Saksa kontsernide ülesandel sooritatud meditsiinilised eksperimendid
„Vähemalt 15 000 kuni 20 000 inimest kaotasid elu surmavate süstide tagajärjel“
Süstimist ei võetud ette mitte ainult nõrkade ja haigete, vaid ka nende poliitilise osakonna vangide juures, kes olid surma mõistetud. Nii tapeti kunagi kaks rühma (esimeses 40 ja teises 80 vangi) 13- kuni 14-aastasi noori ja tugevaid noorukeid põhjusel, et nad on „vaeslapsed“ ja neid ei saa rakendada laagris täie töölise eest.
1942. aasta sügisel toimus Lublini transpordi veresaun, mis põhjustas laagris palju ärevust. Üks sanitaarteenistuse abijõud keeldus süstimast, ta põhjendas seda sellega, et ta on SS-lane ja mitte lastemõrvar. Tuli kutsuda kohale teine abijõud, kes töö ära tegi. See juhtum põhjustas palju kära ja ärritusi, sest vähemalt 15 000 kuni 20 000 isikut kaotasid elu, nii et isegi Berliinis nõuti seletust nii suure suremuse kohta laatsaretis. Juhtiv arst WIRTHS salgas maha kõik, mis ta teadis neist juhtumitest ja süüdistas laagriarsti, Põseni rajoonist pärit olevat sakslast, kelle nimi oli ENTREST. Korraldati fiktiivne uurimine, mille käigus kuulati üle. tunnistajaid laagri administratsiooni hulgast, ja kontrolliti „surnute“ nimekirju. „Karistuseks“ paigutati laagriarst lihtsalt samadel tingimustel „Bunasse“ ümber. Kõige selle tagajärjeks oli, et mõneks ajaks katkestati süstimistega surmamine, ehkki hiljem hakati seda uuesti vähemal määral lootusetult haigete puhul kasutama.
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokumentidest
„Inimesed katsejänestena“
Balachowsky (tunnistaja): Mind saadeti 1. mail 1944 Buchenwaldi tagasi ja määrati blokki nr. 50, mis oli tegelikult vabrik, kus valmistati tüüfuse ja tähnilise tüüfuse vaktsiine. Mind paigutati Dorast Buchenwaldi sellepärast, et laagrijuhatus sai vahepeal teada, et olin spetsialist niisuguste teaduslike eksperimentide alal. Sellepärast taheti mind kasutada blokis nr. 50 vaktsiinide valmistajana. Muide, kuni viimase hetkeni ei teadnud ma neist korraldustest vähimatki.
Niisiis 1. mail tutvusin blokiga nr. 50 ja jäin sinna kuni laagri vabastamiseni 11. aprillil 1945. Blokis nr. 50 valmistati vaktsiine ja see allus sturmbannführer Schulerile, s. t. arstile sturmbannführeri aukraadis, mis vastas umbes SS-majori aukraadile. Niisiis allus blokk temale ja tema vastutas ka toodangu eest. Samale SS-sturmbannführerile allus ka üks teine blokk Buchenwaldi laagris. Nimelt blokk nr. 46, kurikuulus katsetusteblokk, kuhu inimesi katsejänestena interneeritu Blokil nr. 46 ja nr. 50 oli ühine sekretariaat. See oli nõndanimetatud „kontor“. Seal säilitati kõik aktid, kogu post, katsete kartoteek ja kõik otsused, mis puutusid blokki nr. 46 ja ka blokki nr. 50.
Blokk nr. 50 sekretäriks oli austerlasest poliitvang; sellepärast oli minu sõbral Eugen Koganil ja mõnel teisel seltsimehel võimalik sorida kõikides aktides, mille eest nad vastutasid. Sellepärast nad teadsidki, mis toimus päevast päeva meie blokis nr. 50 ja ka blokis nr. 46. Minul oli võimalik võtta endale enamuse blokk nr. 46 akte ja päästsime isegi vihiku, kuhu olid sisse kantud blokis nr. 46 tehtud katsed. See oli meie valduses, oli meil käes ja me andsime selle üle Ameerika „Psychological Service’le“.
Tunnistata Balachowsky tunnistusest Nürnbergi Rahvusvahelises Sõjakohtus
Viis eri liiki katset ja nende eest vastutajad
Selles päevikus, selles vihikus, on kõik eksperimendid, mis tehti blokis nr. 46. Blokk nr. 46 asutati kõrgema komisjoni poolt oktoobris 1941. See allus SS-vägede tervishoiuametile. Me teame päris palju inimesi, kes olid selle haldusnõukogu liikmed. Blokk nr. 46 allus nimelt SS-vägede ülemjuhatuse katseosakonnale 5 Leipzigis. Selle osakonna eest vastutas inspektor Bou- growski, SS-vägede obergruppenführer. Haldusnõukogu, kes asutas bloki nr. 46, koosnes järgmistest isikutest:
Dr. Genzken, obergruppenführer, SS-vägede kõrgeim aukraad; dr. Poppendick, SS-vägede gruppenführer ja lõpuks dr. Handloser, kes kuulus Wehrmachti koosseisu ja oli tulnud Berliini sõjaakadeemiast. Ka tema võttis osa eksperimentidest, mida sooritati inimestega.
Nii koosnes haldusnõukogu SS-liikmetest ja peale nende kuulus sinna veel dr. Handloser. Katseid juhatas sturmbannführer Schuler; kuid kõik käsud ja korraldused katseteks, millest ma teile allpool jutustan, saadi Leipzigist, see tähendab SS-vägede eksperimentaalosakonnast. Seega puudus seal isiklik initsiatiiv, seda ei omanud ka Schuler, olgugi et oli juhataja.
Kõik korraldused katseteks saabusid otse Berliinist, kõige kõrgemast instantsist. Nende eksperimentide seas oli eelkõige väga palju katseid tähnilise tüüfusega. Neid katseid, vähemalt mõningaid neist, oli meil võimalik jälgida samm-sammult kartoteegi, resultaatide bloki nr. 46 kohta peetud läbikäigunumeratsiooni järgi. Teisel kohal olid katsed fosforipõletustega, kolmandal katsed seksuaalhormoonidega, neljandal katsed näljaödeemiga, s. t. avitaminoosidega, viiendal katsed kohtumeditsiini alalt. Nii jagunesid katsed viide eri liiki.
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollidest
Kõik katsed korraldati sunniviisiliselt
1. Dubost: Kas inimesed, keda kasutati katseteks, andsid end vabatahtlikult üles või mitte?
Balachowsky: Need inimesed, keda kasutati katseteks, polnud ainult Buchenwaldi laagrist pärit, vaid neid toodi ka mujalt. Need ei olnud vabatahtlikud. Muide, tavaliselt ei teadnud nad kuni selle hetkeni, mil nad blokki nr. 46 astusid, et neid vajatakse katsete tegemiseks.
Selleks tehti valik kurjategijate hulgast, kelle ülisuurt arvu loodeti sel teel vähendada. Peale selle kasutati katseteks ka poliitvange. Pean siinjuures mainima, et väljavalitute hulgas, keda saadeti blokki nr. 46, olid ka vene sõjavangid. Juhin tähelepanu sellele, et põhjused, miks blokis nr. 46 katseteks kasutatavate poliitvangide ja sõjavangide koosseisus venelased ülekaalus olid, on järgmised: võrreldes teiste koonduslaagrivangidega olid venelased need, kes olid füüsiliselt kõige vastupidavamad. Nad olid kaugelt vastupidavamad kui prantslased ja teised lääneeurooplased, nii nälja, halva kohtlemise kui ka üldise füüsilise vastupidavuse osas. Seepärast kasutatigi eksperimentideks vene rahvusest poliitvange oma füüsilise vastupanuvõime tõttu palju enam kui teisi vange. Muidugi kasutati eksperimentideks ka teistest rahvustest vange, peamiselt prantslasi. Ma asun nüüd, kui te lubate, üksikasjaliselt katsete juurde.
2. Dubost: Palun ärge jutustage meile liiga palju üksikasju, me pole spetsialistid. Me tahame ainult teada, kas neid katseid tehti hoolimata igasugusest humaansusest, sunniviisiliselt. Kirjeldage meile nende katsele julmusi ja tulemusi.
Balachowsky: Blokis nr. 46 tehtavatel katsetel oli loomulikult meditsiiniline eesmärk. Enamus neist ei olnud aga ühelgi juhul teaduse teenistuses, ja nii ei või neid peaaegu nimetadagi eksperimentideks. Inimesi kasutati peamiselt arstimite, mürkide, bakterikultuuride ja muu kontrollimiseks. Nii kasutati näiteks tähnilise tüüfuse vaktsiini valmistamisel bakterikultuure. See poleks siiski tingimata vajalik olnud, sest isegi Pasteuri Instituudis ja teistes maailma instituutides sooritatakse niisuguseid katseid .Ima kultuurideta; alati leidub tüüfusehaigeid, kellelt võib võtta verd uurimiseks. Siin oli aga kõik teisiti. Me avastasime blokis nr. 46, nagu te kartoteegi ja teie käes oleva tabeli järgi näha võite, kaksteist erisugust bakterikultuuri; need on märgistatud algustähtedega BU, mis tähendab Buchenwald, ja neid on „Buchenwald 1“ kuni „Buchenwald 12“. Blokis nr. 46 kanti pidevalt need kaksteist kultuuri haigelt tervele üle, see tähendab, veeni süstimisega poogiti kunstlikult 0,5 kuni 1 kuupsentimeetrit nakatatud verd, mis oli võetud inimeselt, kelle haigus oli jõudnud kriisiperioodi. Kuid teame väga hästi, et selline kunstlik tüüfuse pookimine veeni süstimise teel on surmav. Selle tagajärjel surid kõik need, keda bakterikultuuride valmistamise kestel, see on oktoobrist 1942 kuni laagri vabastamiseni, kasutati bakterikandjatena. Suutsime kindlaks teha, et ainuüksi bakterikultuurid nõudsid ühtekokku peaaegu kuussada inimelu.
3. Dubost: Neid tapeti siis sõna otseses mõttes selleks, et säilitada bakterikultuure?
Balachowsky: Jah, sel põhjusel tapeti neid selle sõna otseses mõttes. Peale selle tehti katseid, et määrata kindlaks vaktsiinide kvaliteeti.
Tunnistaja Balachowsky tunnistusest Nürnbergi Rahvusvahelises Sõjakohtus
„Nende eksperimentide ajal kaotasid 150 i8nimest elu“
Augustis 1944 uuriti eksperimentaalselt ka vaktsiinide kvaliteeti. Sada viiskümmend inimest kaotasid nende katsete ajal elu. Vaktsiinid, mida kasutas Saksa veermaht, ei olnud toodetud ainuüksi meie blokis nr. 46, vaid nad olid ka Itaalia, Taani ja Poola päritoluga. Sakslased tahtsid iga selle erineva ravimi kvaliteeti kindlaks teha. Sel põhjusel tehti augustikuus 1944 katseid saja viiekümne inimesega, kes suleti blokki nr. 46.
Sada viiskümmend vangi jagati kahte rühma: kontrollobjektideks ja katseobjektideks. Katseobjektidele süstiti mitmesuguseid vaktsiine, mida taheti uurida. Kontrollobjekte aga ei vaktsineeritud. Pärast katseobjektide vaktsineerimist süstiti kõigile kontrollobjektidele ja katseobjektidele veeni tüüfusepisikuid. vastava katse sooritamiseks. Neljateistkümne päeva pärast, nii kaua umbes peavad tüüfusepisikutega nakatatud isikud vastu, surid .kontrollobjektid. Teised, kellele oli süstitud mitmesuguseid kaitsevahendeid, surid erinevatel aegadel, olenevalt vaktsiini kvaliteedist. Mõned vaktsiinid andsid suurepäraseid tulemusi, surmajuhtumeid esines väga harva, nagu näiteks Poola päritoluga vaktsiinid. Teiste puhul oli suremus aga märgatavalt suurem. Niipea, kui katse loeti lõpetatuks, likvideeriti ja tapeti kõik, kes blokis nr. 46 olid ellu jäänud, vastavalt bloki nr. 46 harjumustele ja tavadele. Tapmine toimus harilikul viisil, nagu minu seltsimehed teile seda juba kirjeldasid – nimelt süstiti kümme kuupsentimeetrit fenooli südame piirkonda. Sellist likvideerimismeetodit kasutati tavaliselt Buchenwaldi laagris.
„Need katsed tehti kindla eesmärgiga kontrollida I. G. Farbeni tooteid“
Neid fakte ja asjaolusid, millele prokuratuur kaebealuse karistust vääriva süü selgitamisel tavaliselt toetub, võib kokku võtta järgmiselt: 1) vastuvaidlematult sooritasid SS-arstid koonduslaagri vangidega roimarlikke eksperimente, 2) need eksperimendid tehti kindla eesmärgiga kontrollida I. G. tooteid, 3) mõningaid eksperimente sooritasid arstid, kellele I. G. oli ülesandeks teinud nende medikamentide mõju kontrollida, 4) nende arstide aruannetest võib järeldada, et sooritati seadusevastaseid eksperimente, I. G. saatis koonduslaagritesse sellises koguses arstimeid, et juba siit oleks pidanud järeldama, et neid kasutatakse lubamatuks otstarbeks.
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollidest
I. G. Farbeni direktorid teadsid inimestega tehtavatest katsetest
Mina, Carl-Ludwig Lautenschläger, elukoht Wuppertal-Elberfeld, Müllerstrasse 139, I. G. Farbenindustrie AG korraline juhatuseliige ja I. G. Farbenwerke Höchsti juhataja, alates 1938, pärast seda, kui minu tähelepanu juhiti sellele, et mind valetunnistuse eest karistatakse, tunnistan siinjuures vande all vabatahtlikult, ilma et mulle oleks survet avaldatud, järgmist:
Kui sõja ajal tähniline tüüfus meie riigi territooriumile järjest lähenes, tegin ettepaneku Höchsti farmatseutilise laboratooriumi kolleegidele korraldada katseid selleks, et avastada selle viirushaiguse vastu kemoteraapiline ravim, see tähendab spetsiifiliselt mõjuv vahend, mille abil oleks võimalik inimeste seas puhkenud tähnilist tüüfust kas ravida või vähemalt haiguse käiku kergendada…
…Olgugi et nägin haiguse kulgemise kurvist, et haigus lõppes suhteliselt lühikese aja jooksul surmaga, ütlesin ma dr. Dingile, et tema tulemused on tunduvalt halvemad neist, mida dr. Julius Weber mulle teistest kliinikutest teatas.
Dr. Ding täpsustas, et tema juhtumeid uuriti tähelepanelikult, ja arvati, et tegemist on „doseeritud infektsioonidega“.
Pärast kõnelust dr. Dingiga sai mulle tema väljenduse „doseeritud infektsioon“ kaudu selgeks, et dr. Ding ei teinud kliinilisi katseid tähnilisse tüüfusesse haigestunud sõduritega, vaid kunstlikult nakatatud inimestega.
Carl-Ludwig Lautenschlägerl, I. G. Farbenindustrie korralise juhatuseliikme ja I. G. Färbenwerke Höchst juhataja alates 1938, vande all antud tunnistus Rahvusvahelises Sõjakohtus
„1941. aasta lõpul avati Buchenwaldi koonduslaagris eksperimentaaljaam“
Vande all antud seletus
Mina, Waldemar Hoven, vannun, tunnistan ja seletan:
- Sündisin 10. veebruaril 1903 Freiburgis Breisgaus. Õppisin keskkoolis, kuid kooli lõpetasin alles palju aastaid hiljem. Ajavahemikus 1919 kuni 1933 olin Taanis, Rootsis, Ühendriikides ja Prantsusmaal. 1933 pöördusin Freiburgi tagasi, lõpetasin keskkooli ja õppisin seejärel Freiburgi ja Müncheni ülikoolides. 1939 lõpetasin arstiteaduskonna ja astusin arstina SS-vägede teenistusse. Minu viimane aukraad SS-vägedes oli hauptsturmführer. SS-i astusin 1934. aastal.
- Oktoobris 1939 määrati mind Buchenwaldi koonduslaagri SS- laatsareti abisanitaarohvitseriks, kellena töötasin kuni 1941. aastani, millal mind nimetati laagri SS-üksuste sanitaarohvitseriks. 1941. aasta lõpus viidi mind üle laagrilaatsaretti ja määrati abisanitaarohvitseriks. See laatsaret oli Buchenwaldi koonduslaagri vangide jaoks. Juulis 1942 määrati mind peaarstiks ja sellena vastutasin täielikult vangide eest, kes lamasid haigetena laatsaretis. Sellel kohal olin, kuni Kasseli SS-politseikohus mu septembris 1943 arreteeris. Vangis olin kuni 15. märtsini 1945.
- Selle tõttu, et töötasin ligi neli aastat mitmesugustel kohtadel Buchenwaldi koonduslaagris, olen sealse meditsiinilise tegevuse kõikide faasidega tuttav ja võin tunnistada järgmist:
Katsed tähnilise tüüfuse ja viirustega
4. 1941. aasta lõpus loodi Buchenwaldi koonduslaagris eksperimentaaljaam mitmesuguste tähnilise tüüfuse vaktsiinide mõju kindlaksmääramiseks.
Seda asutust nimetati „Tähnilise Tüüfuse Eksperimentaaljaamaks – Tähnilise Tüüfuse ja Viiruse Uurimise osakonnaks“, ja see allus otseselt dr. Dingile alias Schuierile.
Eksperimentaaljaam seati sisse blokis nr. 46. SS-vägede Hügieeni Instituut Berliinis, mis allus dr. Joachim Mrugowskyle, sai jaama tegevuse kohta pidevalt informatsiooni ja dr. Ding sai omakorda korraldused Mrugowskylt. Algul, s. t. ajavahemikus 1941. aastast kuni 1943. aasta suveni, oli dr. Dirigi1 oma tegevuse kohta Buchenwaldis, seoses tähnilise tüüfuse katsetega, mitu nõupidamist dr, Karl Genzkeniga Berliinis …
7. Buchenwaldi koonduslaagri blokis nr. 46 tehti katseid järgmiselt: üks vangide grupp vaktsineeriti tähnilise tüüfuse vastase vaktsiiniga ja seejärel nakatati neid tähnilise tüüfuse viirusega.
Vaktsiini mõju täielikuks väljaselgitamiseks infitseeriti teine rühm vange, keda ei olnud eelnevalt vaktsineeritud, tähnilise tüüfuse pisikutega. Ajavahemikus 1942. aasta sügisest kuni 1943. aasta suveni kasutati nendeks katseteks Buchenwaldi koonduslaagris umbes 500 vangi. Selleks otstarbeks kasutatud vangidest suri minu ajal umbes 10%. Hiljem kuulsin, et pärast minu arreteerimist suri veel rohkem ohvreid, umbes 20%. Vange, keda Tähnilise Tüüfuse ja Viiruse Uurimise Instituut vajas meditsiinilisteks katseteks blokis nr. 46, valiti välja järgmiselt: alati, kui dr. Ding vajas oma töö jaoks inimesi, esitati laagrikomandandi büroole nõudmine, mis saadeti edasi mulle täitmiseks.
Tavaliselt teatas mulle Schoberti-nimeline mees, SS-Hauptsturmführer, et pean selleks välja valima vajalikul hulgal vange. Mina valisin laagri nimekirjast juhuslikult mitmesuguseid vange. Kandsin nad oma allkirjaga varustatud lehele ja andsin selle Schobertile tagasi, kes sageli kõrvaldas poliitilistel põhjustel nimekirjast teatud nimed. Juhul kui teatud vangid nimekirjast kustutatud olid, jäi minu ülesandeks välja valida nende asendajad, et anda dr. Dingi käsutusse nõutud arv ohvreid. Pärast seda, kui olin täiendatud nimekirja Schobertile tagasi andnud, esitati see dr. Dingile kinnitamiseks. Tema kontrollis nimekirja lõplikult, et veenduda, kas väljavalitud vangid meditsiiniliselt arvestades füüsilise seisukorra poolest sobivad, ja kas nad vastavad tema nõuetele või mitte.
Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokumentidest
