„Scandinavian Star” – kasuahnuse ohver

4 minutit lugemist

Politsei teadis kurjategija häält, tema kõnnakut ja isegi kasvu. Mehe tabamine oli vaid aja küsimus.

Üks päev enne seda, kui „Scandinavian Star” väljus Oslo sadamast regulaarsele reisile Frederikshavni Põhja-Jüütimaal, helistas keegi tundmatu Norra politseisse: „Saavad olema suured leegid, taevakõrgused.” Helistaja rääkis oiates, pikkade pausidega (tõenäoliselt tegeles ta helistamise ajal käsikiimlusega). Politseinik protokollis kuuldu, olles kindel, et tegemist on mõne hulluga – nagu neid sageli ette tuleb.

Ööl vastu 7. aprilli 1990 puhkes praamil „Scandinavian Star” tulekahju. Inimesed põlesid oma autodes, lämbusid suitsus, paanikas trambiti lapsi surnuks. Mööda tekki kiirustas keegi mees, kes esimeste hulgas ronis mööda nöörredelit päästepaati. Laeva tuletõrjekomando poolt filmitud videofilmi näidati reisijatele. „See on mees, kes pani laeva põlema!” kõlas üksmeelne tunnistus.

Praamlaeval „Scandinavian Star” puhkenud tulekahjus hukkus 186 inimest, 321 pääses eluga. Uurimise käigus tuvastati, et põleng oli püromaani kätetöö. Nagu tehniline ekspertiis näitas, pandi toime vähemalt kolm süütamist. Kohtade valik tõendab, et kurjategija teadis laeva kõige nõrgemaid kohti, sest kaks tulekollet oli tekitatud trappide läheduses. Nende kaudu levis tuli kiiresti praami kõigile tekkidele.

Milline luul mõjutas meest oma eluga riskima? Milline haiglane tung ennast maksma panna sundis püromaani tulemõrvast politseisse teatama?

Veel põlev „Scandinavian Star” Rootsi lõunarannikul asuvas Lysekli sadamas. Laev põles ka veel järgmisel päeval.

Tegemist on põhiliselt kahe faktoriga, mis sellise inimese hinges põrkuvad: väärastunud seksuaalkihu ja haiglane kuulsusejanu. Selliseid inimesi erutab tulekahju. Vaadeldes lõõmavat kahjutuld, tekib neil tugev seksuaalne erutus. Samas on paljudel süütajatel tung pahategu paljastada, et rahuldada oma haiglast kuulsusejanu.

356. aastal eKr süütas Efesose elanik Herostratos Artemise templi, mida peeti üheks seitsmest maailmaimest. Teo motiiv: ta tahtis kuulsaks saada, oma nime sõna otseses mõttes ajalukku põletades.

Ohvrite suur arv „Scandinavian Star”il ei ole seletatav ainult ettenägeliku püromaani tegutsemisega. Taani kohtuinspektor F. T. Jensen, kes hiljem Rootsis Lysekli sadamas seisva „Scandinavian Star”i üle vaatas, kõneles väga kriitiliselt praami valmisolekust tulekahju korral tegutsemiseks. Pealtnägijate sõnade kohaselt ei hakanud tuletõrjesignalisatsioon mõnes laevasektsioonis tööle. Mingil määral oli tragöödia ulatus tingitud ka asjaolust, et keelebarjäär ei võimaldanud põhiliselt portugallastest ja filipiinlastest koosnenud meeskonnal anda reisijatele vajalikke juhendeid. Korrast ära olid ka mõned päästepaadid.

Taanis tekitas mõningast hämmeldust kapteni tegutsemine. Ta lahkus laevalt pärast tekil viibinud reisijate ja meeskonnaliikmete evakueerimist, olemata veendunud selles, kas põlevatesse sektsioonidesse oli veel jäänud inimesi või mitte. Ent kapteni sõnade kohaselt ei olnud temal ja meeskonnal tule kiire leviku tõttu enam võimalik pardale jääda ning ta lahkus sealt viimase paadiga. Kapten Larsen läks oma laevale tagasi alles mõne tunni pärast, kui tulekahju oli osaliselt kustutatud „Scandinavian Star”ile saabunud Rootsi tuletõrjujate poolt.

1971. aastal Prantsusmaal ehitatud ning Bahamal registreeritud „Scandinavian Star” sõitis pikka aega Florida ja Panama saarte vahet. Peaaegu 20 aastat vana praami võttis üle Taani DaNo-Linjen. Kapitalistlikust kasuahnusest juhindudes jäeti laev ka pärast omaniku vahetumist „odava lipu” alla. Selles polnud ka midagi imestamapanevat, sest DaNo-Linjeni üks mõjukaid osanikke Henrik Johansen oli tuntud-kardetud kui laeva- ja kinnisvaraspekulant. Ihne taanlane korjas laeva meeskonna kokku ühe Hongkongis asuva agentuuri kaudu põhimõttel: „peaasi, et oleks odav”. Iseenesestmõistetavalt ei osanud laeva meeskond ei norra ega taani keelt. Ka meeste inglise keele oskus oli enam kui tagasihoidlik. Cuxhaveni sadamas ehitati endine kruisilaev kiirkorras ümber „Taani kriteeriumidele” vastavaks reisipraamiks. See tähendas seda, et laeva paigaldati otsatu hulk mänguautomaate, rajati tax-free kauplus ning baarid. Selleks, et teha laeva ahtritekile rohkem ruumi, eemaldati sealt tulekindel vahesein, mis tulekahju korral oleks piiranud tule levikut. 16 tulekindlast uksest ei vastanud nõuetele üheksa!

Ümberehitustööd polnud veel lõppenud, kui „Scandinavian Star” sõitis Frederikshavnist esimesele reisile Oslosse. Tulekahjuööl tegi praam oma uuel liinil kuuendat reisi. Laeva norralasest kapten, 56-aastane Hugo Larsen tunnistas pärast tulekahju, et enne tööle hakkamist liinil Frederikshavn–Oslo ei korraldatud praamil tuletõrjeõppusi, need pidid toimuma 8. aprillil, s.o. järgmisel päeval pärast tulekahju. Pole siis ka mingi ime, et laeva internatsionaalne meeskond ei tulnud tol traagilisel ööl oma ülesannetega toime.

Kui päästesalgad kohale jõudsid, ei osanud keegi öelda, kui palju inimesi on veel kadunud. Laeva juhtkonnal polnud ette näidata reisijate nimekirja. Nii polnud alla seitsmeaastased lapsed, kellel oli tasuta sõidu õigus, kusagil registreeritud. Kui aetakse taga kiiret raha, pole inimelu pennigi väärt. Ettevõtjate loosung: klient on kuningas, ajab iga kainelt mõtleva inimese naerma. On’s siis nii raske ausalt tunnistada, et kapitalistlikus ühiskonnas on kuningaks inimlik kasuahnus, klient on vaid vahend taskute täitmisel.

©Peter Hagen