Raudhobude pidu – mootorratturite kokkutulekud Sturgises

3 minutit lugemist

Ükski naine ei kaalu üles head mootorratast.

Ameerika vanasõna

Iga aasta augustis toimus Sturgises (Lõuna-Dakota) Harley-Davidsoni fännide nädal aega kestev kokkutulek. Iga aastaga muutub mootorratturite karneval üha lärmakamaks ja osavõturohkemaks. Üritusele sõidab keskmiselt 400 000 motoriseeritud fänni, kelle hulgas pole ühtegi neegrit ega moslemit! Mõne päevaga muutub tolmune 6500 elanikuga linnake kärarikkaks karnevaliplatsiks. Osavõtjatele ei paku kokkutulek midagi muud kui võimalust teisi vaadata ja ennast näidata.

See on nagu koolis, sa näitad teistele oma riista, et selle suurusega kelkida,” ütles üks mootorrattur. Fännid sõidavadki oma tsiklitega mööda peatänavat, et nautida teiste pilke. Juuakse ohjeldamatult ja tehakse põrgulärmi. Suurlinnade kammitsevast keskkonnast välja pääsenud näitsikud ei häbene ennast poolpaljalt näidata, mehed uhkeldavad fantaasiarikaste tätoveeringutega. Igav juba ei hakka ja suhtlemisvaeguse all kannatajad leiavad mõne minuti jooksul mõttekaaslasi.

Raudhobude pidu!

Kohalikud elanikud olid oma poekesed tühjaks teinud ja ruumid ropu raha eest rändkaupmeestele välja üürinud. „Gold Pan Pizza” köögis müüakse nahktagisid, ühe kindlustusfirma büroos on ennast sisse seadnud tattoo-shop. Nurga peal on püsti pandud piercingi-putka, mille eestoas pannakse kohale ninarõngaid ning tagatoas kinnitatakse rinnanibude ja teiste intiimsemate kehaosade külge hõbeehteid.

Juba ammugi ei anna Sturgises tooni musklis mehed või narkouimas kutid. Nüüd kogunevad Sturgisesse ametnikud, mänedžerid, arstid, ettevõtjad ja kinnisvaramaaklerid. Aga samuti ka terve kari Harley-Davidsoni turundusspetsialiste.

Paljude motofännide igapäevaelu kulgeb tavaliselt nii: umbes 50 nädalat aastas higistavad nad oma büroodes, helistavad, tuhnivad paberites või klõbistavad arvuti klaviatuuril. Bossid jälgivad, et nad ei ütleks sekretärile ühtegi vale sõna, et mitte kaela tõmmata miljoni dollari suurust kahjutasunõuet seksuaalse ahistamise eest. Õhtuti sõidavad nad eeslinnaas asuvasse eramusse, mille juurde kuulub hoolitsetud murulapp. Mõnikord, kui tüütud lapsed mahti annavad või naine on teleka ees tukkuma jäänud, hiilib mees garaaži, et mootorratta kallal nokitseda. Suvel aetakse aga tsikkel lõpuks garaažist välja ning sõidetakse Sturgisse, Metsikusse Läänesse, kus ei ole kirjutuslaudu, internetti ega muud taolist jama.

Varem oli kõik teisiti. Veel 20 aastat tagasi võimutsesid Sturgis Põrguinglid, mõnikord aga nende bandiitidest konkurendid. Siis kogunesid kohalikud oma majadesse, viisid oma autod silma alt ära ja panid lapsed luku taha. Korraldati metsikuid kaklusi ja see, kes tahtis tüdrukut endale jätta, ei võtnud teda kaasa möllule, kus kehtis rusikaõigus. Muidugi tuleb ka tänapäeval kokkutulekule paar friiki, nagu näiteks Vietnami sõja veteranid, kes on oma halliks läinud juuksed hobusesabaks sidunud ja käivad tõsiste nägudega ringi, nagu viibiksid nad kusagil Kagu-Aasia džunglis.

Ei puudu ka mõned rassistid, kes sõidavad ringi konföderatsiooni lipuga või kelle T-särgil on kiri „Hitler’s European Tour 1939–45” või saksakeelse kirjaga „Meine Ehre ist Treue“ (Minu au on truudus).

Motofännid on Sturgise muutnud motoriseeritud Metsiku Lääne kultusepaigaks. Kui 60 aastat tagasi kogunes üritusele mõnisada mootorratturit, siis nüüdseks on nendest kokkutulekutest kujunenud vabaõhumiiting, mille moto kõlab nii: „Sa teed lärmi, järelikult oled olemas!” Ka Harley juhid taipasid juba ammugi, et need kokkutulekud tuleb muuta legendaarseks. Alates 1986. aastast on Harley käive kasvanud keskmiselt 17% aastas ja puhaskasum 37%. Põhja-Ameerikas on Harley turuosa 48,5%, Euroopas kõigest 6,4%. „Harleyd on metallratsud,” ütles Willie G. Davidson, firmaasutaja lapselaps ja peadisainer, „neis on midagi maagilist. Harleyga sõitmine on eluaegne seiklus. Igavene reis, sa ei jõua kunagi igatsetud sihtpunkti.”