Puhkus Berliinis

9 minutit lugemist

Tagantjärele üle lugedes ka autorile endale päris mõtlemapanev lugu, sest see on avaldatud ajalehes „Maaleht“  aastal 1990, seega 29 aastat tagasi. Kuid mõnedki seisukohad ja rõhuasetused pole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni või on isegi lausa prohvetlikud.

Kuulus humorist Arkadi Raikin on kunagi öelnud: „Elada on hea, hästi elada veel parem.” Ikka ja jälle meenutan seda vanameistri mõttetera, eriti neil hetkil, kui ma ennast sellessinases maailmas valge inimesena tunnen. Tõsi, neid ilusaid hetki pole palju olnud. Elu Vene impeeriumis, mida hästikasvatatud inimesed ka Nõukogude Liiduks nimetavad, on karm ja peaaegu iga päev tuletab keegi meelde, et sa siiski ei ole valge inimene.
Hotelli „Palace” šveitser seletas mulle lahkelt, et pitsabaari saab kohti tellida ainult hotellile kasulik inimene. Tundsin end kodutu hulgusena, keda kui eksinukest juhatatakse lahkelt vaeste söögikohta. „Pizzeria Margareta” uksel askeldab aga ülearu priske šveitser, kes pigistab oma kogukast kerest näole mesise naeratuse neile, „kes hotellile kasulikud”. Minusugusel pole nii peenesse söömakohta asja!
Millal ma siis tundsin end viimati valge inimesena? Oo, üsna hiljuti. Siis, kui läksin Aerofloti kassasse ja ostsin pileti Berliini…

* * *

Kõigest tund aega hiljem väljunud Tallinna-Moskva lennuk maandub Šeremetjevo lennuväljal. Otsekohe ümbritsevad mind rahaahned taksojuhid. Seekord on nad küll vale inimese otsa sattunud. Ka mina tahan rikkaks saada ega tegele raha jagamisega taksojuhtidele. Niisiis sõidan logiseva bussiga lennuväljale Šeremetjevo 2, mida seni (õnneks) olen ainult kaugelt näinud. Oma ääretus naiivsuses lootsin seal kuni Berliini lennuki väljumiseni meeldivalt aega veeta. Aga võta näpust! Kõigepealt selgus, et pagasit ei ole võimalik ära anda – selleks oleks tulnud vähemalt kuus tundi kannatust varuda. Ka polnud võimalik ligilähedaseltki normaalselt süüa. Üldine räpasus harmoneerus suurepäraselt nina kõditava aroomide buketiga, mis koosnes viinerikeeduvee, piimakohvi ja tualettruumidest hoovavate loomulike lõhnade meeliülendavast segust. See on see vana hea tuttav lõhn, ilma milleta ei kujuta ette ühtegi vene raudtee- või lennujaama. Pilt muutus alles siis, kui olin läbinud passikontrolli. Heledate tulede säras uhke valuutakauplus. Kohvik, kus isegi mingisugune valik. Ohates müüs puhvetipidaja isegi pudeli konjakit kaasa.
Vajusin esimese klassi laiale mugavale istmele ja meenutasin teab mitmendat korda Raikini ütlust. Kahtlaselt toimekaks muutunud stjuardessi läikivad silmad reetsid, et kangemat kraami välja valades ei olnud ta ka oma suud seinapraoks pidanud.
Tu 154 maandub õhtupimedusse mattunud Berliini Schönefeldi lennuväljale. Poetan osavõtmatutele saksa tolliametnikele mokaotsast „Guten Abend” ja rühin edasi ooteruumi, kus mind ootab mulle vastutulnud tuttav. Istume päevi näinud Volvosse ja kihutame Potsdami. Järgmisel päeval tegin linna peal esimese tiiru. Sattusin Hamburgi korraldatud kalaturule. Terve jalakäijate tänav oli rahvast paksult täis. Kõikjal lääne kaubad. Siia-sinna on end poetanud vietnamlased, kes müüvad põhiliselt sigarette, et oma töötu abirahale (keskmiselt 500 marka kuus, millest 180 marka tuleb maksta voodikoha eest ühiselamus) natukenegi lisa teenida. Silma hakkas üks noormees, kelle ees laual oli peale muu müügile pandud kraami ka vene ohvitserimüts. Selgus, et tegemist oli lätlasega. Läti noormees, kes müüb Potsdamis vene kroonu varustust. Päris vahva äri!
Taamal määrib firma Enrico Ferrari kaubaagent rahvale kaela vängeid parfüüme. Mees räägib vahetpidamata, loobib kaupa kilekottidesse, mida jagab vasakule ja paremale. Ainult 20 marka! Uimaseks räägitud ostjale jääbki teadmata, mille eest ta maksis ja mida sai veel pealekauba tasuta. Kapitalismist rikkumata idasakslased on ettevaatlikud ega lähe nii kergesti sõnaohtra reklaami õnge. Hiiglasuurest furgoonautost vorstitooteid pakkuv mees ei leia õhtupoole enam ostjaid. Kilekotitäis mitut sorti vorste – ainult 20 marka!
„Kas teil ei ole enam raha või?” toriseb solvunud kaupmees mikrofoni. Keegi naine ulatab 50-margase. Mehe nägu muutub taas rõõmsaks, äri läheb edasi!
Potsdam on veel räämas ja lagunenud, nii nagu paljud Saksa DV linnad, kuid kauplusi ei tunne enam äragi.
Eriti torkab silma, et raamatukauplustest on kadunud igasugune ideoloogiline kirjandus. Pururikkal Saksa LV-l polnud mingi probleem mõne nädalaga SDV poed lääne kraami täis lüüa. Nüüd tuleb veel maksta Vene impeeriumile 8 miljardit marka, et emake Venemaa saaks oma Saksa DVs internatsionaalset kohust täitnud poegadele ja tütardele uued korterid ehitada. Pole midagi, need miljardid ei tee SLVd vaeseks, kuid ei muuda ka Venemaad rikkaks. Ei saa see riik jalgu alla ka siis, kui teda aitaks ja toetaks kogu maailm.
Enne ja pärast Teist maailmasõda „suurenes” Vene impeeriumi pindala umbes 656 500 km² võrra. Peaks nagu piisama, et muuta ühte riiki rikkamaks. Mitte midagi niisugust, suurenes ainult lagastatavate maa-alade pindala. Samal ajal, kui Ida-Euroopas toimub deleniniseerimine, venelase teadvuses asub aga Jeesus Kristus Lenini asemel taas oma seaduslikule kohale, valitseb Saksa DVs viibivates Vene vägedes lahkumise meeleolu. Ühes telesaates ütles keegi ohvitseriproua, et tal on ükskõik, kus elada. Saksa DVs tunneb ta end niisama hästi kui kodus.
Nii mõnigi ohvitser tunnistas siiralt, et mõte kodumaale naasmisest teda eriti ei vaimusta. Sõduritega on teine lugu. Nood käivad ammulisui mööda linna ja vaatavad, mida oma 25-margase kuupalga eest osta saaks. Korduvalt on mind SDVs viibides hämmastanud, et vene inimene on suuteline ka poolteist oktaavi madalamalt rääkima kui tavaliselt. Ka pole jälgegi tavapärasest uljast kuraasist.
Saksa riigid ühinevad. Igasugused arutlused, vaidlused ja küsitlused sel teemal on mõttetud. Protsess on pöördumatu. Idasakslased püüavad uue olukorraga kiiremini kohaneda. Järjekorrad arstide vastuvõtutubades on kadunud. Keegi ei riski tühise haigusega kodus logeleda. Hirm töökohta kaotada on suur. Kui varem vaadati mõneminutilisele hilinemisele läbi sõrmede, siis nüüd on kõik minutipealt kohal. Tööpuudus on idasakslastele täiesti kogematu nähtus. Nüüd on ta siis selles supis sees ja selles on midagi ajakohast ja ka sümboolset.
Koos kapitalismi õitega – purgiõlle ja banaanidega – kohal. Tööpuudus ähvardab muutuda laialdaseks. 27-aastane Henry on kõigest kaks päeva töötu olnud, kuid ta on täielikus masenduses. Kui võimalik, püüab ta leida tööd Lääne-Berliinis. Ida poole peal töötamine ei toida. Palgavahe on suur. Sobiva töö leidmisel tuleb loota ainult iseendale. Ikka ja jälle kuulen ma inimesi ütlevat: „Nicht mein Problem” (Pole minu probleem). Osavõtmatus teise inimese õnnetusest või õnnest kuulub SLV kui tüüpilise küünarnukiühiskonna juurde, mille poole meiegi nüüd vapralt üle talongikuhilate pürime. Lääne-Berliinis hakkabki kõige rohkem vastu inimeste võltsnaeratus, alaline pingulolek, ebasiirus suhtlemisel. Sõites ühest linnaosast teise, märkad kui suur on tegelikult erinevus Ida- ja Lääne-Berliini vahel.
Saksa riigid ühinevad üheks riigiks ja üheks rahvaks. Piir kahe riigi vahel ongi juba kadunud, kuid nähtamatu piir, mõisted „lääne- ja idasakslane” jäävad veel kauaks püsima. Lääne-Berliini keskuseks oli, on ja jääb Breitschiedplatz, nii nagu idapoole sõlmpunktiks on Alexanderplatz. Vaevalt, et ka pärast linna ühinemist kujuneb Berliinis mingit uut ühtset keskust.
Milliseks kujuneb Saksamaa tulevikus, tema suhted naaberriikidega? Praegu sõlmib Saksa LV ja tema kiiluvees olev Saksa DV kõikvõimalikke lepinguid, kahetsetakse viimases sõjas tehtud kurja ja tunnistatakse varmalt Pooja läänepiiri puutumatust. Kauaks?
Saksamaa ajalugu on võidetud lahingute ja kaotatud sõdade ajalugu. Valusad kogemused pole kunagi. vähendanud sakslaste sõjakust. Kui nad parasjagu ei sõdi, siis võitlevad nad rahu eest. Sõjamehe kultus valitseb mõlemas Saksa riigis tänase päevani. Vaevalt oli kommunistliku partei võim SDVs löönud kõikuma, kui taas puhkes valla nelikümmend aastat varjusurmas olnud antisemitism. Pargipinkidele ilmusid kirjad „Nur für Deutsche” (Ainult sakslastele). Kõikjale on soditud „Ausländer raus” (Välismaalased välja). Võidakse väita, et need on vaid üksikud ekstsessid, kuid omal ajal asutas Natsionaaldemokraatliku Töölispartei ka ainult seitse inimest…
Lääne-Berliini tänavapildis hakkavad eriti silma araabia maadest pärit võõrtöölised – vaesed, aga ülbed. Oma allasurutud seisundit tundes on väljakutsuv käitumine ilmselt midagi kaitsereaktsiooni taolist. Kantstrasse on tervenisti poolakate päralt. Tohutute pakkidega koormatud poola spekulandid (pardon, ärimehed) liiguvad vaeva1iselt Zoo raudteejaama poole. Ei kulge see Poola ülesehitamine ka kergelt, kui isegi sahkerdamist ei saa ära põlata. Idasakslased ründavad omakorda Poola läänerajoone. Frankfurdis Oderi ääres on piiril lausa rüsin, et aga pääseda Poolasse odavaid kaupu jahtima.
Kui varematel aegadel korraldasid rahvad vastastikku sõjaretki, siis nüüd on seda asendamas rahumeelne ostumaania.
On aeg mõelda tagasisõidule. Astun Aerofloti esindusse. Viie minutiga on asi joonde aetud. Küsin kõheldes, kas ma saan ka reserveerida pileti Moskvast Tallinna. Sakslannast ametnik pilgutab sõbralikult silma: „Ma korraldan selle.” Niisama lihtne see kõik ongi. Kuid loodus armastab tasakaalu. Šeremetjevo lennujaamas tuli mul seista tunde, et broneeritud piletit välja osta.
Viimased tiirud Lääne-Berliinis ja hüvasti, aeg on koju sõita. Hiiglaslik IL 86 tõuseb kohmakalt, kuidagi vaevaliselt õhku ja võtab aeglaselt kõrgust. Venelastest reisijad loevad usinalt oma „Pravdat”. Pärast paaritunnist lendu maandume Šeremetjevo lennuväljal. Lennuk veereb aeglaselt jaamahoone poole. Seal ta on – tohutu hoonemürakas, määrdunud, räpane – õhuvärav ühele kuuendikule planeedist. Tuttavad lõhnad, tuttav lärm ja sagin, rahaahned taksojuhid, järjekorrad. Saaks ainult rutem koju! Tallinna lennujaamas lunib taksojuht kümnekat. Saadan ta kus see ja teine. Koju sõidan bussiga. Ka mina tahan rikkaks saada!

Loo lõpetuseks sobib lisada katkend ühest teisest 1992. aastal ilmunud loost.

Eestis käinud sakslased ei suutnud kuidagi mõista seda, kui rahulikult taluvad meie inimesed maksude ja hindade peadpööritavat kasvu. Selgitasin, et eestlane kannatab praegu lojaalsussündroomi all. Igasugust protesti maksude või  hindade tõstmise vastu vaadeldakse kui kallaletungi Eesti iseseisvusele. Tunti huvi, et kas eestlased on alati nii leplikud olnud. Ütlesin, et minu teada juleti küll 1905. aastal tänavale tulla, et aga see meeleavaldus kurvalt lõppes, on eestlaste protestivaim hiljem aina kahanenud.
Kohtumisel ajalehe „Kieler Nachrichten“ toimetuses ajakirjanik Heike Stübega, küsisin viimaselt, mis küll siis juhtuks, kui Saksamaal tõstetaks üüri ilma pikema jututa kümme korda. Heike raputas pead – tal ei jätkunud tagajärgede ettekujutamiseks lihtsalt fantaasiat… (Asi on selles, et 1992. aastal, pärast krooni tulekut tõsteti ilma mingite selgituste või põhjendusteta üüri kümme korda – korterid polnud veel erastatud. Ja ükski rott, eestlasest rääkimata, isegi ei köhatanud.)

Peter Hagen, september 1990

Tunnuspildil: (Kuri)kuulus Zoo raudteejaam Lääne-Berliinis. Kunagine pättide, narkarite ja türgi võõrtööliste meeliskogunemispaik. Nüüdseks on türklased teatepulga üle andnud araablastele. Lähedal asuva raudteeviadukti all magavad kodutud – eranditult sakslased, samal ajal kui noored araabia migrandid kas ülbitsevad tänavatel, sügavad mune või ootavad aega parajaks tehes järjekordset sotsiaaltoetuse ülekannet.

0

Your Cart