Prostitutsiooni ajaloost

7 minutit lugemist

Müüdav armastus Põhja-Aafrikas ja Idamaades

Orientaalset prostitutsiooni on valge inimese kujutlustes ikka ümbritsenud mingi müstikaloor. Siiski ei ole seal erilist salapärasust, sest sisu on kõikjal üks ja seesama – võltsarmastuse müümine. Arusaadavalt aga esineb paiguti teatavaid eripärasid.

Alžeerias kandsid lõbunaised laiu pükse ja lehvivaid rõivaid, näkku oli pea kõigil tätoveeritud lill või taevatäht, mis aga viitasid alamale liigile. Kõrgklassi prostituudid said õpetust tantsus, pillimängus jne. Et araabia mehed ihkasid lihavaid naisi, sõid lõbunaised ohtralt ja pruukisid lisaks erilisi ravimtaimi. Bordellidu oli rahulik, sest usk keelas alkoholipruukimise. Mehed tulid ja läksid, naised käitusid allaheitlikult. Esimest lõbumaja on märgitud Tunises 1889. aastal, libusid oli seal 9-12. Üksikprostituute arvati linnas leiduvat umbes pool tuhat. Needki olid tagasihoidlikud ega kleepinud end meestele külge: nii olevat Allahi tahtmine! Enne prantslaste tulekut 19. sajandi esimesel poolel valvas prostitutsiooni üle riigiametnik mesoar. kasseeris prostituutidelt maksu ja pidas silmas, et igaühel oleks kindel elukoht. Ümberkolimiseks oli nõutav tema luba. Kui tulid kolonistid, siis seati sisse lõbunaiste arstlik kontroll. Seal hakati käima korrektselt, veneroloogidest räägiti aupaklikult. Isegi seninähtamatut tupepeeglit hakati ilma ühegi huumoriterata nimetama riigivalitsuse suguliikmeks – see oli respekti märk! Erisugust suhtumist prostitutsioonisse avaldasid maaelanikud. Näiteks saatsid uled-neil’id oma abielu-küpseks saanud tütred linna prostitueerima, et veimevakka täita. Kes suutis rohkem teenida, seda ka ihaldati rohkem naiseks. Hoopis vastupidiselt suhtusid asjasse eelmiste naabrid bdame’d, kus halastamatult peksti külast minema iga tüdruk, kelle moraalil pisimgi plekk küljes.

Indias leidus veel 20. sajandi algul templite juures bajadeere (sanskriti k. devadasi ‘jumalate ori’). Avaldusid kõik kunagise templiprostitutsiooni tunnused, nende seas erootiline tants. Bajadeeri ainus rõivas oli pikk ümber pea ja kaela mähitud rätt. Templitele müüsid neid (või pühendasid jumalaile) ikka oma vanemad, kellele polnud sugugi teadmata, et lapsi pruugitakse .jumalate teenimiseks”, sissetulekud aga võetakse templikassasse. Hiljem hakati seda hoolega varjama, sest kehtestati formaalne keeld. Nagu India rahvas, nii kuulusid ka bajadeerid eri klassidesse e. kastidesse. Suheldi üksnes oma kästi meestega. Samal ajal võib bajadeere teatud ulatuses samastada hetääridega. Moodustasid nad ju Indias prostituutide aristokraatia. Ometigi oli nende tegevusringkond kitsendatud: nad võisid anduda ainult samausulistele. Kui selle põhimõtte vastu eksiti, siis järgnes usuvande alla panek, mis nõudis enesetappu. Vanuse tõttu templi teenistusest lahkunud naisest aga sai hilisematel elupäevadel kõigiti austatav inimene. Vaimulik seisus kurtis aegade möödudes, et üha rohkeni kipub rahvas nimetama bajadeerideks ka tavalisi kõrtsitantsijannasid (natini).

Loomulikult ei puudunud Indias ka tavaline prostitutsioon, kus aga samuti kehtis rassieraldus: valgetele meestele avati bordelle ikka peamiselt sadamalinnades. Peab alla kriipsutama, et seal ei olnud tavaliselt ühtki kohalikku naist, vaid prostituudid Jaapanist, Tiibetist, Bhutanist või Nepalist, harva mõni muhamediusuline omalt maalt.

Tõenäoliselt leiab lugeja nii mõndagi iseloomustavat Indias kirja pandud mõtteteradest: ,,Libud naeravad ja nutavad raha eest, nad panevad mehi ennast usaldama, aga ise mehi ei usalda.” – ,,Missugune korralik mees suudleb müüdava kaunitari huuli? Olgu need nii õrnad-kütkestavad kui tahes. Eks ole needsamad huuled olnud spioonidele, palgasõduritele, varastele, orjadele, näitlejatele (!) ja igasugustele eluvendadele ainult süljekausiks!” – ,,Sama vähe kui jäistel mäetippudel leidub lootoseõisi, sama vähe kui eesel suudab kända hobuse-koormat, sama vähe kui riis kasvab viljapõllul, sama vähe on hoor vooruslik!” – ,,Ennäe imekaunist bajadeeri, kes on kui armastusjumala lõkendav leek, mida toidab imekauni ihu võrratu vorm! Ta on ohvrituli, kuhu armunud heidavad oma nooruse ja rikkuse.”

Hiinas tundsid prostituudid valgete klientide suhtes vastumeelsust. Neid teenindas vaid mõni üksik lõbumaja siin-seal sadamalinnas. Bordelle oli mitmesuguseid, aga isegi viletsamad kandsid nimesid nagu ,,Igavese Õndsuse Tempel”, ..Lõhnavate Lillekeste Aed”, ,,Ülima Õnne Loss” vms. Sisse pääses otsemaid iga hiina mees. Kes aga kippus paremat liiki bordelli, pidi esimesel külastusel esitama mõne tuntud isiku soovituskirja. Järgmistel kordadel piisas juba märgusõnast. Mere- või jõeäärsetes linnades käsutati lõbumajadena sageli vanu lotjasid, mida rahvas ,,lillepaatideks” hüüdis. Pardal kükitasid erepunaste põskedega libud, juustes õied. Nad mängisid keelpilli ja laulsid. Hiinaski ostsid lõbumajapidajad lapseeas tööjõudu otse vanemailt. Ostjail olid laste suhtes samad õigused mis loomapidajail loomade suhtes. Kaubaks läksid peamiselt 7-aastased, vahel koguni nooremad. Esialgu hakkasid nad teenima prostituute, said korraliku alghariduse, lõpuks õpetati armastuskunsti. Seda lihtsates bordellides. Peenemais lisandus keelpillikursus, õpetati deklameerimist ja laul­mist, innustati isegi luuletama. Kuid Hiinaski ootas vananevat libu tavaline nukker saatus: edasimüük viletsamatesse bordellidesse ja lõpp kusagil müüri ääres. Lõbumajades kutsusid kõik libud üksteist õdedeks, omanikku aga emaks. Viimane pani kogu teenitud raha oma laekasse, mille üle keegi ei pahandanud. Et Hiinas oli suhteliselt palju lõbutüdrukuid, siis läks nendest märgatav hulk (või veeti kaubandustehingu alusel) Siiamisse, Jaapanisse ja Tiibetisse.

Jaapanis vohas prostitutsioon möödunud sajandeil enamasti teemajades ja nn. teeaedades, mida võikski vaadelda bordellidena. Sealsamas toimus ka tulevaste lõbutüdrukute koolitamine. Just teemajades tegid eurooplased esmakordselt tutvust jaapanlannade müüdava armastusega. Seal algasid ka esimesed prostituutide ostud väljaviimiseks. Nimelt üürisid oma asumaadelt Jaapanisse kaupa pakkuma purjetanud hollandlased noorukesi jaapanlannasid lühemaks või pikemaks ajaks, et neid kodupaika kaasa võtta. Tingimuseks seati, et tähtaja lõppedes prostituudid tagastataks. Seejuures jäi jaapanlaste silmis nende naiste au puutumatuks, nad astusid kõikide õigustega normaalsesse ellu, abiellusid ja said lapsi. Solvata neid ei tohtinud keegi.

Lõbunaiste kõrgeima klassi moodustasid geišad, keda võib samastada hetääridega. Nad musitseerisid, tantsisid, laulsid ja nende teadmised ületasid nii mõnegi soliidse mehe ajupagasi. Vajadusel varjas geiša oma mõtteid ja tundeid, osates olla suurepärane näitlejatar. Neid hellitati ja ihaldad ning kutsuti tähtsatele ametlikele pidudele, kus nad käitusid korrektselt ja kombeliselt, suhtlesid välismaa diplomaatide ja ärimeestega. Aupaklikud geišade vastu olid samuti oma maa kõrged riigiametnikud, poliitikud ja kunstiinimesed. Geiša ei olnud lihtsalt ostetav, vaid ta ilmutas vastutulekut üksnes nendele, kes temalegi meeldisid. Keegi ei pannud pahaks ta uhkust ja eneseteadvust. Muidugi võib lugeja tunda huvi, kuidas saadi geišaks. Tavaliselt oli tegemist leidlapsega või osteti tüdruk tema vanemailt. Järgnes põhjalik koolitus. Kunagi on keegi öelnud geišade kohta: ,,Nende naer heliseb nagu kuldsete vihmapiiskade langemine kristallvaagnal…” Geišat võis omaks pidada vaid see, kel jõudu, võimu ja vara.

Bordellid paiknesid Tokyos müüridega ümbritsetud linnajaos nimega Yoshiwara, mis asutati kas 1603. või 1642. aastal – andmed on kahesugused. Kähe- ja kolmekorruseliste lõbumajade naabruses olid seal teatrid, restoranid ning teemajad. Lõbumajad olid seest ja väljast puhtad, korralikud, kohati erakordselt luksuslikud. Allkorrusel oli tänavast ainult võrega eraldatud ruum, kus mõõdukal sammul liikusid kallihinnalises riides, erepunaseks maalitud põskede ja uhkete soengutega lõbutüdrukud. Seda reklaami täiendasid kutsuvad hüüatused sealsamas asuva meesteenija suust. Ülakorrus(t)el paiknesid nii kohtumis- ja lõbutoad kui ka avarad saunalaadsed pesuruumid. Enamik bordelle oli valgetele meestele suletud. Nii oli Yoshiwaras. Kuid suurtes sadamalinnades Yokohamas, Hakodates, Kobes või Nagasakis oli just vastupidi: suurem osa lõbumajadest ootas valgeid kliente. Välisukse kõrval pidasid korda siiski jaapanlased ise. Prostituudid käisid kohusetruult politseiambulatooriumis. Lõbumajadesse võeti tütarlapsi ametisse alates 16. eluaastast ja pärast vanemate kirjaliku nõusoleku esitamist kombluspolitseile ning lõbumajapidajale. Niisamuti nagu lõbunaise amet ei määrinud tema au, ei peetud taunitavaks ka abielumehe astumist üle bordelli läve. Oli üsnagi tavaline, et abielunaine, kel oli vaja oma meest mõnel tõsisel põhjusel koju kutsuda, ilmus alandlikult bordellipidaja ette ja palus alandlikult vastava teate edasi ütelda. Ning natuke hiljem võiski näha sõbralikult vestlevat abielupaari lahkumas. Kliendid aga ei vihastanud lõbumajapidaja peale, kui see pärast viisakat tervitusprotseduuri palus sisenejat ette näidata oma suguelundid. Kui seal ilmnes midagi kahtlast või kum­malist, siis palus isand sügava kummarduse saatel vabandust ja osutas uksele. Ei mingit solvumist ega tüli, nakkusohtlik mees astus alandlikult välja. Olgu teada, et Jaapanis algas lõbunaiste meditsiiniline järelevaatus aastal 1868 ning toimus igas bordellis kord nädalas. Paraku jäi oma teeneid pakkuma suur hulk suguhaigeid salaprostituute.

Kuni 1870. aastani peeti igas suuremas linnas kord aastas libude pidupäeva. Lustiliselt käratseva rongkäigu ees kanti austavalt tohutu suurt kullatud fallost.