Saksa Wehrmachti võit Lääne–Euroopas 1940 (unikaalne fotomaterjal)

20 minutit lugemist

Enne kui asuda vahetult Prantsusmaa-vastaste operatsioonide juurde, tegi Hitler tiibmanöövri, mis tekitas suurt segadust Inglise ja Prantsuse strateegide hulgas. Ta kavatses sooritada peale- tungioperatsioonid kahe väikese riigi – Taani ja Norra vastu, et luua seal oma baasid ja sellega täiendav oht Inglise laevastikule, neutraliseerides teatud määral Inglise laevastiku ülekaalu Põhja ja Balti meres. See ülekaal ohustas iseäranis Rootsi rauamaagitarneid Saksamaale, millest suurel määral sõltus Saksa metallurgiatööstus (1940. aastal pidi Saksamaa Rootsilt saama 11,5 miljonit tonni rauamaaki, millega kaeti tema maagivajadus 80 protsendi ulatuses). Ettepaneku operatsiooni sooritamiseks tegi sõjalaevastiku ülemjuhataja Raeder. Esmakordselt arutati seda ettepanekut 1939. aasta oktoobris Hitleri juures nõupidamisel. Ent siis veel ei söandanud füürer sõjategevuse tsooni nii palju laiendada, kartes tõmmata ära jõude peaoperatsioonilt Prantsusmaa vastu. Kuid sedapuhku ootas Hitlerit meeldiv üllatus. Canarise ja Rosenbergi (tollal NSDAP välispoliitika osakonna juht) kaudu lõid temaga kontakti Norra fašistid eesotsas Rahvuskoondise partei esimehe ja endise Norra sõjaministri Quislingiga. 14.–18. detsembrini 1939 võttis füürer Quislingi vastu kolmel korral ja viimane esitas talle üksikasjalise plaani teostada Norras riigipööre, mis langeks kokku Saksa sõjaväe sissetungiga. Nähtavasti muutis Hitler just nende läbirääkimiste tagajärjel oma otsuse. Ta valis uue agressioonivariandi, mille kohaselt Saksa relvajõud pidid tegutsema koostöös Norra „viienda kolonniga“. Niisuguse variandi puhul oli vaja minimaalne hulk vägesid.

« 1 kohta 3 »

Pärast jutuajamist Quislingiga kutsus Hitler enda juurde kindral Falkenhorsti, tegi talle ülesandeks valmistuda Norra ning Taani vallutamiseks ja ütles, et ta eraldas selleks… viis diviisi. Viis diviisi kahe riigi okupeerimiseks! Falkenhorst kaotas täielikult pea ja palus paar päeva järelemõtlemiseks. Kuid Hitler käskis operatsiooniplaani esitada juba mõne tunni pärast! Räägitakse, et Falkenhorstil puudusid isegi vastavad sõjalised kaardid, ta olevat kauplusest ostnud populaarse „Baedeckeri“ turismiteatmiku ja selle järgi koostanud plaani, mille ta esitas Hitlerile täpselt ettenähtud ajal. (Hitleri ja Falkenhorsti jutuajamine toimus 20. veebruaril 1940, mõni minut enne nõupidamist, millel arutati sõjalist olukorda; niisugused nõupidamised toimusid Hitleri peakorteris iga päev täpselt kell 12. Falkenhorstile järelemõtlemiseks antud aeg lõppes kell 5 pärast lõunat.)

Mõne päeva pärast nägi ilmavalgust füüreri käskkiri plaani „Weserübung“ („Veseri manöövrid“) kinnitamise kohta, milles nähti ette Norra ja Taani vallutamine. Plaani „Weserübung“ elluviimiseks, öeldi käskkirjas, tuleb eraldada võimalikult vähesed jõud, nende nõrkus tuleb korvata aktsioonide julguse ja ootamatusega. 1940. aasta aprilli algul järgnes plaanile täiendus, milles fikseeriti kallaletungi päev ja kellaaeg: 9. aprillil kell 5.15.

Hitler teadis, et operatsiooni edu oleneb ootamatusefaktorist. Sellepärast varjas ta oma otsust kallale tungida Norrale ja Taanile isegi Mussolini eest, kuigi sai viimasega 1940. aasta märtsis kokku Alpides Brenneri mäekurus. Üldiselt võttes polnud operatsiooni kuigi raske saladuses hoida, osales ju selles nii vähe väekoondisi. Saksa sõjaväe peajõud jätkasid koondumist Saksamaa läänepiiridele sõjaks Prantsusmaa vastu.

Samal ajal mõistis füürer, et ta läheb välja suurele riskile.

Asi ei olnud ainult selles, et operatsiooni nurjumine tähendanuks kaotada prestiiž enne otsustavaid tegusid. Tähtis oli hoopis midagi muud – Saksamaa riskis peaaegu kogu oma laevastikuga, mis pidi osalema Norra vallutamisel. Kui natside sõjalaevad, mis väljusid Saksa sadamatest 9. aprilli koidikul, oleksid kokku põrganud inglaste ülekaalukate jõududega (see oli aga täiesti võimalik, sest inglastel oli merel absoluutne ülekaal), olnuks Saksa laevastiku saatus otsustatud.

Kuid inglased tabati ootamatult. Sõja ühel tähtsamal hetkel vedasid alt niihästi paljukiidetud Briti salaluure – Intelligence Service – kui ka Inglise strateegia. Kogu operatsiooni jooksul kaotas Saksa laevastik üheainsa transpordilaeva ( Oslo fjordis laskis Norra rannakaitsepatarei põhja Saksa eskaadri lipulaeva soomusristleja „Blücher“) merel ei olnud üldse mingit lahingut, kui selleks mitte arvata Saksa ristleja „Hipper“ ja mõne Inglise laeva lühiajalist tulevahetust. Inglased ei kasutanud ainulaadset võimalust Saksa laevastikule otsustava löögi andmiseks.

Hitleri ootamatusetaktika oli viljakas. Lühikese ajaga hõivasid natsid Norras tähtsamad strateegilised punktid – Oslo, Bergeni, Trondheimi, Stavangeri ja Narviki. Quislingi fašistlikud salgad abistasid tõhusalt intervente. Tõsi küll, neil ei õnnestunud kätte saada kuningat ega Norra valitsust, kes emigreerisid Inglismaale. Kuid vallutajaid toetasid mitte ainult „viienda kolonni“ agendid, vaid ka endine valitsusaparaat; 1942. aastast peale oli valitsuse eesotsas Quisling, kes teenis Hitlerit tões ja vaimus.

9. aprillil okupeerisid sakslased ka Taani, kohtamata erilist vastupanu. Natsipropaganda ametliku versiooni järgi vallutati Taani ja Norra Saksamaa „põhjatiiva“ tugevdamise eesmärgil. Norra ja Taani, kellel polnud midagi pistmist Hitleri-Saksamaa ning Inglismaa ja Prantsusmaa vahelise konfliktiga, osutusid esimesteks ohvriteks natside agressioonis, mis oli suunatud otseselt Lääne-Euroopa vastu.

Norra ja Taani operatsioonis käitus Hitler jälle nagu kaardimängija, kes läheb panga peale. Ta pani ühele kaardile väga palju (nagu eespool märgitud – kogu Saksa laevastiku). Tema käsutuses olnud jõud olid ühised, reservid puudusid üldse.

Kuid natside mängul olid ka omad tugevad küljed – see mäng hämmastas vastaseid, seadis nad ootamatult otsuste ette, milleks nad ei olnud ette valmistatud, ja see võimaldas Hitleril initsiatiivi oma käes hoida. Teatud momendini olid need tingimused natside sõjalise edu pant. Ent seda karmim oli „ärkamine“ sel päeval ja tunnil, kui Hitleri meetmed – bluff, ootamatus ja jultumus – olid end ammendanud, julmusele ja terrorile vallutatud aladel aga vastati mitte ainult üldise vihkamise, vaid ka massilise vastupanuliikumisega nii Euroopa ida- kui lääneosas.

Kuid kõik öeldu tuli alles hiljem. Pärast sõjalist operatsiooni põhjatiival hakkas Hitler kiirendatud korras ette valmi! tarna kallaletungi Prantsusmaale, et sellesse riiki sisse tungid nii-öelda „kuulsuse aupaistes“.

Norra ja Taani okupeerimise ning Prantsusmaa-vastase sõjategevuse alguse vahel oli täpselt kuu aega. Selle aja jooksul viis Hitler lõpule jõudude ümbergrupeerimise, mida nõudis Prantsusmaa-vastase sõja uus strateegiline plaan. Uuel plaanil olid samasugused erijooned nagu plaanil „Weserübung“; see rajanes ootamatusel ja eeldas pealöögi andmist mitte seal, kust seda oota vastane.

Prantsusmaa-vastase kampaania esialgne plaan oli koostatud nii-öelda traditsioonilises saksa vaimus.

Saksa väed andma pealöögi põhjasuunast, Hollandi ja Belgi kaudu. Tsentrumis kavatseti sooritada vaid pettemanööver. See oli sisuliselt üks variant kuulsast Schlieffeni plaanist, mille: lähtusid saksa militaristide operatsioonid 1914. aastal.

Prantsuse–Saksa piiri kaitses kindlalt Maginot’ liin. Ainult Ardennides ei olnud nii tihedat maapealsete ja maa-aluste kindlustuste vööndit; seda piirilõiku peeti Saksa tankidele läbimatuks: Ardennides on maastik mägine ja mis peamine – väga metsarikas.

Esmakordselt tekkis mõte loobuda „Kollase plaani“ (nii nimetati Prantsusmaa-vastast operatsiooni) vanast skeemist armeegrupi „А“ staabiülema Erich Mansteini peas. Kaua aega ei pääsenud ta Hitleri jutule. Hiljem õnnestus tal siiski kõik takistused ületada. Manstein tegi ettepaneku anda pealöök läbi Ardennid Sedani suunas, siis liikuda La Manche’i rannikule, lahutades Prantsuse relvajõud kahte ossa ja haarates piiramisrõngasse nende peamise grupeeringu Belgia piiri ääres. Hitleri plaani kohaselt kujutasid Saksa vägede operatsioonid põhjatiival ainult pette manöövrit, nende ülesandeks oli prantslaste peajõudude ahelamine.

Mansteini otsustav jutuajamine Hitleriga leidis aset lõuna söögi ajal, mille Hitler korraldas kindralite auks, kes olid määratud korpusekomandörideks. Hitler haaras Mansteini ideest otse maid kinni, veel enam – talle meeldis see niivõrd, et ta hakka Mansteini plaani pakkuma omaenda plaani pähe (seda pattu tegi Hitler rohkem kui ühel korral!). Juba 24. veebruaril anti käsk kiri Prantsusmaale tungimise suuniste muutmisest. Seejärel algaski jõudude ümbergrupeerumine, mis pandi ajutiselt seisma seoses operatsiooniga Norra ja Taani vastu. Ent mai alguses viis Hitler ümbergrupeerimise lõpule ja määras kindlaks kallale tungi päeva: 10. mai 1940.

Operatsioon Prantsusmaa vastu oli Hitleri esimene suu sõjaline kampaania, milles osalesid sõdivate poolte – Prantsusmaa ja Saksamaa peajõud. Operatsiooni planeerimine, selle lõpliku variandi tekkimise ja kinnitamise ajalugu, Hitleri osa selle variandi vastuvõtmisega seotud pööretes – see kõik iseloomustab üpris hästi tema tegevust.

Me käsitlesime juba riivamisi, kuidas toimus kindralstaabi esialgse, nn. „Kollase plaani“ asendamine Mansteini variandiga, mille omastas Hitler. Plaani väljavahetamine näitas ühe osa kindralkonna ja füüreri seisukohtade erinevust. Kindralstaap planeeris Prantsusmaa-vastast operatsiooni kui sõjalist kampaaniat, mille eesmärk oli Prantsuse vägede rivist väljaviimine, Hitler aga vajas „totaalset võitu“, Prantsusmaa hävitamist. Manstein häälestas ennast sellele lainele, ta aimas paremini kui teised, et füürer tahab sõjalist kampaaniat muuta totaalseks sõjaks, mida ta jutlustas. Sellepärast kiitis Hitler kindralstaabi vastuseisust hoolimata Mansteini plaani heaks.

Pärast sõda püüdsid Wehrmacht’i kindralid ajalugu „teiseks teha“ ja esitada sündmusi nii, nagu oleks just kindralstaap nõudnud „Kollase plaani“ muutmist ja Mansteini variandi vastuvõtmist. Ajaloo niisuguse „parandamise“ eesmärk seisab selles, et kujutada Prantsusmaa üle saavutatud võitu Wehrmacht’i juhtkonna kätetööna. Tegelikult langetas Hitler antud juhul, nagu ka korduvalt hiljem, niisuguse otsuse, mis kõige rohkem vastas tema sõjapidamisviisile, tema strateegilistel ja poliitilistele eesmärkidele – hoolimata sellest, et enamik OKW-s ja kindralstaabis juhtivatel ametikohtadel olnud kindraleid oli teistsugusel arvamusel.

Faktide analüüs näitas, et Saksa kindralstaap oli „Kollase plaani“ esimeste variantide looja ja pooldas tuliselt seisukohta, mille kohaselt Saksa vägede põhjatiib annab pealöögi. Just nimelt kindralstaap oli see, kes surus kuue kuu jooksul (1939. aasta oktoobrist 1940. aasta veebruarini) Hitlerile ja OKW-le peale otsused Schlieffeni vanade ideede vaimus.

Otsus tagasi lükata kindralstaabi plaan ja kinnitada sõjalise operatsiooni uus, vastupidine variant, oli veel üks, ja võimalik et otsustava tähtsusega võit, mis Hitler saavutas sõjaväe ladviku ja kindralkonna üle tervikuna. Prantsusmaa vastu suunatud edukas sõjaline operatsioon pani ta kõrvad lõplikult kinni igasuguste vastuväidete suhtes. Siitpeale olid kindralid vaid füüreri soovide kuulekad täitjad.

Prantsusmaa vastu koondati 89 diiviisi, lisaks oli reservis veel 47 diviisi. 10. mail 1940 alustas sakslaste põhjatiib Belgia ja Hollandi vastu pealetungi. Esmakordselt kasutati laialdaselt lennuväe dessantüksusi. Dessantväelased vallutasid Belgia ja Hollandi kaitsesüsteemi tähtsaimad tugipunktid, sealhulgas kuulsa Belgia fordi Eben-Emaeli, mida peeti vallutamatuks.

Neli päeva kestnud visade lahingute järel oli Prantsuse väejuhatus endiselt veendunud selles, et sakslaste peajõud tegutsevad just Belgia ja Hollandi piirirajoonis. Hitleri käskkirjast nr. 11, mis kannab 14. mai kuupäeva, loeme: „Pealetungi käik käesoleva ajani näitab, et vastane ei ole õigeaegselt mõistnud meie operatsioonide peamist mõtet. Ta koondab ikka veel suuri jõude Namur-Antverpeni joonele ja eirab armeegrupi „А“ ees olevat rindelõiku.“

Kuid just sellesse rindelõiku Aacheni ja Moseli jõe piirkonnas oli koondatud 45 Saksa diviisi, sealhulgas 7 motoriseeritud ja 3 tankidiviisi. Need vallutasid kiiresti Ardennid, jõudsid välja Maasi jõe äärde ja forsseerisid selle käigu pealt. Nüüd oli neile tee lahti Põhja-Prantsuse madalikule ja fašistide motoriseeritud kolonnid sõitsid La Manche’i äärde välja, kohtamata peaaegu mingit vastupanu. 17. mail kirjutas Halder oma päevikusse: „Füürer on kohutavalt närviline. Ta on hämmelduses omaenda edust, kardab meie šansse lõpuni ära kasutada, kõige meelsamini paneks ta meile päitsed pähe.“ 20. mail jõudsid Saksa väed Somme’i jõe suus asuvasse Abbeville’i linna. Prantsuse armee oli pooleks lõigatud. Hollandi ja Belgia relvajõud kapituleerusid. Inglise ekspeditsioonikorpus suruti Dunkerque’i piirkonnas vastu merd. Kuid tal läks korda hävingut ära hoida: isegi paljude kindralite jaoks ootamatult andis Hitler Guderiani tankivägedele käsu pealetung seisma panna. See toimus 24. mail.

Põhjused, mispärast Hitler selle käsu andis, on tänini arutlusobjektiks ajalookirjanduses.

Endised Hitleri kindralid, kes püüavad tõestada oma sõjalist eksimatust, lasksid pärast sõda käibele versiooni, et 24. mai „stoppkäsu“ eest, millega pandi seisma Saksa tankide pealetung Dunkerque all, vastutab ainuisikuliselt Hitler. Selle käsuga olevat fašistlik füürer otsekui tahtlikult päästnud Briti ekspeditsioonikorpuse ja Prantsuse väeüksused Dunkerque’i piirkonnas. Tõepoolest, 1940. aasta mai lõpust juuni alguseni evakueeriti sakslaste nina all Flandria lahinguväljalt liitlaste väegrupeering – ligikaudu 338 000 meest –, mille Wehrmacht’i pealetungivad tanki väed olid surunud vastu merd. See toimus ajal, kui Saksa tanke lahutas Dunkerque’ist kõigest 20 kilomeetrit ja paistis, et võit liitlaste üle on garanteeritud.

Hitleri käitumist Dunkerque’i päevil seletab enamik Saksa kindraleid oma memuaarides sellega, et ta tahtis inglasi oma käskkirjaga „lepitada“ ja ärgitada neid Saksamaaga rahu tegema. Kuid viimased materjalid, eriti Hitleri väejuhatuse dokumendid, mis kirjeldavad Wehrmacht’i juhtide tegevust 1940. aasta mais- juunis, seavad selle versiooni kahtluse alla.

24. mail, kui Saksa tankiväed seadsid end lahinguvalmis uue pealetungi arendamiseks Bethuneü, Graneville’i ja Laoni piirkonnas paarikümne kilomeetri kaugusel Dunkerque’ist, toimus armeegrupi „А“ juhataja Rundstedti staabis Charleville’is erakorraline nõupidamine: kohale oli saabunud Hitler, keda saatis Jodl. Sellel nõupidamisel avaldas armeegrupi „А“ väejuhatus tõsist kartust tankivägede edasiliikumise puhul Dunkerque’i suunas. Tankiväed vajasid hingetõmbeaega, peamiselt aga oli vaja oodata reservide järele jõudmist ja kütuse kohaletoimetamist. Tankivägede löögiüksuste nõrgestamine, nende paiskamine kitsale maa-alale koondatud liitlaste ülekaalukate jõudude vastu tähendanuks panna löögi alla Prantsusmaa täielik purustamine. Armeegrupi „А“ lahingutegevuse päevikus on Charleville’i nõupidamise stenogramm. Selles märgitakse, et Hitler nõustus väejuhatuse arvamusega vajadusest hoida tankiväed edasisteks lahinguoperatsioonideks ja ilmselt siis ka sellega, et peatada mobiilsed väeüksused kättevõidetud Bethune’i–Graneville’i–Laoni joonel. Kooskõlas kindralite selle arvamusega anti 24. mai „stoppkäskkiri“. Antud juhul ei saa Hitleri ainuisikulisest otsusest juttugi olla.

Tõsi küll, niisuguse käskkirja andmist nõudnud kindralite (Runstedt, Keitel, Jodl) vastas seisis teine grupp kindraleid (eesotsas Brauchitschi ja Halderiga), kes pooldasid Dunkerque’i suunas pealetungi jätkamist. Kuid me näeme edaspidi, et sõnelemised kindralite vahel olid Hitleri peakorteris tavaline nähtus. Käesoleval juhul asus Hitler Runstedti, Keiteli ja Jodli grupi poolele.

Praeguseks on veenvalt ümber lükatud legend, mis tekkis pärast Teist maailmasõda Dunkerque’i kohta – et Hitler ei olevat soovinud kerget võitu pieteeditundest Inglismaa suhtes. Hitleril oli tollal peas vaid üksainus mõte: saavutada kiiremini totaalne võit Prantsusmaa üle ja pärast viimase purustamist sundida Inglismaad rahu tegema. Seda eesmärki ei tahtnud ta seada küsimärgi alla riskantse operatsiooniga liitlaste ekspeditsioonikorpuse vastu Flandrias, mille tulemus polnud kaugeltki selge.

Pärast Hitleri vägede edusamme rinde kesk- ja põhjalõigus oli Prantsusmaa saatus otsustatud. 14. juunil marssisid Hitleri väed Pariisi sisse ja 22. juunil Prantsusmaa kapituleerus. Sõjakäik Prantsusmaa vastu oli kestnud kõigest kuus nädalat.

Tegelikult oli Prantsusmaa võidetud juba enne seda, kui tema vastu algas sõjategevus. Prantsuse münchenlased ei olnud kunagi kavatsenud tõsiselt Hitleri vastu võidelda. Juba 1939. aasta 1. septembril – Poolale kallaletungimise päeval – väitis üks saadik Prantsuse parlamendis, et Prantsusmaa peavaenlane ei ole Hitler, vaid Nõukogude Liit ja kommunistid! Aga mõni päev enne seda, kui hitlerlastest okupantide tanksaapad hakkasid tallama Prantsusmaa pealinna tänavaid ja väljakuid, ütles prantsuse kodanlik ajaloolane Edouard Driot irooniliselt prantsuse tagurlaste kreedo kohta: „Minu poliitiline unistus sellel õnnistatud 1940. aastal on säärane: Daladier ja Chamberlain annavad Hitlerile Venemaa kuni Vladivostokini välja, Hitler aga annab Inglismaale heaga Hannoveri ja lubab taastada Reini konföderatsiooni Prantsusmaa protektoraadi all – siis on küll kõik rahul.“ Driot sõnadest õhkuv kerge iroonia ei muuda asja sisu. Prantsuse reaktsionääride-münchenlaste seisukohalt oleks Hitlerile tema patud andeks antud, kui ta suunanuks oma agressiooni Nõukogude Liidu vastu ja oleks kooskõlastanud „heaga“ oma plaanid ja tegevuse lääneriikide plaanidega.

Sõdida niisuguses meeleolus Euroopa kõige suurema armee vastu tähendas algusest peale igasuguste edulootuste minetamist. Compiegne oli Müncheni loogiline järg. Sellepärast on õigus nendel ajaloolastel, kes näevad Hitleri võidus ennekõike lääneriikide lühinägeliku kapitulantliku kursi lüüasaamist.

Ent oli kuidas tahes – Hitler pühitses võitu. Ta saabus isiklikult Compiegne’i, et viibida kapitulatsiooniakti allakirjutamise juures. Ta mängis seal maha järjekordse propagandashow, mille peale ta oli üldse meister. Asi seisab selles, et 22 aastat enne teda võttis just Compiegne’i metsas liitlasvägede ülemjuhataja marssal Foch erirongi salongvagunis vastu keiserliku Saksamaa kapitulatsiooni. Salongvagun jäigi Compiegne’i, sellest tehti muuseum. Prantsusmaa võidu tähistamiseks seati metsas üles graniitplaat järgmise kirjaga: „1918. aasta 11. novembril murdsid siin Saksa keisririigi kuritegeliku uhkuse vabad rahvad, keda ta püüdis orjastada.“ Samasse Compiegne’i metsa tulidki natsidest võitjad eesotsas Hitleriga. Kapitulatsiooni pealt näinud ajaloolane William Shirer kirjeldab seda stseeni järgmiselt: „Hitler loeb kirjutist graniittahvlilt, Göring samuti. Kõik loevad. Nad seisavad vaikides juunipäikese paistel. Ma seisan nendest viiekümne meetri kaugusel ja jälgin Hitleri näoilmet binoklist. Tema näol vahelduvad raev, viha, kahjurõõm ja kõige suurem triumf.“ Seejärel sammus Hitler endisesse Fochi salong vagunisse ja võttis istet tugitooli, milles 22 aastat tagasi oli istunud Prantsuse marssal. Hitler mängis oma elu kõige tähtsamat etendust. Ta poseeris tulevaste põlvkondade jaoks, sest ta oli kindlam kui kunagi varem selles, et on loonud „tuhandeaastase riigi“. Kui keegi öelnuks siis füürerile, et ei möödu viit aastatki, kui ta tagaaetava metsloomana viskleb siia-sinna oma viimases peidikus maa all ja kogu tema „tuhandeaastane riik“ on varemeis, oleks ta täiesti siiralt seda inimest hullumeelseks pidanud. Tol ajal arvasid nii­hästi Hitler kui ka paljud tema alamad, et nende võim on vääramatu ja nende impeerium võitmatu.

Tõsi küll, teel täielikule võimule Lääne-Euroopa üle seisis üks „ebameeldiv“ ja Hitlerile mingil määral isegi ootamatu takistus:

Inglise saareriik oma laialdase dominioonide ja asumaade süsteemiga, teiste sõnadega – Briti impeerium, Saksamaa ammune võistleja ja konkurent võitluses võimu ja mõju pärast Euroopas.

23. juunil, s. o. kõigest üks päev pärast Prantsusmaa kapituleerumist, kinnitas Briti valitsuse juht Winston Churchill parlamendis, et Suurbritannia on kindlalt otsustanud jätkata kuni lõpliku võiduni sõda Saksamaaga – kõige ohtlikuma, julmema ja halastamatuma vaenlasega, kellega ta kunagi on rinda pistnud. Churchilli otsus väljendas Suurbritannia valitsevate klasside põliseid huve ja langes samal ajal kokku inglise rahva tahte ja lootustega, kes oli mehiselt tõusnud võitlusse oma iseseisvuse ja suveräänsuse eest.

Fašistliku Saksamaa käitumine Inglismaa suhtes 1940. aasta juulist septembrini jäi uurijatele pikka aega Teise maailmasõja ajaloo üheks kõige mõistatuslikumaks leheküljeks. Mõistatuslikkus on seletatav sellega, et natside eesmärgid olid siin äärmiselt ebaselged. Hitlerit valdasid talle üldsegi mitte omased kõhklused ja ebakindlus. Fašistliku diktaatori niisugune ootamatu seisund oli tingitud nii sõjalistest kui ka poliitilistest põhjustest ning oli seotud Hitleri juhtimise ja sõjategevuse üldise kontseptsiooniga.

Sisuliselt võttes pidi füürer nüüd täpselt ära määrama löökide järjekorra ja põhisuunad oma võitluses maailmavalitsemise pärast. See aga tähendas, et tuleb välja valida objektid Wehrmacht’ i edasiste löökide jaoks, lähtudes kogu kampaania peakontseptsioonist.

Wehrmacht’i sõjategevuse loogika ei jätnud mingit kahtlust, et agressiooni järgmine ohver on Suurbritannia. Hitleri kindralstaabil oli sellepärast kindel veendumus, et uue sõjakäigu eesmärgiks oli Inglismaa purustamine, hüpe üle La Manche’i ja Hitleri Lääne-Euroopa vastaste viimase tugipunkti likvideerimine. Just seda kampaaniat hakkaski Saksa väejuhatus ette valmistama. See sai koondnimetuse „Merelõvi“ ( „Seelöwe“).

Kindral Jodli 1940. aasta 30. juuni märgukirjas, mis on Wehrmacht’i edasiste kavade mõistmisel põhimõttelise tähtsusega, öeldi, et juhul, kui inglasi ei õnnestu kallutada rahu tegemisele poliitiliste meetodite abil, tuleb nende vastupanutahe murda „vägivallaga“. Seejuures käsitati „vägivalda“ (s. t. sissetungi Inglismaale) äärmusliku abinõuna, sest Hitler ja Jodl olid veendunud, et Prantsusmaa purustamisega on sõda läänes tegelikult lõppenud ja et tarvitseb vaid Inglismaale teha rahuliku reguleerimise ettepanek, millega kaasneb psühholoogiline ja sõjaline surve, kui ta järele annab ja rahu teeb. Ja siis avaneb Hitlerile tee „generaalplaani“ kõige tähtsama punkti täitmiseks – maailmavalitsemise kehtestamiseks, tee Nõukogude Liidu purustamiseks, Nõukogudemaa tohutuid alasid asustavate rahvaste orjastamiseks.

Sellest „generaalplaanist“ lähtudes hakkas Hitler mustandina välja töötama operatsiooni „Merelõvi“, pidades samal ajal silmas eelseisvat palju raskemat ja hoopis tähtsamat sõjalist kampaaniat – kallaletungi Nõukogude Liidule. Sellepärast toimus valmistumine operatsiooniks „Merelõvi“ algusest peale loiult. Hitler haaras meeleldi kinni igast argumendist, mis viitas sellele, et operatsioon on raske, et edu tagamiseks peab merel saavutama ülekaalu (mis ei olnud Hitleri-Saksamaale ilmselt jõukohane), ja tõi need ettekäändeks, et Inglismaa vastu suunatud sõjatege­vuse algust lõputult edasi lükata.

Analüüsides Hitleri käitumist operatsiooni „Merilõvi“ ettevalmistamisega seotud kuudel, kirjutab Joachim Fest: „Lõppkokkuvõttes jõuame niisugusele järeldusele: pole välistatud, et Hitler ei võtnud Inglismaale tungimise plaane kunagi tõsiselt ja tahtis vaid kasutada seda võimalust psühholoogilises sõjas Inglismaa vastu.“

Tõsi küll, sõjalaevastiku juhtkonna nõudmisel alustati operatsiooni sooritamiseks teatud ettevalmistusi. 15. novembril 1939 andis admiral Raeder oma staabile käsu uurida, missugused šansid on saavutada edu dessantoperatsiooni ja Briti saartele maabu mise puhul. Novembri lõpul esitati Raederile ettekanne, milles öeldi, et vägesid on võimalik Briti rannikule maandada ainult teatud tingimustel: tuleb hävitada vaenlase rannakaitse, millele peab eelnema vastase lennuväe täielik purustamine. Muide, nõutav oli mitte ainult Inglise, vaid ka tema liitlaste lennuväe hävitamine. On täiesti selge, et neid tingimusi polnud võimalik täita. Hitleri huvi operatsiooni vastu kahanes kogu aeg, ettevalmistused lükati edasi, kuni lõpuks 12. oktoobril 1940 järgnes korraldus, et ettevalmistusi Inglismaale sissetungiks tuleb teha 1941. aasta kevadeni üksnes poliitilise ja psühholoogilise survena Suurbritanniale. See tähendas, et Hitler oli „Merelõvi“ plaanist loobunud.

Tunnuspildil: Saksa vägede võiduparaad Pariisis.