Püsti, kohus tuleb!

36 minutit lugemist

„Jim,” müristab prokurör, „kas te tunnistate, et panite pangaröövi toime nii, nagu ma kirjeldasin?”
„Ei, härra prokurör,” naerab Jim, „aga teie idee pole sugugi halb!”

* * *

„Miks too onu on endale naiseriided selga pannud?” küsib väike Juku, kes esimest korda näeb kohtunikku.
„See on selleks, et jutt paremini jookseks,” seletab isa.

* * *

Kohtunik: „Tunnistaja, kas te olete kindel, et te nägite kaebealust baaris?”
Tunnistaja: „Jah, isegi topelt.”

* * *

Kohtunik: „Kinnitate, et kostja nimetas teid lolliks kaameliks?”
„Jah, härra kohtunik.”
„On see tõsi?”
„Jah, härra kohtunik.”
„Mille üle te siis veel kaebate?”

* * *

„Kuidas ma peaksin algatama abielulahutuse oma mehe vastu?” pärib naine advokaadilt.
„Aga mida teie mees siis tegi?” küsib advokaat.
„Kas ma pean seda teile ütlema?”
„Aga muidugi. Siis ma tean, kuidas kohtuprotsessi juhtida.”
„Ta pole veel midagi teinud. Ma polegi veel abielus, kuid mul oleks vaja siiski teada, kuidas vajaduse korral mehest lahti saada.”

* * *

„Kaebealune,” ütleb kohtunik, „hageja on nõus oma kaebuse tagasi võtma, kui te ütlete, kuhu te raha peitsite.”
„No nii loll ma ka ei ole!” vastab kaebealune. „Ma ei lase ometi oma vanaduspäevi ära rikkuda.”

* * *

Daam, kellele tehti ettepanek kohtuistungist kaasistujana osa võtta, keeldus sellest kategooriliselt. Proua kinnitas, et ta on põhimõtteliselt vastu kaebealuse surmamõistmisele.
„Sel pole mingit tähtsust,” ütles kohtunik. „Meil tuleb arutusele ühe naise hagi oma mehe vastu, kes naisele sünnipäevakingituseks mõeldud kasukaraha – tuhat dollarit – pokkerimängus kaotas.”
„See on juba teine asi. Ja lubage ka ära märkida, et surmaotsuse suhtes olin enne valel seisukohal.”

* * *

Advokaat teatab naisele, kelle huve ta lahutusprotsessil esindab, et ta on võimeline tema mehega kokku leppima lahutustingimustes, mis rahuldaksid mõlemaid pooli.
„Rahuldaksid mõlemaid pooli?” hüüab naine nördinult. „Seda oskaksin ma isegi. Sellepärast ma küll ei hakkaks advokaati palkama!”

* * *

Naine andis kohtusse lahutusavalduse, milles mainis, et mees suitsetab palju, vahetevahel ka joob ja mõnikord tuleb hilja koju. Kulutab raha kalapüügivahenditele, loeb ajalehte, kui naine temaga räägib, ei oska hästi autot juhtida, ei suhtu naise vanematesse piisava lugupidamisega ja ükskord juhtus naise nähes teenijannat suudlema.
„Te siis sooviksite, et ma teie meest selle kõige eest karistaksin?” pärib kohtunik naiselt.
„Mitte ei soovi, vaid ma nõuan seda!”
„Mis siis ikka. Sel juhul ma ei võta teie lahutusavaldust vastu.”

* * *

Kohtunik: „Kas te peate tunnistajat usaldusväärseks?”
„Mitte mingil juhul.”
„Millega te seda põhjendate?”
„Ta koostab televisiooni jaoks ilmaennustusi.”

* * *

Kohus Gruusias.
Kohtunik: „Kaebealune, teil on viimane sõna”
„30 000 dollarit.”
Kohtunik: „Kas prokuröril või advokaadil on küsimusi? Ei? No ja ka kohut ei ole…”

* * *

Kohtunik: „Te teate, mis juhtub siis, kui te ei räägi tõtt?”
Tunnistaja: „Jah, ma tean seda, härra kohtunik. Minu onu võidab protsessi.”

* * *

Kaebealune kohtunikule: „Palun ärge unustage, et ma olen pärit väga vaesest perekonnast. Meil oli piisavalt raha minu neljanda sünnipäeva tähistamiseks alles siis, kui ma sain seitsmeteistkümneseks.”

* * *

Pärast pikka arupidamist jõudsid vandemehed järgmisele otsusele: „Süüdistatav ei saanud seda kuritegu toime panna, sest teda ei olnud sel ajal linnas. Ja kui ta isegi oli, siis ta seda tingimata ei teinud.”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, kas te olete oma elus ka kunagi kedagi abistanud?”
„Jah, härra kohtunik, ma aitasin sõbral elukutset omandada.”
„Ja kelleks te ta siis välja õpetasite?”
„Taskuvargaks.”

* * *

Kohtunik: „Te väidate, et teie naine viskas teid tooliga?”
„Jah, nii see oli.”
„Kuid miks te põgenesite hetk hiljem kabuhirmus korterist?”
„Kuna ma nägin, et ämm vaatas mõtlikult külmkappi.”

* * *

„Kaebealune, süütõendite puudumise tõttu mõistetakse teid õigeks. Prokurör ei suutnud tõestada teie osavõttu pangaröövist.”
Kaebealune: „Kas see tähendab seda, et ma võin kogu raha endale jätta?”

* * *

„Kas teil pole tõesti enam oma naisega midagi ühist?” küsib kohtunik lahutusprotsessil.
„Siiski, härra kohtunik, me abiellusime ühel ja samal päeval.”

* * *

„Palun öelge meile midagi oma isiku kohta,” nõuab kohtunik tunnistajalt.
„Ma olen suurim elav näitleja.”
„Kas te alati niimoodi praalite?”
„Oh ei. Ma olen väga tagasihoidlik, kuid siin räägin ma ju vande all.”

* * *

Hageja: „Politseinik lõi mind kumminuiaga.”
Kohtunik: „Tunnistajate juuresolekul?”
„Ei, me olime kahekesi.”
„Siis võite ju oma kaebuse tagasi võtta.”

* * *

Kohtunik kaebealusele: „Öelge lõpuks oma kaasosalise nimi.”
„Kas te tõesti arvate, et ma hakkan oma õemeest sisse mässima?”

* * *

Kohtunik ütleb aeglaselt ette: „Ma vannun…”
Tunnistaja: „Mina samuti!”

* * *

Kohtunik: „Te peaksite häbenema. Pärast kolmekümne aasta pikkust abielu tahate end naisest lahutada!”
„Teil on õigus, härra kohtunik. Ma oleksin seda pidanud tegema kakskümmend üheksa aastat tagasi!”

* * *

Lahutusprotsessil.
Naine: „Mul pole midagi selle vastu, et mu mees mind petab, aga ma ei suuda kuidagi sellega harjuda, et me peame kolmekesi voodit jagama!”

* * *

Advokaat annab kliendile nõu: „Kõige parem, mis te praegu teha võite — minge oma naise juurde tagasi.”
„Huvitav, aga mis on teie meelest kõige halvem variant?”

* * *

Isaduse tuvastamise protsess.
Kohtunik tõuseb enne kohtuotsuse kuulutamist püsti, surub kaebealusel kätt ja ütleb: „Õnnitlen, te saite just äsja isaks!”

* * *

Kohtunik: „Miks te oma naabrit lõite?”
„Et teil poleks vaja küsida, miks tema mind lõi…”

* * *

„Härra kohtunik,” ütleb kaitsja, „kui süüdistatav nimetas seda naist haneks, siis pidas ta silmas seda, et too naine meeldib talle nii väga, et ta tahaks teda meelsasti ära süüa.”

* * *

Kohtuprotsessil lappab kohtunik toimikut, kortsutab kulmu ja küsib: „Kaebealune, kas te olete prostituut?”
„Aga, härra kohtunik, kas te tõesti ei tunne mind ära?”

* * *

Kohtunik: „Miks te vanglast põgenesite?”
Kaebealune: „Ma tahtsin abielluda.”
„Hm, on teil aga kummaline arusaamine vabadusest.”

* * *

Kohtunik: „Miks te tahate end naisest lahutada?”
„Sellepärast, et ta ajab mind alati keset ööd üles ja ütleb: „Sul on juba aeg minna.””

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, teie elukutse?”
„Akrobaat.”
„Seersant, sulgege aken!”

* * *

Kohtunik: „Öelge, kaebealune, kas teile endale pole sageli koormav olla varas?”
„Seda küll, härra kohtunik, aga nii hoian ma palju raha kokku.”

* * *

Kohtunik naistunnistajale: „Te ütlesite enda kohta vale vanuse!”
„Mitte sugugi vale vanuse, härra kohtunik, vaid ühe varasema!”

* * *

Kohtunik: „Kas te ütlesite hagejale, et ta on puupea?”
„Ei, ma ütlesin ainult, et meie ümbruskonnas elutseb väga palju rähne ja ta peaks olema ettevaatlik.”

* * *

Kohtunik: „Miks te viskasite oma ämma kohvitassiga?”
Kaebealune: „Sellepärast, et kohvikann oli liiga raske, härra kohtunik!”

* * *

Kohtunik: „No, rahunege nüüd maha ja jutustage, kuidas see kõik juhtus.”
„Oh, ma olen nii erutatud. Aga juhtus see kõik nii: ma istusin maja ees pingil ja koorisin noaga apelsini. Siis läks aga see tüüp mööda, libises apelsinikoorel ja kukkus noa otsa.”
„Ja kolm korda järjest?”

* * *

„Kui vana te olete?” küsib kohtunik naistunnistajalt.
„Mul sai kolmkümmend täis,” vastab küsitu ebalevalt.
„Hästi, hästi, aga mis aastal?”

* * *

Advokaat küsib oma kliendilt: „Miks te pärast vanglast vabanemist peksite läbi kohaliku ajalehe toimetaja?”
„Ma varastasin kõigest 6000 eurot, aga see tolvan kirjutas oma ajalehes, et 9000. Te võite ette kujutada, milline pahandus mul naisega oli?!”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, kas te tunnistate, et te püüdsite purjus peaga teatrisse sisse saada?”
„Tunnistan. Kaine peaga poleks mul selline asi mõttessegi tulnud.”

* * *

Kohtunik: „Te varastasite 14 siga!”
„Oh ei, ma varastasin ainult emise. Põrsad jooksid mulle ise järele.”

* * *

Kohtunik: „Miks te varastasite lauahõbeda, kuid 8000 eurot raha jätsite võtmata?”
„Lõpetage! Mu naine on mulle sellepärast juba küllalt etteheiteid teinud.”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, miks te loobusite oma tunnistusest?”
„Advokaat veenis mind, et ma olen süütu.”

* * *

Kohtunik: „Teid tabati juba viiekümnendat korda varguselt. No mida ma küll peaksin teiega tegema?”
Kaebealune: „Kas meil ei tuleks korraldada väike juubelipidu?”

* * *

Politseinik pidas hulguse kinni ja viis ta kohtuniku ette.
„Kas ma ei rääkinud, et ma ei taha sind enam näha?” küsis kohtunik.
„Rääkisite, härra kohtunik! Ja mina rääkisin sellest politseinikule, kuid tema ei uskunud mind…”

* * *

„Härra advokaat, te lubasite, et mu naisele jääb õigus, kuid ometigi väänati talle autoavarii eest ropp trahv kaela.”
„Jah, lubasin. Ja ma oleksin ka oma lubaduse täitnud, kuid teie abikaasa ei lasknud mul kohtus suudki lahti teha.”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, ühe nädala jooksul panite te toime kaheksa sissemurdmist!”
Kaebealune: „Jah, austatud kohus, kui kõik töötaksid nii ennastsalgavalt kui mina, oleks meie maa juba ammu saavutanud õitsengu.”

* * *

„Kas sa tead, millega lõppes kohtuasi, kus arutati juudi ja armeenlase vahelist tüli?”
„Prokurör sai kümme aastat.”

* * *

Kohtunik: „Kas te tunnistate, et lõite kannatanule telliskiviga pähe?”
„Tunnistan. Aga mis puutub tema jalgadesse, siis olid need juba enne kõverad.”

* * *

„Mina ja mu mees kasvatasime oma poega täie karmusega,” räägib kohtus alaealise seaduserikkuja ema. „Meile ei tulnud pähegi, et raha, mis me andsime talle sigarettide, viina ja tüdrukute jaoks, hakkab tema kulutama hoopis narkootikumide peale.”

* * *

„Miks te otsustasite lahutada?” küsib kohtunik lahutust nõudvalt naiselt.
„Ma ei leidnud enam ühtegi põhjust mehega tülitseda…”

* * *

„Teie naine kinnitab, et te hoiate teda pidevalt hirmu all,” sõnab kohtunik süüpingis olevale mehele.
„No kuulge, austatud kohtunik…”
„Palun ütelge mulle,” sõnab kohtunik mehele nüüd juba vaiksel sosinal, „kuidas te olete niisuguse asjaga hakkama saanud. Jutt jääb muidugi meeste vahele.”

* * *

„Kas te olete oma elus ka mõne dollari ausalt teeninud?” küsib kohtunik.
„Olen küll, teie ausus. See oli viimastel valimistel, kui ma teie kandidatuuri poolt hääletasin.”

* * *

„Tunnistaja, millal te saite aru, et nägite varast?”
„Ma alguses arvasin, et need on mehed, kes töötavad mingis asutuses transporditöölistena. Kui aga nägin, kui kiiresti nad töötasid, olin kindel, et tegemist on varastega.”

* * *

„Teie naine kinnitab, et te olete tema vastu toores ja kooselu teiega on seetõttu muutunud täiesti võimatuks,” teatab lahutusprotsessi läbi viiv kohtunik mehele. „On teil midagi öelda enda õigustamiseks?”
„Need on ainult ettekäänded minust lahtisaamiseks. Mõtelge ise, teie kõrgeausus, minu naine tassis meie magamistuppa kitse ja hakkas nõudma, et me peaksime edaspidi selle kitsega koos elama. Te võite muidugi ette kujutada, milline hais magamistuppa tekkis.”
„Kuid te oleksite võinud ju akna lahti teha.”
„Mis te nüüd! Siis oleksid ju kõik mu tuvid aknast välja lennanud!”

* * *

„Naaber nimetas mind paksuks lollpeaks. Andke mulle nõu, mida ma peaksin tegema?” küsib advokaadi juurde konsultatsioonile tulnu.
„Esmalt võiksite dieeti pidada…”

* * *

„Kaebealune, te kuulsite kaitsja kõnet. Kas teil on veel midagi öelda?”
„Jah, härra kohtunik. See oli minu advokaadi esimene kaitsekõne. Palun tehke talle seda rõõmu ja mõistke mind õigeks!”

* * *

Abielulahutus kohtus.
„Ma armastan veel praegugi oma naist,” ütleb mees.
Kohtunik pöördub naise poole: „Mida teie selle kohta ütlete?”
„Hästi, ma olen nõus, kuid kõigepealt lahutage meid ära.”

* * *

Kohtunik: „Pärast esimese lapse sündimist jättis teie mees teid maha ja nüüd on teil temaga seitse last. Kuidas see võimalik on?”
„Vaadake, ta käis aeg-ajalt minu juures andestust palumas, härra kohtunik!”

* * *

Kohtunik: „Ma loen nüüd ette kaebealuse varasemate seaduserikkumiste ja karistuste nimekirja.”
Kaebealune hüüab vahele: „Hästi, kuid ärge pärast öelge, et protsess venis minu süü tõttu!”

* * *

„Mul on kahju,” pöördub advokaat oma kliendi poole, „rohkem ei suutnud ma teie jaoks midagi teha.”
„Pole midagi, kaheksa aastat vabadusekaotust rahuldab mind täielikult.”

* * *

Arreteeritud röövli abikaasa helistab kohtusse ja küsib: „Minu mees seisab täna teie ees teisel pool lauda. Ega ta mul lõunale ei hiline?”
„Sedakorda küll, armuline proua. Ja ma pean teie kurvastuseks ütlema, et ta hilineb tervelt kolm aastat!”

* * *

„Kui te röövimise toime panite, kas te siis oma naise ja väikeste laste peale mõtlesite?” küsib kohtunik kaebealuselt.
„Ainult nendele ma mõtlesingi, härra kohtunik! Kuid sellest majast ei olnud nende jaoks mitte midagi võtta.”

* * *

Kohtunik: „Millal teil oli esimene arusaamatus oma mehega?”
„Siis, kui ta ei tahtnud mind pulmapildile.”

* * *

Advokaat kliendile: „Kui tahate minu ausat ja otsekohest nõu kuulda…”
Klient irooniliselt: „Ei, ei, ma palun teilt professionaalset nõu.”

* * *

Iseteeninduskaupluse alaline ostja satub varguse pärast kohtupinki. Kohtunik pärib: „Mida te võite enda õigustuseks öelda?”
„Tegin seda kirjanduse mõjutusel.”
„Mõtlete muidugi kriminaalromaane?”
„Ei, süüdi on kokaraamat. Seal on igal leheküljel öeldud: võtke kilo suhkrut, võtke kilo jahu, võtke kilo makarone…”

* * *

Vana kogenud advokaat õpetab oma noort kolleegi: „Kohtus püüdke rääkida võimalikult pikalt. Mida kauem räägite, seda kauem viibib teie kaitsealune vabaduses.”

* * *

„Tunnistaja, kas kinnitate endiselt, et kui Smith rooli taga istub, siis kujutab ta endast suurt ohtu liiklusele?”
„Täpselt. Kui tema auto sõidab sinnapoole, kuhu tee pöörab, siis on see puhas juhus.”

* * *

Kohtunik: „Teie ässitasite streikijaid vaateaknaid purustama. Mis teil on enda õigustuseks öelda?”
Kaebealune: „Ma olen klaasija.”

* * *

„Kui vana te olete?” pöördub kohtunik naistunnistaja poole.
Vaikus.
„Kui te ei vasta,” hoiatab kohtunik, „siis lasen ma publikul teie vanust hinnata!”

* * *

„Niisiis, tunnistaja, te kinnitate, et nad elasid nagu mees ja naine?”
„Oh ei, märksa paremini!”

* * *

Ameerika kohtus küsib kohtunik paadunud kurjategijalt: „Kas olete inimestele ka kunagi head teinud?”
„Jah. Olen andnud pidevat tööd kümmekonnale detektiivile.”

* * *

„Kaebealune, kas tunnistate end süüdi?”
„Mitte mingil juhul! Vähemalt mitte enne, kui olen kuulnud, mida räägivad tunnistajad.”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, kuidas teil pähe tuli päise päeva ajal lattu sisse murda?”
„Õhtuti ei lase naine mind kodunt välja.”

* * *

Kohtunik: „Mida te võite veel lisada enda õigustamiseks?”
Talumees: „Mitte kui midagi, sest viimase krooni andsin ära kohtukirjutajale.”

* * *

„Miks te esinesite pärast mõrva vale nime all?”
„Sellepärast, et ma oma ausat nime määrida ei tahtnud.”

* * *

„Kas olete endale juba advokaadi võtnud?”
„Ei, tahan ju tõtt rääkida.”

* * *

Kohtunik: „Miks varastasite kalmistult jalgratta?”
„Arvasin, et ratta omanik on surnud.”

* * *

Kohtunik: „Miks te oma lapsele esimesest abielust alimente ei maksa?”
„Mul pole raha. Minu uus naine ei taha tööle minna.”

* * *

Advokaadi juurde tuleb mees abielulahutuse asjus, sest tema naine laaberdavat öösiti mööda joomakohti.
„Kas teie naine siis joob?” imestab advokaat.
„Ei, ta otsib mind.”

* * *

„Kinnitate, et viskasite kannatadasaanut ainult tomatitega?”
„Jah, härra kohtunik.”
„Kuidas siis seletada muhke tema peas?”
„Tomatid olid purgis, härra kohtunik.”

* * *

Kohtuniku juurde tuuakse hulgus, keda süüdistatakse mõrvas.
„Kas te tunnete seda nuga?” küsib kohtunik.
„Ei, teie ausus.”
„Tähendab, eitate. Viige ta kambrisse tagasi.”
Nädala pärast tuuakse hulgus uuesti kohtuniku ette, kes talle jälle nuga näitab: „Kas tunnete seda nuga?”
„Jah, härra kohtunik.”
„Noh, see on juba hea, et te üles tunnistate. Niisiis, jutustage, kus te seda nuga nägite?”
„Te näitasite seda mulle eelmisel korral, härra kohtunik.”

* * *

Kohtus arutatakse abielulahutust.
„Kummaline!” lausub üks naine teisele. „Lahutamine maksab hulga rohkem kui abiellumine.”
Mees nende selja taga: „Väärtuslikum asi on ikka kallim.”

* * *

Kohtunik: „Nagu näen, olete jälle kohtu ees. Lootsin, et viimane karistus on teid parandanud.”
„Ongi, aga ma tahan veel paremaks saada.”

* * *

Kohtunik kaebealusele: „Te peate tõestama oma alibi. Kas teid sel ajal keegi nägi, kui vargus toime pandi?”
„Jumal tänatud, mitte keegi.”

* * *

„Soovite lahutust, härra Eller? Kuid te olete ju koos elanud üle kahekümne aasta.”
„Härra kohtunik, kas ma olen siis teie arvates veel vähe kannatanud?”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, teie ülesanne on rääkida tõtt ja ainult tõtt. Ülejäänu eest hoolitseb teie advokaat.”

* * *

„Te pole ennast parandanud,” ütleb kohtunik kaebealusele. „Miks te pidite veel selle pastapliiatsi varastama?”
„Ma tahtsin oma minevikule kriipsu alla tõmmata.”

* * *

Advokaat alustab kaitsekõnet: „Lugupeetud vannutatud mehed! Kõrge kohus! Enne, kui teete süüdimõistva otsuse minu kliendi kohta, tahaksin teie tähelepanu juhtida sellele, et mees on kurt ega võinud kuulda oma südametunnistuse häält.”

* * *

Kohtunik noomib hulkurit: „Miks te olete nii tänamatu? See eideke andis teile võisaia, aga teie viskasite tema akna kiviga puruks.”
„See ei olnud kivi.”
„Mis see siis oli?”
„Seesama sai.”

* * *

Kohtunik heitis range pilgu blondiinile, kes seoses finantsafääriga oli kutsutud kohtusse tunnistajaks.
„Kas te teate, mis teid ootab, kui annate valetunnistusi?”
„Jah, šeff rääkis midagi kümnest tuhandest kroonist ja naaritsakasukast.”

* * *

Kohtunik: „Kus te sündinud olete?”
Kohtualune: „Siinsamas.”

* * *

Kohtunik: „Te väidate, et kõik sissemurdmised sooritasite üksinda ja teil ei olnud kaasosalist?”
Kaebealune: „Just nii. Tänapäeval on ju nii raske leida ausaid inimesi!”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, miks te tapsite oma naise, aga mitte tema armukese?”
„Ma otsustasin, teie ausus, et on mõttekam tappa üks naine üks kord kui iga nädal uus mees.”

* * *

Kohtunik: „Et see mees lubas teie tütre kosida ja murdis vahetult enne laulatust oma sõna, on selge. Mis te arvate, kas karistuseks on küllalt, kui me sellele mehele 1000 eurot trahvi määrame?”
Ema: „Ei, ta peab mu tütre kosima.”

* * *

Pärast lõputut kaitsekõnet pöördub advokaat oma kaitsealuse poole: „Kas ma ei olnud vahva?”
„Seda küll, kuid teie kaitsekõne ajal oleksin ma jõudnud pool karistusaega ära istuda.”

* * *

„Tasa! Ma nõuan vaikust! Kes kohtusaalis karjub, saadetakse viivitamatult välja,” teatab kohtunik.
„Hurraa!” karjuvad kaebealused kooris vastuseks.

* * *

Pärast kõneosava advokaadi mitmetunnist kaitsekõnet ütleb kohtunik mõtlikult: „Kui ma nüüd asjast õieti aru sain, ei jää mul enam muud üle, kui kuulutada kaebealune pühakuks.”

* * *

„Härra advokaat, pidage oma kaitsekõne võimalikult lühidalt. Teie kaitsealune tunnistas end sissemurdmises süüdi.”
„Austatud kohtunik, kas te usute kaebealust rohkem kui mind?”

* * *

Kohtunik: „Te põhjendasite oma sissemurdmist näljaga. Aga miks te toidu asemel röövisite raha?”
„Olen aus inimene ja harjunud söögi eest alati maksma.”

* * *

Kohtunik: „Kas teie oma au, tuleviku ja vanemate peale ei mõelnud, kui jaamas daamilt rahakoti ära varastasite?”
Noor taskuvaras: „Mul polnud aega mõelda, rong hakkas juba liikuma.”

* * *

Kaks talumeest saavad kohtus kokku. Mõlemad tahavad pankrotti välja kuulutada.
„Kohutav põud laostas mu majapidamise täielikult,” kaebas üks kohtunikule.
„Minu tegi paljaks rinnakas blondiin,” kurtis teine.

* * *

Kohtunik: „Miks te peksite hageja läbi otse tänaval?”
„Kuna minu rahanduslik seisukord ei võimaldanud selleks linnahalli üürida!”

* * *

„Kas te üldse töötanud olete,” küsib kohtunik hulguselt.
„Aeg-ajalt töötan,” vastab päevavaras.
„Ja mida te siis teete?” pärib kohtunik.
„Seda ja teist.”
„Ja kus?”
„Siin ja seal.”
„Kõigepealt pistame teid sissejuhatuseks vanglasse.”
„Ja millal ma välja saan?”
„Varem või hiljem.”

* * *

„Miks te nõuate alimente korraga kahelt mehelt?” imestab advokaat.
„Kuid ma sain ju kaksikud!”

* * *

„Kuulge, kaebealune, teie tänased tunnistused ei lähe kuidagi kokku teie eilsete ütlustega!”
„Ma tean seda, härra kohtunik, kuid ma räägin nii vaid sellepärast, et te saaksite vaadata juhtunule kahest küljest!”

* * *

„Teil on viimane sõna, härra Linde,” ütleb kohtunik kaebealusele. Too pöördub kuulajate hulgas istuva abikaasa poole ja ütleb valjusti: „Kas sa kuulsid, Berta?!”

* * *

„Niisiis, te väidate, et tapsite oma naise kogemata?” küsib kohtunik.
„Jah, nii see oli, härra kohtunik. Ta astus ootamatult ämma ette.”

* * *

„Kui vana te olete?” küsib kohtunik kaebealuselt.
„Üleeile sain kaheksakümneaastaseks.”
„Ja sellises vanuses tegelete veel autovargusega?”
„Mis parata! Kui ma noor olin, siis oli autosid väga vähe ja nende varastamine väga riskantne ettevõtmine.”

* * *

„Miks te kullassepaäri vitriinist selle käevõru varastasite?” küsib kohtunik pikanäpumehelt.
„Vaadake, härra kohtunik, seal vitriinis oli selle käevõru juurde pandud sedel: „Kasutage juhust!”, ja mul ei jätkunud lihtsalt iseloomu nii ahvatlevale pakkumisele vastu seista.”

* * *

„Te olete 92-aastane ja teie mees on 94. Abielus olete olnud juba 73 aastat. On siis tõesti mõtet sellises eas veel lahutada?” püüab kohtunik lepitada vanapaari, kes on tulnud lahutusavaldust sisse andma.
„Meie abielu jooksis juba ammu karile,” ütleb selle peale vana naine, „kuid me otsustasime lahutamisega siiski oodata seni, kuni lapsed on surnud.”

* * *

Kohtunik kaebealusele: „Teil on valida, kas viis tuhat krooni või kuus kuud vanglakaristust!”
Kaebealune: „Sellisel juhul ma võtaksin raha, härra kohtunik.”

* * *

Õnnelik murdvaras tänab pärast enda õigeksmõistmist ülevoolavalt advokaati: „Ma olen teile nii tänulik. Ka oma honorari te saate, isegi siis, kui ma peaksin selle nimel kolm ööd järgemööda töötama.”

* * *

„Öelge mulle, härra Meier, kas kõrva, mille kaebealune teil kakluses küljest ära rebis, ei olnud võimalik tagasi õmmelda?”
„Ei, härra kohtunik, politseiametnik väitis, et ta vajab seda kui asitõendit protokolli juurde.”

* * *

Kohtunik: „Te suunasite kassapidajale revolvri ja mis te siis tegite?”
„Siis palusin, et ta annaks mulle pisut almust.”

* * *

Kohtunik: „Süütõendite puudumise tõttu mõistetakse teid õigeks. Kuid soovitan teil tulevikus vältida halba seltskonda.”
„Võite olla kindel, siin te mind enam ei näe!”

* * *

Taskuvargale mõistetakse neli kuud vanglakaristust.
„Tahaksin oma karistuse ära kanda alles pärast maailmanäituse lõppemist,” palub kaebealune.
„Mis põhjusel,” pärib kohtunik.
„Ärilisel…” vastab mees.

* * *

Pärast prokuröri süüdistuskõnet saab sõna kaebealune, kuid ta teeb seda istudes.
„Kaebealune,” tuletab kohtunik meelde, „tõuske püsti – istumine tuleb hiljem.”

* * *

Advokaat: „Tuleval nädalal tuleb mul kohtus kaitsta üht salakütti.”
Naaber: „Nii! Sellepärast tulebki viimasel ajal teie köögist nii häid lõhnu.”

* * *

Kohtunik: „Proua Jakobson, miks te lõite oma meest triikrauaga pähe?”
„Ma seletasin talle sada korda, et mul on järeleandlik iseloom, aga tema ei uskunud!”

* * *

Kohtunik: „Tunnistaja, ma loodan, et minu küsimused ei vii teid endast välja?”
„Oh ei, härra kohtunik. Sugugi mitte. Ma olen selliste küsimustega harjunud. Ma olen nimelt lasteaiakasvataja.”

* * *

Kohtu ees seisab vürtspoodnik oma naisega. Neid süüdistatakse piima solkimises veega.
„See ei ole meie süü,” vastasid mõlemad. „Need olid lapsed, kes vett juurde valasid.”
„Kohe kuulame nad üle,” ütles kohtunik.
Kohtuteener toob sisse poisi ja tüdruku.
„Kas teie, lapsed, valasite piima sisse vett?”
„Jah, härra kohtunik!”
„Miks te seda tegite?”
„Mängisime mammat ja papat.”

* * *

„Kas te kahetsete oma tegu?” küsib kohtunik kurjategijalt, kes on juba teab mitmendat korda kohtu ees.
„Aga, härra kohtunik, ma ei tea ju veel, milline karistus mulle määratakse.”

* * *

„Kuidas oli see võimalik, et sellisele roimarile õigeksmõistva otsuse saite?”
„Mul õnnestus kohtule tõestada, et tema isa oli viis aastat vaimuhaiglas.”
„Oli see tõesti nii?”
„Jah, tema isa oli seal öövahiks.”

* * *

„Kaebealune, kas teid on juba enne karistatud?”
„Ei, härra kohtunik, ikka on mind karistatud pärast seda, kui olin midagi teinud!”

* * *

Advokaat: „Kui ma teie kaitsmise enda peale võtan, siis peaksin ka kõike teadma. Kas olete mulle veel midagi ütlemata jätnud?”
„Ainult selle koha, kuhu ma kalliskivid peitsin!”

* * *

Kohtunik: „Te viskasite oma naisele taldrikuga vastu pead. Kas teil kahju ei olnud?”
„Oli küll, taldrik oli täiesti uus!”

* * *

Kohtunik apelleerib kaebealuse südametunnistusele.
„Te pidite ju lõpuks märkama, et rahakott ei ole teie oma!”
„Seda küll, aga raha tuli mulle tuttav ette!”

* * *

„Kaebealune, kas te tunnistate ennast sissemurdmises süüdi?”
„Jah.”
„Aga miks te tegite seda kolm korda järjest?”
„Pidin riidekauplusest varastatud kleidi kolm korda ringi vahetama, enne kui see mu naisele sobis.”

* * *

„Kaebealune, te tungisite tagaukse kaudu võõrasse korterisse. Mis te seal tegite?”
„Arvasin, et olen oma kodus.”
„Aga kui perenaine tuli, siis hüppasite aknast välja. Kuidas te seda seletate?”
„Pidasin teda oma naiseks.”

* * *

Kohtunik: „Te peksite härra Lausmaa nii läbi, et ta oli kaks nädalat töövõimetu. Mis on teil öelda enda õigustamiseks?”
Kaebealune: „Ta oli niikuinii töötu.”

* * *

Kohtunik: „Kinnitate, et lõite kaebajat kergelt? Kuid kaebaja tõendab vastupidist.”
„Härra kohtunik, seda ei saa ta tõendada, sest ta oli juba esimese hoobi järel meelemärkuseta.”

* * *

Kohtunik: „Miks te varastasite selle käekella?”
Kaebealune: „Mul polnud mõtteski seda kella varastada, ma tahtsin ainult aega teada!”
„Ah nii!” ütleb kohtunik. „Noh seda võin ma teile kohe öelda: aega on kuus kuud.”

* * *

„Kaebealune, te olete kaebajat kohutavalt haavanud. Mis riistaga te seda tegite?”
Kaebealune: „Ei ühegi riistaga, härra kohtunik, see kõik on käsitöö.”

* * *

„Teie vastu on tõstetud tõsine süüdistus,” teatab kohtunik kaebealusele. „Teil tuleks endale kaitsjaks võtta väga hea advokaat.”
„Teate mis, härra kohtunik, ma arvan, et seekord ma ei tee seda. Iga kord, kui ma olen võtnud advokaadi, pannakse mind trellide taha, aga tema lippab ikka vabalt ringi. Seekord kaitsen ma ennast ise.”

* * *

Kohtunik: „Teid on juba korduvalt karistatud?”
Kaebealune: „Jah, kuid vahetevahel ka õigeks mõistetud!”

* * *

Kohtunik: „On teil veel midagi oma kasuks öelda?”
„Jah, härra kohtunik! Palun arvesse võtta, et mind on juba kümme korda karistatud, ilma et sellest mingit kasu oleks olnud.”

* * *

Advokaat lõpetab kaitsekõne: „Minu kaitsealune tunnistas just äsja puhtsüdamlikult end röövimises süüdi. Kõigile peaks selge olema, et nii õiglane inimene ei saa olla kurjategija!”

* * *

Kaebealune: „Jumal näeb, et ma pole süüdi!”
Kohtunik: „Te ütlete seda liiga hilja. Kõik tunnistajad on juba kohale kutsutud.”

* * *

Kohtunik: „Niisiis, kui asi läks kakluseks, oli teie vastase käes kaigas. Mis teil käes oli?”
„Tema naine.”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, miks te petsite inimesi, kes teid usaldasid?”
„Aga sellepärast, härra kohtunik,” vastab kaebealune, „et neid inimesi, kes mind ei usaldanud, oli võimatu petta.”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, kas olete vallaline?”
Kaebealune: „Kuidas küsimusest aru saada, härra kohtunik? Kas teil on tütar välja pakkuda?”

* * *

Kohtunik: „Kas olete varem kohtu all olnud?”
Kaebealune: „Varguse pärast juba kolmandat korda.”
„Ja palju te viimane kord saite?”
„Kümne tuhande euro ümber.”

* * *

Kohtunik: „On teil midagi öelda, mis kergendaks teie karistust?”
Kaebealuse nägu lööb särama: „Mul poleks midagi selle vastu, kui lasete panna minu kongi pehme diivani!”

* * *

Kohtunik: „Mis, kaks päeva tahate asja arutamiseks? On siis nii palju tunnistajaid?”
Advokaat: „Ainult kolm, kuid kõik kolm kogelevad!”

* * *

Kohtunik: „Kaebealuse korterist leiti terve virn kriminaalromaane. Kas mitte need raamatud ei tõuganud teda kuritegelikule teele?”
Advokaat: „Kindlasti mitte, sest ka raamatud olid varastatud.”

* * *

Pärast tööpäeva kohtuvad kaks advokaati.
„Kuidas läheb?”
„Halvasti, ma ei saa edasi kaevata.”

* * *

Kohtunik: „Mis juhtus pärast seda, kui kaebealune teid lõi?”
„Ta andis veel kolmanda löögi.”
„Te mõtlesite – veel teise löögi?”
„Ei, teise löögi andsin mina.”

* * *

Kohtunik: „Sellest ei olnud küllalt, et kaebealune tahtis varastatud hobust süütule maamehele maha müüa. Ta püüdis veel varguse kaasteadja suud kotitäie kaertega kinni toppida.”

* * *

„Kaebealune, te nimetasite oma naabrinnat lehmaks. Kas oli nii?”
„Ei, härra kohtunik, ma ütlesin ainult tema tütrele, et ta on vasikas.”

* * *

„Mida võite öelda enda õigustuseks?”
„Ma ei ole süüdi, härra kohtunik. Palun seda võtta süüd pehmendava asjaoluna.”

* * *

Kohtunik: „Millal te sündinud olete, kaebealune?”
Ei mingit vastust.
Kohtunik: „Millal on teie sünnipäev?”
„Mis te kiusate mind oma küsimustega! Te ei hakka ju mulle ometi sünnipäevaks kingitust tegema!”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, ma olen teid juba varem kohanud.”
Kaebealune: „Jah, söör, ma andsin teie tütrele laulutunde.”
Kohtunik: „25 aastat sunnitööd!”

* * *

Kohtunik: „Kostja nimetas teid lambapeaks. Küllap see oli öeldud mõtlematult.”
„Ei, härra kohtunik, kostja ütles selle sõna täie veendumusega. Enne seda vaatas ta mind tükk aega hindavalt.”

* * *

Algaja advokaat esineb esmakordselt kohtus: „Kohtualune usaldas mulle oma kaitsmise. Seepärast palun kõigepealt uurida tema psüühilist seisundit!”

* * *

„Kaebealune, millega te seletate, et te viis aastat ei rääkinud oma naisega?”
„Minu hea kasvatusega, teie ausus.”
„Kuidas sellest aru saada?”
„Ma pidasin sobimatuks daami katkestada.”

* * *

„Oi, kuidas ma täna tõmbasin prokuröri alt,” ütles kohtualune oma advokaadile ja hõõrus heameelest käsi.
„Huvitav, mis asjaoludel?” küsis advokaat.
„See naljahammas raiskas viis kuud süütõendite kogumisele, kutsus protsessile nelikümmend kaheksa tunnistajat, aga enne, kui esimene neist jõudis suu avada, tunnistasin ma kõik üles!”

* * *

„Vallaline?” küsis kohtunik tunnistajalt.
Naine ohkas.
„Vallaline,” pani kohtu sekretär protokolli kirja.
„Abielus?” küsis kohtunik järgmiselt tunnistajalt.
Mees ohkas.
„Abielus,” kirjutas sekretär protokolli.

* * *

Abielulahutusprotsessil.
Mees tunnistab: „Meil on täiesti erinevad iseloomud. Teda huvitavad ainult mehed, mind aga ainult naised!”

* * *

Noorel kohtunikul on esimene protsess käsil. Ta otsustab eakama kolleegiga telefoni teel nõu pidada.
„Mul on siin üks salaviinaajaja. Mis sa arvad, kui palju pean talle andma?”
„Kaks dollarit liitri eest ja mitte sentigi rohkem.”

* * *

Kohtunik: „Ja peale saja tuhande krooni varastasite veel terve hulga väärtasju — sõrmuseid, käekelli, kaelakeesid, prosse…”
„Jah, ma tean ju, et ainult raha õnnelikuks ei tee.”

* * *

Kohtunik: „Kaebealune, kolm aastat tagasi teid juba karistati autovarguse eest?”
„Õige, härra kohtunik, kuid ega selline logu saanud igavesti vastu pidada.”

* * *

„Kõrge kohus,” ütleb pettuses süüdistatud pagar kohtu ees. „Tõsi, ma segasin taignasse saepuru, kuid kaup oli müügil õige nime all: „Puukoogid”!”.

* * *

Kohtunik: „Teid mõistetakse kellavarguse eest üheks aastaks vanglasse!”
„Seda ma aimasin!”
„Mida te aimasite?”
„Kellal seisis: „Garantii üks aasta.””

* * *

Kaitsja kõneleb kohtus: „Teie ees istub õilis, hea kasvatusega, aus, kaine mees…”
Kaebealune katkestab: „See pole ilus, kõrge kohus. Ma palkasin advokaadi, et ta mind kaitseks, aga nüüd räägib ta kogu aeg hoopis kellestki teisest.”

* * *

Advokaat tunnistajale: „Te ütlesite, et oli pime öö. Ja ometi väidate toda autoõnnetust näinud olevat, kuigi see juhtus teist mitme kilomeetri kaugusel. Kui kaugele võib teie arvates pimedal ööl näha?”
„Kolmsada tuhat kilomeetrit… või kui kaugel see Kuu ongi?”

* * *

Kohtunik: „Niisiis, te ei eita, et lõite jalgpalliülekande ajal oma mehele triikrauaga maha?”
„Ei, härra kohtunik.”
„Mis olid tema viimased sõnad?”
„Löö ometi! Löö ometi, sa vana eesel!”

* * *

Kohtunik: „Ja mingi tuhande krooni eest olite nõus inimest teise ilma saatma?”
Kaebealune: „Jah, härra kohtunik, nii ikka juhtub, kui oled liiga vastutulelik.”

* * *

Kohtunik: „Te ütlesite hagejale, et ta ei vääri isegi seda, et tema peale sülitataks. Kas võtate oma sõnad tagasi?”
„Hea küll, võtan. Ta on seda väärt, et tema peale sülitada.”

* * *

Kohtus süüdistatakse seitsmekümne viie aastast meest selles, et ta peksis läbi kellegi niisama vana mehe.
Kohtunik: „Kuidas te ometi söandasite peksta nii auväärses vanuses inimest?”
Kaebealune: „Härra kohtunik, tahtsin talle anda keretäit juba 45 aastat tagasi. Alati aga juhtus nii, et kord istus tema vanglas, kord mina.”

* * *

Kohtutäitur astub Olepi viletsasse tallu.
„Raha mul ei ole,” ohkab Olep.
„Kuid selle eest on teil suur siga.”
„Jah, kuid ega temalgi ei ole raha.”

* * *

Kohtus autovarguse arutamisel küsib kaebealuse advokaat kannatadasaanult: „Kas te olete ikka veel veendunud selles, et süüdistatav varastas teie auto?”
„Pärast teie kaitsekõnet ma hakkan kahtlema isegi selles, kas mul autot üldse oligi.”

* * *

„Härra kohtunik,” ütleb kaebealune väärikalt, „ma pole üldse logard ega kerjus. Ma teenin raha ausa tööga ja alles siis, kui hooaeg lõpeb, pöördun ma tõepoolest üldsuse poole.”
„Mis teie amet siis on?” küsib kohtunik.
„Ma kauplen tahmaklaasidega päikesevarjutuse ajal.”

* * *

„Bill on kõige usaldusväärsem inimene,” teatab tunnistaja kohtus. „Mis meie külas kaduma ka ei läheks, kõik on Billi kodust leitud.”

* * *

Kohtunik: „Te peksvat oma naist nagu koera, kirjutatakse kaebuses.”
„See on laim. Isegi purjus peaga hoian oma dingot väga.”

* * *

Kohtunik püüab kaebealust keelitades ja moraliseerides teda tehtud süüteo üle mõtlema panna.
„Te olete ju haritud ja intelligentne inimene!”
„Meeleldi vastaksin teile sama komplimendiga, aga ma andsin allkirja, et kõnelen ainult tõtt.”

* * *

Kohtunik tunnistajale: „Te väidate, et tunnete kaebealust lapsest saadik ning vastutate tema nagu iseenda eest? Öelge siis, kas te usute, et ta on võimeline raha varastama?”
Tunnistaja elavalt: „Kui palju seda raha oli?”

* * *

Kohtunik kaebealusele: „Kuidas te tohtisite öösel võõrasse korterisse tungida?”
Kaebealune: „Härra kohtunik, kui te möödunud korral minu üle kohut mõistsite, siis ütlesite: „Kuidas te ometi tohtisite päise päeva ajal võõrasse korterisse tungida?” Seletage nüüd ära, millal ma pean siis töötama?”

* * *

Kohtunik: „Miks te andsite oma ohvrile kõrvakiilu, kui olite röövinud tema rahakoti?”
„Rahakott oli tühi!”

* * *

Kohtunik mitte just meeldiva välimusega daamile: „Kohtualune võtab omaks, et suudles teid, kuid ütleb, et pidanud teid kellekski teiseks. Kas ta vabandas hiljem?”
Daam: „„Kurat võtaks!” ütles ta.”

* * *

„Kaebealune, te olete hulga tunnistajate juuresolekul nimetanud hagejat idioodiks. Kas te kinnitate seda?”
„Seda küll, härra kohtunik. Aga need olid kõik tuttavad, kes kuulsid ja nad teadsid seda niikuinii ennegi!”

* * *

Kaebealune, keda süüdistati röövmõrvas, maksis ühele vannutatud mehele, et too korraldaks asja nii, et teda mõistetaks süüdi ainult mõrvas. Vandemehed arutasid kaua kinniste uste taga süütegu ja lõpuks tuligi otsus: süüdi mõrvas!
Mõrvar sosistab oma vandemehest liitlasele: „Palju tänu! Kerge see vist polnud?”
„Väga raske, teised tahtsid teid süütõendite puudumise pärast õigeks mõista.

* * *

Kohtunik: „Te tunnistate üles, et lasksite oma mehe maha?”
„Härra kohtunik, see juhtus nii: mu mees ütles, et ta kukub surnult maha, kui ta mind veel petab. Iseenesest ta aga ju maha ei kukkunud.”

* * *

Advokaat: „Kas olete kasutanud kõiki vahendeid, et sundida oma meest lahutusest loobuma?”
Naine: „Kõiki, kõiki! Puhvetis pole enam ühtegi taldrikut!”

* * *

Abielulahutus.
Naine: „Ta müüs maha meie gaasipliidi ja laskis kogu raha kõrist alla!”
Mees: „Aga tema märkas seda alles kahe kuu pärast.”

* * *

Kohtunik: „Miks te varastasite miljon dollarit?”
„Ma olin näljane, teie ausus!”

* * *

Autojuht ajas arsti alla.
Oma avasõnas ütleb kohtunik: „Teie süü tõttu ei jõudnud arst patsiendi juurde…”
Autojuht katkestab: „Härra kohtunik, enne kui langetate otsuse, tuleb selgitada, kas arsti mittekohalejõudmine tuli patsiendi tervisele kasuks või kahjuks!”

* * *

Parimais aastais mees on alimentide pärast kohtu ees. Pärast otsuse väljakuulutamist ütleb kohtunik: „Kuulge, need jooksvad alimendid on teile suureks koormaks. Kuidas oleks, kui te endale lõpuks naise võtaksite?”
„Tegin seda juba kord,” vastab mees, „aga mul tuli pahandusi tema mehega.”

* * *

Üks puhvetipidaja valas regulaarselt vett viina hulka. Kord tabas kontroll petise otse teolt. Kohus mõistis puhvetipidajale kolm kuud vabadusekaotust. Karistuse ära kandnud, tuli puhvetipidaja tagasi samasse restorani, sest soliidse inimesena ei tahtnud ta ühest töökohast teise joosta. Ei möödunud palju aega, kui seesama kontroll tabas ta uuesti viinasegamiselt.
„Jälle valate vett viina hulka?” küsis kontroll.
„Kelleks te mind peate?” vastas solvunud puhvetipidaja. „Kas te arvate, et ma midagi ei õppinud? Nüüd valan ma viina vee hulka, aga nagu mulle selgitati, ei ole see seadusega karistatav.”

* * *

Kohtus vajati tunnistajat. Talle saadeti kirjalik kutse, mis tuli tagasi märkusega: „Adressaat on surnud.” Olukorra kontrollimiseks saadeti veel teine kutse. Ka see tuli tagasi märkusega: „Adressaat on ikka veel surnud.”

* * *

„Kohtunik, ma nõuan lahutust. Me abikaasaga ei mõista teineteist.”
„Aga kas te tõlgi poole olete pöördunud?”

* * *

„Kaebealune, miks te varastasite kana koos munadega?”
„Ausalt öeldes tahtsin ma võtta ainult mune, kuid kana hakkas nii kaeblikult kaagutama, et võtsin ka tema kaasa. Mul ei jätkunud südant teda lastest lahutada.”

* * *

Smith tahtis naisest lahutada. Kui kohtunik põhjust päris, kostis mees: „Ta räägib liiga palju.”
„See pole põhjus, seadus lubab igaühel rääkida.”
„Jah, aga ta räägib vahetpidamata hommikust õhtuni.”
„Millest ta räägib?”
„Seda pole ta seni veel öelnud.”

* * *

„Kas teid on varem karistatud?”
„Jaa, ujusin keelatud kohas ja pidin 50 krooni trahvi maksma.”
„Ja pärast seda ei ole teid enam karistatud?”
„Ma ei uju enam.”

* * *

„Härra tunnistaja, te võite siin öelda ainult seda, mida te olete ise näinud, aga mitte seda, mida te olete kuskil kuulnud,” ütleb kohtunik.
„Selge, kõrge kohus,” vastab tunnistaja.
„Millal te olete sündinud?”
„Seda ma ei saa teile öelda, sest tean seda ainult kuulu järgi.”

* * *

Kohtunik: „Te siis süüdistate, et teie mees kohtleb teid halvasti?”
„Veel enam, ta ei kohtle mind üldse.”

* * *

„Miks te tahate lahutada, teil on ju nii kena naine?” küsib kohtunik heasoovlikult.
„Mu naisel on kaksikõde ja ma vahetasin nad ära.”
„Selge,” ütleb kohtunik, „aga mingisugune erinevus teie naise ja tema kaksikõe vahel pidi ju olema?”
„Just nii! Sellepärast ma tahangi lahutada!”

* * *

KOhtunik: „Kaebealune, rääkige kohtule oma keskpanga röövimise plaanist.”
„Ma ei saa, teie ausus, saalis on palju minu konkurente.”

* * *

Phoenixi linnas Arizona osariigis pöördus keegi missis Penrose advokaadi poole, paludes juriidilist abi kahjutasu nõudmiseks vanajumalalt endalt selle eest, et pikse läbi tekkinud tulekahjus hävis tema maja. Advokaat esitaski kohtule ametliku hagi, nõudes issandalt 100 000 dollarit „ilmastikutingimuste lohaka ja mõtlematu juhtimise pärast”. Kui advokaadilt küsiti, kes peab kahjutasu välja maksma, kui ta protsessi võidab, vastas seadusetundja: „Phoenixi linna kirik kui kostja maapealne esindaja.”

* * *

Kohtunik: „Mis teile pähe tuleb, tulistate jänest, kuigi ise pole jahiühingu liige!”
Kaebealune: „Ja mis jänesele pähe tuleb, kui ta minu kapsaaeda laastab, kuigi ta pole minu perekonna liige!”

* * *

Kohtunik küsib naistunnistajalt: „Kas te olete vallaline?”
„Jah, juba teist korda.”

* * *

Kohtus seletab röövel kohtunikule: „Tavaliselt töötan ma päevasel ajal, sest öösiti on ohtlik suurte summadega liikuda.”

* * *

Naine teatab abielulahutuse protsessil, et loobub alimentidest.
„Minu ainus soov on, et ta jätaks mind samasse seisusse, millises olin enne abielu.”
„Ja see seisus oli…?” uudistab kohtunik.
„Olin lesk.”

* * *

Kaks kaebealust istuvad süüpingis. Üks neist on esimest korda kohtusaalis ja küsib kogenud pinginaabrilt: „Kes on see mees, kes meile kogu aeg küsimusi esitab?”
„See on kohtunik ja tema on see, kes meile ütleb, kui kaua meil istuda tuleb.”
„Aga kes on see, kes meid hirmsasti kiidab?”
„See on advokaat ja tema peab õigustama oma honorari.”
Seepeale näitab ta näpuga univormis prokuröri poole ja küsib: „Aga ütle, mida see metsavaht siin kohtus teeb?”
„See metsavaht eraldas mulle eelmisel korral sellise raielangi, kus mul tuli kümme aastat puid saagida.”

* * *

Kohtunik: „Kas teil polnud häbi kolm tuhat eurot altkäemaksu võtta?”
„Muidugi oli, kuid see ihnuskoi ei raatsinud rohkem anda!”

* * *

Väikelinnas olid kohtuistungid alati suursündmuseks, millest alati suur hulk inimesi osa võttis. Kui ühel sellisel istungil lärm õige suur oli, hüüdis kohtunik pahaselt: „Rahu, rahu! Olen sellises melus juba tosin kohtuasja otsustanud ja ma ei võinud selle juures sõnakestki kuulda, mis kaebealused ütlesid!”

* * *

Proua Põhulõug tõi advokaadile avalduse abielu lahutamiseks.
„Aga minu teada on teie mees teid alati väga armastanud?” püüab kohtunik keelitada naist avaldust tagasi võtma.
„See on täiesti võimalik,” nendib naine. „See koletis on kõigeks valmis!”

* * *

Tapmises süüdistatud naine mõisteti õigeks tänu naisterahvast kaasistuja pingutustele.
„Mul hakkas temast nii kahju,” rääkis ta hiljem sõbrannale. „Ta vaeseke on ju lesk…”

* * *

Kohtunik: „Miks te auto ärandasite?”
„Mul oli vaja ruttu raudteejaama jõuda.”
„Trammiga oleksite jõudnud sinna sama kiiresti.”
„Trammi ärandamisel pole mingit mõtet, sest ma ei saa ju eessõitjast mööduda.”

* * *

Kaebealune: „Härra kohtunik, enne, kui lähete otsust tegema, lubage mul öelda, et olen tagasihoidlik inimene ja lepin vähesega…”

* * *

„Miks te otsustasite ennast naisest lahutada?” küsib kohtunik.
„Teate, ta on väga tüütu,” vastab mees.
„Selgitage palun lähemalt,” nõuab kohtunik.
„Kujutage ette, ma ärkan hommikul heas tujus. Lähen ja avan akna. Väljas on imeilus kevadine ilm. Kastanid õitsevad… Ja korraga ütleb keegi norivalt: „Sa võiksid õige jõulukuuse välja visata.”

* * *

Kohtunik kaebealusele: „Mis suhe on teil tunnistajaga?”
„Ta on mu tütar.”
„Kas ta oli teie tütar ka 20. augustil 2005?”

* * *

Kohtunik: „Mis suhted teil oma mehega olid?”
„Sõbralikud.”

* * *

„Kaebealune, te ei eita, et lõite tooli vastu hageja pead pooleks?”
„Ei, härra kohtunik, kuid ma ei teinud seda ettekavatsetult!”
„Te siis ei tahtnud teda lüüa?”
„Tahtsin küll, kuid mitte tooli pooleks lüüa.”

0

Your Cart