Sarimõrvarid: teod, motiivid, põhjused

12 minutit lugemist

Patoloogilise tapatungi väljaselgitamiseks on loodud u 10 teooriat. Nii suur teooriate hulk tekitab küsimuse: kas nende teooriate loojad pole ise tasemel või on nad oma uurimistöödes üle pakkunud ning asja enda jaoks liiga keeruliseks teinud.

Igaüks meist on kunagi sõrmede vahel keerutanud laste kaleidoskoopi. Iga liigutusega moodustub uus muster, mis kunagi täpselt samal kujul ei kordu, sest väikesed värvilised klaasikillud ei satu kaks korda järjest samasse asendisse. Mis on kaleidoskoobil sarimõrvadega pistmist? On küll, võrdlus on isegi väga tabav. Asi on selles, et kui tutvuda isegi kahe-kolme sarimõrvari juhtumiga, siis neljas, kuues või sajas ei üllata enam mitte millegagi. Mitte ükski sarimõrvari juhtum ei üllata mingite ebatavaliste, seniteadmata või enneolematute asjaoludega. Kõigi seksuaalmõrvades on nii palju ühiseid jooni, et isegi paari-kolme hästidokumenteeritud juhtumisse süvenedes hakkavad välja kooruma kõik need detailid, asjaolud ja nüansid, mis lõppkokkuvõttes annavad vastuse küsimusele: miks ja mis asjaoludel võib inimesest saada sarimõrvar. Püüamegi alljärgnevalt rohke faktilise materjali põhjal hakata n-ö mosaiiki kokku joonistama.
Tuleme veel kord tagasi kaleidoskoobi juurde. Värviliste klaasikildude hulk kaleidoskoobis ei muutu, kuigi moodustavad kaleidoskoobi iga pööramise ajal uue mustri. Sama kehtib ka seksuaalmõrvarite puhul. Alati on tegemist ühtede ja samade tegurite koosmõjuga, mis teevad inimesest sarimõrvari. Ainult selle erinevusega, et ühe või teise mõrvari juures mängivad ühed tegurid suuremat teise juures väiksemat rolli.
Millised on siis need tegurid, mille koostoimel võib inimene muutud patoloogiliseks mõrvariks? Loetleme kõige olulisemad tegurid riburada pidi üles ja hakkame neid siis üksikasjalisemalt koos rohke näitliku materjali varal vaatlema ja analüüsima.

  1. Pärilikud eeldused, kaasasündinud agressiivsus.
  2. Väikelapseeas osaks saanud psühhotraumad: vanemate tõrjutus, vanemliku armastuse puudumine, ülekohtused füüsilised karistused.
  3. Vanemate alkoholism, vaimuhaigused, julmus, hoolimatus, ükskõiksus, ülirangus, religioosne fanatism, rängad kasvatusvead.
  4. Ema ja poja ülemäära tugev side, ema kanaarmastus või vastupidi hoolimatus.
  5. Põetud haigused (ägedad nakkushaigused, koljutraumad, peaajuhaigused), mis suurendavad agressiivsust.
  6. Anomaaliad ajus.
  7. Sadistliku alatooniga seksuaalsed fantaasiad.
  8. Sundmõtted.
  9. Psühhopaatia.
  10. Väärastunud tundemaailm, emotsionaalne külmus.

Sellised oleksid siis sarimõrvari „psühholoogilise kaleidoskoobi kivikesed”, millest joonistub igal juhtumil erinev muster ehk teisiti öeldes, kord võib omada sarimõrvariks kujunemisel suuremat kaalu üks, kord teine tegur.
Näiteks pärilike tegurite mõju üle võibki ilmselt vaidlema jääda, sest nende määrav mõju pole tõestatav. Sadade sarimõrvarite elulugudest selgub, et kõige suuremat rolli sarimõrvariks kujunemisel mängivad lapsepõlve psühhotraumad, kogetud seksuaalne vägivald ja rasked ning segasevõitu suhted emaga.
Lugedes näiteks teadet järjekordse seksuaalmõrvari tabamisest, on mul ainult üks küsimus: milline oli selle mõrtsuka lapsepõlv? Pole üldse tähtis, mida mõrvar ülekuulamistel või kohtus kokku vatras – see info on  teisejärguline. Palju väärtuslikumaid andmeid võib saada nendelt inimestelt, kes mõrvarit lähemalt tundsid, eriti aga neilt, kes puutusid mõrvariga kokku tema lapsepõlves (vanemad, õpetajad, mängukaaslased).
Kõigi sarimõrvarite elulugudes on väga palju ühist. Mitte ükski sarimõrvar pole üles kasvanud perekonnas, kus valitses harmoonia, kus vanemad armastasid teineteist ja oma lapsi ning lapsed omakorda armastasid vanemaid.

Kurja juur on ema

Kõlab küll rängalt, kuid ema mõju lastele on tohutu, nii heas kui halvas mõttes. Ema on lapse elus väga tähtis. Isa roll pole ehk nii oluline.

Ebaõnn vastassoo juures

Pärast keskkooli lõpetamist ei saanud ta tiheda konkursi tõttu Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda astuda ja läks sidekooli. Komsomoli-tuusikuga sõitis Põhja-Uraalidesse, kus asus tööle sidesõlmes. Tšikatilo äratas teiste tähelepanu äärmiselt korratu riietusega. Korduvalt püüdis astuda vahekorda erinevate naistega, kuid nõrga erektsiooni tõttu see alati ebaõnnestus. Seetõttu tekkisid mehel meeleolulanguse perioodid. Kui ta varem oli elurõõmus, reibas, eesmärgikindel, siis 18-19-aastaselt hakkas sageli mõtlema oma alaväärsusest, elas sügavalt läbi, et ta „ei ole selline kui teised“, aeg-ajalt tekkisid enesetapumõtted. Siiski jätkas ta õppimist, astudes elektro-mehaanika instituudi kaugõppeosakonda. Instituuti astumist hindas kui revanšivõtmist luhtunud elu eest ning otsustas pühendada oma elu kommunismi ülesehitamisele.

Sarimõrvar – üksik veidrikust nohik

Sõpru Tšikatilol peaaegu ei olnud, välja arvatud üksikud erandid, mitte keegi ei käinud tal külas. Naabritega oli napisõnaline. Kaastöötajad kohtasid teda vaksalites, kuid ta möödus neist, tehes näo, et ei tunne neid. Rongis ja vagunites ei seisnud ta kunagi paigal, vaid liikus pidevalt, nagu otsiks kedagi. Ka naaber kohtas Tšikatilot korduvalt elektrirongis, kus too liikus ühest vagunist teise.

Prelüüd seksuaalmõrvale

Seksuaalmõrvarite elulugudest selgub, et neil oli nooruses elamusi-kogemusi, mis mõjutasid hilisema tapahimu väljakujunemist.
Tšikatilo seksuaalne areng algas hilja. 17-aastaselt onaneeris korra uudishimu pärast. Erektsioon oli nõrk, akt kestis umbes viis minutit, mistõttu noormehe elamused olid ebamäärased. Selles vanuses toimus hommikuti spontaanne erektsioon. 10. klassis armus Tšikatilo omavanusesse neiusse. Talle hakkas meeldima neiu pehmus ja naiselikkus, kuid neiu juuresolekul oli häbelik, hämmeldunud, ei teadnud, mida neiuga rääkida, unistas sellisest armastusest, millest kirjutatakse raamatutes. Ühel õhtul, kui külapoisid embasid tüdrukuid, embas ka tema oma tüdrukut. Kui too hakkas naljapärast vastu rabelema, toimus spontaanne seemnepurse koos mõnutundega, millist ei olnud varem tundnud.
Nagu me näeme, erutas Tšikatilot tütarlapse vastuhakk sel määral, et tal tekkis seemnepurse. Mõrvade sooritamisel erutas Tšikatilot just ohvri vastuhakk, tema hirm. Võimalik, et juhtum tütarlapsega pani tema mõtte liikuma, kuidas ka edaspidi selliseid orgasme saada.
25-aastaselt kurameeris Tšikatilo tüdrukuga, kellele jättis endast õrna, heasüdamliku, hella armunu mulje. Ta ei kasutanud kunagi vägivalda. Kaks korda püüdis astuda vahekorda, kuid mõlemad korrad ebaõnnestusid. Kui neiu hakkas naljatades tema käest lahti rabelema, toimus mehel seemnepurse ilma erektsioonita. Oma ebaõnnestumiste tõttu seksuaalvallas muutus Tšikatilo kurvaks, tekkisid enesetapumõtted, sest arvas, et neiu räägib kõigile tema impotentsusest. Häbi vältimiseks otsustas sõita maale.
Tsikatilo seletas, et juba siis, kui ta töötas kutsekoolis, formeerus tal pikkamööda vajadus „rahuldada oma suguinstinkte erinevalt“. Esimesel korral, kui ta puudutas supelrannas õpilase suguorganeid, ei soovinud ta saada sugulist rahuldust, vaid toimis hetke sunnil, huvi pärast. Ta nägi, et tüdruk läks kaugele vette ja hakkas toda veest välja ajama, seejuures puudutas korduvalt tüdruku tagumikku. Kui tüdruk hakkas karjuma, tekkis soov, et ta karjuks veelgi valjemini: tekkis erutus, ent seemnepurse toimus ilma erekt­sioonita. Pärast seda sai kergenduse, rahulolu ja meeleolu paranes. Teisel korral, pärast tunde ühe õpilasega jäädes, tundis ootamatut erutust ja ärritust sellepärast, et too on „laisk ja puupea“ ning lõi last mitu korda vastu tagumikku, püüdes sattuda käega riiete alla. Kui tüdruk end lahti rebis, toimus seemnepurse.
Pikkamööda hakkas Tšikatilo tundma, et tal on tekkinud vajadus seksuaalkontaktideks lastega. Ta sai seksuaalse rahulduse ka sellest, et surus end ühiskondlikus sõidukis tüdrukute ja noorte naiste vastu. Tüdrukud köitsid teda kogu aeg, ta tahtis neid katsuda ja näpistada. Kui ta töötas suvel kutsekoolis, siis kutsus ta vahel tüdrukuid oma korterisse, katsus nende suguorganeid, patsutas nende tagumikke. See erutas teda, kuid ei viinud alati seksuaalse rahulduseni. Ta ei otsinud lapsi sihilikult, aga kui avanes juhus, ei kõhelnud seda kasutamast. Kui ta oli lastega intiimses situatsioonis, haaras teda mingi seletamatu kirg, kuid hiljem häbenes oma käitumist.

Seksuaalmõrv kui psüühiliste pingete maandaja

Peagi kohtas ta juhuslikult tänaval väikest tüdrukut, tundis erutust ja tahtis näha tolle suguelundeid. Ta viis tüdruku varjatud kohtaja hakkas tollel riideid seljast kiskuma. Tüdruku suu ja kõri pigistas kinni, et ei oleks kisa kuulda. Peatuda ta enam ei suutnud – vere nägemine suurendas veelgi erutust. Toimus seemnepurse, mõrvar tundis eredat orgasmi ja tugevat psüühilist vabanemist. Ta oleks nagu „vabanenud ahelaist“. Samas aga sai aru, et sooritas tapmise, ja viskas laiba jõkke. Hiljem kartis Õhtuti majast välja minna, et mitte samu tegusid korrata, kuna kogu aeg oli toimunu tal meeles. Kui ta aga oli üksikus kohas, siis tekkis soov kõike seda uuesti läbi elada.
Teine episood toimus 1981. aastal tüdrukuga, kes bussijaamas tuli meeste juurde ja tegi neile ettepaneku vahekorda astuda, tahtes vastu saada raha ja veini. Tšikatilo viiski tüdruku lähedalolevasse sallu, kus neiu tegi ettepaneku astuda kohe vahekorda, kuid mees ei suutnud end viia erutusseisundisse ning teda haaras tugev raev: ta võttis noa väljaja hakkas tüdrukut lööma. Kui ta nägi moonutatud keha, toimus tal jällegi seemnepurse.

Kiskja läheb jahile

Loomariigist on teada, et kiskjad ei ründa kunagi saaklooma, kellest neil jõud üle ei käi. Selles mõttes võib seksuaalmõrvareid võrrelda täpselt arvestavate kiskjatega.
Tšikatilo tunnistas, et alustas vestlust ainult nende neiude, naiste ja noorukitega, kes jätsid talle üksildase ja mitte eriti õnneliku inimese mulje ning seepärast vajasid tähelepanu ja olid valmis kontaktideks. Sellistena tundusid talle ka ebakaines olekus naised, kelle kohta Tšikatilo arvas, et nad on kergete elukommetega. Ka vaimse alaarenguga inimesed ja hulkurid näisid talle sobivatena.
Enne kui kellelegi läheneda, vaatles ta toda kaua kõrvalt. Vestlust alustas alati neutraalsel teemal. Tulevase ohvriga rääkis ta nii, et see ei kohkuks kuni kallaletungi hetkeni, mis oli alati ootamatu ja jõuline. Ja kuidas võiski kedagi kohutada see mitte enam noor, väliselt osavõtlik ja-korralik prillidega inimene, kellel oli alati portfell kaasas. Võib oletada, et portfell kuulus petmise juurde.
Tšikatilo tunnistas, et ta ei püüdnud end eriti ümbruskonna eest varjata ja oli hämmastunud, et teda ei võetud kinni ega paljastatud varem kui see juhtus.
Tšikatilo tutvumisettekäänded olid väga erinevad, improviseeritud vastavalt situatsioonile ja tulevase ohvri iseärasustele. Tšikatilo oli küllaltki haritud ja tõsise elatanud inimesena äratas ta usaldust. Vahel kutsus ta juhututtavaid jooma, enda juurde suvilasse aega veetma või minema jalgsi mööda metsasihti. Purjus naistele vihjas, et igatseb nende intiimset lähedust. Noorukitele lubas ta näidata kas lähedal metsas või oma suvilas midagi ebatavalist.
Tšikatilo jälgimisoskus oli erakordne. Ta oskas kiirelt ja täpselt hinnata inimest ja oma šansse kuriteo sooritamiseks. Ta ei eksinud kordagi, ükski inimene ei suutnud talle vajalikku vastupanu osutada ja tema käest pääseda. Selle tagas oskus ohver välja valida ja tollega kontakt saavutada, aga samuti ka ootamatu agressiivne purse, mis vahetult pärast sõbralikku vestlust halvas ohvri vastupanu. Selles peitub ka täpne psühholoogiline arvestus, sest Tšikatilo oli arg ja kohmakas.
Kallaletungid toimusid alati kas metsas, metsasalus või kohas, kus kurjategija võis kindel olla, et seal ei ole kõrvalisi isikuid. Kuid oli ka erandeid. Ühe esimestest tapmistest (10-aastanc tüdruk) sooritas ta linnalähedase maja keldris, kuhu ta meelitas tüdruku pettusega. Kuriteokoha valikul talitas Tšikatilo sageli instinktiivselt ja instinkt ei vedanud teda kordagi alt. Soodne kallaletungikoht oli talle väga tähtis, sest seal ta pidi ohvri tapma ning sooritama hulga manipulatsioone (tükeldama keha, avama kõhu, lõikama ära suguorganid jne.). See nõudis küllaltki palju aegaja seejuures, mis pole sugugi vähem tähtis, mitte keegi ei tohtinud teda segada. Nagu näeme, valis kurjategija täpselt välja nii ohvri kui ka kohaja aja kuriteo sooritamiseks. Seetõttu sai ta 12 pikka aastat karistamatult tegutseda.

Maniakk tegutseb kaalutletult ja ettevaatlikult

Seksuaalmõrvar ei saa enam tapmistest loobuda – tapmine muutub tema vajaduseks, tema teiseks eluks, kus ta tunneb end täieliku peremehena. Maniakki võib võrrelda taskuvargaga, kes saab suure psüühilise rahulduse sellest, mida ta teeb pidevalt riskides ja ohuga mängides.

Seksuaalmõrv kui surmahirmu leevendaja

Surmahirm on sarimõrvarile iseloomulik. Ohvreid tappes leevendab ta omaenese surmahirmu, kuid samas kardab kohutavalt karistust – surmanuhtlust.
Sarimõrvari surmahirm ei ole kliiniline sümptom ja seda võib väga harva jälgida otseselt inimese enda ütluste järgi. Surmahirm peitub isiksuse olemise ontoloogilises põhjas, õiguses ja usus oma olemisele, oma identiteedis, mina ja mitte-mina eraldatuses. Selline hirm on peaaegu alati teadvustamatu, kuid ta moodustab isiksuse dispositsiooni olulise osa, teatud nägemuse maailmast, oma filosoofia. Haiglane surmahirm kujuneb lapsepõlves, kui puudub ohutuse tunne. Olgu siinkohal öeldud, et need inimesed, kes pole lapsepõlves kogenud turvatunnet, kardavad sageli paaniliselt surma. Ohvri tapnud maniakk tunneb tugevat kergendust – tema ohver on surnud, aga tema on endiselt elus!
Surmaga on paljudel sarimõrvaritel omapärased, ambivalentsed suhted – see tõmbab maniakki enda poole ja ühtlasi tõrjub eemale. Tung surma poole väljendub seksuaalmõrvarite paljudes veristes kuritegudes – nende abil saab maniakk üle ka omaenda surmahirmust, sest iga kuriteoga läheb ta surmale, otsides sellelt armuandi. Võib-olla seepärast söövadki paljud mõrtsukad ohvrite kehaosi või viivad isegi koju kaasa, kus nad neid mingi aja külmikus säilitavad. Võib-olla käsitab mõrvar laibatükke surma sümbolina.

Tunnuspildil: Kaleidoskoop annab täpse ja väga selge vastuse kihumõrvade põhjuste kohta. Asi on selles, et kaleidoskoobis on kindel arv värvilisi klaasitükikesi, kuid kaleidoskoobi keeramisel moodustub iga kord uus kordumatu muster. Sama lugu on ka sarimõrvadega. Ühe sarimõrvari ilged kuriteod võivad teise või kolmanda maniaki omast erineda vaid nüansside poolest. Kuid nii nagu kaleidoskoobis on ka sarimõrvarite „kivikeste” arv muutumatu. Põhjused, motiivid on alati ühed ja samad. Kui lugeda läbi kuue sarimõrvari (elu)lugu, siis seitsmenda mõrvar ei üllata enam mitte klui millegagi. Muutub ainult „kivikeste” – mõrvamotiivide ja põhjuste – järjestus.

©Peter Hagen