Praha kevad Poola moodi

3 minutit lugemist

Praha kevade lämmatamisele järgnenud kaheteistkümne aasta jooksul oli sisepoliitiline olukord Varssavi lepingu osalistes riikides stabiilne. Näis, et mitte miski ei ohusta sotsialistlike riikide näiliselt vääramatut ühtsust.

1980. aasta sügisel asutati Poola sadamalinnas Gdanskis sõltumatu ametiühing Solidarnosc (Solidaarsus), mille juhiks sai 33-aastane elektrik Lech Walesa. Ajaloo iroonia on selles, et Poola kommunistliku valitsuse suhtes ülikriitliselt meelestatud ametiühing hakkas tegutsema Lenini-nimelises ettevõttes. Solidaarsus ähvardas murda kommunistliku partei monopoli. Võitluses kommunistliku partei diktatuuri vastu sai Solidaarsus endale arvestatava liitlase, sest Poola mõjuvõimas katoliku kirik asus otsekohe uue ametiühingu poolele, kuigi kutsus selle juhte üles vaoshoitusele. Kindlasti mõjutas sündmuste käiku ka asjaolu, et 1978. aasta oktoobris oli valitud uueks paavstiks Poola kardinal Karol Wojtyla, kes asus kohe ametiaja alguses “sotsialismivastasele positsioonile”.

17. septembril 1980 valiti Lech Walesa uue sõltumatu ametiühingu Solidaarsus esimeheks. Algas üheksa aastat kestnud võitlus kommunistliku valitsuse vastu.

Kriisi põhjustas tollase juhtkonna läbimõtlematu krediidipoliitika Läänega. Valitsus tahtis lühikese ajaga tõsta Poola majandus kvalitatiivselt uuele tasemele. Lääneriikidest hangitud tehnoloogia efektiivne kasutamine sellises laisavõitu sotsialistlikus riigis nagu Poola oli aga enam kui küsitav. 1980. aasta suvel oli Poola sattunud tohututesse võlgadesse (1980. aasta lõpuks ainuüksi kapitalistlikele riikidele 23 miljardit dollarit).
Solidaarsuse organiseeritud streigid halvendasid olukorda veelgi. Kriisist ülesaamist takistasid ka Solidaarsuse juhtide pidevad nõudmised tõsta töötajate palku, ehkki oli hästi teada, et suurenevatel sissetulekutel ei ole teenuste ja kauba näol piisavat katet. Süvenes inflatsioon ja turu tasakaalustamine muutus ülejõu käivaks ülesandeks.
1980. aastate alguses sattus Poola suurtesse majanduslikesse raskustesse, riiki ruineerisid veelgi arvukad Solidaarsuse organiseeritud streigid. Sisepoliitiline olukord teravnes iga kuuga ja 1981. aasta novembris polnud enam mingit kahtlust, et Nõukogude Liit üritas päästa sotsialismi Poolas Ungari stsenaariumi järgi. Kuid Poola valitsusjuht jõudis ette.
1980. aasta 13. detsembri südaööl kuulutas PÜTP Keskkomitee esimene sekretär, Poola RV Ministrite Nõukogu esimees armeekindral Wojciech Jaruzelski kogu riigi territooriumil välja sõjaseisukorra ning moodustas Rahvusliku Päästmise Sõjaväenõukogu. Kell 6 hommikul esines Jaruzelski raadios vastavasisulise avaldusega. Selle sammuga oli Moskval trump käest löödud ning nii suudeti vältida Ungari ja Tšehhoslovakkia traagiliste sündmuste kordumist. Piiri äärde koondatud Nõukogude väed ei tunginud Poolasse.

16. oktoobril 1978 valis Vatikani konklaav uueks paavstiks Poola kardinali Karol Wojtyla, kes võttis endale nimeks Johannes Paulus II. Wojtyla oli esimene mitteitaallasest paavst viimase 455 aasta jooksul. Sotsialistlikust riigist pärit mehe valimist paavstiks võis pidada katoliku kiriku kaugemale ulatuvate eesmärkidega sammuks.

Poola juhtkond keelustas Solidaarsuse tegevuse ning Lech Walesa pandi koduaresti. Kui Ungari ja Tšehhoslovakkia sündmustele oli USA reageerinud väga leigelt, siis seekord tegi president Ronald Reagan terava avalduse Nõukogude Liidu aadressil, kuulutades Moskva vastutavaks sõjaseisukorra väljakuulutamise eest Poolas. President kavandas ka mitu Nõukogude Liidu vastast majanduslikku sanktsiooni. Alalhoidlikud Lääne-Euroopa riigid sanktsioonidega ei ühinenud. Näis, et ka seekord suudeti toonase Nõukogude Liidu meedia keelt kasutades anda tagurlastele otsustav löök. Moskvas hingati kindlasti kergendatult: selleks korraks oli sotsialistlik sõprusühendus päästetud. Kuid see mulje oli näiline. Solidaarsus läks põranda alla ja jätkas kommunistliku režiimi alustugede õõnestamist.
Alles 5. aprillil 1989, pärast kaks kuud kestnud ümarlauakõnelusi opositsiooni esindajatega, andis Poola valitsus opositsionääridele õiguse riigiasjades kaasa rääkida. 17. aprillil tühistas aga Varssavi ringkonnakohus Solidaarsuse tegutsemiskeelu.
1985. aasta 11. märtsil NLKP Keskkomitee esimeheks valitud Mihhail Gorbatšov alustas hoogsalt Nõukogude Liidus demokratiseerimisprotsessi ning nõrgestas sellega tahtmatult kommunistlike parteide võimu Varssavi lepingu osalistes riikides. Uutmisprotsess Nõukogude Liidus pöördus kommunistliku partei enda vastu ning soodustas nii otseselt kui kaudselt mitte ainult Varssavi lepingu osaliste riikide ühenduse, vaid ka Nõukogude Liidu lagunemist.