Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal

26 minutit lugemist

NÕUKOGUDE LIIDU VÄLISPOLIITIKAST

Seltsimehel rahvasaadikud!

Viimase kahe kuu jooksul on rahvusvahelises olukorras toimunud tähtsad muudatused. See käib kõigepealt olukorra kohta Euroopas, kuid ühtlasi ka neil maadel, mis asuvad kaugel väljaspool Euroopa piire. Sellega seoses on vaja osutada kolme põhilist asjaolu, millel on otsustav tähtsus.
Esiteks on vaja osutada neile muudatustele, mis on sündinud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahekordades. Alates nõukogude ja saksa mittekallaletungi lepingu sõlmimisest 23. augustil, on tehtud lõpp sellele ebanormaalsele vahekorrale, mis mõnda aastat valitses Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Mõnede Euroopa riikide poolt igati õhutatava vaenu asemele tuli lähenemine ja sõbralike vahekordade jaluleseadmine NSV Liidu ja Saksamaa vahel. Nende uute, heade vahekordade edasist paranemist väljendab NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõprus- ning piirileping, mis 23. septembril Moskvas alla kirjutati. Euroopa kahe suurima riigi – Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahekordades toimunud järsk pöörang ei jätnud avaldamata oma mõju ka kogu rahvusvahelisele olukorrale. Seejuures kinnitasid sündmused täiel määral seda nõukogude ja saksa lähenemise poliitilist hinnangut, mis anti Ülemnõukogu viimasel istungjärgul.

Sinise värviga on märgitud 1945. aastal N. Liidule läinud Poola alad, kollasega alad, mis läksid Poolale 1945. aastal. Rohelisega on märgitud idapiirina Gurzon’ liin. (George Gurzon oli Inglise välisminister, kes 8. dets. 1919 tegi ettepaneku määrata see piir Poola-Nõukogude demakratsioonipiiriks.) Sinine joon tähistab sõjaeelseid Poola piire. Pruun joon tähistab N. Liidu ja Saksamaa poolt 23. aug. 1939 salajases lisaprotokollis sõlmitud Poola idapiiri (hiljem seda osaliselt korrigeeriti). Punane joon tähistab praeguse Poola piire.

Teiseks on vaja osutada niisugust fakti, nagu Poolamaa sõjaline purustamine ja Poola riigi lagunemine. Poola juhtivad ringkonnad suurustasid palju oma riigi „tugevusega“ ja oma sõjaväe „vägevusega“. Kuid jätkus ainult lühikesest hoobist, mille andis Poolamaale esiteks Saksa sõjavägi ja siis Punavägi, et sellest Versailles’i lepingu loomuvastasest sünnitisest, mis elas mittepoola rahvuste rõhumisest, mitte midagi järele ei jäänud. (Toimetaja rõhutus.) Põhimõtteta laveerimise ja Saksamaa ning NSV Liidu vahel mänglemise „traditsiooniline poliitika“ ei pidanud paika ja jäi täiesti pankrotti. Kolmandaks peab tunnistama, et Euroopas puhkenud suur sõda tõi kogu rahvusvahelisse olukorda põhjalikud muudatused. See sõda algas Saksamaa ja Poolamaa vahel ning muutus sõjaks ühelt poolt Saksamaa ja teiselt poolt Inglismaa ning Prantsusmaa vahel. Sõda Saksamaa ja Poolamaa vahel lõppes ruttu, sest Poola juhtivad tegelased jäid täiesti pankrotti. Teatavasti ei aidanud Poolamaad ei Inglise ega Prantsuse tagatised. Otse öeldes pole veel siiani teada, mis „tagatised“ need õieti olid. (Üldine naer).

Saksamaa ja Inglise-Prantsuse bloki vahel alanud sõda on alles oma esimeses staadiumis, ega pole veel õieti hargnenud. Kuid arusaadavalt pidi niisugune sõda sellest hoolimata tooma põhjalikud muudatused Euroopa, ja mitte ainult Euroopa olukorda.
Seoses nende tähtsate muudatustega rahvusvahelises olukorras on mõned vanad vormelid, mida meie alles hiljuti kasutasime, – ja millistega paljud nii ära olid harjunud, – ilmselt vananenud ega kõlba enam tarvitada. Jämedate vigade vältimiseks Euroopas tekkinud uue poliitilise olukorra hindamisel on tarvis sellest aru saada.
Näiteks, on teada, et mõne viimase kuu jooksul niisugused mõisted nagu „agressioon“ ja „agressor“ on saanud uue konkreetse sisu, on omandanud uue mõtte. Pole raske taibata, et meie ei või kasutada neid mõisteid samas mõttes, nagu, näiteks 1 kuni 4 kuud tagasi. Kui praegu rääkida Euroopa suurriikidest, siis on Saksamaa niisugune riik, kes püüab võimalikult kiiresti lõpetada sõda ja saavutada rahu, kuna Inglismaa ja Prantsusmaa, kes alles eile sõdisid agressiooni vastu, kaitsevad sõja jätkamist ja on rahutegemise vastu. Osad muutuvad, nagu näete.

Mõistagi, et inglise ja prantsuse valitsuste katsed õigustada seda endi uut seisukohta Poolamaale antud tagatistega ei pea ilmselt paika. Igaühele on selge, et vana Poolamaa uuesti ülesehitamisest ei või juttugi olla. Sellepärast on mõttetu jätkata praegust sõda endise Poola riigi uuesti ülesehitamise lipu all. Inglismaa ja Prantsusmaa valitsused, kes sellest aru saavad, ei taha aga siiski sõda lõpetada ja rahu uuesti jalule seada, vaid otsivad uut õigustust selleks, et jätkata sõda Saksamaa vastu.
Viimasel ajal püüavad Inglismaa ja Prantsusmaa valitsevad ringkonnad kujutada endid võitlejatena rahvaste demokraatlikkude õiguste eest ja hitlerismi vastu, kusjuures inglise valitsus kuulutas, et tal pole Saksamaa vastu peetavas sõjas eesmärgiks ei miski muu, kui „hitlerismi hävitamine.“ Tuleb välja, et inglise ja ühes nendega ka prantsuse sõjapooldajad kuulutasid Saksamaale midagi „ideoloogilise sõja“ taolist, niis tuletab meelde vanu ususõdu. Tõepoolest, omal ajal olid moes ususõjad ketserite ja muu-usuliste vastu. Teatavasti tõid need sõjad rahvahulkadele kõige rängemaid raskusi, rahvaste majanduslikku laastamist ja kultuurilist metsistumist. Midagi muud need sõjad anda ei võinudki. Kuid need sõjad olid keskajal.
Kas ei tassi Inglismaa ja Prantsusmaa valitsevad klassid meid mitte tagasi sellesse keskaega, sellesse ususõdade, kultuuri metsistumise ja ebausu ajajärku? Igatahes on praegu „ideoloogilise“ lipu all alustatud veel suurem sõda, mis toob veel suuremaid hädaohte Euroopa ja kogu maailma rahvastele. Kuid niisugusel sõjal pole mingisugust õigustust. Hitlerismi ideoloogiat, nagu igat muudki ideoloogilist süsteemi, võib tunnustada ehk eitada, – see on poliitiliste vaadete küsimus. Kuid iga inimene saab aru, et ideoloogiat pole võimalik hävitada jõuga, et talle ei saa sõjaga lõppu teha. Sellepärast pole mitte üksnes mõttetu, vaid on kuritegelik pidada niisugust sõda, nagu seda on sõda hitlerismi hävitamiseks,‘‘ mida markeeritakse „demokraatia“ eest võitlemise võltsi lipuga. Tõepoolest, kuidagi ei saa nimetada demokraatia eest võitlemiseks niisuguseid samme, nagu kommunistliku partei ärakeelamine Prantsusmaal, prantsuse parlamendi kommunistlike saadikute vangistamine või poliitiliste vabaduste kärpimine Inglismaal, endiselt suur rahvuslik surve Indias jne.
Ka on selge, et Euroopa praeguse sõja eesmärgiks pole mitte see, millest Inglismaal ja Prantsusmaal ametlikkudes esinemistes räägitakse laialisele kuulajaskonnale, s. t. mitte võitlus demokraatia eest, vaid miski muu, millest need härrad avalikult ei räägi.
Tegelikult pole Saksamaa vastu peetava Inglise-Prantsuse sõja põhjuseks mitte see, nagu oleksid Inglismaa ja Prantsusmaa vandunud endist Poolamaad uuesti üles ehitada, ega muidugi mitte see, nagu oleksid nad otsustanud võtta endile ülesandeks võidelda demokraatia eest. Mõistagi, et Inglismaa ja Prantsusmaa valitsevatel ringkondadel on teised tõelikumad motiivid sõjaks Saksamaa vastu. Need motiivid ei kuulu mitte mingisuguse ideoloogia valda, vaid kuuluvad Inglismaa ja Prantsusmaa, kui võimsate koloniaalriikide läbi-ja-läbi materiaalsete huvide ringkonda.
Briti impeeriumi, mille elanike arv ulatab 47 miljonini, valduses on asumaad, kus elab 480 miljonit inimest. Prantsusmaa elanike arv ei ületa üle 42 miljonit, kuna Prantsuse koloniaalimpeeriumi asumaadel elab 70 miljonit inimest. Nende asumaade valdamine, mis võimaldab ekspluateerida sadasid miljoneid inimesi, on Inglismaa ja Prantsusmaa maailmavalitsemise aluseks. Hirm Saksamaa pretensioonide ees nende asumaade peale – vaat mis on selle sõja tõukejõud, mida Inglismaa ja Prantsusmaa praegu peavad Saksamaa vastu, kes Versailles’i lepingu kokkuvarisemise tagajärjel viimasel ajal tõsiselt tugevnenud. Kartus kaotada maailmavalitsemist sunnib Inglismaa ja Prantsusmaa valitsevaid ringkondi Saksamaa suhtes ajama sõjaõhutamise poliitikat.
Seega on selle sõja imperialistlik iseloom silmanähtav igaühele, kes tahab näha asjade tegelikku olukorda, kes faktide ees silmi kinni ei pigista.
Kõigest sellest on näha, kes vajab seda sõda, mida peetakse maailmavalitsemise pärast. Muidugi mitte töölisklass. See sõda ei tõota töölisklassile midagi muud peale veriste ohvrite ja viletsuse.
Ja nüüd arvake ise: kas on või ei ole muutunud viimasel ajal niisugused mõisted nagu „agressioon“, „agressor“? Pole raske näha, et kui neid sõnu tarvitada vanas mõttes – s. o. nii nagu see oli enne viimast otsustavat pöörangut Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelistes vahekordades ja enne suure imperialistliku sõja algust Euroopas, siis võib see inimeste päid ainult segi ajada ja tõukab paratamatult tegema valejäreldusi. Selleks, et seda ei juhtuks, ei tohi meie lubada kriitikata suhtumist neile vanadele mõistetele, millised ei kõlba tarvitada uues rahvusvahelises olukorras.
Nii on kujunenud rahvusvaheline olukord viimasel ajal.
Lähme üle nende muudatuste juurde, mis on toimunud Nõukogude Liidu enda välises olukorras. Need muudatused, mis siin toimunud, pole väiksed, kuid kui rääkida peamisest, siis peab tunnistama järgmist: endi rahuliku välispoliitika järjekindla teostamise tõttu läks meil korda tunduvalt tugevdada endi seisukohti ning Nõukogude Liidu kaalu rahvusvahelises poliitikas. (Kestev kiiduavaldus).

Meie vahekord Saksamaaga, nagu ma juba nimetasin, on põhjalikult paranenud. Siin arenes asi sõbralikkude vahekordade tugevnemise, praktilise koostöö arendamise ning Saksamaa rahupüüete poliitilise toetamise suunas. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungi leping kohustas meid jääma erapooletuks sel juhul, kui Saksamaa sõjast osa võtab. Seda poliitikat ajasime meie järjekindlalt ja sellele ei räägi sugugi vastu meie vägede astumine endise Poolamaa territooriumile, mis algas 17. septembril. Tarvitseb vaid meelde tuletada, et Nõukogude valitsus saatis 17. septembril kohe kõikidele riikidele, kellega tal on diplomaatlikud suhted, erilise märgukirja ühes teadaandega, et NSVL ka edaspidi nende suhtes saab teostama erapooletuse poliitikat. Teatavasti astusid meie väed Poolamaa territooriumile alles pärast seda, kui Poola riik lagunes ning tegelikult lakkas olemast. Mõistagi, et meie ei võinud jääda erapooletuteks niisuguste faktide suhtes, sest nende sündmuste tagajärjel kerkisid meie ees teravalt üles meie riigi julgeoleku küsimused. Pealegi ei võinud Nõukogude valitsus jätta arvestamata seda erakorralist olukorda, milles osutusid Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa vennasrahvad, kes kokkuvarisenud Poolamaal jäid saatuse hoolde.
Pärastised sündmused kinnitasid täiel määral seda, et uued nõukogude ja saksa vahekorrad on ehitatud vastastikkuste huvide kindlale alusele. Pärast Punaväeosade astumist endise Poola riigi pinnale tekkisid NSV Liidu ja Saksamaa riiklikkude huvide piiristamise tõsised küsimused. Vastastikkusel kokkuleppel reguleeriti need küsimused kiiresti. NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõprus- ning piirileping, mis sõlmiti septembri lõpul, kinnitas meie vahekorrad Saksa riigiga.
Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa kodanlike riikide vahekorda määras viimase paarikümne aasta jooksul kõigepealt ära Saksamaa püüe purustada Versailles’i lepingu kammitsaid, millede loojateks olid Inglismaa ja Prantsusmaa, kusjuures Ameerika Ühendriigid sellest aktiivselt osa võtsid. See oligi lõppudelõpuks praeguse sõja põhjuseks Euroopas.
Nõukogude Liidu vahekorrad Saksamaaga arenesid teisel alusel, mil pole midagi ühist sõjajärgse Versailles’i süsteemi jäädvustamise huvidega. Meie olime alati sel arvamisel, et tugev Saksamaa on Euroopas kindla rahu vajalikuks tingimuseks. Naeruväärt oleks arvata, et Saksamaad võib „lihtsalt reast välja lüüa“ ning temaga mitte arvestada. Need riigid, kes hellitavad seda rumalat ja hädaohtlikku mõtet, ei arvesta Versailles’i kurbi kogemusi, ei anna endile aru Saksamaa suurenenud vägevuse üle, ega mõista seda, et Versailles’i kordamise katse praeguses rahvusvahelises olukorras, mis põhjalikult erineb 1914. aasta olukorrast, – võib lõppeda nende krahhiga.
Meie püüdsime kindlasti parandada endi vahekordi Saksamaaga ning tervitasime kõigiti samasuguseid püüdeid Saksamaal endas. Nüüd on meie vahekorrad Saksa riigiga rajatud sõbralikkude suhete alusele, on rajatud valmisolekule toetada Saksamaa rahupüüdeid ja ühes sellega ka soovile kõigiti soodustada nõukogude ja saksa majanduslikkude vahekordade arengut mõlema riigi vastastikkuseks kasuks. Eriliselt peab tähendama, et nõukogude ja saksa vahekordades poliitilisel alal toimunud muudatused lõid soodsaid tingimused nõukogude ja saksa majanduslikkude vahekordade arengule. Viimased saksa delegatsiooni majanduslikud läbirääkimised Moskvas ja praegusel silmapilgul toimuvad nõukogude majandusdelegatsiooni läbirääkimised Saksamaal valmistavad ette laialdast baasi Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise kaubavahetuse arengule.
Nüüd lubage peatuda sündmustel, mis vahenditult on seotud meie vägede astumisega endise Poola riigi territooriumile. Mul ei tarvitse kirjeldada nende sündmuste käiku. Kõigest sellest rääkis üksikasjaliselt meie ajakirjandus ja teie, seltsimehed rahvasaadikud, tunnete hästi asja faktilist külge. Ma kõnelen ainult kõige tähtsamast.
Pole vaja tõestada seda, et Poola riigi täieliku lagunemise silmapilgul meie valitsus oli kohustatud ulatama oma käe abiandmiseks Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa territooriumil elavatele ukrainlastest ja valgevenelastest vendadele. Ja valitsus talitaski nii. (Tormiline, kestev kiiduavaldus. Rahvasaadikud tõusevad püsti ja korraldavad ovatsiooni).

Punaväe nendesse rajoonidesse astumisele tundis üleüldiselt kaasa ukraina ja valgevene elanikkond, kes võttis vastu meie vägesid, kui endi vabastajaid panide surve alt, poola mõisnike ja kapitalistide surve alt.
Kui Punavägi neis rajoonides võideldes edasi liikus, siis oli meie väeosadel kohati tõsiseid kokkupõrkeid Poola väeosadega ning järelikult, oli ka ohvreid. Missugused need ohvrid olid, see on näha järgmistest andmetest. Valgevene väerindel oli Punaväe osades komandöride ja reameeste hulgas tapetuid – 240 ja haavatuid – 503, kokku aga – 749. Ukraina väerindel oli komandöride ja reameeste hulgas tapetuid – 491 ja haavatuid – 1359, kokku aga – 1850. Järelikult, Punaväe üldine ohvrite arv Lääne-Valgevenemaa ja Lääne-Ukraina territooriumil on: tapetuid – 737, haavatuid – 1862, seega kokku 2599 inimest. Mis puutub meie sõjasaagisse Poolamaal, siis on selle hulgas üle 900 kahuri, üle 10 000 kuulipilduja, üle 300 000 vintpüssi, üle 150 miljoni vintpüssi padruni, umbes 1 miljon kahurimürsku, ligi 300 lennukit jne.
NSV Liidu kätte läinud territoorium võrdub Euroopa suure riigi territooriumiga. Nii ulatab Lääne-Valgevenemaa territoorium 108 000 ruutkilomeetrini; elanikke on seal 4 800 000 inimest. (Poola andmetel elas nendel aladel 4,6 miljonit poolakat, kellest 500 000 küüditati, 259 000 poolakat saadeti pärast sõda Poolasse, 680 000 poolakat jäi Nõukogude Liidu poolt ühendatud aladele. Toimetaja märkus) Lääne-Ukraina territooriumi suurus on 88 000 ruutkilomeetrit; elanikke on seal 8 miljonit inimest. Seega teeb meie kätte läinud Lääne-Ukraina territoorium ühes Lääne-Valgevenemaa territooriumiga kokku välja 100 000 ruutkilomeetrit; elanikke aga on seal umbes 18 miljonit, neist ukrainlasi – üle 7 miljoni, valgevenelasi – üle 3 miljoni, poolakaid – üle miljoni, juute – üle miljoni. (Poola sõjaeelse territooriumi suurus oli 388 500 km², seal elas ligi 33,5 miljonit elanikku. Saksamaale jäi 190 000 km² 22 miljoni elanikuga, Nõukogude Liidule samuti 190 000 km² 11,6–12 miljoni elanikuga. Toimetaja märkus.)
Nende sündmuste poliitilist tähtsust on raske ülehinnata. Kõik sõnumid, mis tulevad Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenemaalt, räägivad sellest, et elanikud võtsid kirjeldamata vaimustusega vastu endi vabastamise panide surve alt ja tervitasid tuliselt Nõukogude võimu uut suurt võitu (Kestev kiiduavalduse puhang).
Viimastel päevadel toimunud Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa Rahvuskogude valimised, mis siin esmakordselt läbi viidi üldise, otsese ja ühetasase valimisõiguse alusel ja salajase hääletamisega, näitasid, et vähemalt 9/10 nende oblastite elanikkonnast juba ammu oli ettevalmistatud Nõukogude Liiduga taasühinemiseks. Lvovi ja Belostoki Rahvuskogude otsused, mis nüüd meile kõigile teada, annavad tunnistust rahvaesindajate täielikust üksmeelest kõigis poliitilistes küsimustes.
Lähme üle meie vahekordade juurde Baltimaadega. Teatavasti toimusid siingi olulised muudatused.
Nõukogude Liidu ja Eesti, Läti ning Leedu vahekordade aluseks on 1920. aastal sõlmitud vastavad rahulepingud. Nende lepingute järgi said Eesti, Läti ja Leedu iseseisvateks riikideks,  kusjuures Nõukogude Liit kogu möödunud ajajärgu kestel nende uute väikeriikide suhtes kindlalt teostas sõbralikku poliitikat. Selles väljendus Nõukogude võimu poliitika põhjalik erinevus sellest poliitikast, mida ajas tsaari-Venemaa, kes metsikult rõhus väikerahvaid ega andnud neile mingit võimalust iseseisvaks rahvusriiklikuks arenguks ja kes jättis neile rohkesti raskeid mälestusi. Peab tunnistama seda, et möödunud kahe aastakümne kogemused nõukogude ja eesti, nõukogude ja Läti ning nõukogude ja Leedu sõbralikkude vahekordade arendamine alal on loonud soodsad eeldused NSV Liidu ja ta lähinaabrite poliitiliste ja igasuguste muude vahekordade edasiseks kindlustamiseks. Seda näitasid ka viimased diplomaatlikud läbirääkimised Eesti, Läti ja Leedu esindajatega ning need lepingud, mis nende läbirääkimiste tulemusena Moskvas alla kirjutati.
Teie teate, et Nõukogude Liit sõlmis Eesti, Läti ja Leeduga niisugused vastastikku abistamise paktid, milledel on kõige suurem poliitiline tähendus. Nende paktide printsipiaalne alus on ühesugune. Nad põhjenevad ühelt poolt Nõukogude Liidu, teiselt poolt – Eesti, Läti ja Leedu vastastikkusel abistamisel, kaasaarvatud sõjalise abi andmine üksteisele, sel juhul, kui kellelegi neist peaks kallale tungitama. Silmas pidades nende maade erilist geograafilist asendit, mille tõttu mul on omataoliseks NSV Liidule juurdepääsu teeks, eriti Baltimere poolt küljest, annavad need paktid Nõukogude Liidule võimaluse omada Eestis ja Lätis teatud kohtades mereväe baase ja aerodroome; Leedu suhtes aga määrab pakt kindlaks ta piiride kaitsmise üheskoos Nõukogude Liiduga. Nõukogude mereväe baaside ja aerodroomide ehitamine Eesti, Läti ja Leedu territooriumil ning mõningate Punaväeosade viimine nende baaside ja aerodroomide kaitseks tagab kindla toe mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid ka Baltiriikide endi kaitsmisele, ning on seega rahu alalhoidmise teenistuses, millest on huvitatud meie rahvad.
Viimasel ajal asetleidnud diplomaatlikud läbirääkimised Eesti, Läti ja Leeduga näitasid, et meie vahel on küllaldaselt usaldust ning tarvilikku arusaamist nende sõjaväeliste kaitseabinõude teostamise vajadusest niihästi Nõukogude Liidu kui ka nende riikide endi huvides. Läbirääkimistel ilmnes täiel määral nendest osavõtjate püüe säilitada rahu ja kindlustada julgeolek meie rahvastele, kes teevad rahulikku tööd. Kõik see, kindlustaski läbirääkimiste eduka lõpu ja vastastikku abistamise paktide sõlmimise, milledel on suur ajalooline tähendus.Osutatud vastastikku abistamise paktide eriline iseloom ei tähenda sugugi seda, et Nõukogude Liit end kuidagiviisi segaks Eesti, Läti ja Leedu asjusse, nagu seda püüab kujutada оsа välismaa ajakirjandust. Vastuoksa, kõik need vastastiku abistamise paktid sisaldavad allakirjutanud riikide suveräänsuse puutumatuse ja teise riigi asjusse mitte vahelesegamise põhimõtte kindla klausli. Need paktid lähtuvad teise lepinguosalise riiklikust, sotsiaalsest ja majanduslikust struktuurist lugupidamisest ja na peavad kindlustama meie rahvaste vahelise rahuliku heanaaberliku koostöö alust. Meie oleme selle poolt, et sõlmitud pakte viia ausalt ja täpselt ellu täieliku vastastikkuse tingimustel ning ütleme, et loba Baltimaade sovetiseerimisest toob kasu ainult meie ühistele vaenlastele ning igasugustele nõukogudevastastele provokaatoritele.
Eesti, Läti ja Leeduga saavutatud poliitiliste vahekordade paranemise alusel tuli Nõukogude Liit suuresti vastu nende riikide majanduslikkudele vajadustele, sõlmides sellekohased kaubalepingud. Seoses nende majanduslikkude lepingutega suureneb kaubavahetus Baltimaadega mitmevõrra ja ta edasiseks kasvuks on soodne perspektiiv. Selles olukorras, kus kõikide Euroopa maade, sealhulgas ka erapooletute riikide kaubandus elab üle määratusuuri raskusi, on neil NSV Liidu ja Eesti, Läti ning Leedu vabel sõlmitud majanduslikel lepingutel viimaste jaoks väga suur positiivne tähtsus.
Seega saab NSV Liidu, Eesti, Läti ja Leedu vahel toimunud poliitiline lähenemine soodustama meie Baltinaabrite põllumajanduse, tööstuse, transpordi ja üldse rahva heaolu kiiremat tõusu.

Nõukogude Liidule loovutatud Soome Karjala.

Nõukogude poliitika põhimõtteid väikeriikide suhtes demonstreerib eriti jõuliselt Vilno linna ja oblasti Leedu Vabariigile üleandmise leping. Seejuures laiendab Leedu riik, millel on kaks ja pool miljonit elanikku, tunduvalt oma territooriumi, suurendab oma rahvaarvu 550 000 võrra ning saab omale Vilno linna, kus on ligi kaks korda rohkem elanikke, kui Leedu praeguses pealinnas. Nõukogude Liit ei loovutanud Vilno (praegu Vilnius. Toimetaja märkus) linna Leedu Vabariigile mitte sellepärast, et seal leedulased moodustavad elanikkonna enamuse. Ei, Vilnos on enamuses mitteleedulased. Kuid Nõukogude valitsus võttis arvesse seila, et Vilno linn, mille Poolamaa vägivaldselt Leedu küljest ära kiskus, peab kuuluma Leedule, kui niisugune linn, millega, ühelt poolt, on seotud Leedu riigi ajalooline minevik, teiselt poolt aga – leedu rahva rahvuslikud lootused. Välismaa ajakirjanduses osutati, et maailma ajaloos pole seni olnud niisugust juhtu, kus suurriik oma algatusel oleks loovutanud väiksele riigile nii suure linna. Seda silmapaistvamalt demonstreerib see Nõukogude riigi samm ta head tahet.
Erilises asendis on meie vahekorrad Soomega. See seletub peaasjalikult sellega, et Soomes enam tunduvad mitmesugused välised mõjud kolmandate riikide poolt. Erapooletud inimesed peavad siiski tunnistama, et need samad Nõukogude Liidu ja eriti Leningradi julgeoleku tagamise küsimused, mis esinesid läbirääkimistes Eestiga, esinevad samuti läbirääkimistes Soomega. Võib ütelda, et mõnes suhtes esinevad siin Nõukogude Liidu julgeoleku küsimused isegi teravamalt, kuivõrd nõukogude riigi teine tähtsaim linn peale Moskvat – Leningrad asub kõigest 32 kilomeetri kaugusel Soome piirist. See tähendab, et Leningrad asub teise riigi piirist vähemal kaugusel, kui see on tarvilik pommitamiseks meieaegsetest kaugelaskekahuritest. Teisest küljest olenevad Leningradi merilähised suurel määral sellest, kas Soome asub Nõukogude Liidu suhtes vaenulikul või sõbralikul seisukohal, sest temale kuuluvad kogu Soome lahe põhjarannik ja kõik saared piki Soome lahe keskosa.
Arvestades seesuguse seisukorraga, samuti ka Euroopas tekkinud olukorraga, võib loota Soome poolt tarvilikku arusaamist tähendatud küsimuses.

Millele tuginesid Nõukogude Liidu ja Soome vahekorrad kõikide nende aastate vältel? On teada, et nende vahekordade aluseks on 1920. aastal sõlmitud rahuleping, mis on sama tüübiline, kui meie lepingud teiste Balti naabritega. Nõukogude Liit oma vaba tahteavaldusega kindlustas Soomele iseseisvuse ja sõltumatuse. Kahtlemata võis niisuguse sammu astuda ainult Nõukogude valitsus, kes tunnistab rahvuste vaba arenemise põhimõtet. Peab ütlema, et peale Nõukogude valitsuse ükski teine Venemaa valitsus poleks kannatanud iseseisva Soome olemasolu otsekohe Leningradi väravate all. Sellest räägib väga selget keelt „demokraatliku“ Kerenski-Tsereteli valitsuse kogemus, rääkimata veel vürst Lvovi-Miljukovi valitsusest ja seda enam veel tsaarivalitsusest. Kahtlemata oleks see tähtis asjaolu võinud olla heaks eelduseks Nõukogude Liidu ja Soome vahekordade parandamises, milles, nagu näeme, on Soome Nõukogude Liidust mitte vähem huvitatud.

Soome ja Nõukogude vägede paigutus 13. märtsil 1940.

Nõukogude ja Soome läbirääkimised algasid hiljuti meie initsiatiivil. Mis on nende läbirääkimiste esemeks? Pole raske mõista, et tänapäevases rahvusvahelises olukorras, kui Kesk-Euroopas suurimate riikide vahel hargneb sõda, mis võib tuua suuri ootamatusi ja hädaohte kõikidele Euroopa riikidele, on Nõukogude Liit mitte ainult õigustatud, vaid ta on otsekohe kohustatud oma julgeoleku kindlustamiseks tõsiseid abinõusid tarvitusele võtma. Selle juures on loomulik, et Nõukogude valitsus väljendab erilist muret Soome lahe suhtes, mis on Leningradi merilähiseks, samuti ka selle mandripiiri suhtes, mis kõigest 30 kilomeetri kauguselt ähvardab Leningradi. Ma tuletan meelde, et Leningradi elanikkond on kasvanud kuni kolme ja poole miljonini, mis peaaegu võrdub kogu Soome elanikkonnaga, mille arv on 3 miljonit 650 000 inimest. (Lõbus elevus saalis).

Vaevalt on tarvis peatuda neil muinaslugudel, mida levitab välismaa ajakirjandus Nõukogude Liidu ettepanekute kohta, mis tehtud Soomega peetavatel läbirääkimistel. Ühed tõendavad, et NSVL „nõuab endale Viiburit ja Laadoga järve põhjapoolset osa. Ütleme omalt poolt, et see on lausa väljamõeldus ja vale. Teised tõendavad, et NSVL „nõuab“ endale Ahvenamaa saarte loovutamist. See on samasugune väljamõeldis ja vale. Lobisetakse veel mingisugustest pretensioonidest, mis olevat Nõukogude Liidul Rootsi ja Norra suhtes. Kuid see jultunud vale ei vääri ümberlükkamistki. (Üldine naer).

Tegelikult on Soomega peetavates läbirääkimistes meie poolt esitatud ettepanekud maksimaalselt tagasihoidlikud ja piirduvad selle miinimumiga, ilma milleta pole võimalik NSV Liidu julgeolekut tagada, ega sõbralikke vahekordi Soomega jalule seada.
Meie alustasime läbirääkimisi Soome esindajatega ettepanekust nõukogude ja soome vastastikku abistamise pakti sõlmimisest, mis ligikaudu oleks teiste Balti riikidega sõlmitud vastastikku abistamise paktide sarnane. Selleks olid Soome valitsuse poolt Moskvasse komandeeritud härrad Paasikivi ja Tanner. Kuivõrd aga Soome valitsus meile teatas, et seesuguse pakti sõlmimine oleks vastuolus tema poolt vastuvõetud absoluutse erapooletuse seisukohaga, siis ei hakanud meie nõudma oma ettepaneku läbiviimist. Meie tegime siis ettepaneku üle minna nende konkreetsete küsimuste juurde, milles meie oleme huvitatud NSVL julgeoleku tagamise, eriti Leningradi julgeoleku tagamise seisukohast, nii mere poolt – Soome lahest, kui ka mandrilt, võttes arvesse piirijoone üleliigset lähedust Leningradile. Meie tegime ettepaneku kokkuleppele jõuda selle üle, et Nõukogude Liidu ja Soome piiri Karjala maakitsusel mõnikümmend kilomeetrit Leningradist põhja poole nihutada. Vahetuseks selle eest pakkusime meie Soomele osa Nõukogude Karjala territooriumist, mille suurus kaks korda ületab territooriumi, mis Soome annab Nõukogude Liidule. Samuti tegime ettepaneku kokkuleppele jõuda selle üle, et Soome annaks meile teatud aja peale rendile väikese osa oma territooriumist Soome lahe sissekäigu rajoonis, kuhu meie oleksime võinud mereväe baasi asutada. Nõukogude mereväe baasi olemasolu puhul Soome Lahe lõunapoolse sissekäigu juures ja nimelt Paldiski meresadamas, nagu see on kokku lepitud Nõukogude ja Eesti vastastikku abistamise paktis, võiks mereväe baasi loomine Soome lahe põhjapoolse sissekäigu juurde täielikult tagada Soome lahe julgeoleku teiste riikide vaenulikkude kallaletungikatsete vastu. Meie ei kahtle selles, et seesuguse baasi loomine vastab mitte ainult Nõukogude Liidu huvidele, vaid ka Soome enda julgeolekule. Meie teised ettepanekud, ja eriti meie ettepanek mõnede Soome lahes asuvate saarte territooriumi, samuti ka Rõbatschi ja Sredni poolsaarte territooriumi osade vahetamisest Nõukogude Karjalas asuva territooriumi vastu, mille suurus kaks korda ületab meile antava maa-ala, nagu näha, ei kutsu esile Soome valitsuse poolt vastuväiteid. Veel ei ole üle saadud lahkhelidest mõnede meie ettepanekute puhul, kuid Soome poolt selles suhtes tehtud järeleandmised, nagu näiteks, nõusolek üle anda оsа Karjala maakitsuse territooriumi, ilmselt ei saavuta ülesseatud eesmmärke.

Moskva rahulepinguga Nõukogude Liidule läinud Soome alad.

Edasi astusime meie rea uusi samme Soomele vastutulekuks. Meie teatasime, et kui meie põhiettepanekud vastu võetakse, oleme valmis lahti ütlema oma vastuväidetest Ahvenamaa Saarte kindlustamise küsimuses, mida Soome valitsus juba ammu nõutab. Meie täpsustasime ainult seda, et ütleme lahti oma vastuväidetest Ahvenamaa saarte kindlustamise küsimuses ainult sel tingimusel, kui nimetatud kindlustamine teostatakse Soome enda rahva jõuga ja kui nendest kindlustamistöödest ei võta mingit osa kolmandad riigid, kuivõrd ka NSVL neist osa ei võta. Samuti tegime Soomele ettepaneku Karjala maakitsusel kogu Nõukogude Liidu ja Soome piiril läbi viia kindlustatud rajoonide desarmeerimise, mis peaks täielikult Soome huvidele vaatama. Edasi väljendasime soovi kindlustaba nõukogude ja Soome mittekallaletungi pakti täiendavate vastastikkuste tagatistega. Lõpuks, nõukogude ja soome poliitiliste vahekordade kindlustamine võiks kahtlemata olla suurepäraseks aluseks meie maade majanduslikkude vahekordade kiirele tõusule.
Sel kombel oleme meie valmis Soomele vastu tulema neis küsimustes, millistes ta ise on eriti huvitatud.
Peale seda kõike ei arva meie, et Soome poolt hakataks ettekäändeid otsima kavatsetava kokkuleppe nurjamiseks. See ei vastaks nõukogude ja soome sõbralikkudele vahekordadele ja tooks muidugi Soomele tõsist kahju.
Meie oleme kindlad, et Soome juhtivates ringkondades saab õieti mõistetud nõukogude ja soome sõbralikkude vahekordade kindlustamise tähtsus ja Soome tegelased ei allu mingile nõukoguvastasele mõjule ega ülesässitusele, ükskõik kelle poolt see ka ei lähtuks.
Ma pean siiski teadustama, et isegi Ameerika ühendriikide president leidis kohase olevat ennast nendesse küsimustesse segada, mida on raske Ameerika erapooletusega kooskõlastada. Omas läkituses, mis saadetud 12 oktoobril Ülemnõukogu presiidiumi Esimehe sm. Kalinini nimele, hr. Roosevelt väljendab lootust sõbralikkude ja rahulikkude vahekordade säilitamise kohta NSVL ja Soome vahel. Võib arvata, et Ameerika Ühendriikidel on asjad paremas korras, ütleme, Filipiinidega või Kuubaga, millised juba ammu nõuavad Ameerika Üliendriikidelt vabadust ja iseseisvust ning ei või seda saada, – kui Nõukogude Liidul Soomega, milline juba ammu on saanud Nõukogude Liidult vabad une ja riikliku iseseisvuse.

Hr. Roosevelti läkitusele vastas sm. Kalinin järgmiselt:

„Loen kohaseks Teile meelde tuletada, härra president, et Soome vabariigi riiklik iseseisvus on tunnustatud Nõukogude Valitsuse vaba tahteavaldusega 31. detsembril 1917. aastal, ja et Soome suveräänsus on talle kindlustatud NSVL ja Soome vahel sõlmitud rahulepinguga 14 oktoobril 1920. aastal. Nõukogude Valitsuse mainitud aktidega on määratud Nõukogude Liidu ja Soome vahekordade põhiprintsiibid. Käesolevad läbirääkimises! Nõukogude Valitsuse ja Soome valitsuse vahel toimuvad vastavalt nendele printsiipidele. Vastukaaluks tendentslikele laimujuttudele, mida levitavad need ringkonnad, kes nähtavasti pole huvitatud rahust Euroopas, on nimetatud läbirääkimiste ainukeseks eesmärgiks Nõukogude Liidu ja Soome vahekordade tugevdamine ja mõlemate maade sõbraliku koostist kindlustamine Nõukogude Liidu ja Soome julgeoleku tagamistöös.“

Peale sellist NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi Esimehe selget vastust peaks olema arusaadav, et hea tahte olemasolu puhul peaks Soome valitsus vastu tulema meie minimaalsetele ettepanekutele, millised Soome rahvuslikkudele ja riiklikkudele huvidele mitte vastu ei käi, vaid kõvendavad tema välisjulgeolekut ja loovad laialise aluse meie maade poliitiliste ja majanduslike vahekordade edasiseks laialiseks arenemiseks. [—] (Kõne edasine tekst ei paku eesti lugejale huvi.)

 

WÕÕRAKEELSE KIRJANDUSE KIRJASTUS

MOSKVA, 1939

NB! Loe ka „Kuhu kadusid MRP salaprotokollid?” (Hitler ja tema sõda)

 

 

 

0

Your Cart