Saatuslikud sentimeetrid

7 minutit lugemist

„Soovin tutvuda pikemat kasvu intelligentse mehega…” Nii algavad paljud kosjakuulutused. Arusaadavalt soovivad mehed tutvuda endast lühema naisega. Kummaline on aga see, et partneri kasv on tähtis ka neile, kel kuldne keskiga juba ammu seljataga. Elukutse, maailmavaade ning vabaaja harrastused jäävad tagaplaanile. Määravaks on sentimeetrid…

Isegi siis, kui kuulutaja ei sea tulevasele partnerile pikkuse piiranguid, avaldab ta kuulutuses omaenda pikkuse, mõjutades nii potentsiaalse kosilase valikut.

Miks on pikkus nii tähtis? Kas naine endast lühema mehega (või vastupidi) ei sobi kohe kuidagi? Loomulikult ei sõltu eluõnn sellest, kas partner on mõni sentimeeter pikem või lühem. „Pikkuse sündroom” on puhtpsühholoogilist laadi, mille puhul on tegemist nn. oreooli efektiga: mida säravamas aupaistes me tajutavat või kujuteldavat isikut näeme, seda paremaks, targemaks ja suuremaks teda ka peame.

Vene akadeemik A. Bodaljov korraldas palju aastaid tagasi järgmise eksperimendi: moodustati 50-st mõlemast soost inimesest viis rühma, seejärel paluti igaühel koostada teistest rühmaliikmetest nende välimuse põhjal „sõnaline portree”. 450 kirjelduses olid välimuselementide hulgas esikohal kasv (83), silmad (75) ja juuksed (73). Viimasel kohal olid jalad ja õlad (üldse loetleti 27 välimuselementi).

Ühes teises katses paluti erinevate klasside õpilastel hinnata võõra mehe pikkust. Kord tutvustati teda üliõpilasena, kord laborandina, kord psühholoogiaõppejõuna ning kõige lõpuks professorina. Selgus, et grupis, kus tundmatut professoriks tituleeriti, peeti teda keskmiselt 6 cm (!) pikemaks kui grupis, kus öeldi, et tegemist on üliõpilasega.

Pittsburghi ülikooli teadlased aga leidsid, et pikka kasvu mänedžerid on edukamad, teevad kiiremini karjääri ja teenivad rohkem raha kui nende lühemad kolleegid. Teadlaste arvutuste järgi teenis 182 cm pikkune mänedžer aastas keskmiselt 3660 dollarit rohkem kui 14 cm võrra lühem mees. On selge, et pikad mehed avaldavad paremat muljet ning neid usaldatakse ärimeeste ringkondades rohkem.

Pikad mehed meeldivad ka naistele. Tõsi, 160 cm pikkust seelikukütti on üpris raske ette kujutada, olgu ta kui seksikas lahes. (Erandiks on muidugi mõned jupatsitest filmitähed nagu näiteks Tom Cruise. Kuid selliste meeste pikkust annab kinoekraanil „korrigeerida”. Kõik sõltub operaatori valitud võttenurgast.)

Tõenäosus ajalehekuulutuse kaudu endale elukaaslane leida on üpris väike ja seda päris mitmel põhjusel. Alustaksime sedapuhku teisejärgulistest teguritest. Valesti talitab see, kes nõuab esimeses vastuses fotot. See, ei tulevane partner näeb fotol sümpaatne välja (foto võib pealegi olla aastatetagune), ei saa olla garantiiks, ei foto saaja on saatjale sümpaatne. Foto nõutaja (tavaliselt mees) lähtub egoistlikust arusaamast: kui juba tema mulle meeldib, siis mina meeldin talle igal juhul! Õigem oleks vahetada vastastikku fotod ja alles siis kohtuda.

Esimene kohtumine „pikka kasvu intelligentse mehega” või „lühemat kasvu kena brünetiga” jääb sageli ka viimaseks. Miks?

Ärgem unustagem, et suhete alates on suur tähtsus füüsilisel atraktiivsusel – sellel, kuivõrd väljavalitu vastab käibivatele iluideaalidele. Võtame näiteks meeste kasv – naised peavad tundmatut meest seda kütkestavamaks, mida pikem ta on. Aja jooksul atraktiivsuse osatähtsus langeb ning tutvuse kulgu hakkavad üha enam mõjutama poolte suhtlemisoskus.

Kuulutuses esitatud tingimustele vastamine (nii pikk, nii vana jne.) ei suuda asendada silmast silma kohtumist, mis on siiski määravama tähtsusega kui materiaalne kindlustatus, auto või maja. Kui inimese iseloom, tema sarm või muud head omadused sõltuksid ainult sentimeetritest, siis oleks elu siin maa peal üks suur lustipidu.

Endast kirjas äärmiselt sümpaatse mulje jätnud inimene võib esimesel kohtumisel osutuda välimuse poolesi täiesti vastuvõetamatuks. Tekib piinlik moment. Mõlemad tunnetavad, et nad teineteisele, ei meeldi, kuid kohe lahku minna pole ka nagu ilus. Muidugi võib ju vaikselt loota, et partner aja jooksul armsaks muutub, kuid kes teab, mis vead siis veel ilmsiks tulevad. Ükskõik kumb järgmisest kohtumisest loobub, sandisti tunnevad end mõlemad.

Miks tutvus kuulutuse kaudu ei taha vedu võtta?

Asi on selles, et tutvus kuulutuse kaudu algab vales järjekorras. Jääb ära flirt, millest tavaolukorras mehe ja naise suhe alguse saabki. Flirti asendab ülepingutatud näitemäng, kus mõlemad tutvujad püüavad endast iga hinna eest parimat muljet jätta.

Vastastikuse sümpaatia tekkimisel mehe ja naise vahel ei ole tähtis, kas kohtumine toimub saatkonna ballil, pandimaja järjekorras või kodutute varjupaigas. Kuid fakt on ka see, et näiteks hädaoht ja situatsiooni eriskummalisus suurendavad suhtluspartneri köitvust ning soodustavad seega armumise võimalikkust.

Suhete tekkimisel on määravaks esmamulje inimesest. Ka põgusa vestluse käigus kogutakse vastastikku piisavalt vajalikku informatsiooni, et jõuda endas veendumusele, kas soovitakse pikemat tutvust. Erimeelsused ja negatiivsed iseloomujooned ei avaldu loomulikult kohe ega ka mitte järgnevatel kohtumistel. Ajapikku võib ju partneri juures ilmneda negatiivseid omadusi, kuid nendega võidakse harjuda. On ju abielueelne tutvus eelkõige partnerite kohanemisaeg.

Nagu juba öeldud, saab tutvus tavaolukorras alguse flirdist ja määravaks on esmamulje. Et see tõesti nii on, näitavad veenvalt Max Plancki Instituudis korraldatud katsed.

Etoloog Karl Grammer palus noormehel ja neiul siseneda ruumi, kus oli ainult laud ja kaks tooli. Kui noored olid istet võtnud, lahkus teadlane ruumist ettekäändel, et ta peab minema helistama. Katsealused jäid kümneks minutiks omapead. Sel ajal jälgiti neid varjatud videokaameraga. Hiljem pidid katsealused üliõpilased täitma ankeedi, kus tuli vastata tervele hulgale küsimustele. Üldse osales katses 150 nais- ja 150 meesüliõpilast vanuses 18–20 aastat. Katse tulemused olid kokkuvõtlikult järgmised:

* 30 sekundi pärast oli selge, kas noored tunnevad teineteise vastu huvi või mitte. Nii et tuntud ütlusel – armastus esimesest silmapilgust – on tõepõhi all!

* Sihipärane jutt tutvuse sõlmimiseks on taunitav – see ei mõju.

* Pilgud ütlevad, mis meeldib ja mida tahetakse.

* Otsustav on daami käitumine. Nii nagu loomariigis emasloom, nii otsustab ka inimühiskonnas naine, kellel ta endaga flirtida lubab. (Flirtimisega on aga paraku nii, et mõni oskab – see kehtib ka mehe kohta – ja mõni ei õpi seda kunagi ära ning imestab elu lõpuni, miks tal armastuses ei vea.) Mees aktiviseerib oma tegevust ainult siis, kui naine teda selleks julgustab.

* Oma osa on ka kõnel, miimikal ja žestidel. Nn. kehakeel on võrdlemisi ühemõtteline, see on internatsionaalne ja sellel on täiesti ilmsed paralleelid loomade käitumisega paarimismängude ajal.

* Isegi siis, kui mehe ja naise vahel areneb vestlus, on sõnade valikul ja n-ö pehmeksrääkimise strateegial ainult kõrvaline roll. Sõnadest tähtsam on pauside arv ja nende kestus, samuti see, kuidas ja kui sageli naerdakse.

Armastus esimesest silmapilgust on puhas selles mõttes, et partnerid ei tea teineteisest midagi ega esita suhete sõlmimisel mingisuguseid eeltingimusi. Noormeest ei häiri, et tütarlaps on temast neli sentimeetrit pikem. Neiu ei tee numbrit, kui saab teada, et noormees on temast kolm aastat noorem. Milliseks armunute suhted kujunevad ja edasi arenevad, sõltub väga paljudest teguritest, millel me siinkohal pikemalt ei peatu.

Kuulutuse peale kohtumisele tõttaja mängib aga täispangale. Temal on juba täielik ettekujutus sellest, mida ta tahab, mis talle meeldib või mis närvidele käib. Piisab, et esimesel kohtumisel ei meeldi partneri juures see või teine asi, kui juba tõmmatakse nina vingu ja ongi tutvusel lõpp.

Paljud mehed ei suuda endale teadvustada, et (armu)suhete kujunedes on naised tavaliselt rohkem orienteeritud elukaaslase valikule. Sageli arutleb naine nii: „Paistab, et meie ühine tulevik teda ei huvita. Vaja otsida keegi, kel on tõsised kavatsused.”

Paljudes kosjakuulutustes ongi esitatud nõue, ei mehel oleksid „tõsised kavatsused”. Siinkohal võiks esitada riukaliku küsimuse: kas siis ainult need suhted, ainult selline armastus on midagi väärt, mis kulmineerub abieluga? Naise jaoks kindlasti. Prantsuse kirjanik Honore de Balzac on võtnud need „tõsised kavatsused” kokku ühteainsasse lausesse: „Kui naine ei ole saanud meest tervenisti, siis pole tema mitte kui midagi saanud.”

Selle kuldse reegliga tuleb mehepoegadel alati arvestada.

Meie palavikulise elutempoga suurlinnakultuur on flirdivaenulik. Üha rohkem on üksikuid ja üha vähem on neid kohti (ja mitte ainult linnades), kus mehed ja naised saaksid kohtuda ja teineteist tundma õppida. Vanal heal ajal said inimesed kontakteeruda mitmesuguste rituaalide ja tavade täitmisel, mis ainult näiliselt olid seksivaenulikud. Ei mindud ju vanastigi kirikusse pelgalt jumalasõna kuulama, vaid eelkõige vaikses lootuses kohata oma tulevast.

Igaühe jaoks on kuskil keegi. See võib ju tõsi olla, kuid tuleb arvestada ka sellega, et sobiv partner jääbki leidmata. Kuid eks loota ja unistada ole ka ilus!

©MAAJA

0

Your Cart