Prantsuse Rahvusrinde juhi ja Euroopa Parlamendi saadiku Marine Le Peni kõne Koblenzis 21. jaanuaril 2017

10 minutit lugemist

Ma tahan tänada kogu südamest meie sõpru ja AFD partnereid, kes meid siin täna vastu võtavad, eriti tahaksin tänada Frauke Petryt ja Marcus Pretzelli nende külalislahkuse eest. Tänan ka teiste liikmesriikide esindajaid, ENF fraktsiooni Euroopa Parlamendis, meie hollandi, itaalia, austria, flaami, rumeenia, tšehhi, poola ja briti sõpru. Tänan ka kõiki organisaatoreid, kes selle kohtumise meie peasekretäri Ludovic de Danne juhtimisel võimalikuks tegid.

Ma olen seda juba Prantsusmaal öelnud, kuid see kehtib kõikjal Euroopas: Me oleme tunnistajaks ühe maailma lõpule ja uue maailma sünnile, mis on täis lootusi ja uusi võimalusi.

Me oleme tunnistajateks rahvusriikide tagasitulekule, mida globalism on üritanud kõrvaldada. Kümme aastat pärast esimesi referendumeid Prantsusmaal, Hollandis ja Iirimaal oli tunda saabuvat Euroopa rahvaste mässu mittevalitud võimu vastu, kes lootis ilma demokraatiata hakkama saada. Kuid esimene tagasilöök, mida vana kord pidi doominoefektina taluma, on brexit. Suverääne rahvas otsustas loobuda suurvõimude eestkostest, et ise oma saatuse üle otsustada.

Teine löök ei lasknud ennast kaua oodata: härra Trumpi valimine Ühendriikide presidendiks ajas neoliberalismi esindajad veelgi suuremasse tupikusse. Trumpi positsioon Euroopa suhtes on selge: Ta ei hakka toetama ühtegi süsteemi, mis rahvaid alla surub. Kõigele lisaks mattis ta maha TTIP vabakaubanduskokkuleppe. 2016 oli aasta, mil anglosaksi maad ärkasid. 2017, ma olen selles kindel, saab olema aasta, mil Euroopa mandririikide rahvad ärkavad.

See pole enam võimaluse, vaid ainult aja küsimus. Kuid meie eliit ei näe neid muutusi maailmas. Ta lükkab need tagasi. Ja Euroopas tehakse kõik selleks, et igas liikmesriigis takistada seda arengut, mis on siiski vältimatu.

Euroopa Liit on muutunud religiooniks, mille preestriteks on eliiti kuuluvad bossid: Nad pole enam võimelised mõtlema väljaspool seda religiooni. Nad üritavad maha suruda iga kõrvalekalduva mõtte, keelavad oma süsteemi igasuguse kriitika.

Nad on tõelised dogmaatikud, tõelised antidemokraadid. Mulle on hästi meelde jäänud härra Junckeri ütlus, mis on nii väljendusrikas, et see peaks tulevikus olema ajalooõpikutes: „Euroopa lepingute vastu ei saa olla demokraatlikke valimisi.“

See on türannia definitsioon. Sakslased, itaallased, hispaanlased – kõik Euroopa rahvad on selle türannia alla heidetud. See türannia valitseb ka informatsioonisõjas, kus tahetakse kõigi vahenditega takistada rahvaid üksteisega suhtlemisel. Sellest on tingitud ka meie kohtumise tähtsus: Lõpuks ometi räägivad rahvad üksteisega. Nende loogika järgi peab iga rahvas olema teistest isoleeritud, nii et nad ei saaks üksteisega liituda. Nii valetatakse Prantsusmaal Saksamaa kohta, Saksamaal Ühendkuningriigi kohta, niisamuti Itaalias, Austrias, Kreekas ja mujal. Sest kui rahvad saavad aru, et nad ei ole sugugi nii erinevad ja et neil on ühine huvi – vabadus, siis oleks see Euroopa Liidu lõpp.

Ja just see on praegu algamas. Prantsusmaal kujutatakse proua Merkelit kui humanitaarset kangelannat, keda esitletakse suursugususe modellina migrantide kohtlemisel, samas kui prantslased ei ole mitte kui midagi.

Ainult et Prantsuse meedia ei ole kunagi küsinud saksa rahva arvamust. Mitte kunagi ei küsitleta ka sakslasi endid, et selgitada, kui rahul nad proua Merkeli migratsioonipoliitikaga on. Ja on ka selge, miks: Kui ta küsiks sakslaste arvamust, näeks igaüks, et reaalsuses on see migratsioonipoliitika katastroof.

Ma tervitan AfD julgust esitada sel teemal väljakutse Saksa valitsusele. Euroopa eliit üritab iga hinna eest rahvaid vaikima sundida, pannes neid uskuma, et nende esindajad tegutsevad nende heaolu huvides. Mina ei aja kunagi segamini rahvast tema valitsejatega. Saksa rahvas püüdleb nii nagu kogu Euroopa ainult ühe eesmärgi – vabaduse poole, vabaduse ja turvalisuse poole. Rahvad soovivad elada rahus, oma tuleviku üle ise otsustada.

Täna ei hooli Euroopa juhid rahvuslikest, vaid oligarhia huvidest, finantsoligarhiast, kes valitseb kõikvõimalikke institutsioone, et suruda läbi oma huvisid, mis on vastuolus rahvaste tahtega.

Need ei ole sakslased, kes tahavad migrante vastu võtta: need on saksa suurettevõtted, mitte kesklass ja lihtsad inimesed. Need ei ole prantslased, kes tahavad oma riigi piire kõrvaldada, need on prantsuse ja rahvusvahelised suurettevõtted. Me peame ühemõtteliselt ja selgelt nägema kõige selle taga maailma vägevate majanduslikke huvisid, mis on peidetud ilusate sõnade taha.

Ja migratsiooniteemat jätkates: üks asi kehtib kõigi Euroopa riikide kohta: Me olema suuremeelselt, isegi väga suuremeelselt tõestanud oma solidaarsust. Ja on viimane aeg, et see lõppeks!

Saksamaa on kogenud märkimisväärset migrantide juurdevoolu, ja kantsler on neid nii palju vastu võtnud, et 500 00 kohta pole isegi teada, kus nad viibivad. Uskumatu kergemeelsus!

Prantsusmaal taheti meid uskuma panna, et migratsiooni fenomen olevat marginaalne. Aga kes teab, kas osa vaateväljalt kadunud migrantidest pole juba Prantsusmaale jõudnud?

Kuidas saab aktsepteerida, et linnad ja külad on sunnitud tosinaid või sadu migrante vastu võtma, ilma et keegi oleks küsinud kohalike elanike või kogukonna nõusolekut? Kuidas saab aktsepteerida, et seda voolu kirjutatakse legaalse immigratsiooni arvele, mis on muutunud juba nii massiliseks, et viimase kümne aasta jooksul on igal aastal Prantsusmaale saabunud 200 000 migranti. Kuidas seda immigratsiooni aktsepteerida, kui teatakse, et illegaalne migratsioon ei ole aastakümnete jooksul sugugi vähenenud?

Migratsioon põhjustab märkimisväärseid kulutusi, mis koormavad rängalt sotsiaaleelarvet. See viib kõigele lisaks alla töötasud ja suurendab tööpuudust. See on ebakindluse allikaks. See on tõsiasi, ja teatakse väga hästi, et migrantide massidesse sokutavad ennast terroristid.

Kui kauaks on Prantsusmaa, Saksamaa ja teised riigid heidetud Schengeni hullumeelsuse alla, ja jätkavad samas vaimus, jättes meie piirid kaitseta?

Euroopa Liidus ei ole ainult migratsiooniprobleem, üha suuremaks probleemiks muutub meie ühisraha, mis kohustab iga eurotsooni liikmesriiki ajama ühesugust majanduspoliitikat.

Ma ei väida, et iga riik peaks eurotsoonist lahkuma. See on suverääne otsus, mida iga rahvas peab ise otsustama ja mida tuleb austada. Kuid igal riigil peab olema võimalus välja astuda, kui ta seda soovib. Ma pole kunagi üritanud suruda kõikidele Euroopa riikidele peale neid lahendusi, mida ma pean kasulikuks Prantsusmaale. Ma ütlen vaid, et igal maal on vabadus arvestada oma huvidega ja riik peab vastu võtma parimad otsused.

Ja kui teatud riigid näivad eelistavat võimalust eurotsooni jääda, siis üha selgemaks on saanud asjaolu, et teiste jaoks on eurotsoonist väljumine parim lahendus!

Prantsusmaa jaoks on ühisraha instrumendiks, et majandust hävitada. Hoolimata kõigist strateegiatest euro päästmisel, mida sunnitakse peale kui ühendavat vahendit, et eurot kuidagi kokku lappida, et see iga hinna eest püsima jääks, jõuab meile galopeerides järele Euroopa rahvaste erinevus. Sõna „rahvas“ taga on erilised sotsiaalsed sidemed, eriti perekondlikud traditsioonid, ühine keel, ajalugu. Igal rahval on teatud omadused, mida ei ole võimalik muuta ega ümber vahetada.

Kui meile öeldakse: „Ühine raha, ühine ruum“, siis kas sellega tahetakse öelda, et see, mis sobib sakslasele, sobib samuti prantslasele või hispaanlasele? Kuid Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania majandused funktsioneerivad oma kindlal vundamendil. Need majandused on kinnistunud rahvuslikus reaalsuses, hingates rahvaga ühes rütmis. Seda mitmekesisust eitada, nagu seda teeb ühine raha, tähendab kasutada Euroopa kallal vägivalda.

Mis puutub rahvastesse, siis ei saa kalkuleerida keskväärtust matemaatiliste operatsioonidega. Pole olemas saksa-prantsuse keskväärtust, veel vähem aga prantsuse-hispaania oma.

Ma armastan Saksamaad, sest see on sakslaste maa. Ma armastan Prantsusmaad, sest see on prantslaste maa.

Ma ei armasta kimääri nagu on seda see legendaarne monstrum, millel on saksa keha, kreeka saba ja kolm pead: prantsuse, hispaania ja itaalia oma. Rahvuslikke eripärasid pole võimalik olematuks teha. Ma nimetasin näitena eurot. Niisamuti oleksin ma võinud rääkida maksusüsteemist, sotsiaalsetest õigustest, pensionisüsteemist või alampalkadest. Kõiki Euroopa rahvaid tahetakse suruda ühesugusesse majanduslikku vormi, lömastades sealjuures nende iseärasusi.

Kui peaks tehtama reform, siis saab see toimuda ainult rahvuslikes raamides, kus asub ainulaadne rahvas ja kus on võimalik koherentne äri. Majanduslik integratsioon, mis peab järgnema poliitilisele integratsioonile, oleks unenägu, mis muutub luupainajaks. Me näeme seega, et nii migratsioonipoliitikas kui ka majanduspoliitikas ei ole vabadust, kui pole enam suveräänsust. See tähendab, kui pole enam võimet ise oma maa eest otsustada. Täna lastakse riigi esindajatel hääletada, et nad saaksid teha seadusi teise riigi eest mandri teises otsas. Sellel pole mingit mõtet. Ma ei taha, et teine riik minu maa eest otsustab, mida teha tuleb. Ja niisama vähe tahan ma, et minu omad teiste eest otsustavad.

Just sellepärast on meie parlamendi fraktsioon alati töötanud selle suunas, et igale rahvale tema vabadus maksimaalselt tagasi anda. Nüüd tuleb meil ületada järgmine etapp, mitte piirduda sellega, et jääda Euroopa parlamendis igal valimisel vähemuseks.

2017 on paljude valimiste aasta. Kõigepealt Prantsusmaal, aga ka Hollandis, ja ma soovin meie sõbrale Geert Wildersile maksimaalset edu. Ka siin, kallis Frauke, juhite te valimisvõitlust. Teie edu alates 2013. aastast on juba suur olnud. Ma tean, et te kasvate edasi, te hakkate Saksamaad valitsema. See kohtumine võiks Euroopa palet muuta. Kui me tuleme igas Euroopa Liidu riigis võimule, suudaksime koos organiseerida vanas maailmas pöörde, mille läbi igaüks leiab väljenduse oma huvidele. Ma tahan, et see üleminek toimuks nii rahulikult kui võimalik. Aga ka siis, kui ainult üks meist eesmärgile jõuab, annab see ka teistele lootust!

Ärgem mõelgem ainult sellisele stsenaariumile, me saavutame kõik oma eesmärgi.

Meie organisatsioon Euroopa parlamendi tasemel, meie kokkutulek täna annavad tunnistust solidaarsusest, mis täna eksisteerib liikumiste vahel, mis seisavad vahetu võimaluse ees võimule pääseda. Sageli väidavad meie vastased, et võidu korral jääme me üksinda. See väide lükatakse ümber juba valimisurnide juures. Rahvad jagavad põhimõtteliselt samasid huvisid ja igaüks võib veenduda, et patriootlik poliitik ei isoleeri riiki, vaid vastupidi, kutsub suuremale ühtsusele teiste rahvastega.

Maailmas, kus Ühendriigid taas oma vajadusi piiravad, maailmas, kus 95% riikidest on rahvuslikud piirid, kus leitakse taas kaitset, ei ole patriotism mingi mineviku, vaid tuleviku poliitika.

Alates sellest hetkest, kui me Euroopa Liidu vanglast lahkume, näeme me rahvaste mitmekesiste kultuuride taassündi. See mitmekesisus ei ole sõja sünonüüm, vastupidiselt sellele, mida ideoloogia on tahtnud meid palju aastaid uskuma panna. Vastupidi, sõda on EL kiirmarsis. Sõda, see on reaalsusest eraldunud eliit, kes kutsub üles relvastuma Trumpi või Putini vastu. Rahvas, kes on teistsugune, ei ole vaenulik rahvas. See on rahvas, kellega ma tahan sidemeid luua. Euroopa Liiduga pole need sidemed arenenud, neid talutakse. Euro ei ühenda, see aheldab meid. Projekt, mis on vägisi peale surutud ega vasta rahvaste ootustele, pole eluvõimeline. Ma sooviksin iga Euroopa kontingendi riigi kultuuri, kunsti, kirjanduse taassündi. Ma sooviksin näha riikide majanduse, leidurivaimu ja rahvusliku iseloomu taassündi.

Täna lahustab Euroopa Liit meie kultuure, mõjudes steriliseeriva jõuna. Ma olen kindel, et rahvaste vabanemisega kaasneb Euroopa renessanss, kus hakkavad õitsema keeled, mis täna on alla surutud. Inglise keel on tunginud nii meie kui saksa ülikoolidesse. Meie briti sõpradel, kellel inglise keel on emakeeleks, ei saa muidugi midagi selle vastu olla: See on aga meie eliidi argus, kes võimaldab oma kultuuri kapituleerumist teise ees.

Ma tean, kui me leiame meie suveräänsuse tõukejõu, leiame me samaaegselt ka oma kultuuri väärtused. Ma ootan seda hetke lootusega. Ja ma tean, et rahvaste iha vabaduse järele pole enam võimalik peatada. Elagu Euroopa rahvad, elagu rahvaste Euroopa!

Allikas: Youtube: AfD TV ENF: Marine Le Pen in Koblenz (Rede mit Untertiteln). Tõlge saksa keelest.

 

0

Your Cart