Seksiõpik aastast 1894: mehele tuleb anda vähe ja haruharva

1 minutit lugemist
Mehele andmine vanal ajal.

Briti kirikuõpetajaproua Ruth Smythers andis aastal 1894 välja seksiõpiku „Kuus näpunäidet meestele ja naistele“, et valmistada noori naisi ette kõige võikamaks kogemuseks – seksiks. Nüüd on Smythersi raamat uuesti välja antud. Vaimulikuproua oli veendumusel, et seks on asi, mille naine peab lihtsalt ära kannatama. Suguõdedele soovitas ta: „Anna vähe, anna harva ja – ennekõike – anna tõrksalt.“

Seksiõpiku autor lohutab, et umbes kümnendaks abieluaastaks peaks naisel olema oma põhieesmärk, seksuaalsest kontaktist lahtisaamine, saavutatud. Selleks ajaks on ta sünnitanud hulga lapsi ning on lootust, et armastus laste vastu ja sotsiaalne surve ei luba mehel ula peale minna.

Kui naine ei ole kirglik

20. sajandi alguses oli üldlevinud seisukoht, et naine on laste, köögi ja kiriku jaoks. Pärast Esimest maailmasõda kõlas see juhtmõte nii: naine on laste, kiriku ja kino jaoks. Läbi aegade on iga masti moralistid ja muidu targutajad näinud abielunaises ainult kolde juures askeldavat majavaimu, kellele on tundmatud igasugused erootilised igatsused ja seksuaalsed vajadused. Sellisest meeste kahepalgelisust reetvast moraalist on kirjutatud hunnikute viisi raamatuid ja loomulikult on seda teinud mehed. Paraku unustatakse aga ikka ja jälle mainida neid naiste mahasurujaid, kes püüdsid põhjendada seksuaalsete vajadusteta naist ka teaduslikult. Üks juhtivaid tegelasi seda sorti vaadete kujundamisel oli inglane sir William Acton, kes 19. sajandil mõned raamatud kirjutas. Nendes kinnistas ta tollal laialt levinud totrat seisukohta, nagu poleks korralikel naistel mingeid seksuaalseid tundeid. Kümned ja kümned „teadlased” tsiteerisid Actoni mõtteid ja arendasid tema totakaid ideesid edasi. Igal juhul oli sellise loba levitamine meelepärane katoliku kirikule, kellel omaaegsest nõidade põletamisest veel küll ei olnud. Seesama Acton kirjutas muuhulgas: „Enamikul naistel ei ole nende õnneks mingeid seksuaalseid vajadusi… Parimad emad, abikaasad ja majapidajannad ei tea midagi seksuaalsetest lõbudest. Armastus kodu, laste ja koduste kohustuste vastu on nende tõeline kirg. Karske naisterahvas vajab vaid väga harva seksuaalset rahuldust. Ta andub abikaasale, aga … talle oleks meelepärasem, kui mees teda seda laadi kohustustest säästaks…”