Reisilaevad sõjakeerises

9 minutit lugemist

Morte – selline apokalüptiline saatjanimi oli telegrammidel, mille said paljud reisijad, enne kui nad 1. mail 1915 New Yorgi sadamas Inglise luksusauriku Lusitania pardale asusid. Anonüümsed müstilised telegrammid hoiatasid eelseisva katastroofi eest. Multimiljonär Alfred G. Vanderbiltile olevat keegi soovitanud: „Ma tean usaldusväärsetest allikatest, et Lusitaniat torpedeeritakse. Te teeksite hästi, kui te sellest reisist loobuksite.”

Salapäraste telegrammidega seotud kuulujutte võimendas omakorda hommikulehtedes avaldatud märgukiri, kus oli öeldud, et Keiserliku Saksamaa Washingtoni saatkond juhib üle Atlandi ookeani reisijate tähelepanu sellele, et Suurbritannia ja Saksamaa on sõjajalal ning et Inglise või tema liitlaste lipu all sõitvaid laevu võidakse rünnata. Isikud, kes satuvad Briti saarte ümber sõjategevuse tsooniks kuulutatud merealale, teevad seda omal riisikol.
Kuid ei Vanderbilt ega enamik 1256 reisijast muretsenud üleliia, kuna oldi kindlad, et ükski Saksa allveelaev ei söanda rünnata reisilaeva, seda enam, kui pardal on sadu Ühendriikide kodanikke. Igal juhul ei olnud olemas allveelaeva, mis oleks sõitnud kiiremini vanast heast Lucy‘st, mis kiireima aurikuna oli koguni kolmel korral võitnud endale ihaldatud „Sinise lindi”. Hoolimata anonüümsetest ähvardustest asus Lusitania 1. mail 1915 kell 12.30 teele Liverpooli. Viis päeva hiljem jõudis laev Iirimaast edelas sõjategevustsooni. Seoses sellega võeti kasutusele vastavad meetmed: päästepaadid seati vettelaskmiseks valmis, neilt eemaldati presentkatted ja paadid hiivati üle parda. 6. mai õhtul hoiatas Briti admiraliteet raadio teel tungivalt allveelaevade eest selles piirkonnas.
Kapten William T. Turner suurendas küll vahimadruste arvu, kuid ei pööranud sedalaadi hoiatustele muud tähelepanu. Muretult ignoreeris kapten admiraliteedi kõige tähtsamaid sõjaaegseid laevasõidujuhiseid: säilitada alati maksimaalne kiirus, vältida maaninasid, kasutada alati faarvaatri keskosa ja sõita siksakkursiga. Kuid kapten vähendas kiiruse 18 sõlmele ning jätkas sõitu piki Iirimaa kagurannikut, ja seda piirkonnas, kus oli hoiatatud allveelaevade eest! Pealegi püsis Lusitania peaaegu otsekursil ning kujutas endast seega ideaalset märklauda vaenlasele…

Lusitania.

30. aprillil 1915 lahkus Saksa allveelaev U 20 Emsi baasist ja võttis kursi Liverpooli lahte, et varitseda Inglismaale sõitvaid laevu. Üha halveneva ilma tõttu otsustas komandör, kaptenleitnant Walther Schwieger patrullimise lõpetada ja 6. mail tagasiteele asuda. Järgmisel päeval kella 13.20 paiku märgati Old Head of Kinsale maaninast umbes 12 miili kaugusel kagus suurt laeva. Üha selgemaks muutusid Inglismaa lõunaranniku suunas sõitva nelja korstnaga auriku kontuurid. „Vaatlus näitas, et tegemist oli suure reisiaurikuga,” kirjutas Schwieger logiraamatusse.
Kell 14.10 laskis U 20 vööriaparaadist 700 meetri kaugusel aurikust välja torpeedo, mis tabas laeva tüürpoordi kaptenisilla taga. Järgnes ebatavaliselt tugev plahvatus, nii et veesammas tõusis kõrgemale esimesest korstnast. Peagi järgnes veelgi võimsam plahvatus, mis oli tõenäoliselt tingitud torpeedo sattumisest katlaruumi. Tõsi, mereajaloolased on avaldanud arvamust, et tolle teise plahvatuse võis põhjustada Inglismaa jaoks Lusitania trümmi lastitud lõhkeaine. Laev vajus kohe tüürpoordipoolsesse kreeni ja hakkas vöör ees kiiresti vajuma. Elektrivool laevas katkes ning paljud reisijad jäidki tekkide vahelistesse liftidesse. Ka ei leidnud inimesed paaditekilt päästeveste, kuigi need pidid seal eeskirjade järgi olema. Enamikku pakpoordipoolseid päästepaate ei saadud laeva suure vastaspoolse kreeni tõttu vette lasta. Kui 232 meetri pikkuse laeva vöör puudutas 96 meetri sügavusel merepõhja, ulatus tema ahter veel veest välja. 18 minuti pärast oli draama lõppenud.
Ellujäänud reisijad meenutasid hiljem kohutavaid silmapilke. Inimesed klammerdusid kõige külge, mis vees ujus – lamamistoolide, aerude, plankude ja päästepaatide külge. Tosinajagu reisijaid jäi ellu ainult tänu sellele, et neil õnnestus klammerduda vees ulpiva kontsertklaveri külge. Vedas ka kapten Turneril, kes hoidis end tooli abil nii kaua vee peal, kuni ta mitme tunni pärast päästeti. Tekkinud veevool tõmbas noore abielunaise Margaret Gwyeri uppuva auriku korstnasse, järgmisel silmapilgul paiskas aga veetulv naise korstnast välja ning ta sattus ühe päästepaadi lähedal oma vees ujuva mehe kõrvale.
Selle piraatliku rünnaku tagajärjel hukkus 1198 inimest, nende hulgas 128 Ameerika kodanikku, 39 pardal olnud lapsest uppus 35. Eluga pääses 761 inimest. Hukkus ka miljonär Alfred G. Vanderbilt, kes ei osanud üldse ujuda ja seisis laitmatult riietatuna uppuva laeva tekil, käes purpurpunane ehtekastike. Reisilaeva uputamine tekitas pahameelt kogu maailmas. Ameeriklased olid vapustatud. „Saksamaa on lihtsalt hulluks läinud,” leidis ajaleht Richmond Times-Dispatch. Teine leht, Nation, kirjutas: „See on tegu, mis oleks ka hunnid punastama pannud, türklased häbenema ning sundinud piraati vabandust paluma.” Kanadast Lõuna-Aafrikani hakkasid levima saksavastased meeleolud.
President Wilson saatis Berliini terava noodi, mis võrdus ultimaatumiga. Selles anti mõista, et kui midagi niisugust kordub, astuvad Ameerika Ühendriigid sõtta.
Lusitania hukkumise põhjuste uurimine venis ning aja jooksul hakkasid levima kõige uskumatumad kuuldused ja kõige fantastilisemad oletused. Nii arvati, et admiraliteedi esimene lord Winston Churchill oli Lusitania sakslastele kätte mänginud, et saavutada USA sõttaastumist. Võibolla oli aga tegemist hoopiski sakslaste salakavala ja hoolikalt ettevalmistatud aktsiooniga? On siiski tõenäoline, et Schwieger kohtas aurikut juhuslikult. Kuid kelle kätetööks tuli lugeda salapärased telegrammid allkirjaga Morte. Šantazeerijat ei õnnestunudki tabada. Võimalik, et tegemist oli mõne hulluga, kelle saatanlik nali oli kokkusattumuslik Lusitania hukuga.

4. novembril 1916 sattus Lusitania uputanud U20 Taani rannikul madalikule ja meeskond õhkis laeva järgmisel päeval.

Saksa rasketööstuse magnaatide survel jõudis 1916. aasta märtsis allveesõda Inglismaa vastu uude etappi. Et ära hoida uusi konflikte Ameerika Ühendriikidega, ei lubatud siiski reisilaevu rünnata. Keelust ei peetud aga kinni.
24. märtsil 1916 patrullis U 29 Boulogne lähedal. Kell 3.40 märgati kahe kõrge mastiga laeva. Tundmata huvi, mis laevaga on tegemist, käskis komandör sukelduda ja asuda rünnakupositsioonile. Kell 3.55 oli laev jõudnud 1300 meetri kaugusele ja torpeedo lasti välja. 69 sekundi pärast kõlas tugev plahvatus. Prantsuse reisilaeva Sussex eesmine osa purunes kuni kaptenisillani…
Sama saatus tabas hiljem reisiaurikut Arabic. Mõlema laeva torpedeerimisel hukkus taas USA kodanikke.
Pärast Sussexi põhjalaskmist saatis USA valitsus Berliini noodi, mis oli eelmisest teravam. Nüüd ähvardati diplomaatiliste suhete katkestamisega. Ähvardusest tegudeni jõuti alles 6. aprillil 1917, mil USA kuulutas Saksamaale sõja.
Esimese maailmasõja ajal hukkus veel üks suur reisilaev. 1916. aasta novembris sõitis Egeuse meres saksa miini otsa laatsaretlaevaks ümberehitatud Britannic, Titanicu sõsarlaev.
Ka Teise maailmasõja ajal hukkus sõjategevuse läbi õige mitu suurt reisilaeva. Neist lähemalt.
Reisilaev Athenia oli esimene laev, mis uputati Teises maailmasõjas. 3. septembri õhtul 1939 torpedeeris Saksa allveelaev U 30, mida juhtis vanemleitnant Fritz Julius Lemp Atlandi ookeanil reisilaeva Athenia, mis oli teel Liverpoolist Inglismaal Quebecki Kanadas. Laeval oli 1103 reisijat ja 315 meeskonnaliiget, neist hukkus 112, ülejäänud päästeti appijõudnud laevade poolt. Lemp oli pidanud reisilaeva ekslikult Inglise abiristlejaks.
1932. aasta sügisel tegid oma esimese proovisõidu Itaalia kiiraurikud Rex ja Conte di Savoia (48 502 brt). 1. augustil 1931 vette lastud 51 062 tonnise brutomahuga Rex oli suurim laev, mis Itaalias kunagi ehitatud.
1933. aasta augustis ületas Rex Atlandi ookeani keskmise kiirusega 28,92 sõlme ja sai niimoodi esimese ja ainsa Itaalia laevana „Sinise lindi” omanikuks. Kuid sõidul läänest itta ei suutnud Rex kunagi teiste laevade varasemaid rekordeid purustada. Rexi interjöör oli luksuslik ning kujundatud itaalia barkoki stiilis. 2400 m² ja läbi kahe teki ulatuv ballisaal oli suurim ruum, mis tolle ajani ühte laeva ehitatud.

Conte di Savoia 1932. aastal Trieste sadama reidil.

Asjatundjate kinnitust mööda oli Conte di Savoia tunduvalt elegantsem kui Rex ning Normandie kõrval ilusaim liinilaev kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Kuigi Conte masinate koguvõimsus oli 130 000 hj, ei saanud laevast rekordipüstitajat. Ühel proovisõidul Vahemeres saavutatud kiirust 29 sõlme ei suudetud hiljem Atlandi ookeanil korrata. Conte puhul tuleks rääkida veel ühest tema tehnilisest eripärast. Conte di Savoia oli maailma esimene gürostabilisaatoriga reisilaev. Nimetatud seadme kasutamine vähendas tunduvalt laeva lengerdust põhjustavat kaldemomenti.
1939. aasta oktoobris jäi Rex Lõuna-Itaalias Bari sadamas ankrusse. Seoses liitlaste vägede edasitungimisega otsustati viia Rex üle Trieste sadamasse. 1944. aasta septembris, kui Itaalia oli juba kapituleerunud, võitlesid poolsaarel ikka veel Saksa väed. Sakslased kavatsesid takistada liitlasi Trieste sadamat kasutamast ning otsustasid 268 meetri pikkuse Rexi sadama sissepääsu juures uputada. Inglased tahtsid laeva säästa. Kui aga Inglise luurelennukitelt nähti, et aurik liigub aeglaselt mööda rannikut, otsustati Rex ohvriks tuua.
8. oktoobril 1944 ründasid Inglise lennukid Rexi. Aurik sai kahe õhurünnaku ajal ühtekokku 123 raketitabamust, süttis põlema ja vajus päev hiljem Capodistria lahes madalas kohas põhja. Hiljem tõsteti laev üles ja aastatel 1947/48 lammutati Rexi vrakk Jugoslaavias. Analoogiline saatus sai osaks ka liinilaevale Conte di Savoia.
11. septembril 1943 süütasid liitlaste lennukid Veneetsia sadamas ankrus olnud Conte. Madalas vees uppunud laev tõsteti 1945. aasta sügisel üles, kuid läks ebarentaabluse tõttu 1950. aastal lammutamisele.
Suuri inimohvreid põhjustas ka Saksa endise reisilaeva Wilhelm Gustloff uputamine 1945. aastal. 208 meetri pikkune ja 25 484 tonnise brutomahuga lõbusõidulaev Wilhelm Gustloff lasti vette Hamburgis 5. mail 1937 ning laev tegi oma esimese reisi 2. aprillil 1938. Pärast Teise maailmasõja puhkemist läks laev Saksa mereväe käsutusse ning ehitati ümber laatsaretlaevaks. Hiljem kasutati laeva Gotenhafenis (praegune Gdynia) mereväelaste ühiselamuna.

Wilhelm Gustloff.

30. jaanuaril 1945 lahkus Wilhelm Gustloff Gotenhafenist, pardal 6100 põgenikku. Samal päeval laskis Nõukogude allveelaev S-13 Pommeri ranniku lähedal auriku pihta kolm torpeedot. Alus läks ümber ja vajus põhja. Pardal olnud inimestest uppus 5196. Sama allveelaeva ohvriks langes ka Saksa reisilaev General von Steuben (endine München). 9. veebruaril 1945 lahkus laev Pillaust, pardal umbes 2000 põgenikku, 2500 haavatut ja 450 meeskonnaliiget. Ööl vastu 11. veebruari torpedeeris S-13 Steubenit umbes 22,5 miili kaugusel Stolpmündest kirdes. Laeval olnud inimestest uppus umbes 3000.
Sõjategevuse tagajärjel hukkus ka Wilhelm Gustloffi sõsarlaev Robert Ley. Õhurünnaku ajal Hamburgile 24. märtsil 1945 süttis Robert Ley põlema ning laeval viibivate meeskonnaliikmete ja põgenike hulgas oli palju ohvreid. 1947. aastal pukseeriti laeva vrakk Inglismaale ja lammutati.
Tõenäoliselt kõige rohkem inimohvreid nõudis aga Saksa reisilaeva Cap Arcona uputamine inglaste poolt. 1945. aasta 30. aprillil saabus endine 205 meetri pikkune luksusaurik Cap Arcona (27 560 brt) Neustadti lahte, kus ta jäi masinarikke tõttu ankrusse. Pärast väikest remonti pidi laev pardale võtma umbes 5000 vangi Hamburgi lähedal asunud Neuengamme koonduslaagrist. Koos 70-liikmelise meeskonna ja valvuritega viibis laevas umbes 6000 inimest.
3. mail 1945 ründasid Briti hävituslennukid Cap Arconat ja samas lahes ankrus olnud Deutschlandi (20 607 brt) ning Thielbekki. Kõigepealt vajus vee alla Thielbek, siis Deutschland. Lõpuks vajus põlev Cap Arcona tüürpoordi. Laevalt pääses eluga ainult 350 inimest. Kuna Cap Arcona uppus madalas vees, lammutati see 1949. aasta oktoobris kohapeal.

©Peter Hagen

0

Your Cart