljastavaid vereplekke. Seejärel istus ta autosse ja sõitis minema. Ohvri käed mattis ta ühte kohta, torso teise. Ainult pea jättis ta auto pagasiruumi ning sõitis nii psühholoogilist testi tegema. Asjaolu, et ohvri pea oli autos, olevat talle erilist erutust pakkunud. Psühhiaatrid, kelle hoolde Kemper oli usaldatud, tulid üksmeelsele järeldusele, et pärast vaimuhaiglast väljalaskmist on noormees teinud suuri edusamme. Üks spetsialistidest kirjutas oma ekspertotsuses muu hulgas järgmist:
„Kui ma oleksin seda patsienti uurinud, teadmata midagi tema minevikust, oleksin ma teda pidanud intelligentseks ja ettevõtlikuks nooreks meheks… Tegelikult on meil tegemist kahe täiesti erineva inimesega, kui võrrelda toda 15-aastast, kes mõrvas oma vanavanemad, ning seda 23-aastast, kes täna meie ees seisab. Teraapia on väga hästi mõjunud. Psühhiaatri seisukohalt ei ole enam karta ohtu ei patsiendile endale ega ühiskonnale.”

Tema kolleeg lisas omalt poolt: „Patsient on oma arengus toimunud traagilisest murdumisest hästi välja tulnud. Ta on õppinud oma tundeid valitsema ning neid spordi ja elukutse omandamise abil suunama. Neurootilisest tunnetekaosest ei ole enam midagi alles. Kuna ta on võimeline täiskasvanuna oma potentsiaali edasi arendama, pean vajalikuks tema toimikust varasema kohtuliku karistuse kustutamist. Minu kergenduseks ei unista ta pärast liiklusõnnetust enam mootorrattast. Loodetavasti loobub ta tulevikus taolistest sõiduriistadest, mida ma pean ohtlikumaks kui seda noort meest.”

Kahe psühhiaatri ekspertiisi alusel kustutati Kemperi toimikust tema vanavanemate mõrvalugu. Alates 29. novembrist 1972 loeti Kemperit ametlikult kohtulikult varem karistamata kodanikuks. Riukalik ja saatanlikult kaval maniakk tegi lolliks kogenud eksperdid!

Psühhopaadid räägivad end vanglast välja

Psühhopaadid saavad vaatamata rasketele roimadele vanglast välja varem kui teised kurjategijad, selgub uuringust. Selgitamaks välja, kui tõhusalt psühhopaadid korrakaitsjaid lolliks teevad, uuris Kanadas asuva Dalhousie ülikooli professor rohkem kui kolmesaja trellide taha saadetud mehe toimikut. Ta avastas, et testi alusel psühhopaadiks tunnistatud vangid said ennetähtaegselt vabaks 2,5 korda suurema tõenäosusega. Samuti rikkusid nad keskmisest enam kriminaaljärelvalve tingimusi. Psühhopaadid kipuvad olema ebatavaliselt võimekad manipuleerima nii teiste inimestega kui ka õigussüsteemiga. „Nad suudavad vangivalvuritelt välja meelitada paremat toitu ja leida endale parema töökoha,” nendib New Mexico ülikooli teadlane Kent Kiehl.

Kihumõrvarite statistika

254 sarimõrvarist olid 202 (79,5%) heteroseksuaalsed mehed, 39 (6,5%) naised ja 13 (1,9%) homod.

Tunnuspildil: 27 naise tapmises süüdistatud (uurijad oletavad, et ohvreid võis olla ka saja ringis) Sukamõrvar Ted Bundy (1946–1989) oma viimast intervjuud andmas. Järgmisel päeva varahommikul 24. jaanuaril hukati ta elektritoolil.

©Peter Hagen