Riiklik julgeolek – Saksa DV partei kilp ja mõõk

7 minutit lugemist

Igal teisipäeval kohtusid Ida-Berliinis SSÜP Keskkomitee hoones kaks vana meest Pärast iganädalast Poliitbüroo istungit arutasid need kaks rauka Saksa DV julgeoleku probleeme. Alates 1957. aastast oli Riikliku Julgeoleku (Staatssicherheit e Stasi) šefiks Erich Mielke (1907–2000), kes 1989. aasta novembri pöördeliste sündmuste ajal sai sule sappa. Omal ajal laotas Mielke Erich Honeckeri õnnistusel julgeoleku võrgu üle kogu maa ning sellesse võrku jäid kõik teisitimõtlejad, opositsionäärid ja totalitaarse sotsialismi kritiseerijad. Stasi kõige tähtsamaks ülesandeks oli SSÜP monopoolse seisundi säilitamine Saksa DVs. Kõik see, mis praeguseks ajaks päevavalgele tulnud, tekitas idasakslastes suurt nördimust

Julgeoleku teenistuses oli 85 000 kaastöötajat ja 109 000 mitteametlikku kaastöötajat ehk nuhki. Rahvaarmee kõrval oli julgeolek suurim tööandja Saksa DVs. Reaalse sotsialismi saavutuste kaitsmiseks oli selle ametkonna käsutuses 124 593 püstolit, 76 592 kuulipildujat, 3611 püssi, 766 raskekuulipildujat, 3537 tankirusikat – seega Rahvaarmee järel parima relvastusega organisatsioon. Peale tohutu relvaarsenali oli julgeoleku valduses veel märkimisväärne kinnisvara – 2037 hoonet, korterit või maavaldust, sellest ainuüksi Berliinis 652.

24 puhkekodus (ühtekokku 2058 voodikohta) võisid elukutselised nuuskurid endasuguste seltsis mõnusasti puhata. Julgeolek – see oli riik riigis ja linn linnas. Stasi peakorter asus Ida-Berliinis Lichtenbergi linnaosas Normannenstrassel tohutus hoones, kus oli 3000 tuba. Ainuüksi Ida-Berliini julgeoleku rajoonisevalitsusele kuulus 1000 tuba, mis asusid teistes hoonetes. Nuhkimise organiseerimisel järgiti parimaid Preisi ja Gestapo traditsioone. Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (RJM) arvutite mällu olid söödetud andmed 5 miljoni SDV kodaniku kohta ja seda riigis, kus on ainult 17 miljonit elanikku! Mitte millegagi võrreldav oli posti- ja telefonside kontroll. Mõnes linnas avati kõik kirjad ja kuulati pealt iga teist telefonikõnet. Oma maa kodanike järele nuhkimine oli SDVs võtnud lausa epideemilise ulatuse ja röövis maksumaksjatelt aastas 3,6 miljardit marka.

Võimsa julgeolekuaparaadi abil 40 aastat saksa rahvast terroriseerinud SSÜP oli 1990. aastaks ennast lõplikult kompromiteerinud – ei aita enam ka ümbernimetamine Demokraatliku Sotsialismi Parteiks (saksakeelne lühend PDS), mida rahvas nimetab pilkavalt „Partei der Stasi“ (Julgeoleku Partei).

Omal ajal loodud süsteem oli lihtne: Riikliku Julgeoleku Ministeerium oli sisuliselt SSÜP julgeolekukeskus, mis ei olnud vastutav ei rahva ega parlamendi ees. Julgeolekutöötajad ei vedanud näpuga konstitutsioonis järge, nad ülistasid kõiki partei ja valitsuse ülesandeid, mida tuli tingimusteta ja loomingulist initsiatiivi üles näidates auga täita. Parlamentlik kontroll supervõimu üle puudus, kuigi Rahvakoda oli vähemalt kirjatähe järgi rahva esindus.

8. veebruaril 1950 kujutati Ida-Berliinis pidulikult alla Riikliku Julgeoleku asutamisaktile. Paraku ei olnud selles sõnagi uue organi funktsioonide kohta. Stasi tegevusliini kavandasid parteituusad ise. Aja jooksul tungis Julgeolek SDV kodanike elu kõigisse sfääridesse. Igasugune ametialane edutamine sai teoks ainult Stasi õnnistusel. Nii võis 1964. aastal Walter Ulbrichti (1893–1973) kohta öeldud kriitiline sõna olla ka veel kakskümmend aastat hiljem välismaale sõidu äraütlemise põhjuseks. Suur vend Stasi oli kõikjal ega unustanud midagi.

Kelle hulgast küll nuhke ei värvatud. Neid oli nii kelnerite, tolliametnike, sõdurite kui ka Jehoova tunnistajate hulgas. Kui näiteks teoloogiaüliõpilane oli nõus hakkama „mittekoosseisuliseks kaastöötajaks“, oli Julgeolek lahkesti valmis tasuma ise õppemaksu. Sellistel värbamistel oli kaugele ulatuv perspektiiv. Hiljem kulus kirikuteenri informatsioon marjaks, oli ju kirik ainuke mitteriiklik institutsioon, mis oli avatud dissidentidele.

Mitteametlikud kaastöötajad – olid nad siis giidid, toatüdrukud, piletikontrolörid või stjuardessid – hoidsid alati kõrvad kikkis ja silmad lahti, et nuhkida nii oma maa kodanike, välismaalaste kui ka kolleegide järele. Nuhkimine oli levinud ka vanglates. Usin koputaja võis „eeskujuliku käitumise“ eest ennetähtaegselt vanglast vabaneda. Stasi pikkadeks kõrvadeks olid isegi rokitähed. Loomulikult ei tulnud neil „vastavas organis“ aru anda mitte oma kontserditegevusest, vaid teatada nende nimed, kes kavatsesid tööliste ja talupoegade riigist jalga lasta. RJM kurikuulsa XX osakonna 392 töötajat tegelesid dissidentidega, kelle järele luuras veel lisaks 1306 nuhki. Tööülesannete eeskujuliku täitmise tulemusel julgeolekuaparaadi koosseis aina kasvas ning viimase kümne aasta jooksul ei seatud koosseisu suurendamisele mingeid piiranguid.

Mida vähem usutavaks muutusid kiidulaulud sotsialismi saavutuste kohta, seda suuremaks kasvas SSÜP vürstide hirm rahva rahulolematuse ees, seda agaramalt täiustati julgeolekuaparaati. Iga julgeolekutöötaja, kes polnud aastas vähemalt 25 uut nuhki värvanud, riskis sattuda ebasoosingusse. Sedamööda kuidas suurenes nuhkide armee, kasvas ka aparaat ise. Tuli ju iga uue töötaja kohta avada eraldi toimik. Nii nuhkide endi kui ka jälitatavate tarvis olid sisse seatud 101 punktist koosnevad ankeedid (saksa põhjalikkus!). Julgeolekut huvitas kõik: suhtumine töösse, kollektiivi, autoriteet, hobid, kirjandus, võõrkeelte valdamine jne. Oluline oli isegi kehahoiak: loomulik, sundimatu, elastne, graatsiline, rahulik jne. Riigi julgeoleku huvides oli tähtis teada ka seda, milline on inimese seksuaalne sattumus – selleks oli ankeedis kuus lahtrit Nuhkimine läks sageli absurdini, kõikjal ja kõigis viirastus sotsialistliku Saksamaa vaenlane. Palju aega ja vaeva pühendati kodanike erakirjavahetusele. Nii tegutses Gera raudteejaama postkontoris aastakümneid terve kirjaavajate ja lugejate brigaad. Suurtes postkontorites tassiti eriruumi välismaale minev korrespondents. Iga päev avati tuhandeid kirju. Tõsi, must nimekiri kergendas mingil määral seda hiigeltööd. Avamisel rikutud kirjad visati aga lihtsalt minema. Kirjadest leitud rahasaadetised oleks tulnud seaduse järgi adressaadile tagasi saata, kuid eks valuuta kulunud ka Julgeolekule ära. Raha koguti ilusti kokku ja iga paari nädala tagant viis Berliinist saabunud seltsimees raha keskusesse. Kirjade avamine oli tulus töö. Üks endine kaastöötaja tunnistas, et nii kogunes tal iga nädal oma 4000 Lääne-Saksa marka. Kogu kirjavahetusest saadud informatsioon süstematiseeria ka katalogiseeriti. Ainuüksi Geras leiti 80 tonni akte!

Nuhkimise eest oli kaitstud ainult parteiladvik. Kõigest 200 parteituusa võisid olla kindlad, et nende kõnesid ei kuulata pealt, sest neid ühendas eriline pealtkuulamiskindel telefonivõrk. Veel eelmise 1989. aasta detsembris, kui oli alustatud Julgeoleku laialisaatmist, leidis üks dissident oma jopi krae sisse peidetud patarei, saatja ja antenniga varustatud mikrofoni. Eks nuuskurid tahtnud omal moel uutmisprotsessist osa võtta. Stasi kasutas ka konspiratiivset korteri läbiotsimist, mille käigus leitud kompromiteeriv materjal oli hiljem aluseks prokuröri sanktsioneeritud ametlikul läbiotsimisel.

Edasi järgnesid juba ülekuulamised, mis olid rajatud eelkõige psüühilisele vägivallale. Ülekuulatavale tehti selgeks, et teda ei pääsu ükski seadus, advokaat, sõber ega sugulased; julgeolekut ei suuda miski takistada inimest nii kaua kinni hoida (kas või aastaid), kuni lõpuks soovitud ülestunnistus käes on. Tõsi, füüsiliselt ei piinatud, kuid on ju teisigi vahendeid, kuidas inimest rääkima panna! Vangi hoiti pimedas ruumis ja kuulati üle päevast päeva. Nii kuulati ühe ettevõtte direktorit üle järgemööda 11 kuud. Et psüühilistest piinadest pääseda, tunnistas mees end süüdi olematus kuriteos.

Milline oli siis inkvisiitorite enda moraalne pale? RJM fotolaboratooriumides paljundati 1970. aastatel kümneid pornofilme ja James Bondi seeriaid, mida siis demonstreeriti väikesele seltskonnale Poliitbüroo tsitadellis Wandlitzis. Alles pärast videofilmide ajastu algust lõpetati pornofilmide kopeerimine.

15. jaanuaril 1990 ei ennustanud miski peatset tormi. Ida-Berliini televisioonis kanti otse üle ümarlauavestlust Torm puhkes siis, kui üks asjaosaline tegi teatavaks Riikliku Julgeoleku isikkoosseisu puutuvad arvud.

Nüüd tuli rahvas tänavale, tormijooksuga vallutati Berliini Bastille – RJM hoone. Rahva viha ei suutnud leevendada ka kiiresti telestuudiost sündmuspaigale sõitnud Hans Modrow’ manitsused. Stasi peakorter sai rängalt kannatada. 31. märtsiks 1990 pidi endine Riikliku Julgeoleku Ministeerium olema lõplikult laiali saadetud. Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks moondunud SSÜP tegi üleinimlikke pingutusi, et silte ja maske vahetades anda reaalsele sotsialismile uus nägu. Hilja! Polnud mingit garantiid, et üks reformide teele asunud kommunistlik valitsus suudaks tõesti ellu viia üllaid kommunismiideaale. Üllaid ideid peaks nagu jätkuma, ei jätku ainult üllaid inimesi nende ideaalide teostamiseks.

Tollal räägiti sageli sotsialismi kriisist, kuid Ida-Euroopa riikides toimuva põhjal võis pigem arvata, et tegemist oli sotsialismi agooniaga.

©Peter Hagen