Rappija Jack

14 minutit lugemist

Elanike arvult oli London veel 1888. aastal maailma suurim linn, kus elas üle nelja miljoni elaniku. Neist 450 000 elas East Endi tänavate virvarris. Vaesed inimesed vegeteerisid lagunevate majade pimedates ruumides, kuhu päikesekiired eales ei jõudnud. Iga neljas londonlane oli töötu. Kodutute arv ulatus 40 000-ni. See arv oli kindlasti suurem, kui arvata kodutute hulka ka neid, kes virelesid vaeste varjupaikades. Ainuüksi nimetatud aastal elas varjupaikades 51 000 inimest.

6. august 1888. Kellaosutid lähenevad südaöötunnile. Commercial Road, üks väheseid valgustatud tänavaid vaeste linnaosas, on nagu välja surnud. Konstaabel Barr, kes teeb mõõdetud sammudega oma patrullkäiku, pole esialgu veel midagi kahtlast märganud. Läbi kõrtsi „Browns Inn” akende näeb ta, kuidas külastajad seal veel hoolega brändit alla kulistavad. Kaks madrust annavad naha peale teolt tabatud taskuvargale. Tänaval tuigerdavate nokastunud meeste jõminat katkestavad prostituutide kriisked ja kiljatused. Politseiniku jaoks igaõhtune pilt. Hetkegi kõhklemata jätkab konstaabel oma ringkäiku. Mõne aja pärast põikab Barr Commercialilt pimedasse Plumber Roadile. Tahtmatult kiirendab ta sammu ja läheneb ühele süngele läbikäigule. Seal näeb ta mingit kogu maas lamamas. Konstaabel kummardub ja ajab ennast samas kohkunult sirgu. Ta seisab parema saapaga rentslis, kus on suur verelomp. Barri ees lebab naiselaip.

Ajalehe „Police News” 1888. aasta 17. novembri esikaas.

Kui konstaabel on esimesest hirmusööstust võitu saanud, vilistab ta häiresignaali. Vile terav triller lõhestab öise vaikuse. Seejärel kummardub politseinik taas laiba kohale. Mõrvatu nägu on puruks kistud, kuid Barr tunneb ta sellest hoolimata ära. See on kolmekümne viie aastane Whitechapeli prostituut Martha Turner. Kui seersant sündmuskohale jõuab, kannab Barr talle oma leiust ette. Mõni aeg hiljem viiakse laip minema. Peale vere ei jäänud midagi maha. Barr on selles veendunud. Hiljem võib ta koroneri küsimusele täiesti veendunult vastata. Scotland Yard alustas uurimist nagu iga mõrva puhul. Tapetu pidi üle vaatama Wynne Baxter, koroner, kes erinevalt oma paljudest kolleegidest oli kodus ka meditsiinis ja anatoomias. Aruandes kirjutas ta: „Alakeha siseorganid on täpsete lõigetega eemaldatud. Ükski organ pole viga saanud. Kahtlemata on tapjal meditsiinilised teadmised ja kirurgi oskused. Lõigete suund näitab, et tegemist on vasakukäelisega. Tööriistana võib kõne alla tulla kas arsti skalpell, sõduri bajonett või terav lihunikunuga. Kõik võimalused on tõenäolised, kuid mitte ühtegi neist ei saa ümberlükkamatult kinnitada. Hoolikalt läbiviidud ülevaatus näitas, et ohvri alakehas puudus üks organ.”

Koroner päris puuduva organi kohta (mida muide ei maini ükski tolleaegne allikas, kuid ilmselt oli tegemist emakaga), kuid politseinik seletas, et sündmuskohale ei jäänud midagi maha. Tõenäoliselt oli mõrvar selle endaga kaasa võtnud. Päev hiljem kuulasid detektiivid üle Plumber Roadi elanikke. Kõik kehitasid vaid nõutult õlgu. Ka appikarjet polnud keegi kuulnud. Läheduses olevate kõrtside kundede küsitlemine ei andnud samuti midagi. Kurjategijast puudus vähimgi jälg. Martha Turner oli küll mõnes kõrtsis tuntud, kuid teda polnud juba mitu päeva nähtud. August möödus ja CID (Suurbritannia kriminaalpolitsei peavalitsus) pidi Martha Turneri tapmise väljaselgitamata juhtumite nimekirja kandma. Pealegi oli uurimist teostatud väga pinnapealselt, sest just neil nädalatel valmistas Yard ette juhtivate töötajate väljavahetamist. Juba kaks aastat oli Yardi eesotsas sir Charles Warren. Oma verise vahelesegamisega nn. verisel pühapäeval 1887. aasta novembris äratas ta Home Office’is mõningast tähelepanu ja pärast seda tundis ta end nagu piiramatu võimuga valitseja. Kõikjal pidi maksma jääma tema tahe ja ta oli sellepärast alalisel sõjajalal niihästi CID-i juhi James Monroga, kui ka siseministeeriumiga.

Endisel koloniaalkindralil, kes oli politseiasjades tume nagu öö, tuli 1. septembril 1888 tagasi astuda. Tema kohale pidi asuma CID-i senine juht James Monro ja CID-i uueks juhiks pidi saama Robert Anderson. Viimane oli endale juristina nime teinud ja püsis hiljem CID juhi kohal kolmteist aastat, kauem kui ei keegi teine enne teda.

Uute ametnike kohtadele määramise päev lähenes. Täpselt 24 tundi enne seda toimus teine mõrv. 31. augusti öösel kümme minutit pärast kahtteist leiti Finsbury Circuse juurest prostituut Mary Ann Nichollsi laip. Naise pea oli kehast eraldatud, kõht lõhki lõigatud ja kõik osutas sellele, et tapjaks oli sama isik, kes sooritas mõrva 6. augustil. Oma käed oli mõrvar puhtaks pühkinud ohvri seelikust väljarebitud nelinurkse riidetükiga. Üks konstaabel leidis verejälgi ka veel mõnesaja meetri kaugusel sündmuskohast. Nii City Police kui ka Metropolitan Police jälgisid tollal kiivalt, et ei sekkutaks teineteise tegutsemispiirkonda. Ohvri laip lamas aga kahe linnajao piiril. Nii otsustati hakata juhtumit üheskoos uurima. Charles Warren võttis nõuks oma viimase tööpäeva töiselt sisustada sõitis isiklikult sündmuskohale. Ähkides ronis ta troskast välja. Mõrvakoht oli möödujatele suletud. Warren heitis põgusa pilgu endiselt maas lamavale laibale. Andnud tähtsa näoga mõne tobeda korralduse, istus ta taas troskasse.

Järgmisel päeval olid uued mehed juba ametis. Kuigi ka Monro polnud kriminalist, oli ta siiski painduvam ja oskas üles näidata diplomaatlikku osavust. Kui Robert Anderson 1. septembril Home Office’is ametivande andis, tervitas teda siseminister Hugh Childers sõnadega: „Me teeme teid mõrvari leidmise eest vastutavaks.”

„Seda vastutust ei saa ma endale võtta,” vastas CID-i uus šeff, „küll aga hoolitsen ma selle eest, et ei jäetaks midagi tegemata, mis võiks aidata mõrvarit tabada.”

Ka Anderson ei osanud alguses kumbagi juhtumit kuidagi seletada. Kuna ta ei tahtnud oma uuel ametikohal kohe ebaeduga alustada, püüdis ta alibit leida. Veel samal päeval teatas Anderson, et on haige. Haiget simuleeris ta terve kuu ja alles 1. oktoobril võttis CID-i juhtimise üle. Uus politseipresident oli vahepeal määranud preemia  –  sada naela sellele, kes suudab anda informatsiooni, mis aitaks mõrvarit leida. Samas käskis ta tugevdada öist patrulli. Sada naela oli tollal väga suur raha ja nii ei saanud Scotland Yard infopuuduse üle kurta. Kahjuks ei viinud saadud andmed asja edasi. Nii möödus James Monro esimene töönädal, ilma et uurimisega oleks karvavõrdki edasi liigutud.

8. septembril toimus kolmas mõrv, ohvriks taas üks Whitechapeli protsituut. Annie Chapman oli veelgi jubedamalt puruks hakitud kui eelmised ohvrid (mõrvar oli muutunud kogenumaks ja verejanulisemaks). Annie laip leiti sealtsamast, kust eelminegi ohver. Kõhu lõhki lõikaja lõi pressis laineid. Londoni ajalehtede mõrvakirjeldused kubisesid põhjendamata oletustest ja spekulatsioonidest. Detailid, mis olid ajakirjanikele teadmata, mõtlesid nutikad sulerüütlid ise välja. Tänu ajalehtedes ülespuhutud mõrvahüsteeriale, ähvardas Londonis puhkeda paanika. Pimeduse saabudes ei söandanud enam ükski naine välja minna. Samal ajal kasvas avalikkuse pahameel Scotland Yardi saamatuse pärast. Lõpuks tegi Monro lühikese ametliku avalduse: „Tapja on tõenäoliselt kihumõrvar, kes varjab end Whitechapelis.”

Üks paljudest kahtlustatavatest: kuningas Edward VII poeg Albert Victor.

Koroner Wynne Baxter ei tahtnud kihumõrvari versiooni tunnistada. Kolme juhtumi uurimisel sattus ta jäljele, mis võis viia kurjategijani. Pärast Annie Chapmani tapmist kirjutas Wynne Baxter ühes politseipresidendile määratud ekspertiisiaktis järgmist: „Ohvrite kehast oli mõrvar eemaldanud kohvitassi mõõtmetega organi. On oletatud, et kurjategija on haiglasest tungist aetud hullumeelne. Kas vastab see tõele või ei, kuid üks on selge: tegemist ei pruugi olla vaimuhaigega, kuna puuduva organi jaoks on olemas turg. Mõni tund pärast hommikulehtedes avaldatud teadet ekspertide viimase istungi kohta sain ma ühe meditsiiniinstituudi ametnikult teate, et neil on informatsiooni, millest võiks meie uurimisele kasu olla. Ma läksin otsekohe sinna ja sain patoloogia instituudi direktorilt teada, et mõne kuu eest oli keegi ameeriklane tema juures käinud ja palunud tal muretseda teatud arv samu organeid, mis puudusid surnukehadel. Külaline oli pakkunud iga organi eest 20 naela. Ta tegelevat teadusliku uurimistööga, mille käigus ta vajavat nimetatud organeid. Tema pealetükkiv palve lükati tagasi. Aga ta jäi oma nõudmise juurde: organid olgu konserveeritud, mitte alkoholis, nagu tavaliselt, vaid glütseriinis, et neid elastsena hoida. Ning need tuleks viivitamatult Ameerikasse saata. On teada, et ameeriklane olevat korranud oma palvet ka ühes teises instituudis. Pole sugugi välistatud, et keegi allakäinud tüüp võttis selle tellimuse vastu ja püüdis omal käel soovitud organeid muretseda. Näib peaaegu uskumatu, et ühe inimese peas võib nii jälestusväärne plaan tekkida, kuid kahjuks näitab kriminalistika ajalugu, et igasugused kuriteod on võimalikud.”

Kuigi nimetatud ameeriklase kohta olid olemas küllaltki detailsed andmed, jäi mees leidmata. Politseipresident Monro ei pidanud seda jälge, mis selgus koroneri vaatlustest, küllalt tähtsaks. Säärased mõttekäigud olid tema jaoks liiga vildakad ja CID lõpetas üsna pea salapärase ameeriklase otsingud.

Annie Chapmani mõrvamisest oli möödunud vaevalt kolm nädalat. London hakkas maha rahunema ning Robert Anderson mängis ikka veel haiget.

29. septembril sooritas kurjategija uue mõrva. Teade selle kohta saabus päev enne seda. Politseipresiidiumi kirjakasti oli märkamatult libistatud suletud ümbrik, millel seisis aadress: Great Scotland Yard, Whitehall Place. Saatja aadress puudus.

Seersant, kes kirja leidis, ulatas selle avamata politseipresidendile. Monro avas kirja ja luges:

„Ma jahin hoorasid nii nagu varemgi ega lõpeta enne, kui olen luku ja riivi taga. Viimane ettevõtmine läks hästi. Ma ei andnud naisele isegi karjumiseks aega. Kuidas te mind tabada saaksite? Ma armastan oma tööd ja jätkan tegutsemist. Õige pea kuulete minust jälle. Järgmine kord lõikan ma naisel kõrvad ära ja saadan need politseiametile. Minu nuga on terav. Kõike head.

Teie alandlik Jack Rappija.”

Pärast kirja teistkordset läbilugemist käisid Monro peast läbi arvutud mõtted. Kas mõrvaril jätkus tõesti häbematust otse Scotland Yardi ukse ees jalutada? Või tegi keegi nalja? Või tundis mõrvar  –  juhul kui see oli tõesti tema kiri – end nii kindlalt, et teatas juba oma mõrvadest ette?

Monro ei osanud nendele küsimustele vastust leida. Siis käskis ta kirjast koopiad teha ja otsekohe ajalehetoimetustele üle anda, sest keegi võis ju käekirja ära tunda. Peale selle käskis ta taas öiseid patrulle tugevdada. Juba järgmisel päeval, 29. septembril avaldasid Londoni ajalehed tundmatu kirja ja nüüd oli mõrvar saanud endale ka hüüdnime – Rappija Jack. Samal õhtul patrullisid kõige ohtlikumates linnaosades tugevdatud politseipatrullid.

Kirjanik Graham Heatcote’i arvates võis Rappija Jack olla ka advokaat Montague John Druitt (1857–88).

Koos univormis kolleegidega olid tööl erariietes CID-i ametimehed. Pisut enne keskööd lõhestas öise vaikuse politseivile triller. Politseinikud tormasid Arbour Square’le. Kaks tõrvikut heitsid konstaablite nägudele tontlikku valgust. Enamik neist nägi Rappija ohvrit esimest korda. Prostituut Elizabeth Stride’i laip pakkus kohutavat vaatepilti. Ka seekord puudus mõrtsukast vähimgi jälg. Politseinikele anti uued korraldused ja nad jätkasid patrullimist. Seersant Graham ja konstaabel Meany läksid Sidney Streetile tagasi. Kell pool kaks öösel kontrollisid nad Woolsey Streeti nurka, kõndisid kuni Nelson Streetini ja pöörasid siis tagasi. Kui nad teist korda Woolsey Streetile lähenesid, oli kell kolmveerand kaks. Sel hetkel leidsid nad Rappija Jacki viienda ohvri. Mõrvar oli tapnud naise gaasilaterna all. Kohalekutsutud seersant suutis surnu identifitseerida. Tegemist oli Whitechapelist pärit prostituudi Catherine Eddowsga.

Londoni 30. septembri lõunased ajalehed teatasid topeltmõrvast. Inimesi haaras taas paanika, mida sensatsioonijanused massimeediumid osavalt üles kütsid. Nagu hiljem selgus, oli kirja autoriks keegi ajakirjanik, tänu kellele mõrvar sai oma hüüdnime. Sulerüütlile ilmselt näis, et mõrvar pole endast juba tükk aega märku andnud. Kas naistetapja sai ajalehtedest loetud kirja mõjul tapmiseks uue impulsi, pole teada, kuid võimatu see pole.

Möödus mõni nädal ja siis, 9. novembril nähti esimest korda Rappija Jacki.

Kas prostituut Mary Jane Kelley võlus üht või teist klienti oma ilusa kehaga või kaunikõlalise häälega, on küsitav. Igal juhul meeldis Dorset Streetil asuva armetu kõrtsi külastajatele Mary Jane laule kuulata. 9. novembril, kui Jane oli oma esinemise lõpetanud, ei läinud ta tagasi oma tuppa, vaid lahkus kell kümme õhtul võõrastemajast. London oli mähkunud tihedasse uttu. Lõbutüdruk jättis seljataha Dorset Streeti, tippis piki Crispin Streeti ning pööras lõpuks Bell Lane’ile. Seal kõnetas teda keegi tundmatu mees. Mehe ühemõttelise küsimuse peale nimetas Mary Jane oma hinna.

„Kuhu me läheme?”

„Tule kaasa!”

Kui nad kõrtsi juurde jõudsid, avas keegi ukse. Tundmatu sattus valgussõõri ja hakkas vanduma. Külastaja, kes Dorset Streeti kõrtsist välja astus, fikseeris Mary Jane’i saatja. Ta vaatas mõlemale järele, kuni võõrastemaja külguks lukku klõpsatas. Lõbutüdruk võttis end küünla valgel riidest lahti. Kohe pärast seda kustus küünal. Üks käsi sulges Mary suu. Neiu kaitses end meeleheitlikult, kuid raudse haarde vastu oli ta jõuetu. Vahepeal olid viimased külastajad kõrtsist lahkunud. Peremees jäi üksinda kõrtsiruumi ja hakkas koristama. Asudes eelviimast lauda kraamima, sattus tema käsi tumedasse vedelikku. Äkki tundis ta käeseljale tilka kukkuvat. Järgmine veretilk kukkus otse laua servale. Kõrtsmik vaatas üles ja nägi laes suurt plekki. Ta taipas kohe, milles on asi, ja teda haaras õud. Kahe hüppega oli ta ukse juures, avas riivi, paiskas ukse valla ja tema hääl kajas üle Dorset Streeti: „Konstaabel! Mõrv! Mõrv! Mõrv! Appi! Konstaabel! Appi!”

East India Departementi ees jooksis ta otsa patrullile. Signaalvilede abil kutsuti kohale ka teised läheduses viibinud politseinikud. Koos üheteistkümne politseinikuga pöördus hirmust värisev peremees kõrtsi tagasi. Mõrvar oli muidugi selleks ajaks juba kaugel.

Veel samal ööl saabus sündmuskohale koroner. „Nii hirmsasti hakitud keha pole ma veel näinud,” olid tema esimesed sõnad.

Yardis anti üldhäire. Juba 10. novembri hommikuks olid teada kõik tol õhtul kõrtsis viibinud külastajad. Väärtust omas vaid selle mehe tunnistus, kes oli näinud Mary Jane’i ja tema saatjat.

James Maybrick.

CID-i ülekuulamisel protokolliti tundmatut saatjat näinud kõrtsikülastaja järgmine kirjeldus: „Mehel võis vanust olla kolmkümmend viis aastat. Ta oli keskmist kasvu, käis pisut kühmus. Piklikku nägu raamisid mustad juuksed. Nina ja suu torkasid silma oma märkimisväärse suurusega. Vuntsiotsad olid keeratud ülespoole.”

Esialgu aga jäid kõik otsingud tagajärjetuks. Kuuenda mõrvaga lõpetas salapärane sarimõrvar oma tegutsemise. Miks? Sellele küsimusele pole tänini suudetud vastust leida. Kes oli Rappija Jack? Oletustest ja teooriatest ei ole puudust. Me ei hakka neid siinkohal esitama, kuivõrd need ei tõesta midagi, on vaid vähemal või rohkemal määral usutavad. Keda küll salapärastes mõrvades ei kahtlustatud. Pakuti välja isegi prints Albertit. Kuid need kõik olid ja jäid hüpoteesideks.

1993. aasta kevadel leiti päevik, mis lubab teha veel ühe üsnagi tõepärase oletuse: prostituute võis tappa Liverpoolis elanud impotentne puuvillakaupmees James Maybrick. Kõige huvitavam on, et selles päevikus nimetab ta end ise Rappija Jackiks. „Ma võtan esimese ettejuhtuva hoora ja näitan talle, kuidas põrgus välja näeb. Kõik need tõprad maksavad minu valu eest.” Valuks nimetas päeviku autor oma impotentsust, mida ravis väikeste arseenikogustega. Ta surigi ülemäärase arseenidoosi tõttu. Viimase annuse ulatas talle abikaasa Florence. Pole võimatu, et mõrvad lõppesid tänu sellele, et Maybrick oli sunnitud Londonist lahkuma ning oma kodulinnas ei söandanud ta vahelejäämise kartuses tapatööd jätkata.

©Peter Hagen