Pornograafiline kunst

2 minutit lugemist

Ei ole sugugi ekslik arvata, et juba sellest ajast peale, kui inimene õppis koopaseintele joonistusi kraapima, on ta tahtnud jäädvustada armastust ja seksuaalsust nende kõigis avaldusvormides. Seinamaalingutel on kujutatud ka selliseid stseene, mida tänapäevaste kriteeriumide järgi võiks pidada pornograafiliseks: erigeerunud peenistega mehed kütivad pühvleid ja hirvi. Tõenäoliselt seostati tollal jahiõnne armunaudinguga. Teised kujutised lasevad oletada, et mehe ja naise ühinemist võeti kui nõidust, mis andis jõudu võitluseks ja küttimiseks. Mehed, kes läksid kas pikale sõjakäigule või jahile, võtsid kaasa väikesi kujukesi, mille suguorganid olid ebaproportsionaalselt suured. Ei kaugused ega aeg tohtinud „armastuse võluväge” hävitada.

Seksuaalelu kujutati kunstis nii Vana-Kreekas kui Vana-Roomas. Paljudes klassikalistes kreeka komöödiates lõppes etendus suguaktiga kahe vastassoost peakangelase vahel. Publik ainult seda ootaski ja teatritükk ilma õnneliku lõputa selle kõige otsesemas tähenduses oleks olnud määratud läbikukkumisele.

Teatavasti otsisid Kreekas paljud mehed ilusate poiste seltskonda ja ka naised langesid vahel kenade sõbrannade käte vahele. Pole siis midagi imestada, et omasooiharus kajastus ka kunstis. Homoseksuaalsed komöödiad leidsid alati publikut ja vaatajate hulgas oli ka palju heteroseksuaalseid teatrisõpru. Kreeklased ei häbenenud kujutada kõike seda, mis puudutas inimese seksuaalsust. Nende vabameelsus üllatab veel tänapäevalgi. Stseen Leda ja luigega on jäädvustatud loendamatuid kordi ning paljude kreeka maalikunstnike ja skulptorite teosed on palju erutavamad kui nii mõnigi tänapäeval tehtud pornograafiline foto. Lysippose Erose kujud on ühemõtteliselt pornograafilised. Kreetal, Spartas ja Teebas valmistatud suguakti kujutavad taiesed ei ole mitte ainult sellepärast nii detailirikkad, et anda edasi armatsejate meelaid rõõme, vaid selleks, et vaatajat sõna otseses mõttes üles kütta ja järeletegemisele ergutada.

Ka vanade roomlaste juures oli erootilis-pornograafiline kunst väga hinnatud. Mosaiikpildid Pompei majade seintel on nii ühemõttelised, et panevad isegi tänapäeval nii mõnegi naisturisti punastama. Seal võib näha suguorganeid igast vaatevinklist, julgeid seksipoose, habemega leegionäride seksimist noorte naistega, ühe naise armatsemist kahe või koguni kolme mehega. Lühidalt, roomlased ei häbenenud kujutada kõike seda, mis inimese meeli erutas.

Kuid mitte ainult antiiksetes kultuurides ei jäädvustatud elurõõmsat seksuaalset aktiivsust. Ka Kaug-Idas ja teisel pool ekvaatorit elavad rahvad on läbi aegade ühendanud kunsti ja seksuaalsuse. Näiteks Hiinas ja Jaapanis, kus lapsi on alati peetud eriliseks rikkuseks, ei seostatud pornograafiliste piltide ja kirjatükkide kasutamist mitte ainult müüdava armastusega. Pruudid armastasid seal lugeda nn. padjaraamatuid, mis sisaldasid siivutute lugude kõrval ka hulga  joonistatud pilte pornostseenidest. Sellise lektüüri eesmärk oli värske abielunaise ettevalmistamine fantaasiaküllaseks sugueluks. Pärsia ja India kultuuriruumis oli samasugune ülesanne arvukatel, sageli väga kunstipäraselt töödeldud pornograafilistel miniatuuridel. Sama eesmärki teenisid raamatu „Tuhat ja üks ööd” originaalillustratsioonid. Araabiamaades, kus Muhamed oli keelanud inimese kujutamise kunstis, oli pornograafiline pildimaterjal siiski haruldane. Ometi müüdi islami karmidest keeldudest hoolimata ja veel enne fotograafia leiutamist araabia turgudel leti alt värviküllaseid pornopilte,  muinasjutuvestjad aga erutasid meeskuulajate meeli „sündsusetute” lugudega.

©Peter Hagen

0

Your Cart