Rändavad kirstud

3 minutit lugemist

Kahjuks ei suuda surnud rääkida, muidu annaksid nad ehk teada midagi selle kohta, kuis õnnestub neil oma viimast pelgupaika – kirstu, paigast paika liigutada. Et seda on aga ajast aega juhtunud, sellel on palju tunnistajaid. Üks kõmurikkamaid sedasorti fenomenidest on kirja pandud Barbadosel juba 19. sajandi al­guses.

Aastatel 1812–1820 levisid kogu Lääne-Indias kuuldused Chase’ide salapärasest hauakambrist, kus kirstud korduvalt oma kohta muutsid, õudsed sündmused, mis selles pühas paigas toimusid, ei leidnud mingit seletust. Sellesse hauakambrisse maeti üksteise järel kaks Chase’ide perekonna liiget: 1808. aastal mrs. Thomasina Gothar ja 1809. aastal väike Mary Anna Maria. 6. juulil 1812 järgnes neile Thocas Chase – Mary Anna vanem õde.
Umbes kümme tugevat meest avasid hauakambrit katva massiivse marmorplaadi, ja kõikide matuseliste ees avanes uskumatu pilt: Mary Anna kirst oli umbes 90 kraadi viltu oma esialgse asendiga võrreldes, mrs. Gothari oma aga liikunud lausa teise seina. Lähtuvalt sellest, et tegemist oli marmorist ning tsinkplekist kirstud olid väga rasked, tuli nende endisesse asendisse seadmisega ränka vaeva näha. Pärast sellega toimetulemist asetati Thocas Chase’i kirst nende kõrvale. Mõni kuu hiljem aga lahkus siitilmast mr. Thomas Chase, õdede isa, keda tunti kui sünget ja jõhkrat meest – mõnedel andmetel oli ta süüdi oma tütarde varases surmas. Kui kurb protsessioon nüüd hauakambri avamist juba ette pelgas, olid kirstud nii mõnegi asjaosalise pettumuseks endiselt paigas.
Möödus neli aastal, enne kui oli jälle põhjust hauakambri avamiseks – 17. novembril l816 maeti Nicholas Chase, Thomase vend. Nüüd oli hauakambri sisemus täiesti segi paisatud, mrs. Gothari kirst aga poolenisti lõhutud – niisuguseks barbaarsuseks ei jätkunuks jõudu isegi tosinal jõumehel. Hauakamber seati siiski korda ja selle põrandale raputati liiva, et järgmise oletatava vandaalitsemise korral sellelt mingeid jälgi avastada. Lisaks sellele müüriti kambrit kattev marmorplaat tsemendiga kinni.
Pärast seda hakkasid levima kuuldused, et öösiti hauakambri lähedusse sattunud inimesed olevat kuulnud kummalisi helisid ja kumedat mürinat. Lõpuks loodi kohalikest autoriteetidest ametlik komisjon eesotsas maavanem Wiscont Coumbermeeriga ja otsustati matmispaik avada. See juhtus 18. aprillil 1820. Hauakambri ümbruses polnud mingeid märke tahtlikust vandaalitsemisest, marmorplaat oli puutumatult omal kohal. Hetkel, mil see aga paigast nihutati, kostis tohutu mürts. Selle tekitas Mary Anna kirst, mis asus sel hetkel hauakambrisse laskuva massiivse trepi ülemisel astmel ja lendas sealt niisuguse hooga vastu seina, et jättis marmorisse lohu ning mõrad. Mitte ükski kirst ei asunud oma endisel kohal, põrandale raputatud liival polnud aga mingeid jälgi. Mingeid jälgi ei olnud ka kirstudel, need oleksid nagu õhus hõljudes oma asukohta vahetanud. Kõik hauakambrisse maetud sängitati seejärel maamulda hoopis teisel kalmistul. Jäigi selgusetuks, kes või mis neile enne rahu ei andnud, ja pärast polnud neist enam midagi kuulda.
Teisest analoogilisest loost on rääkinud inglise ajaloolane Algernon E. Ashpinale oma intervjuus ajakirjale „European Magazine”. Ashpinale osales kummalise hauakambri uurimisel Stantonis (Suffolk, Inglismaa). Söör Algernon oli isiklikult tunnistajaks, et kirstud korduvalt oma asendit muutsid. Sealjuures oli üks massiivsemaid neist, mille liigutamiseks vajati kuue tugeva mehe jõudu, salapärasel viisil tõusnud trepi neljandale astmele. Kes suutis sellega hakkama saada, kui hauakambris polnud vahepeal käinud mitte ainsatki inimest?
Hamburgi lähedal asuva Ahrensburgi eeslinna inimesed on samasuguste nähtuste tunnistajaiks tänapäevani. Sealjuures on eriti müstiline, et kõnealune Buxhoedenite hauakambri lähedusse jõudes on juba kolme matuserongkäigu hobused lõhkuma hakanud, ja aeg-ajalt kostab suletud hauakambrist kumedat mürinat. Hauakambri avamisel on mitu korda ilmnenud, et kirstud on oma asupaika muutnud.
Kuidas midagi nii uskumatut ikkagi toimuda saab? Paljud paranormaalsete nähtuste uurijad on ühisel arvamusel, et niisugused nähtused on seotud iidsete suguvõsadega, kelle liikmete seas on olnud neid, kes evinud üleloomulikke jõude. Väidetakse sedagi, et kirste võisid nihutada maavärinad. Aga kuidas see ikkagi toimus ja miks, sellele pole vettpidavat selgitust leitud.

MAAJA

0

Your Cart