Sarimõrvari portree

17 minutit lugemist

Laip vedeleb magamistoas. Ja elutoas. Pealuu laagerdub külmkapis. Peas on auk, millesse keegi on valanud hapet. Noor mees saeti tükkideks, puhastati soolikatest ja söödi osaliselt ära. Lihast ja verest inimene on nüüd tõesti üksnes liha ja veri, peamiselt küll veri. Veel täna hommikul nautis ta päikesetõusu, tema jaoks oli see täiesti tavaline päev, mis sai talle saatuslikuks. Surm seiras teda baaris ning tema nimi oli Jeffrey Dahmer. Pärast ühist napsitamist kutsus Dahmer ta enda poole videot vaatama. Noormehe viimased tunnid möödusid kirjeldamatu õuduse mustas augus.

Enne kui Jeffrey Dahmer 1992. aastal 957 aastaks vangi mõisteti, oli ta aastatel 1978–1991 jõudnud oma Milwaukee korteris maha lüüa 17 meest. Politseinikele kujunes nende tapatööde uurimine justkui hirmsaks unenäoks. Enamiku mõrvade puhul olid ohver ja tapja omavahel tuttavad, seetõttu lahendati mõrvajuhtumid kiiresti (90 protsenti tapmistest avastatakse). Kuid mida teha siis, kui tapja ja ohvri vahelist sidet pole võimalik tuvastada ning mõrvas võiks kahtlustada tuhandeid inimesi? Nagu näiteks Washingtonis tegutsenud snaiperi, Austrias kirjapommitaja või 11-aastase Christina Nytschi tapmise puhul Saksamaal? Siis kaasatakse uurimisse eriväljaõppe saanud kriminaalpsühholoogid ja eksperdid, kes uurivad põhjalikult kuriteopaika ning sündmuste käiku. Seda eriala nimetatakse USA-s profiilinguks, Euroopas aga juhtumi operatiivseks analüüsiks. Saksamaal töötab kokku umbes sada niisugust spetsialisti.

Jeffrey Dahmer.

See on üsna keeruline amet. Kõigepealt saab analüütik kriminaalpolitseist sündmuspaiga, surnukeha ja relva fotod. Sellele lisandub terve hulk muid dokumente: kohtumeditsiinilise ekspertiisi otsus, jälitustegevuse andmed, skeemid ja kaardid. Võib-olla ka video, mis näitab meile nutvat naist, kes palub, et ta ellu jäetaks. Paanika. Appihüüded. Karjed. Siis äkki vaikus. Videomaterjali töötlejad taastavad sündmuste käigu.

Materjal muudkui kuhjub kirjutuslauale. Nüüd ootavad seda kõik. Politsei, ajakirjanikud, ohvri omaksed. Avalikkus muidugi ka. Analüütik peab üles leidma kurjategija psühholoogilised „sõrmejäljed”. Kui vana on kurjategija, kus ta võiks elada, missugune on tema vaimne tase, kas ta on eelnevalt karistatud? Loomulikult võib see paljudele valmistada pettumuse, sest kuriteo analüütiku töö ei ole sugugi niisugune, nagu televisioonis näidatakse. Seal heidab uurija kiirpilgu kuriteopaigale ning politseil on kindlad niidiotsad kohe käes – politseiseriaalis on ju kuriteo lahendamiseks enamasti aega vaid 45 minutit. Tegelikkuses võtab kurjategijale jälile jõudmine märksa rohkem aega. Kõige aeganõudvam on sündmuspaiga analüüs. Kuidas käitusid ohver ja kurjategija? Kui kaua miski asi kestis? Kuidas toimis kurjategija laibaga ja miks just nii? Kas ta tundis kuriteopaika hästi? Kas ta tegi midagi niisugust, mida poleks vaja olnud? Kas ta näiteks pussitas ohvrit rohkem kui tapmiseks tarvis? Kõigepealt taastatakse sündmustik, seejärel pannakse kokku kurjategija psühholoogiline portree – mõistagi peavad seda kinnitama faktid. Seepärast kasutavad Euroopa eksperdid „profileerija” asemel mõistet „juhtumi analüütik”.

Jack Unterweger.

Analüütikuks koolitatakse FBI juures või kriminaalpolitseis, samuti ülikoolide psühholoogiaosakondades. Üks selle ala korüfeesid Euroopas on Viini kriminaalpsühholoog dr Thomas Müller, kes sai ettevalmistuse FBI juures ning töötab praegu Austria siseministeeriumis, kus ta tegeleb operatiivse analüüsiga. Tema lahendada on olnud ligi 1200 juhtumit. „Meie esmaülesanne on välja selgitada kurjategija käitumine ja võrrelda seda teiste juhtumitega.” Nii jõuti Mülleri abiga selleni, et 1994. aastal anti kohtu alla Jack Unterweger, keda süüdistati 11 prostituudi mõrvas. Kuriteod olid sooritatud USA-s ja Austrias, kuid Müller oli veendunud, et nende taga on üks ja seesama isik, sest kõikide juhtumite juures torkas talle silma „käekirjade” sarnasus. Unterweger kägistas kõik naised nende aluspesuga – ja alati väljas. Niisuguste tähelepanekutega analüütiku või profileerija töö piirdubki – ülejäänu eest peavad hoolitsema uurijad. „Üksikjuhtumitega me ei tegele,” ütleb Müller. „Juhtumi analüüs abistab politseinikke nende töös. Kuid tulemused muutuvad üha paremaks, sest me õpime kurjategijate käitumist järjest paremini tundma.”

Selles töös ei saa millegi peale olla absoluutselt kindel. Kui kurjategija kattis vägistatud ja tapetud naise pea või kogu keha riidega, siis võib see tähendada seda, et ta tundis ohvrit. Ent võib-olla ka mitte. „Inimese käitumine on keeruline,” hoiatab Müller. Nii võis rätik laibal viidata ka sellele, et naine võis kurjategijale tunduda inetu või meenutada tema ema. Või ei meeldinud kurjategijale ohvri juuste värv.

Analüütiku jaoks on esmatähtis muljeid koondada ja hoiduda hinnangutest, mis ei tugine objektiivsetele kriteeriumitele. Tunnistajate ütlused ei tule enamasti arvesse, sest tunnistajad võivad valetada. Tõeks võib pidada seda pilti, mis sündmuskohal avaneb. „Kõige ausam on kurjategija kuritegu sooritades,” lausub Müller. „Nagu Sigmund Freud ütles, tungib meie isiksus igast meie nahapoorist välja. Otsuseid langetamata pole võimalik sooritada ühtegi kuritegu, ning sellega kriminaalpsühholoogia tegelebki.” Iga mõrva puhul teeb kurjategija vähemalt kolm otsust: Kes on minu ohver? Kuidas ma ta tapan? Mida ma laibaga teen? Kuriteopaik peegeldab kõiki neid otsuseid – analüütik näeb neis esimesi viiteid kurjategija isiksuse kohta.

2002. aastal hoidis Washingtoni elanikke hirmu all mees, kes tulistas juhuslikke inimesi. Mõttes võttis nende jälitamisest osa ka Müller. Koos teiste ekspertidega oletas ta, et kurjategijaid peab olema kaks. Seda järeldas ta selle põhjal, kes olid ohvrid ning mis surnukehadega tehti. Ohvrid olid täiesti suvalised, laibad jäeti lihtsalt vedelema. Tulistajate jaoks oli kõige tähtsam tappa ja sellega oma võimu näidata. Suurte politseijõudude koondamisest hoolimata ei lahkunud nad Washingtoni lähikonnast: siin said nad kõigile oma võimu ja kartmatust demonstreerida. Sellise käitumise puhul tekib uurijatel muidugi küsimus: kuidas kurjategijad sündmuskohale jõuavad ja kuidas nad sealt lahkuda suudavad? Kuidas on võimalik autoaknast kedagi tulistada ja siis koos relvaga minema sõita, nii et keegi seda ei märka? Pole kuigi tõenäoline. Nii jõutigi oletuseni, et mõrvade sooritamisel on olnud tööjaotus: laskja on ennast peitnud autosse, juht aga ei ärata millegagi tähelepanu. Kurjategijate kinnivõtmisel selgus, et tulistaja varjas ennast tõepoolest auto pakiruumis ning tulistas sealt läbi autosse tehtud augu, tema kompanjon täitis autojuhi ülesandeid.

Charles Manson.

FBI agendid Robert Ressler ja John Douglas küsitlesid 1970. aastatel kinnivõetud sarimõrvareid, nagu Charles Mansonit, et saada rohkem teada nende käitumisest. Koos Ressleriga külastas Müller vahialust Jeffrey Dahmerit. Mees seletas lahkesti, et talvel sai ta võtta ainult külma dušši, sest soe vesi oleks sulatanud jääkuubikud, millega ta oma ohvreid vannis „värskena” hoidis. Sellised intervjuud, aga ka fotod, videod ja muud materjalid niisuguste kohutavate tegude kohta tekitavad analüütikus mõistagi sisekonflikti. Kas nad peaksid kurjategijaid vihkama? Samas teavad nad, et nende ees ei ole mingid koletised, vaid haiged inimesed, kes on pärit purunenud peredest: vanemad lahutatud, isa alkohoolik, ema hoolimatu, igapäevane peksmine. Peale selle torkavad silma pahandused ametivõimudega, samuti pole neil sõpru ega naisi. See ei vabasta kurjategijat süüst, kuid seletab tema käitumist.

„Mõni saamatu tüüp hakkab fantaseerima, et võim on tema käes. Tegelikult on see loogiline,” ütleb Müller. „Ja see, kes ennast ülendada ei saa, hakkab alla suruma teisi.” Lõpuks viib ta oma fantaasiad ellu ja tapab. „Me ei püüa kedagi hukka mõista, vaid mõista nende käitumise motiive. Kurjategijatega vestlemine on tähtis, sest nad on ise tõelised eksperdid, nii veidralt kui see kõlabki.” Sellesse võib suhtuda ka kriitiliselt: kurjategija laskub detaile maalides uuesti oma fantaasiatesse, mis muudab tema psühhiaatrilise ravimise raskemaks.

Analüütikute jaoks on niisugused vestlused siiski väga kasulikud. Need aitavad tundma õppida kurjategijate käitumismustrit. FBI ammused kogemused on näidanud, et kurjategijaid võib liigitada selle põhjal, kas nad on kuritegu hoolikalt ette valmistanud või sooritanud selle spontaanselt. Näiteks võib eeldada, et ettekavatsetud kuritegude toimepanijad on intelligentsemad. See teadmine iseenesest ei taga veel uurimise edukust, kuid võimaldab asitõendeid omavahel loogiliselt seostada:

  1. Kui kuritegu on hoolikalt ettevalmistatud, elab kurjategija arvatavasti sündmuskohast kaugel. Tema taip peab talle ütlema, et poleks kuigi arukas kohe kahtlusaluste hulka sattuda.
  2. Kui kurjategija jääb pärast mõrva veel mõneks ajaks laiba juurde (tükeldab selle ja paneb külmkappi) ega satu paanikasse, siis see näitab, et kurjategija tunneb ennast kindlalt. Ta on kuritegu põhjalikult ette valmistanud ning seetõttu võib teda pidada intelligentsemaks.
  3. Lõppjäreldus: Kurjategija, kes jääb kuriteopaika kauemaks, ei ela tõenäoliselt läheduses.

Kavandamata mõrva sooritaja seevastu lahkub kuriteopaigalt kiiresti ning elab arvatavasti seal lähedal. Võib küll oletada, et ta ei lähe otsejoones koju, et teda ära ei tuntaks – üldiselt aga liigub ta tuttavas ümbruses, kus ta tunneb ennast kindlamalt. Sellest teadmisest võib politseile päris palju abi olla. Kui kurjategija on jätnud ohvri kehale oma DNA jälgi, siis oleks nutikas kutsuda üles süljeproove andma selle piirkonna inimesi, kus kahtlusalune elab – kui geeniproov langeb kokku kuriteopaigalt leituga, on kurjategija tabatud.

Nõnda juhtus Ronny Riekeniga, kes Saksamaal 1988. aastal tappis 11-aastase Christina Nytschi. Kui kriminaalpolitsei analüütikud juhtumiga tegelema asusid, näis neile kohe, et tapja on tegutsenud läbimõtlematult. Ta oli tüdruku tõmmanud autosse suhteliselt elava liiklusega tänaval – liiga riskantne tegu, et olla ettekavatsetud. Mõrva sooritamise järel ei võtnud ta nuga kaasa, vaid viskas selle autoaknast välja kõigest poole kilomeetri kaugusel kuriteopaigast. Selge, et mees sattus paanikasse. Tema käitumine osutas sellele, et ta elab kusagil lähedal, võib-olla kuni 15 kilomeetri kaugusel. Selle kasuks rääkis ka kuriteopaik ise: läbi metsa kulgev kõrvaltee, mille leidmiseks peab tundma ümbruskonda. Pärast tapmist tahtis mees kiiresti minna tagasi sinna, kus ta ennast kindlalt tunneb: koju. Teel sinna vabanes ta kiiruga noast. Niisiis oli tarvis kaardi peal tõmmata joon kuriteopaigast relva leiukohani – selles suunas pidi mõrtsukas elama. Sellele lisandus veelgi pidepunkte. Mõrva jõhkrus viitas analüütikute kogemuse põhjal sellele, et tapja ei saanud olla väga noor. Ka taparelv ei olnud niisugune, millega oleks võinud noortekambas uhkeldada. Nii võis arvata, et tapja on 18 kuni 30 aastat vana – Rieken oli kuriteo sooritamise ajal 30-aastane. Kõiki neid tegureid arvesse võttes langes kahtlus Riekenile. Otsustavaks sai aga DNA ekspertiis.

Ühe teise juhtumi puhul viitasid paljud üksikasjad samuti sellele, et kurjategu polnud oma tegevust hoolikalt läbi mõelnud ning pidi olema lähikonnast pärit. 1978. aastal lõikas üks mees kolmandat kuud raseda Teresa Wallini kõhu lõhki, astus laibaga vahekorda, eemaldas mõned organid ning valas vere plastmassist kruusi, et seda juua. Paari päeva pärast tungis seesama mees ühte majja ja tappis neljaliikmelise perekonna. Ta kuritarvitas naist lõikas noaga ühel lapsel aju peast välja. Jällegi jõi ta kuriteopaigal verd, mistõttu ajakirjanduses hakati teda kutsuma „Sacramento vampiiriks”. Esialgu polnud kurjategijast mingeid jälgi, ka tema motiiv jäi arusaamatuks.

Siiski võeti ta mõne päeva pärast kinni. FBI agent Robert Ressler sõitis Californiasse ja uuris juhtumit lähemalt. Tema arvates nägi kurjategija profiil välja järgmine:

  1. Mõrvar on valge nahavärviga, sest tema naissoost ohvrid olid valged.
  2. Ta käitub kaootiliselt. Esimese mõrva puhul ei võtnud ta nuga ise kaasa, nuga kuulus ohvrile. Verd juues määris ta ennast verega üleni kokku; sellele viitasid jäljed vannitoas, kus kurjategija üritas ennast verest puhtaks pesta. Viimase kuriteo juures segas teda üks naaber, kes hakkas vastu seina kloppima. Mees põgenes koos lapse laibaga.
  3. Kurjategija on umbes 25 aastat vana. Tema kaootiline käitumine meenutas Dresslerile skisofreenikut. Enamasti saab skisofreenia alguse teismelisena, kuid viib katastroofiliste tagajärgedeni alles kümme aastat hiljem.
  4. Ta tegutseb hoolimatult – kaugelearenenud skisofreenia tundemärk.
  5. Ta elab lähedal. Kuriteod ei olnud ettekavatsetud; pealegi oli kurjategija liialt segane selleks, et autot kasutada.
Skisofreenikust sarimõrvar Richard T. Chase.

Politsei küsitles kõiki ümberkaudseid inimesi. Ressleri kirjeldus meenutas ühele naisele kunagist kaasõpilast, kelle nimi oli Richard Trenton Chase. Selle mehe korterist leiti tõepoolest taparelv, mis oli ohvrite verega koos. Chase oli juba ennegi skisofreenikuna ravil olnud ning oli teada, et talle meeldib lindudel päid otsast hammustada ja nende verd juua. Kui Ressler teda hiljem intervjueeris ja küsis, kuidas ta oma ohvreid valis, ütles Chase, et ta otsis lukustamata korteriuksi. „Kui uks on lukus, siis tähendab see, et ma ei ole teretulnud.” Veel üks tõend selle kohta, et Chase oli kõike muud kui kaval ja oma tegevust kavandav mõrvar.

Müller lisab aga, et kurjategijate liigitamine planeerijateks ja plaanituteks on liiga lihtne. Praktikas tuleb kõige rohkem ette nende jaotuste ühendvorme. Ja mõned asitõendid ei pruugi olla sugugi ühetähenduslikud. Metsast leiti laip. Kurjategija oli olnud ilmselt eriti jõhker, kuna ohvril oli sisikond välja võetud. Lõpuks selgus, et metsloomad olid surnu siseorganid nahka pistnud. Tükeldatud surnukeha põhjal võib oletada, et mõrtsukas on psühhopaat. Samas aga ei olnud tal ehk võimalik surnut teisiti transportida. Kuriteo analüüs on mäng tõenäosuste ja hüpoteesidega. Ka järgmised tähelepanekud on kõigest üldistused:

* Esimese vägivallateo sooritab kurjategija enamasti kohas, mida ta hästi tunneb.

* Lühikeste ajavahemike järel sooritatud kuriteod viitavad sellele, et kurjategijal on juba kogemusi.

* Kui vägistamine täielikult ebaõnnestub, siis võis see olla kurjategijal esimene katse. Seksuaalkuritegude puhul näitab mehe kogemuste puudumine või nende olemasolu seda, kas tegu on algaja või „edasijõudnuga”.

* Seksuaalretsidivistid on 76 protsendil juhtudest sattunud politsei huviorbiiti – kasvõi käekotivargusega. Alles hiljem võib selguda, et vargus oli ka seksuaalselt motiveeritud.

* Seksuaalkurjategija, kes ründab naist selja tagant, on arvatavasti suhtlemisraskustega – tal jääb puudu sõnadest, et ohvrit näost näkku meelitada.

* Kurjategijad, kes oma ohvreid kaua piinavad, on sageli tavalised inimesed, enamasti abielus.

*Eriline jõhkrus peksmisel osutab sellele, et kurjategija on elukutselt füüsilise töö tegija.

* Kui kurjategija suudab autosse meelitada ettevaatliku loomuga lapse, siis tähendab see, et tal on lastega kogemusi – võib-olla viitab see tema elukutsele.

* Kui lapse tapmisega kaasneb ka tema kuritarvitamine, siis ei ole kurjategijal tõenäoliselt ka endal lapsi.

* Sarimõrvarid üritavad sageli tunnistajatena politseile uurimisel abiks olla.

* Liigsete surmahoopide ja löökide andmine näitab, et kurjategija oli noor ega osanud hinnata, missugused vigastused on surmavad.

Mõned üldistused on muutunud lausa klišeedeks, nagu näiteks see, et kurjategijat tõmbab ohvri hauale. Isegi tagaotsitava vanust ei ole alati kerge määrata. Kuriteopaiga järgi saab otsustada ainult tapja käitumise üle, kuid nii mõnigi 35-aastane võib käituda nagu 20-aastane.

Võib juhtuda, et analüütikul on „võrdlusobjektina” kasutada kõigest üksainus isik. Nii oli see Franz Fuchsi, Austria kirjapommide saatja puhul. Ta tappis oma pommidega neli inimest, 13 sai raskelt vigastada, enne kui ta oktoobris 1997 vahistati. FBI kaudu sai Müller teada ühest teisest samasugusest juhtumist, kus kurjategija oli juba tabatud. Kuriteo üksikasjad langesid kokku Austrias toimepandud rünnakutega. „Ühtekokku leidsime 22 sarnasust,” meenutab Müller. „See lubas arvata, et Ameerika ja Austria atentaatide taga olid võrreldavad isiksused. Tegelikult leidsid psühhiaatrid Fuchsi arreteerimise järel 17 kokkulangevust tema ja ameeriklase vahel. Näiteks olid mõlemad väga haritud, aga ka väga endassetõmbunud, mõlemad tegelesid palju arvudega ja mõlemad olid sundmõtete küüsis.”

Nende sunduslikku käitumist oletas Müller algusest peale, sest ühe pommi puhul oli Fuchs süütemehhanismi patareid asetanud nii, et nende markeeringud olid paigutatud pedantselt ühele joonele. Müller järeldas ka, et sundmõtetega isik on stressialdis. Seepärast rakendas ta koos politseiga strateegiat, mis pidi tundmatus kurjategijas tekitama nii suurt stressi, et ta ennast ise reedaks. Kahe ajakirjaniku abiga avaldati Austria pommimehe kohta raamat, mis sisaldas kurjategija täpset psühholoogilist portreed. Seal seisis, et mees elab eramajas, tunneb keemiat ja füüsikat, aga ka ajalugu (kurjategija saadetud kirjad väljendasid äärmuslikke parempoolseid vaateid), ta on sõnaosav jne. Raamat oli tegelikult mõeldud ainsale lugejale: kurjategijale. Lisaks kuulutas Austria sisejulgeoleku direktor Michael Sika igal võimalusel, et peagi viiakse sisse seadusemuudatus, mis annab kriminaaljälitusele senisest laiemad volitused. Sellest oleks pommimehe tabamisel kindlasti abi. Lõpuks teatas Sika pressikonverentsil, et raamatus kirjeldatud kurjategija profiilile vastab terves Austrias kõigest kümme inimest, kes kõik võetakse nüüd uurimise alla.

See oli bluff, kuid Franz Fuchs allus sellele. Ta tundis, et naised vaatavad teda kahtlaselt, ning ta hakkas neid omakorda jälitama. Nood kutsusid politsei. Politseinikud koputasid Fuchsi autole ja küsisid tema dokumente. Fuchs kaotas silmapilkselt närvid ja üritas ennast õhku lasta, kaotades nii mõlemad käed.

Thomas Holst.

See on õpikunäide selle kohta, kuidas kurjategija hingeelu tundmine võib tuua edu. Meedia vahendusel asetati psühholoogilise surve alla ka nõmmemõrvariks kutsutud Thomas Holst, kes põgenes ühest Hamburgi psühhiaatriahaiglast. Uurijad kirjeldasid teda televisioonis ja ajalehtedes kui rumalat kurjategijat. Tema põgenemisele kaasa aidanud naisterahvas arreteeriti kaamerate ees võrdlemisi jõhkralt. Holst nägi, et tal ei jää muud üle kui ennast rehabiliteerida ja naist kaitsta – nii andiski ta ennast võimude kätte.

Kuriteo analüüsi õnnestumise eelduseks on peen psühholoogiline vaist. Nüüd on appi tulnud ka arvutid. Kanada kriminalist Kim Rossmo on välja töötanud tarkvara, mis aitab luua geograafilise profiili – seda süsteemi kasutab ka Saksa kriminaalpolitsei. See programm seostab sarimõrvari tegutsemispaiku ja laipade leidmise kohti ning arvutab välja, kus kahtlusalune elada võiks. Tõenäolised elupaigad märgitakse kaardil punasega. Arvuti aitab vastata ka küsimusele, kas mitu mõrva on sooritatud ühe ja sellesama isiku poolt – ükskõik, kui kaugel üksteisest kuriteopaigad asuvad: ViCLAS (Violent Crime Linkage Analysis System) on programm, mis koondab ja võrdleb raskete õigusrikkumiste, seksuaalkuritegude ja nähtava motiivita tapmistega seotud andmestikku.

Kõikidele abivahenditele vaatamata on juhtumi analüüs ikkagi tõeline Sisyphose töö. Uurimise edukust ei suuda garanteerida keegi – lahtisi otsi on selleks liiga palju. „Ma ei saa vägivaldse kurjategija nahka pugeda,” ütleb Müller, „ma võin ainult tema kingi kasutada.”

Tunnuspilt filmist „Lammaste vaikimine” (The Silence of the Lambs, 1991).

©Peter Hagen