Sadomasohhism

8 minutit lugemist

Seksi on harjutud seostama tunnete, õrnuse, poolehoiu ja armastusega, kuid on inimesi, keda erutab, kui nad kasutavad partneri kallal vägivalda või neid ennast alandatakse. Seksuaalset vägivalda nimetatakse sadismiks ning soovi kogeda alandust ja valu masohhismiks. Nendest kahest mõistest on tuletatud sõnapaar sadomasohhism, mis laiemas mõttes tähendab seda, et üks osapool võtab omaks sadisti (ehk domineerija) rolli ning teine osapool masohhisti (ehk alistuja) oma.

Mõiste sadomasohhism esimene pool on tuletatud sõnast sadism, mis omakorda pärineb kurikuulsa markii Donatien-Alphonse-Francoise de Sade’ (1740–1814) nimest. Sade päris lossi ja suured maavaldused ning ta oleks võinud elada rahulikku elu, kui mitte tema kõlvatu eluviis, alaealiste ahistamine ja perekondlikud intriigid poleks teda korduvalt trellide taha viinud. Vanglas istus ta palju aastaid. Seal kirjutas Sade romaanid, mis tegid ta nime (kuri)kuulsaks. Paberil elas markii välja kõike seda, mis tal tegelikus elus kogemata jäi. Markii ohjeldamatu fantaasia maalib lugeja silmade ette kõikmõeldavaid perverssusi. Oma kuulsaima teose „Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool“ kirjutas markii de Sade Bastille vanglas 22. oktoobrist 27. novembrini 1785 – kolmekümne kuue päevaga. Vanglast pääsedes oli de Sade sunnitud käsikirja maha jätma. 19. sajandi lõpuni peeti „Soodoma 120 päeva“ kadunuks. Käsikirja leidis filosoof ja kirjanik dr. Eugen Dühringi (1833–1921). „Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool“ avaldati esmakordselt 1904. aastal Pariisis. Oleks võinud arvata, et markii de Sade kummalised raamatud, mille puhul on tegemist aastaid vanglas istunud ja võõrastunud sugukihuga mehe hullumeelsete fantaasiatega, ei vääri tähelepanu. Kuid aja jooksul said Sade teosed tuntuks kogu maailmas ja need on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tema kirjalik põrand on sageli nii mõnegi sadisti või masohhisti jaoks nii motiiv, tõukejõud kui ka eneseõigustus.  Sade teoste menu tuleb seletada sellega, et igas inimeses on varjul sadist.

Tõsi, enamus inimesi rahuldab oma sadistlikke vajadusi ainult fantaasiates, kuid piisab vaid sellest, et inimene satub  olukorda, kus ta võib oma varjatud kalduvusi karistamatult välja elada, kui temas ärkab halastamatu julmur. Et see tõesti nii on, tõestab kas või actionfilmide edu kogu maailma kino- ja teleekraanidel. Seksuaalsest sadismist kõneldes peetakse enamasti silmas mehi, kuivõrd naiste puhul esinevat seda üliharva. Mehe agressiivsuses üldse nagu ka seksuaalses sadismis on süüdi ennekõike meessuguhormoon testosteroon, mis juhib mehe seksuaalset käitumist. Nii on ka loomariigis. Isasloomad on tunduvalt agressiivsemad ja rünnakuhimulisemad kui emasloomad. Mis puutub aga seksuaalsusesse, siis ainuüksi võike ekskurss loomariiki näitab, et vägivallaaktid emas- ja isasloomade vahel on pigem reegel kui erand. Ninasarvikute või kilpkonnade armumäng lõpeb tihti sellega, et emane jääb raskesti vigastatuna maha. Kaslased löövad paaritumise ajal sageli emasele hambad turja. Teisiti pole ka inimese juures. Juba bioloogiliste iseärasuste tõttu on mees seksuaalsuhete loomisel aktiivsem ning sageli juhtub, et kui partner ei andu vabatahtlikult, kasutab mees jõudu. Seega on seksuaalse vägivalla alge olemas igas mehes. Mõiste masohhism on tuletatud austria aristokraatliku romaanikirjaniku Leopold von Sacher-Masochi (1836–1905) nimest. Kirjaniku lemmikteema oli seksuaalse taustaga alandus. Masochi teoste kangelane on mees, kes allub ilusale ja võimukale naisele. Tema tuntuim raamat „Veenus kasukas“ kuulus paljudes Euroopa maades aastaid keelatute nimekirja. Praeguseks on Masochi teosed vajunud unustusehõlma ja vaevalt keegi neid enam üldse loeb.

Nauding alandusest, kannatustest ja valust on alati seotud julmusega, sooviga valitseda ja hävitada. Juba väikelapseeas võivad ilmneda sadislik-masohhistlikud tungid, kuid sõltub väga paljudest asjaoludest, kas need hakkavad täiskasvanuna inimese seksuaalseid eelistusi mõjutama. Enamasti ammutab masohhist seksuaalset naudingut talle osaks saavast piinamisest ning ekstreemsemal juhul ei suuda ilma selleta erutust saavutada. Sigmund Freud oli seisukohal, et seksuaalne masohhism – soov kogeda partneri poolt alandusi ja hoope – on kasvatuse mõjul alateadvusse surutud. Võib juhtuda, et inimene, kes ei saa oma tegelikke kalduvusi välja elada, hakkab iseennast alandama ja karistama, mis halvimal juhul võib lõppeda sellega, et ta tapab ennast. Nii automasohhistid kui ka -sadistid saavad rahulduse sellest, et seovad ennast kinni või hakkavad ennast pooma, mis võib väga traagiliselt lõppeda. Need on muidugi sadomasohhismi äärmuslikud vormid. Sadomasohhismi astmed on varieeruvad – kergest sidumisest, hammustamisest, küünistamisest ning piitsutamisest kuni spetsiaalsete piinapinkide, piitsade ja muu keskajast pärineva karistusatribuutika kasutamiseni. Viimane vorm on üks äärmuslikumaid inimese seksuaalsuse äratamise viise. Sadomasohhismi süütuim vorm on siiski teatud piiridesse jäävad rollimängud, mida üldiselt ei peeta loomuvastaseks. Perverssuseks võib neid pidada alles siis, kui seksuaalset rahuldust enam muul viisil ei saada. Paljud poisid ja tüdrukud on kogenud masohhismi juba oma lapsepõlves. Sageli on tegemist lastega, kes on kasvanud sellistes perekondades või internaatkoolides, kus on kasutatud füüsilist karistust (vt. meie kodulehel „Inglise kasvatus“). Nii mõnigi poiss on kogenud esimest erutavat erektsiooni vihisevate vitsalöökide all. Väljakujunenud masohhism avaldub selles, et inimene mitte ainult ei naudi alandust ja valu, vaid tal on tekkinud lausa tungiv soov kogeda karistust.

Masohhisti jaoks on kannatus orgasmini jõudmise eeldus. Seega on karistus sellise inimese jaoks võrdväärne suguaktiga. Masohhistile meeldib, kui teda alandab domina. Ta tahab, et „valitseja“ sunniks teda tegema midagi niisugust, mida ta vabatahtlikult ei teeks. Ainult domina sundimisel on ta nõus tegema suuseksi või lakkuma „valitseja“ saapaid. Masohhism võib olla ka kristliku seksivaenuliku moraali tagajärg, mis kujutab naist aseksuaalse olendina. Masohhist alandab ennast julma ja perversse domina ees, sest just temas näeb ta naist sellisena, nagu ta teda näha tahaks. Masohhist on tavaliselt kõrgel või vastutaval ametikohal töötav mees, kes alateadvuses tunneb süümepiina oma alluvate ees, kelle suhtes ta on olude sunnil olnud kas liiga range või keda ta on ebaõiglaselt karistanud. Oma intiimelus tahab selline mees, et rangus, ebaõiglus ja karistused oleksid suunatud tema enda vastu. Nii püüab ta dominalt karistusi vastu võttes leevendada oma süütunnet. Nii mõnigi positsiooniga mees unistab rangest kõva käega kasvatajast, kes käituks temaga, nagu oleks ta ikka veel koolipoiss.

Seepärast ongi paljud prostituudid spetsialiseerunud rangeks „kasvatajaks“ või „õpetajaks“. Mehele, kes tuleb „kasvataja“ juurde, saab osaks sõim, kõrvakiilud ja alandavad karistused. Mõnikord paneb klient jalga lühikesed püksid või mõne muu laste rõivaeseme, et paremini osasse sisse elada. „Õpetaja“ käsib tal tähti veerida või lihtsaid aritmeetikaülesandeid lahendada. Väiksemagi vea puhul sajab kõrvakiile ja vitsahoope või pannakse „õpilane“ karistuseks nurka seisma. Kui „õpilane“ käitub ebaväärikalt, saab ta oma paljal tagumikul tunda vitsa- või kepihoope. Samal ajal tekib kliendil erektsioon ja sageli järgneb juba karistamisel ejakulatsioon. Kalduvus sellisele rollimängule on tegelikult jäänuk mehe kooliajast. Oma mälestustes on mees muutnud kunagise range õpetajanna ideaaliks. Kui õpetaja teda omal ajal karistas, tundis poiss tugevat seksuaalset erutust või elas koguni läbi spontaanse ejakulatsiooni. Põhimõtteliselt on „kasvataja“ või „õpetaja“ roll sama mis dominal, erinevused on vaid nende ülesastumises. Viimasel ajal leidub kõrgel positsioonil olevate inimeste hulgas üha rohkem neid, kes tunnevad vajadust alluda rangele dominale.

Lääne-Euroopas külastavad dominate „piinakeldreid“ ja salonge mänedžerid, peadirektorid, ärijuhid ja mõnikord isegi poliitikud. Naistel muutuvad masohhistlikud soovid vaid harva perverssuseks. Passiivne roll, mis saab osaks enamusele naistest isegi tänapäeva üha emantsipeeruvas ühiskonnas rahuldab tavaliselt nende varjatud masohhistlikke kalduvusi. Kuid sadistliku mehega seksides võib naisel üllatavalt kiiresti tekkida vajadus alanduse ja karistuse järele. Naine tunnetab kannatust kui armastust (ega asjata venelannad võida, et kui mees ei peksa, siis ka ei armasta). Leidub ka masohhistlikke lõbunaisi, keda erutab, kui klient teda hoolimatult või koguni jõhkralt kohtleb. Et sadomasohhism inimeste meeli nende suhtumisest hoolimata köidab, annab tunnistust 1998. aastal USA-s korraldatud küsitlus, mis viidi läbi ühe pornoajakirja lugejate seas. 60% meestest ja 67% naistest leidis, et sadomasohhism on rõve, kuid ei eitanud, et nad aeg-ajalt mõtlevad sellele. Samas leitakse, et sadomasohhism ei pea seonduma tingimata nahk- ja kummirõivaste, käeraudade, piitsade ning piinapinkidega.

Elizabeth McNeil kirjutab oma raamatus „9 1/2 nädalat“, et sadomasohhism võib olla ka lihtsalt vaimne ja tundeelamuslik kogemus, mis ei pea jääma lavastatud etenduse raamidesse. Sellises „mittekokkuleppelises“ mängus ei pruugi osapooled oma rollidest teadlikudki olla, mis asetab naise kui nõrgema poole ohtlikku olukorda. Sadomasohhismi ründavate feministide põhisüüdistus ongi see, et sadomasohhism on perversne, antifeministlik akt, mis võib selle praktiseerijaid emotsionaalselt või isegi füüsiliselt tõsiselt kahjustada. Sadomasohhismi pooldajad võidavad omakorda, et see on seksuaalsuse ainuke vabastav vorm. Olgu taoliste mõtteavaldustega, kuidas on, kuid lääne suurlinnades on erootiline sadomasohhism muutunud moeasjaks.

Paljud (abielu)paarid peavad vajalikuks rikastada oma armumängu sadomasohhistlike elementidega. Sekspoodides on hea minek piitsadel, käeraudadel ja maskidel. Paljud inimesed peavad taolisi rollimänge täiesti normaalseks armastuse väljenduseks või oma sadomasohhistlike tungide väljaelamiseks. Üha rohkem lääne inimesi elab ennast välja eraklubides, kuhu kogunevad ekstreemset seksi harrastavad mõttekaaslased, või laseb ennast dominal alandada. Sadomasohhismiteemaliste videokassettide ja ajakirjade läbimüük on viimase paari aasta jooksul kahekordistunud. Nii mõnigi naine ei sosista enam mehele „Armasta mind!“, vaid „Piitsuta mind!“ Kas nn. normaalne seks on igavaks muutunud? Ilmselt vajab tänapäeva inimene enda üleskütmiseks palju teravamaid assotsiatsioone. Sadomasohhistlikke seksimänge aktsepteeritakse ja neid ka praktiseeritakse. Moralistid võivad küll juukseid kitkuda, kuid see ei muuda midagi. Üllatav on ehk seegi, et ettepanek taolisteks rollimängudeks tuleb sageli naistelt, kuigi nad ankeetküsitlustes seda ei tunnista

©Peter Hagen