Seksiroimaritest naisõpetajad

9 minutit lugemist

Südametunnistuseta pedagoogidel on intiimsuhteid alaealiste õpilastega. Seda juhtub sagedamini kui enamik inimesi arvab.

Märtsis 2002 vahistati 44-aastane Kathy Tuifel New Yorgi osariigist Hicksville’ist süüdistatuna selles, et ta vägistas ja kuritarvitas seksuaalselt 11-aastast pimedat õpilast. Koolis abiõpetajana töötav Tuifel andis kolme kuu jooksul järeleaitamistunde poisile, kes suutis eristada ainult varje. Jaanuaris 2002 viis ta järeleaitamistunnid üle enda koju. Seal vägistanud ta õpilase vähemalt kaks korda. Tuifelile sattus peale tema mees, kes ärkas ühel hommikul ja leidis abikaasa koos kuuenda klassi poisiga ühest magamiskotist.
Tuifeli üle mõisteti kohut 2004. aasta oktoobris. Ta sõlmis kokkuleppe prokuröriga ja poisi vanematega, kes ei tahtnud, et poeg peaks tegema läbi protsessil tunnistuste andmise alanduse. Õpetaja võttis omaks süü kahes teise astme vägistamises ja kahes teise astme seksuaalses kuritarvitamises. Kohtunik mõistis ta kuueks kuuks vangi, millele lisandub kümneaastane katseaeg ja kohustus registreeruda seksuaalkurjategijana.
Lood õpilaste kuritarvitamisest naisõpetajate poolt said ajakirjanduses järjest sagedamini kõneaineks pärast seda, kui 1998. aastal jõudis esilehtedele Seattle’i õpetaja Mary Kay Letourneau süüdimõistmine. Tema intiimsuhe VI klassi poisiga, millest sündis kaks last, raputas liikvele haridusasutused üle kogu riigi. Ameerika Ülikoolinaiste Liit (AAUW) küsitles 2000. aastal VIII–XI klassi õpilasi. Selgus, et 9,6 protsendile nendest oli kooliaja jooksul saanud osaks seksuaalne ahistamine (muide, ettepanek ei ole veel ahistamine ehk milline noormees ei tahaks keppi!) või kuritarvitamine kooli personali, peamiselt õpetajate poolt, kellest 43% olid naised. Vaatame lähemalt, milles need jõledad teod seisnesid.
Piltidel kujutatud naine – 23-aastane Debra Beasley Lafave Florida osariigist Riverview’st – on klassikaline näide õpetajast, kes pani toime seksuaalkuriteo. Ta arreteeriti 19. juulil 2004 – oma esimesel pulma-aastapäeval – ning süüdistati vaginaal- ja oraalseksis 14-aastase õpilasega viiel korral kolme nädala jooksul.
Kriminaalasja materjalide andmeil kohtus õpetaja Lafave oma ohvriga ekskursioonil veeparki nädal enne kooliaasta lõppu. Järgmisel nädalal kasutas õpetaja juhust kutsuda poiss oma klassiruumi ja viis ta pärast seda juuksurisse. Autosõidul koju olevat õpetaja ristmikul peatudes kummardunud poisi poole ja suudelnud teda. Viimasel koolipäeval andis Lafave noorukile oma mobiiltelefoninumbri.
Esimest seksuaalvahekorda õpetajaga kirjeldab 14-aastane ülekuulamisel järgmiselt. Õpetaja Lafave kutsus poisi oma klassi, et ta aitaks seda koristada. Ohver istus diivanil, kui õpetaja võttis istet tema kõrval ja küsis, kas ta tahaks seksida. Poiss ütles, et tahab. Õpetaja istus poisile sülle, näoga tema poole, ja küsis, kas ta on kindel. Poiss ütles jah. Niimoodi see õudustäratav kuritegu teoks saigi.
Õpetaja Lafave oli täiesti teadlik, et õpilasega seksuaalvahekorda astumine on talle keelatud. Kriminaalasja andmetel ütles ta poisile, et just see teda asja juures erutabki. Sellegipoolest võib „Maaja” lugejatel tekkida küsimus, milles seisnes siin kuritegu. Poiss ütles ju selgesti, et oli nõus! Nõusolek on ka igati usutav – milline 14-aastane poiss keelduks seksuaalvahekorrast naisega, kes on temast ainult üheksa aastat vanem ja kellel on nii ilus keha, et kõlbab ajakirja kaanele? Vaevalt küll „kannatanu” ennast kuriteo ohvrina tundis. Tõenäolisemalt oli ta oma õnne tipul. Aga moraalihullude ameeriklaste jaoks nägi asi välja teisiti. Kuid ärgem rutakem sündmustest ette. Vaatame, kuidas „kohutav kuritegu” edasi arenes.
Peagi algas suvevaheaeg ja „vägistatud” poiss läks Ocalasse (samuti Florida osariigis) külla oma 15-aastasele nõole. Kiimas õpetaja ei pidanud aga paljuks sõita oma autoga maha teda „ohvrist” eraldanud 130 km. Ta viis poisid kiirtoidurestorani sööma, siis aga usaldas rooli nõole, seades end ise oma õpilasega sisse auto tagaistmele.
„Vägistatud” poisi nõbu seletas ülekuulamisel, et Debra Lafave heitis tagaistmele selili. Poiss nägi, et „ohver” võttis püksid jalast. Sedasama tegi Lafave. „Vägistaja” jalad olid harkis ja „ohver” oli nende vahel. Poiss oli särgi selga jätnud, kuid nõbu nägi tema paljaid tuharaid ja märkas, et ta tegi suguühtele iseloomulikke üles-alla liigutusi. Juttu toimingu juures ei aetud. Nõo sõnul naine vaid oigas paar korda, siis naeris millegi peale. Kui „vägistamine” oli lõpule viidud, tõusis õpetajanna üles, et püksid jalga panna, ja nõbu nägi, et naine oli vööst allapoole alasti ja et ta oli häbemepiirkonnast karvu püganud.
Mõistetavatel põhjustel ei kiirustanud kannatanu „kohutavast kuriteost” teatama. Võimudele sai „kohutav kuritegu” teatavaks alles siis, kui „ohvri” tädi hakkas kahtlustama. Nii või teisiti – kui Lafave kõikides episoodides süüdi mõistetakse, ootab teda maksimaalselt 60 aastat vangistust ja 40 000 dollarit trahvi. See on õigusriik USA!
Anna Salter – psühholoog Wisconsini osariigist Madisonist, kes kirjutab ja peab loenguid naisseksuaalkurjategijatest – väidab, et mehed, keda murdeeas vanemad naised võrgutanud on, kannatavad hilisemas elus sageli depressiooni, hirmuhoogude ja võimuvastase umbusalduse all. „Nad on vähem usaldavad ja neil on vähem seksuaalset enesekindlust,” ütleb Salter. „See avaldab neile mõju, isegi siis, kui nad püüavad endale seda mitte tunnistada.”
Mine võta kinni. „Maaja” ei tahaks siiski välistada ka teist versiooni – et ülekaalulisuse all kannatavat psühholoogi vaevab viha sookaaslaste vastu, kellel erinevalt temast on õnnestunud noor poiss kätte saada.
Ehkki õpetajatest seksuaalkurjategijad on üldjuhul mittevägivaldsed, on neil Salteri sõnul oma tegudest vildakas arusaam. Nad romantiseerivad ja idealiseerivad seda. Ometi võivad seksuaalsel kuritarvitamisel olla eluaegsed tagajärjed, hoiatab psühholoog. Millised nimelt, näitab järgmine lugu.
Lisa Zuniga, 26-aastane Teksase kirikukooli õpetaja jäi rasedaks, olles „kuritarvitanud” seksuaalselt 13-aastast õpilast. Zuniga sünnitas tütre veebruaris 2003 – juba pärast seda, kui oli tunnistanud ennast süüdi seksuaalses kallaletungis lapsele. Kuritarvitamine algas 2002. aasta alguses, kui Zuniga kutsus poisi oma kooli territooriumil asuvasse korterisse. Esialgu piirduti suudlemise ja kallistamisega, järgnevate kuude jooksul aga vägistanud õpetaja poisi rohkem kui 30 korda.
Lugejal võib tekkida täiesti põhjendatud küsimus, kuidas saab naine meest vägistada. Suguühe on ju võimalik ainult siis, kui mehel tekib erektsioon. Elus tuleb küll ette, et mees tahab, kuid tal ei teki erektsiooni, raske on aga ette kujutada, et mehel tekib erektsioon naisega, kellega ta vahekorda astuda ei taha. Seega küsime – mis täpselt naisõpetaja ja 13-aastase poisi vahel toimus?
Sellest annab meile teavet kannatanu ise, kes rääkis telesaates, et Zuniga meelitas teda, öeldes, et kui nad oleksid vanemad, tuleks ta talle naiseks. „Ma armastasin teda,” ütles poiss. „Ma arvan, et ka tema armastas mind.”
Ei ole nagu väga vägistamise moodi?
Õpetaja ja õpilase salasuhe ei tulnud avalikuks enne kui õpetaja jäi rasedaks. Õigusemõistmine toimus jällegi kokkuleppe teel. Tasuks süü omaksvõtmise eest mõisteti Zuniga 30 päevaks vangi ja tal lubati laps alles jätta. Poiss saadeti aga elama sugulaste juurde teise osariiki.
See oleks võinud olla loo lõpp, kui poleks olnud õpetaja last. Vaatamata sellele, et lapse ema mõisteti süüdi lapse isa vägistamises, muutub viimane ikkagi täisealiseks saades lapse eest varaliselt vastutavaks, s.t. „vägistaja” saab õiguse hakata „vägistatult” alimente nõudma. Seepärast otsustas „ohvri” perekond sündmusi ennetada ja nõuda beebi hooldamisõigust endale. Perekonda esindava advokaadi sõnul kasvatab last „ebaküps ema, kes on süüdimõistetud kurjategija, registreeritud seksuaalpervert ja lapserüvetaja.”
„Maaja” küsib siinkohal, kes pani tegelikult toime kuriteo. Kas naine, kes kiindus endast tunduvalt nooremasse poissi ja ahvatles selle seksima? Või riigiorganid ja suguvõsa, kes lahutasid nooruki armastatud naisest? Seadus seaduseks, aga küsigem, mis jättis murdeealise poisi hinge raskema trauma – kas armusuhe endast üksjagu vanema naisega ja kepisaamine vanuses, milles enamik poisse võib sellest ainult unistada, või (võib-olla aastatepikkune) juurdlemine, miks küll perekonnaliikmed olid juhtunust nii šokeeritud ning miks see (lisaks nauditavale võib-olla vägagi ilus ja romantiline) kogemus peaks justkui olema olnud midagi eriti räpast ja õudset.
Tuleme aga tagasi naisseksuaalkurjategijate karistamise juurde. On üldteada, et nii USA-s kui ka Euroopas saavad naised samasuguste kuritegude eest oluliselt kergemaid karistusi kui mehed. Seksuaalkuritegude puhul on erinevus eriti suur. Toome mõned näited. Jaanuaris 1999 mõisteti 27-aastane Texase osariigis Dallases eriõpetaja April Denise Toms tingimisi 10-aastase katseajaga süüdi, kui ta oli võtnud omaks 16-aastase õpilasega seksimise. Mais 2002 mõisteti New Jersey osariigis Hackensackis 43-aastane põhikooliõpetaja Pamela Diehl-Moore viieaastase katseajaga tingimisi süüdi, kui ta oli võtnud omaks intiimsuhte 13-aastase poisiga oma klassist. Juunis 2004 mõisteti Cheryl Reynale, kes õpetas New Yorgi osariigis Queensis, kolmeaastase katseajaga tingimisi süüdi, kui ta oli kuritarvitanud 16-aastast naisõpilast, kellega tal oli kolme kuu pikkune lesbisuhe.
Rääkides karistuste leebusest, ärgem unustagem siiski, et vägistamises süüdimõistetud naine ei ole, nagu eespool nägime, pahatihti oma „ohvrile” tegelikult midagi halba teinudki, vaid pigem vastupidi. Samas on USA riik, kus „seksuaalselt ahistatud” naistele mõistetakse välja ogaraid kahjutasusid ja mehi saadetakse meie mõistes tühistegi õigusrikkumiste eest kümneteks aastateks vangi.
Naisseksuaalkurjategijatele mõistetavate karistuste raskuse osas paistab erandiks olevat Marci Stein New Yorgi osariigist Buchananist. Lisaks 16-aastase õpilasega vahekorda astumisele süüdistati 27-aastast õpetajannat selles, et ta tegi nooruki kahele sõbrale, kellest üks oli 14- ja teine 16-aastane, suuseksi, kui andis neile oma kodus järeleaitamistunde. „Maajal” ei ole lähemaid andmeid, millised raskeid hingelisi kannatusi see õnnetutele ohvritele põhjustas. Teada on aga, et Steinile esitati süüdistus viies vägistamises, viies suguiha ebaloomulikus rahuldamises, viies seksuaalses kuritarvitamises, kahes kõlvatus teos lapsega ja kahes lapse normaalse arengu ohustamises. Stein, kelle mees on muide liidupolitsei kõrge ametnik, kinnitas lõpuni, et ei ole kuritegu toime pannud. Siiski ei uskunud kohus teda ja mõistis talle karistuseks 12 aastat vangistust, võimalusega vabaneda ennetähtaegselt mitte enne 4 aasta möödumist. Kaitsja kaebas kohtuotsuse edasi ja kõrgem kohus otsustas, et menetluslike rikkumiste tõttu tuleb kohtupidamist korrata. Kuna kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, et ole kordusprotsess veel toimunud. Õpetaja Stein vabastati 10 000 dollari suuruse kautsjoni vastu, kuid selleks ajaks oli ta jõudnud juba kolm aastat vahi all viibida. Selline on USA-s süü omaksvõtmisest keeldumise hind.
Kui lugeja pahandab nüüd, et artikkel ei rääkinud jõhkratest roimadest, nagu pealkirjast mulje võis jääda, siis tunnistame, et nii see on. Püüdsime selle looga tõmmata tähelepanu kristlike moraalinormide absurdsusele. Seksuaalsest kuritarvitamisest rääkimine juhtudel, kui väidetav ohver ennast sugugi kuritarvitatuna ei tunne, on „Maaja” arvates silmakirjalikkuse ülim aste. Selle artikli tegelasteks olevate alaealiste tegelikud kuritarvitajad on kibestunud vanatüdrukud või pettunud abielunaised ja ristiga vehkivad usuhulludest eunuhhid, kes sisendavad kõigile, et seks on patune ja halb, suutmata põhjendada, miks.

Tunnuspildil: Debra Lafave, kes vahistati 2004 seksuaalvahekorra eest õpilasega.

MAAJA