Schindleri nimekiri

8 minutit lugemist

Intervjuu Oskar Schindleri lesega (tunnuspildil)

„Minu mees oli kangelane, aga ma vihkan teda”

San Vincente külake asub napilt tunnise autosõidu kaugusel Buenos Airesest. Saksa ajakirja „Bunte” reporter külastas 1994. aasta kevadel tollal 86-aastast Emilie Schindlerit, juutide päästja Oskar Schindleri leske. Hollywoodi režissöör Steven Spielberg tegi Oskar Schindlerist filmi, mis esitati ka Oscari auhinna saamiseks. Mis vastab filmis tõele ja mis mitte? Oskar Schindleri lesk pajatas neist ammustest sündmustest Krakovi getos, Shindleri emailivabrikus Brünnlitzis (Sileesia) ja oma sõjajärgsetest elamustest Argentinas ja Jeruusalemmas.

„Schindleri nimekiri” peaks õigupoolest olema ka film teie elust. Kuidas teile film meeldis?

Ma olen filmi kaks korda näinud: esilinastusel Washingtonis koos president Clintoniga ja hiljem veel New Yorgis. Mõlemal korral härra Spielbergi kutsel. Ma peab ütlema, et ta on teinud väga hea filmi. See annab väga hästi edasi toda kohutavat aega.

Kas te nutsite?

Ei, mitte kordagi. Nutmisest olen ma aastate jooksul võõrdunud. Ma olen juba ammu loobunud nutmisest millegi või kellegi pärast. Kui ollakse nii palju halba nähtud ja üle elatud, jääb üle ainult põgeneda huumorisse.

Oskar Schindler.

Kas Steven Spielberg küsis filmi tegemisel teilt nõu?

Ei, teda kohtasin ma esimest korda alles filmi lõpustseeni filmimisel Jerusalemmas. Ka vestlusest ei tulnud suurt midagi välja: tema räägib ainult inglise keelt, mina aga saksa ja hispaania keelt.

Kuid nüüd tahab ta teiega jagada filmi kasumit.

See pole veel kindel. Üks minu vana hea New Yorgis elav sõber peab selles küsimuses härra Spielbergiga läbirääkimisi. Eks näe.

Kas te oleksite midagi filmis muutnud?

Jah. Film on tehtud Thomas Keneally raamatu „Schindlers Ark” järgi, kuid see ei ole hea raamat, sest kui Keneally oleks hoolikamalt algmaterjaliga tutvunud, oleks raamatus paljutki teistmoodi. Seal puudub tõde. Keneally ei ole minult, Schindleri abikaasalt, kunagi intervjuud võtnud. See annab end tunda ka filmis.

Mis tunne teid filmi vaatamisel sündmuste taas läbielamisel valdas?

Mälestused. Teate, see ei olnud minu jaoks kuigi meeldiv tunne. Ma olen palju vaeva näinud, et seda kõike unustada. Ma ei taha toimunut enam meenutada. Ma tahan kõike unustada, ka Schindlerit. Mälestused teevad haiget, väga, ega aita sind üheski mõttes edasi. Kõige halvem oli see, kui ma Jeruusalemmas lõpustseeni filmimise aegu Schindleri juute jälle kohtasin. Spielberg oli teinud üllatuse ja kutsunud 300 juuti kohale. See oli minu jaoks liig. Ma ei suutnud seda taluda. Paljud tulid minu juurde, nutsid ja tänasid. Sealjuures ei suutnud ma mõnda enam ära tunda ega tahtnudki tunda. Liiga palju tundeid. Need ei aita enam mind ega kedagi teist. Jeruusalemmas läbielatu tegi mind täitsa haigeks.

Kas 48 aasta jooksul pärast sõda ei ole teil Schindleri juutidega olnud enam mingit kontakti?

Ainult paari sõbraga, kes koos meiega Argentinasse välja rändasid. Sellest grupist on kõik vahepeal surnud. Mina olen veel ainsana elus.

Ja ülejäänud rohkem kui tuhandest ellujäänust ei ole te enam midagi kuulnud? Kas nad pole teid vähemalt tänanud?

Kahjuks ei. Ma pole seda ka väga südamesse võtnud, inimesed on juba kord niisugused. Schindleril oli hiljem mõnedega kontakt, millest võibolla piisas.

Kui te meenutate Schindlerit, siis millisena te teda näete – kas kangelasena?

Ma ei meenuta Schindlerit, vähemalt püüan seda mitte teha. Ja kui meenutangi, siis midagi head mäletada pole. Schindler oli seelikukütt, joodik ja päevavaras. Ta oli idioot ja ei midagi muud. Ma elan juba 37 aastat ilma temata. On võimalik õppida ühte inimest unustama ja Schindlerit tahan ma unustada.

Miks te ei nimeta teda eesnimega?

Miks peaksin seda tegema? Schindler tõi mulle ainult kannatusi. Eesnime olen unustanud.

Miks te siis temaga 1928. aastal abiellusite?

Sellepärast, et ma olin loll. Ma olin kahekümnene ja kui ollakse noor, ollakse rumal. Schindler müüs tollal koos isaga traktoreid ja külastas mind meie talus. Ta oli šarmantne, lubas mulle maad ja taevast kokku. Kuus nädalat hiljem me abiellusime. Mu isa hoiatas mind kohe.

Mis tegi teda siis nii vastupandamatuks?

Tema valed. Ta oli kiidukukk, kes suutis igaühele sisendada, et ta on kuningas. Ta loopis raha tuulde ja naised rippusid tal kaelas. Kas alguses Krakovis või siis hiljem Argentinas, Schindler pettis mind vahetpidamata võõraste naistega. Paljusid ma tundsin. Ta uskus alati, et naised on temasse armunud. Tegelikult tahtsid nad vaid tema raha.

Kas te armastasite teda?

Alguses võib-olla.

Millal te lakkasite teda armastamast?

Väga kiiresti. Kui ta mulle valetas ja teiste naistega petma hakkas. Siis armastus kustus. Ma olen pärit kodust, kus ei valetatud. Ka halvim tõde on parem heast valest.

Miks te ei lasknud end lahutada?

Schindler ei tahtnud seda. Tema arvates oli abielusõrmus hea kaitse arvukate austajannade rünnakute vastu. Mulle oli see ükskõik. Oli tähtsamaidki asju teha.

1939. aastast kuni 1942. aastani elasite te põhiliselt oma mehest lahus. Miks te 1942. aastal tema juurde Krakovisse kolisite?

Lõppude lõpuks olime me abielus, ükskõik, kas ta mind pettis või mitte. Mul on elus teised väärtused. Olukord muutus juutide jaoks üha tõsisemaks ja Schindler muretses väga meie juudi sõprade ja tööliste pärast. Kuid tal polnud õrna aimugi sellest, kuidas ühte vabrikut juhitakse ja inimesi kaitstakse. Mina hoidsin kõiki niidiotsi koos ja reguleerisin kõike. Schindler ei jaganud midagi. Ta andis pistiseid SS-le, et nad teda ennast rahule jätaksid, kuid SS ei tundnud tema vastu mingit huvi, seda enam, et nad olid end altkäemaksudega kõvasti sisse mässinud. Schindler jõi õigupoolest ainult sellepärast nii palju, et ta pidi alati koos SS-lastega trimpama.

Kumb teist tuli mõttele 1100 juuti kuulsa Schindleri nimekirja järgi Brünnlitzi päästa?

Tema otsustas seda. See oli tema idee. Fantastiline idee, seda peab tema auks ütlema.

Brünnlitzi raske aja üleelanud juudid nagu Rosa Dimm ja Juan Caro ütlevad, et teie teene nende päästmisel oli vähemalt sama suur või isegi suurem kui Schindleril. Ta polnud millekski suuteline, võib-olla ainult valetamiseks ja jutuvestmiseks. Kuid sellega ei toida tuhandet nälgivat inimest. Mina pidin kõike tegema. Ma kerjasin tšehhidelt toitu ja vitamiine, et nälgivaid juute aidata.

Paljud Schindleri juudid peavad teid tõeliseks kangelaseks. Kas see poleks pidanud kajastuma ka filmis?

Ma ei taha selle üle otsustada, seda peavad teised inimesed tegema. Minule pole seda vaja. Ma ei põe suurusehullustust ega taha enam kuulsaks saada. Ma tahan vaid aias kaevata ja oma kahekümne kassi eest hoolitseda. Jaa, Schindler, tema pidi küll alati esimene olema. See oli talle väga tähtis. Kui mina tõusin esiplaanile ja juutide eest hoolitsesin, ajas see teda lausa marru. Mina tahtsin vaid õiglust kõigile inimestele. Sellega ei osanud Schindler ümber käia.

Te rääkiste hiljuti, et Oskar Schindler olevat hiljem hulluks läinud.

See juhtus Argentinas. Ta elas transis ega kõlvanud enam millekski. Ta unistas alati sellest, et ta veedab oma vanaduspäevad jõukana Krakovis. Schindler tegi võlgu ja raiskas raha teiste naistega.

Kui Oskar Schindler 1957. aastal Saksamaale tagasi läks ja sinna jäi, mida te siis tundsite?

Mitte midagi. Selleks ajaks polnud mul enam mingeid tundeid. See oli Scindlerile tüüpiline. Kurtmine poleks mind aidanud ja pealegi pidi keegi siin Argentinas meie saarmafarmi eest hoolitsema.

Kas teil oli 1957. aastast kuni Schindleri surmani 1974 temaga veel mingit kontakti?

Ta saatis mulle mõned kirjad. Ma ei vastanud talle. Ta jättis mind 500 000 peesose võlaga maha. Niisama lihtsalt. Seega polnud mul tema vastu enam vähimatki huvi. Nendes asjades olen ma väga realistlik.

Kas te vaatate mõnikord tema kirju ja fotosid?

Ei, milleks! Kirjad olen ära visanud, ja fotodest jätsin alles vaid kaks. Need on mul ühes ümbrikus.

Te kannate ikka veel abielusõrmust…

Kuid mitte tema pärast. See lihtsalt kuulub asja juurde. Sõrmus pandi mulle sõrme kirikus ja sinna see ka jääb. Kuni minu surmani…

Milline on teie ilusaim mälestus Oskar Schindlerist?

Neid pole.

Kas te pole kunagi kahetsenud, et te temaga abiellusite?

Võib-olla, kuid seda on raske öelda. Mis oleks juhtunud, kui…? Kui ma saaksin kõike korrata, elaksin ma oma elu kindlasti nii nagu ma seda tegin.

Kas see teid ei pahanda, et kogu maailm peab Schindlerit selle filmi põhjal kangelaseks ja teie osast mööda läheb?

Ma ei taha ennast tähtsaks teha. Ma tean, kes ma olin ja mida ma tookord tegin. Seda teavad ka kõik Schindleri juudid, kes seda kõike meiega koos läbi elasid. Ja ainult see loeb. Kuulsus pole tähtis. Langegu pealegi kogu kuulsus Schindlerile. Tal pole sellest enam mingit kasu. Ta on surnud. Mina elan.

Miks teil lapsi ei ole?

Mul oli aastate jooksul neli nurisünnitust. Ma tean, et selles oli süüdi Schindleriga seotud alalised pahandused ja pettumused.

Miks te enam uuesti ei abiellunud?

Aitab, kui üks kord läbi kõrbeda.

Mida te tundsite, kui te seisite Jerusalemmas tema haua juures?

Võtete aegu nägin ma esimest korda tema hauda. Ma ei tundnud midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ja surnuaed on troostitu – üldsegi mitte selline korralik surnuaed nagu mina seda endale ette kujutan. Aga kui ma haua juurest lahkusin, andsid maohaavad tunda. See võis olla tingitud ainult filmimisega seotud erutusest.