Prostitutsioon Jaapanis

5 minutit lugemist

Akira (16): „Kallite hilpude eest olen ma nõus seksima iga vanamehega.“

Pea iga kolmas jaapani koolitüdruk elab topeltelu. Nii koolis käies, kui ka pärast kooli lõpetamist löövad tüdrukud litsi ega leia selles midagi halba. Tavaliselt ei vanemad oma laste kaksikelust midagi. Jaapanlannade traditsiooniline vaoshoitus on muutunud legendiks. Kaasaegsed jaapanlannad on muutunud samasugusteks kasuahneteks hõlptulu ja kergema elu jahtijateks nagu nende Euroopa suguõedki.

Prostitutsioon oli, on ja jääb, arvaku pipravittudest või impotentidest moralistid mida tahes.

Seljas sinine kootud jakk ja ruuduline miniseelik, jalas valged põlvikud, istuvad Akira ja tema sõbranna Megumi Tokyos Ikebukuro raudteejaama lähedal pargis. Tüdrukud seiravad tähelepanelikult möödaruttavaid mehi ja nad vaatavad kadedusega kahte õpilast, kellel on just praegu õnnestunud viiekümnendates härrasmees õnge võtta. Sellist „papat“ – nagu nad oma kliente kutsuvad – tahaksid ka nad ise meelsasti kätte saada.

Kõik teevad nii

Kui Akira ja Megumi lõpuks ühe papa pehmeks räägivad ja ta lähedal asuvasse „Armastuse hotelli“ saadavad, saab kumbi 540 €.

Akira ja Megumi on 16-aastased, käivad korralikult koolis, õpivad hästi ja nende vanemad ei tea tütarde kaksikelust midagi.

Umbes 30 protsenti jaapani koolitüdrukutest suurendavad oma taskuraha kõikvõimalike seksiteenuste osutamisega. Mis neid sellisele teele tõukab? Akira: „Seksin selleks, et osta kalleid rõivaid. Vabal ajal, kui me ei kanna koolivormi, tahame olla viimase peal riides. Sellepärast olen ma nõus iga ettejuhtuva papaga voodisse minema. Ja miks ka mitte?“ Praegu kannab ta koolivormi vaid sellepärast, et papadele meeldivad hullupööra vormis tüdrukud.

Jaapani prostitutsiooni „leivanumber”: koolitüdrukuks riietunud libu.

Megumi kinnitab: „Seda teevad kõik minu sõbrannad.“

Nn. telefoniklubides kontaktagentuurides ja videoteekides ripuvad koolivihikutest väljarebitud lehed ühemõttelise tekstiga: „Ma vajan raha ja otsin armukest.“ Lisatud on mobiiltelefoni number. Jaapani kirjanik Ryu Murakami teeb nukra kokkuvõtte: „Tüdrukud tahavad iga hinna eest oma vanemaid jäljendada, soetada endale luksuskaupu, firmarõivaid, käekotte või kompuutreid, mida nad tegelikult ei vaja.“

15- kuni 16-aastased jaapani koolitüdrukud annavad kuus ainuüksi kleitidele välja 40 000 jeeni ehk üle 270 €. Sinna juurde veel kulukad käigud kosmeetikasalonge

Milleks vähese raha eest lolli mängida?

Kuid miks tüdrukud oma keha müüvad? On ju väga palju tulutoovaid ameteid. 18-aastane sel kevadel kooli lõpetav Ako arvab asjast nii: „Miks ma peaksin 5 eurose tunnitasu eest lolli mängima, kui ma võin selle ajaga ühelt papalt saada 200 €. Ma panen seksimisel lihtsalt silmad kinni ning mõtlen ainult rahale.“

Nii mõtlevad kahjuks väga paljud tüdrukud. Tokyo linnavalitsus küsitles 567 gümnasisti. 191 tüdrukut (36%) tunnistasid, et nad on vähemalt korra otsinud telefoniklubi vahendusel kontakti kliendiga. Tervelt 63 protsenti tüdrukutest olid raha eest seksinud viiel korral ja 14 protsenti rohkem kui 21 korda. Süü- või häbitunde all ei kannatanud keegi. 99 protsendil juhtudest ei saanud ka vanemad midagi teada.

Sotsioloog Shiji Miyadai, kes tegeleb noorsoo prostitutsiooni probleemiga, arvab asjast nii: „Tüdrukud on hakanud mõistma, et nad elavad valelikus, võltsmoraalist läbiimbunud ja meestele orienteeritud ühiskonnas. Kui mehed võivad naisi osta, siis miks ei peaks tüdrukud ennast müüma. Kuid ma ei süüdista prostitutsiooni massilises levimises ainult mehi. Ega ikka kedagi vägisi raha eest seksima ei sunni. Kui tüdrukud poleks nii moraalilagedad ja rahaahned, siis poleks ju ka pakkumist. Oleks väär arvata, et prostitutsiooni põhjustab ainuüksi nõudlus.“

Tõepoolest, mitte kusagil mujal maailmas ei suhtuta seksi kui kaubaartiklisse nii nagu Jaapanis. 3100 seksile spetsialiseerunud „salongi“ külastab iga päev 360 000 jaapani meest jättes sinna 20 miljonit eurot. Aastas teeb see aga lausa astronoomilise summa. Leidub karaoke-salonge, kus tüdrukud ajavad laulval kundel käe püksi. Osakas pakub üks klubi koguni sellist teenust: kes suudab tunni aja jooksul kolm korda ejakuleeruda ei pea seksimise eest maksma.

Kaubaks lähevad ka häbemekarvad

150 000 klubis pakub miljon lõbunaist seksi kõikvõimalikes variantides, kusjuures kõige absurdsem on see, et alates 1957. aastast on prostitutsioon Jaapanis keelatud. Kuid mis on prostitutsioon? Jaapani seadus ütleb täiesti selgelt: „Suguorganite kokkuviimine rahateenimise eesmärgil. Kuid klienti võib ju teenindada ka suuga või käsitsi. Seda aga seadus ei keela!

Selleks et seksi pealt teenida, ei pea alati oma keha müüma. Ühes Tokyo suures elumajas peab Toshikazu Izumi (36) üsna omapärast kauplust. Poes on suur valik koolitüdrukute kantud kingi, sokke ja püksikesi. Riiulitel ilutsevad vaakumpakendis püksikud ja nende hind on olenevalt sellest, kui kaua neid on kantud, 64 kuni 100 €, lisaks endise omaniku foto. Kimbuke koolitüdruku häbemekarvu maksab 60 €, 3800 € eest võib saada kantud koolivormi.

Asi on läinu nii kaugele, et jaapani koolitüdrukud ei seosta seksi tunnete, armastuse või poolehoiuga.

Kirjanik Setsuko Inoue: „Jaapanlased on pikka aega uskunud, et ainult materiaalne heaolu teeb inimesi õnnelikuks. Kahjuks on ka jaapanlasest saanud homo consummens. (E. Frommi poolt kasutusele võetud mõiste – toimetaja märkus). Jaapanis on terve põlvkond üles kasvanud heaolus ning loomulikult on muutunud ka väärtushinnangud. Tänapäeva heaoluühiskonnas valitseb arusaam, et eesmärgile liikumine on vaid koormav vaheetapp. Moraalsed tõkked on langenud. Jaapanis on juba ammu kujunenud arusaam: minu ostuvõime näitab, kes ma olen. Seepärast on ka paljud koolitüdrukud hilpude ja kallite asjade soetamise nimel kõigeks valmis. Sellise mentaliteedi juures kaotame me kõige tähtsama – võime hinnata inimlike suhete ja sõprussidemete tähtsust.“

Kuidas jaapanlane pingeid maandab

Jaapan, tõusva päikese maa, majandusime sünonüüm, on üha enam ja enam muutumas väärastunud kihude rahuldamise maaks. Mõned näited.

Automaatidest võib 25 € eest osta kantud naistepesu. Kinnistes klubides mängivad mehed seksuaalset ahistamist töökohal. Ametnik (klient) sosistab sekretärile kõrva siivutusi ja sunnib teda siis endale pihku lööma. „Osakonnajuhatajal“ tuleb mängu eest maksta 200 € ning nad tohivad sekretärile näkku ejakuleerida. Teistes klubides vägistavad samurai varustuses kliendid kaitsetuid „printsesse“. Klientide erisoovide rahuldamise nimel pole vaeva säästetud. Mõnes klubis on reisilennuki kabiin, kus „piloodid“ võivad ahistada „stjuardesse“. Klient on kuningas!

Peter Hagen