Revolutsioon õgib oma isasid

7 minutit lugemist

1940. aasta 21. augustil jõudis J. Stalin tööle nagu alati kella 12 paiku päeval. Ta teretas Poskrebõševi, läks kabinetti, istus tugitooli ja nihutas harjumuslikult paberid lähemale. Abi ei hakanud nagu tavaliselt ette kandma jooksvatest asjadest, helistamistest, edasilükkamatutest nõupidamistest, vaid ulatas vaikides, mingi isemoodi muigega telegrammi: „Trotski on surmavalt haavatud, võimalik, et tapetud. Üksikasjad hiljem.”

Kauaoodatud, aga kummatigi ootamatu teade. Vene revolutsiooni kahe väljapaistva juhi ligi kakskümmend aastat kestnud duell oli lõppenud.

Lev Trotski – Stalini kõige visam oponent.

Lev Trotski (kuni 1902. aastani Leiba Davõdovitš Bronštein) sündis 7. novembril 1879 Ukrainas mõisniku perekonnas. Juba Kiievis õppimise ajal lõi kontaktid revolutsionääridega ning saadeti selle eest 1900. aastal Siberisse asumisele. 1902. aastal õnnestus tal põgeneda ja Londonisse sõita, kus tutvus Leniniga. Pärast Venemaale tagasipöördumist osales aktiivselt revolutsioonilises liikumises. 26. oktoobril 1905 asutasid Peterburi trükitöölised esimese töölisnõukogu, mille esimeheks valiti Trotski. 2. novembril 1906 saadeti Trotski eluaegsele asumisele Siberisse, kuid tal õnnestus ka seekord põgeneda ja välismaale emigreeruda. 1916. aastal sõitis ta USA-sse, kust naasis 1917. aasta kevadel, liitus bolševikega ning temast sai Petrogradi Nõukogu esimees ja bolševistliku riigipöörde sõjaline juht. 1. veebruaril 1918 alustas Trotski Punaarmee formeerimist. 1918. aasta märtsis juhtis Trotski Välisasjade rahvakomissarina Nõukogude delegatsiooni Brest-Litovski rahuläbirääkimistel. Tema juhtimisel võideti Kodusõda.

1920. aasta veebruaris algasid Kroonlinnas meeleavaldused, revolutsiooni tulemustes pettunud madrused nõudsid vabu valimisi ja olid bolševike partei leninliku tsentralismi vastu. Valitsus tembeldas väljaastujad kontrateks ja 18. märtsil suruti ülestõus Trotski ja Mihhail Tuhhatševski juhtimisel maha.

Pärast Lenini surma 21. jaanuaril 1924 hakkas parteid juhtima troika – Jossif Stalin, Lev Kamenev ja Grigori Zinovjev. Rahvakomissaride nõukogu esimeheks sai Aleksei Rõkov. Kuid Stalin, kes oli 1922. aastast saadik partei Keskkomitee peasekretär, tahtis saada ainuvalitsejaks ning alustas armutut võitlust oma tugevaima konkurendi Trotski vastu. Juba jaanuaris ühel parteikonverentsil mõistis Stalin avalikult hukka Trotski, kes koos mitme teise juhtiva parteifunktsionääriga oli protesteerinud parteiaparaadi bürokratiseerimise vastu.

29. jaanuaril 1925 taandas Stalin Trotski sõjakomissari kohalt ning määras tema asemele Mihhail Frunze. Trotski kui revolutsioonikangelase oreool hakkas tuhmuma. Partei ja rahvusvahelise proletariaadi silmis sai temast ikka rohkem variser, poilitikaan ja kroonimata diktaator. Sundides parteile peale ühe diskussiooni teise järel, aitas Trotski tahtmatult, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, järjest rohkem tugevdada Stalini kui partei liidri autoriteeti. Salakaval Stalin avastas aegapidi kõik Trotski loomuse nõrgad kohad ja kasutas neid maksimaalse järjekindlusega. Ta hävitas sõna tõsises mõttes Trotski sellega, et viimase varajane brošüür „Meie poliitilised ülesanded” oli pühendatud menševik P. Axelrodile. Stalin luges võidutsevalt, saali kõmina saatel ette Trotski pühenduse „Kallile õpetajale Pavel Borissovitš Axelrodile” ning soovis Trotskile head teed minna oma õpetaja juurde.

Trotski tundis, et see Stalini hävitav tiraad tähendab tema poliitilist lõppu. Nagu ta hiljem Mehhikos kirjutas, tundnud ta pärast Stalini kõnet lausa füüsiliselt oma pea kohal giljotiinitera. Ka partei oli tema vastu häälestatud, olles väsinud tema intriigidest. Trotski veendus lõplikult, et kodusõja lõpp oli tähendanud ka tema saatuse kulminatsiooni.

23. oktoobril 1927 heideti Trotski välja ÜK(b)P Keskkomiteest ja sama aasta detsembris toimunud ÜK(b)P XV kongressil astus ta viimast korda partei poliitilise tegelasena kõnetooli, kuid tema hoiatused ja kriitika ei leidnud Stalini suureks rõõmuks kongressist osavõtjate hulgas vastukaja. Trotski ja 76 tema poolehoidjat heideti parteist välja.

Ja siis tegi Trotski kõige suurema vea: Oktoobrirevolutsiooni kümnendal aastapäeval üritas ta korraldada oma pooldajate meeleavalduse. Miilits ajas trotskistide rühmad laiali. Mäng oli kaotatud. 10. jaanuaril 1928 saadeti Trotski välja Alma-Atasse. 18. jaanuaril 1929 saadeti Trotski Nõukogude Liidust välja ning 29. jaanuaril sõitis ta Türgisse, kus tal lubati viibida 1. maini. Ta palus asüüli Saksamaal, kuid 11. aprillil 1929 andis Saksa valitsus talle eitava vastuse. 1932. aastal võeti Trotskilt Nõukogude Liidu kodakondsus.

Trotskile tuleb au anda, ta ei murdunud Stalini diktatuuri ees. Kuid tema tragöödia ei lähtunud mitte niivõrd võitlusest stalinismiga, kui Staliniga. Kibestunud nurjunud lennust võimupüramiidi kõige kõrgemasse tippu, asetas Trotski poliitiliste ja sotsiaalsete prioriteetide skaalal esiplaanile isiklikud huvid.

Sellal kui Stalin kindlustas oma ainuvõimu, rändas Trotski mööda maailma. Printsi saared Marmara meres, Prantsusmaa, Norra ja lõpuks Mehhiko olid tähised väljasaadetud opositsionääride liidri teekonnal. 1937. aastal siirdus Trotski Norrast Mehhikosse. Mehhiko Tööliste Konföderatsioon, Mehhiko Kommunistlik Partei ja selle liider Lombardo Toledano avaldasid raevukalt protesti Trotski Mehhikosse tuleku vastu, sest pagendatul oli sotsialismi vaenlase kuulsus. Trotskistlikud organisatsioonid hankisid Mehhiko võimude abiga pagulasele Coyoacanis suure maja, mis muudeti tõeliseks kindluseks. Hoonel olid rauaga ülelöödud uksed ja signaalsüsteem, kaitsesalgal aga kuulipildujad. Trotskit kaitsesid pidevalt vähemalt kümme politseinikku ja eriagenti. Tal oli koguni soomusvest, mida võis kanda väljas liikudes. Oma varjupaigast tegi Trotski Nõukogude-vastaseid avaldusi ja andis intervjuusid, milles ennustas Nõukogude Liidu krahhi ja Stalini lõppu. Viimased kaks aastat pühendas Trotski täielikult oma endise kodumaa vastu suunatud ideoloogilisele sõjale. 1938. aastal asutasid välisriikides tegutsemist jätkanud trotskistlikud rühmad Pariisis IV Internatsionaali, mille eesmärk oli võidelda nii stalinismi kui ka fašismiga. Kuid nagu sündmuste käik näitas, ei olnud sellel liikumisel mingit poliitilist mõju, kuigi Trotski ennustas IV Internatsionaalile kindlat võitu.

Trotskile tehti kaks atentaati, millest viimane lõppes tema surmaga. Esimene oli 1940. aasta mais. Varahommikul võttis rühm politseivormis tundmatuid kaitsesalgalt relvad ja ründas tuba, kus elas Trotski oma naise Natalja Sedova ja lapselapsega. Kuid abielupaar jõudis voodi taha nurka peitu pugeda. Mitukümmend kuuliauku leiti kohas, kus nad just olid viibinud. Iga järgmist elatud päeva hindasid nad kui saatuse kingitust. Nad teadsid, et neile peetakse tõelist jahti. Politseinik, kes saabus asja uurima, küsis: „Kas härra Trotski kahtlustab atentaadis kedagi konkreetselt?”

„Muidugi,” vastas küsitu, „atentaadi autor on Jossif Stalin…”

Ometi oli mõrvar juba ammu üsna lähedal. 1939. aastal hakkas Trotski juures käima hispaanlane Ramon del Rio Mercader Jacques Mornard’i nime all. Mornard, kes tegeles filmiäriga, oli äriringkondades tuntud veel Jacksoni nime all. Tema juhtimisel oli sooritatud ka esimene atentaat Trotskile. Mercader oli Trotski ühe sekretäri Silvia Agelofi sõber. Algul tutvus Jackson Trotski sõprade Alfred ja Margarita Rosmeriga. See tagas lõppude lõpuks ligipääsu hoolikalt kaitstavale Trotskile, kellega ta maikuus isiklikult tutvus ning usalduse võitis.

Mõrvatud Trotski.

Ükskord augusti keskpaiku palus Mercader Trotskit parandada tema artiklit mingisuguses pisiküsimuses. Trotski tegi mõned märkused. Teisipäeva õhtul, 20. augustil 1940 läks Mercader parandatud artikliga Trotski kabinetti ja palus teksti üle vaadata. Trotski oli ametis raamatu „Stalin” käsikirjaga. Olles sisenenud, pani Mercader, nagu ta hiljem tunnistas, mantli toolile, võttis märkamatult selle alt alpinistikirve ja, sulgenud silmad, virutas sellega käsikirja lugevale Trotskile kogu jõust pähe. Ohver laskis kuuldavale hirmuäratava, läbilõikava kisa. Trotski agoonia kestis terve ööpäeva.

Ülekuulamistel ja hiljem kohtuprotsessil ei reetnud Mercader neid, kelle ülesandel ta oli tegutsenud, kuid kõik asjaolud rääkisid selle poolt, et ta pani atentaadi toime Stalini otsesel korraldusel ning mõrva organiseeris Lavrenti Beria ametkond. Stalinil õnnestus likvideerida oma kõige aktiivsem oponent. Kuid palgamõrvar tappis Trotski ka ajaloo silmis. Trotski arvukad emigratsioonis kirjutatud Stalinit materdavad artiklid ja raamatud olid mõeldud Nõukogude Liidus elavatele lugejatele, kuid arusaadavalt need sinna ei jõudnud. Läänes lugesid Trotski raamatuid ainult vasakpoolsed. Trotski nimi vajus kiiresti unustusehõlma. Kuid meil on põhjust teda meeles pidada: Trotski ennustus Nõukogude Liidu krahhi kohta on täide läinud, kuigi vaevalt ta mõtles krahhi all Nõukogude Liidu lagunemist.