Saksamaa jagamine ja külma sõja algus

5 minutit lugemist

Teise maailmasõja lõppemine tõi endaga kaasa Saksamaa jagunemise kaheks riigiks. Idas langes üks neljandik endisest Reichist Poolale ja Nõukogude Liidule. Ülejäänud osa jagati lääneliitlaste vahel okupatsioonitsoonideks. Saksamaa idaosa saatuse küsimus oli kerkinud päevakorda juba 1941. aasta detsembris, kui Stalin ütles oma kabinetis Inglise välisministrile Anthony Edenile, et ta ei kavatse loobuda vallutatud Poola idaosast. See tähendas seda, et Poolale tuli tema territooriumi kaotus korvata Saksamaa arvelt.

Kuidas see toimuma pidi, seda näitas Inglise peaminister Winston Churchill Teherani konverentsil 1943. aasta novembris. Ta võttis tikutoosist kolm tikku ja asetas need kõrvuti tuhmilt läikivale mahagonipuust lauale: vasak tikk kujutas Poola ja Reichi vana piiri, parem tikk vana Poola-Vene piiri ja keskmine nn. Curzoni liini, mille Briti välisminister Curzon 1920. aastal oli pakkunud Poola-Vene piiriks. „Need tuletikud tuleb läände nihutada,” ütles Churchill, „et saaks reguleerida põhiküsimuse: Nõukogude läänepiiride kindlustamise.” Seda öelnud, võttis ta parema tiku ja asetas selle keskele, seejärel nihutas ta kahte teist tikku vasakule, mis pidi tähendama seda, et Nõukogude Liidu läänepiir nihutati Curzoni joonele ja Poola läänepiiri Oderini. Churchill meenutas hiljem seda tikumängu mahagonilaual: „See meeldis Stalinile.”

Paralleelselt taoliste piirinihutamise plaanidega haudusid liitlased veel teisigi Saksamaa tükeldamise variante. Juba 1942. aastal tegi USA president Roosevelt ettepaneku jagada Saksamaa mitmeks autonoomseks riigiks, nähes selles imerohtu võimaliku uue Saksa ohu vastu. Esimene Saksamaa jagamine okupatsioonitsoonideks Nõukogude Liidu, USA ja Inglismaa vahel töötati välja Londonis 1943. aasta suvel ning kinnitati 1944. aastal Nõukogude Liidu ja USA poolt.

Suure kolmiku kohtumine 1945. aasta veebruaris Jaltas lähedal Livaadias.

1945. aasta veebruaris Krimmis toimunud Jalta konverentsil otsustasid Churchill, Roosevelt ja Stalin jagada Euroopa ida ja lääne huvisfäärideks. Saksamaa otsustati jagada okupatsioonitsoonideks ja üks tükike pidi langema ka Prantsusmaale. Peale selle kinnitati Poola Oder-Neisse piir. Königsberg pidi antama Nõukogude Liidule. Jaltas täitus Vene tsaaride igipõline unistus: nihutada Venemaa piir Euroopa südamesse.

1. juunil 1945 okupeerisid Punaarmee väeosad Saksimaa, Mecklenburgi ja Tüüringi, mis oli eelnevalt liitlaste poolt vallutatud. Samal ajal andis Nõukogude pool lääneliitlastele üle neile määratud kolm Berliini sektorit. 5. juunil moodustasid võitjad Saksamaad haldava kontrollnõukogu. Berliini kui eristaatusega piirkonda hakati koos haldama. Juulikuu kuumadel päevadel kogunesid võitjad Potsdami. Kadunud Roosevelti oli välja vahetanud Harry Truman, Churchilli aga Clement Attlee, keda Churchill nimetas „lambaks lambanahas”. Sellel konverentsil vaadati üle, korrigeeriti ja kinnitati need otsused, mida oli arutatud juba Jaltas, ainult et „suure kolmiku” toon oli jäisemaks muutunud – liiga erinevad olid ideaalid ja huvid.

„Stettinist Läänemere ääres kuni Triestini Aadria ääres on kontinendile langenud raudne eesriie,” ütles Chruchill 5. märtsil 1946 Fultonis peetud kõnes. Tema oligi see, kes võttis kasutusele mõiste „raudne eesriie” (Iron Curtain). Endine Briti peaminister lisas, et selle raudse eesriide taga rajab Nõukogude Liit politseiriike. Stalin reageeris kõnele sellega, et nimetas ajalehele „Pravda” antud intervjuus Churchilli sõjaõhutajaks ja võrdles teda Hitleriga.

Läänes hakkasid võitjad ehitama üles demokraatlikku ühiskonda, idas kehtestas Moskva kommunistliku diktatuuri. Sel eesmärgil ühendati 1946. aasta aprillis Nõukogude okupatsioonitsoonis SPD (Sozialdemokratische Partei Deutschlands -Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei) ja KPD (Kommunistische Partei Deutschlands – Saksamaa Kommunistlik Partei) ning loodi uus partei SED (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands -Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei). Vastupanu osutanud sotsiaaldemokraadid saadeti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt endistesse koonduslaagritesse. Nendes laagrites peeti kinni 130 000 inimest, kellest umbes 20 000 kaotasid seal oma elu.

Kaks aastat pärast Teise maailmasõja lõppu oli külm sõda suurriikide vahel täies hoos. Endistest liitlastest olid saanud vaenlased. Ida ja lääne vahel puudus usaldus. Samal ajal, kui USA turgutas Lääne-Saksamaa majandust miljardite dollaritega, demonteeris Nõukogude Liit koos oma satelliitidega idaosas vabrikuid, tehes Ida-Saksamaa ülesehitamise raskeks ja vaevaliseks.

Võitjad üritasid anda „soovitusi” oma ühisele kontrollnõukogule, kuid ei suutnud põhimõttelistes küsimustes ühist keelt leida. 20. märtsil 1948 loobus Nõukogude Liit lõplikult kontrollnõukogus osalemisest. Saksamaa lõhenemise tempo kiirenes nüüd järsult.

20. juunil 1948 viidi kolmes läänetsoonis läbi rahareform. USA-s trükitud ja laevaga 23 000 kastis Saksamaale toimetatud Saksa margad pidid hakkama asendama väärtusetuks muutunud Reichsmarkasid. Nõukogude Liit reageeris otsekohe ning sulges tsoonide piirid. Nüüd ei saanud enam isegi jalakäijad ületada Saksa sisepiiri. 23. juunil viisid venelased oma idatsoonis läbi rahareformi.

Pisut enne kella kahtteist ööl vastu 24. juunit 1948 kustusid Lääne-Berliinis tuled: venelased olid välja lülitanud Zschornewitzi elektrijaama. Järgmisel hommikul võeti valve alla kõik Ida- ja Lääne-Saksamaa ning Ida- ja Lääne-Berliini vahele jäävad maanteed ja raudteed. Algas Nõukogude blokaad, mille mõte oli sundida Lääne-Berliini ühinema Ida-Berliiniga, et siis anda terve linn kommunistliku Ida-Saksa valitsuse kontrolli alla.

Blokaadi esimesel päeval jätkus Lääne-Berliinis toiduaineid ainult 36 päevaks. Olukord näis lootusetuna. Kuid USA kindrali Lucius D. Clay juhtimisel hakati linna varustama õhusilla kaudu. Saksamaa oli muutunud külma sõja peamiseks teatrilavaks. Venelased lõpetasid Lääne-Berliini blokaadi alles 1949. aasta mais. Selleks ajaks olid ameeriklased teinud Lääne-Berliini 132 738 ja inglased 63 260 lendu, toimetades sissepiiratud linna toiduaineid, kütust ja muud vajalikku. Transpordilennukitega toimunud õnnetustes hukkus 76 inimest.

Nõukogude Liidu jõuproov läänega oli selleks korraks lõppenud. Venelaste katse sundida rahuajal ühe linna elanikke näljablokaadiga endale kuuletuma blameeris Nõukogude Liitu kogu maailma silmis.

Veel samal kuul, 23. mail 1949 asutati Saksamaa Liitvabariik ja 7. oktoobril Saksa Demokraatlik Vabariik. Kaks Saksa riiki olid külma sõja lapsed, kaks vaenulikku venda.

Tunnuspildil: 28. november 1943. Suur kolmik Jossif Stalin, Franklin Roosevelt ja Winston Churchill poseerib Tehereni kohtumisel fotograafidele.