Pornograafia ajalugu

12 minutit lugemist

Kujutage endale ette – te küsite oma teismeliselt pojalt, mida ta koolis viimati õppis. Tema aga vastab: pornograafiat. Olge kuitahes vabameelne, aga küllap tormaksite siiski õpetaja käest selgitust saama. Pornograafia-nimeline õppeaine oleks ikka liig mis liig! Ent mingem ajas 2400 aastat tagasi muistsesse Kreekasse, kus leiutati pornograafia mõiste. Vanad kreeklased oleksid teid maha rahustanud ja öelnud, et pornograafias pole midagi ebaloomulikku.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et pornograafia oli tookord kitsamalt piiritletud mõiste. See tähendas ühemõtteliselt hoorade jutustusi. Sokratese ajal peeti hetääride lugusid noortele meestele sobivaks lektüüriks. Põhjus polnud suures seksuaalses sallivuses, selle taga olid ka selgelt pragmaatilised kaalutlused. Pornograafia pidi tekitama meestes tahtmise minna bordelli ning hoidma neid eemal väärikatest tüdrukutest ja naistest.

Kreeka taldrik erootilise stseeniga (470 eKr).

Meie ajal on asi keerulisem. Pornograafiaga seostub kaks tuhat aastat agarate kombevalvurite silmakirjatsemist ja topeltmoraali. Selleteemalised seisukohad, käsud ja keelud on pidevalt muutunud. Niisiis: mida ikkagi peetakse tänapäeval pornograafiaks?

Sada aastat tagasi oli pornograafial veel esialgne tähendus, see hõlmas kitsalt prostituutide tegemisi. Kõike seda, mida tänapäeval pornograafia all mõistetakse, nimetati vanasti lihtsalt siivututeks kirjutisteks või piltideks. Suhteliselt vabameelsel revolutsioonieelsel Prantsusmaal kõneldi „frivoolsest” või „galantsest” kirjandusest, mille hulka kuulusid ka näiteks markii de Sade’i romaanid. Mõiste kaasaegne tähendus kujunes välja 19. sajandi lõpul ning siis hõlmas see juba kõiki teoseid, mis sõnas ja pildis kujutasid alastiolekut ja seksuaalseid toiminguid.

1974. aastal Saksamaal vastu võetud seaduseparandusega defineeriti pornograafiat järgmiselt: pornograafiline on teos, mis on loodud eranditult või peamiselt sugukihu äratamiseks ning milles on seksuaalseid stseene kujutatud räiges ja pealetükkivas vormis. Rõhutatakse, et pornograafia on kunstiliselt väärtusetu ning solvab inimväärikust.

Aga mida tähendab „pealetükkiv”? Ja mida pidada sugukihu äratamiseks? Kus algavad ja kus lõpevad kunstilise väärtuse piirid? Pidevalt on nende küsimuste üle vaieldud ja aseksuaalsete silmakirjatsejatega maid jagatud.

Achille Deveria illustratsioon Alfred de Musset’ raamatule „Gamiani ou deux nuits d’exces” (1833). Vahekorda loomadega on kujutanud paljud kunstnikud, kuid kunstiajalugu käsitlevatest teostest on need sageli välja jäetud.

Mingem korraks tagasi keskaega. 10. sajandil loeti Saksamaal kirjutisi, mille autoriks oli nunn nimega Gundersheimi Roswitha – ja mitte keegi ei pidanud neid roppudeks, kuigi neis kirjeldati mahlakalt himuraid preestreid ja lõbunaisi. Nunna eesmärgiks oli muidugi maiste ihade põlastamine ja vagaduse jutlustamine, mistõttu lepiti selle ülimalt erootilise teose olemasoluga. Samasugust võtet kasutas kolmsada aastat hiljem Boccaccio oma „Dekameronis”, mida ta ülikute õrritamiseks soovitas võtta kui „kommete peeglit”.

Liigne avameelsus toob aga kaasa konflikti moraalijüngrite ja korravalvuritega. Rotterdami Erasmus pääses 15. sajandil napilt vanglakaristusest, kui keelati ära tema teos „Cooloquia”, kus ta jagas praktilisi nõuandeid ka seksi vallas. Moraaliapostleid ärritas eriti see lause, milles Erasmus võrdles süütust veiniga, mis tuleks ära juua enne, kui see hapuks läheb. Veel 300 aastat hiljem oleks Inglismaal sama saatus tabanud ka Anne Besanti, kes andis nõu, kuidas rasestumisest hoiduda. Talle pandi pahaks räiget seksi propageerimist. Anne Besant vallandas pornograafia-alase diskussiooni, avaldades raamatu, mis kandis pealkirja: „Kas Piibel tuleks ära keelata?” Selles leiab autor, et Vana Testament kubiseb roppustest. Besanti teos keelati seetõttu ära, Piibel muidugi mitte.

Kus asub piir porno ja kunsti vahel? Kujutavas kunstis on see veelgi ähmasem kui sõnakunstis. Eriti veel siis, kui teose autoriks on mõni nimekas kunstnik. Kas Aubrey Beardsley joonistused suurte peenistega poistest on pornograafilised või lihtsalt geniaalsed? Kas „Hustleri” tehniliselt täiuslikud klantspildid on fotokunst või kõigest labane ja pealetükkiv porno?

Selle üle on vaieldud ammu enne foto, filmi ja interneti leiutamist. Euroopas algasid vaidlused renessansi ajal, mil kunstis kadusid paljud senised tabud. Ka siis hiiliti keeldudest mööda mitmesuguste nõksude abil. Lucas Cranach kasutas näiteks kuulsa maali „Eeva” loomisel modellina oma naist. Kui teose pealkirjaks oleks olnud „Proua Cranach”, siis oleks see ilmselt hävitatud. Aga kuna alasti kaunitarina kujutati piiblitegelast, siis ei leitud selles midagi pahelist. Mütoloogiliste tegelaste abil on kunstisõprade rõõmuks tsensuurist sageli mööda hiilitud. Nii mõnegi mütoloogilise teema puhul on kahtlustatud isegi sodoomia elemente (näiteks kuulus „Leda ja luik”).

Pärlmutrist ja elevandiluust mosaiikpilt (Hiina 18. saj.).

Pornograafiast rääkides on läbi aegade vaieldud nn. „peeniseküsimuse” üle. Kõvastunud suguti demonstreerimist peetakse kriteeriumiks, mis eristab soft-pornot hard-pornost. Varasematel sajanditel peeti sündsusetuks isegi lõdva suguti näitamist. Topeltmoraalile vastavalt on Cranachi „Eeva” täiesti alasti, kuid „Aadam” on kujutatud siivsalt viigilehega. Michelangelo seevastu tekitas 1541. aastal oma Sixtuse kabeli freskodega korraliku skandaali. „Sellised pildid sobiksid kusagile kahtlase kuulsusega asutustesse, aga mitte Kristuse suurde kabelisse,” leidis kunstnikule saadetud avalikus kirjas Pietro Aretino. See toskaanlasest luuletaja jõudis oma protestiga niikaugele, et 1545. aastal mõistis Triento kirikukogu need freskod hukka.

Kummatigi pärines Aretino sulest renessansi vaimust kantud bestseller „Rändav hoor”, mida levitati salaja. Üks stiilinäide sellest: „Lebasin alasti toomhärra ja tema väikese sõbra vahel, üks riist ühes, teine teises käes. Mehed olid heas tujus ning ma küsisin, kumb mind esimesena võtab. Väike geenualane ronis minu peale ja tungis minusse. Samal ajal ronis talle selga toomhärra, kes võttis teda tagantpoolt, nii et ma pidin taluma kahe mehe raskust.”

Kui keegi kirjanik palus, et paavst Pius XII aitaks tema raamatut reklaamida, vastas too, et selleks tuleks raamat ära keelata. Väga nutikas nõuanne! Ka „Rändavat hoora” põletati avalikult tuleriidal, selle tagajärjel muutus raamat veelgi populaarsemaks. Karistused ja ähvardused ei ole kunagi suutnud pornograafia levikut piirata. Miks küll?

Jaapani erootiline miniatuur. Alati pole selge, kas seksuaalsus inspireeris kunsti või vastupidi.
Michelangelo tekitas 1541. aastal oma Sixtuse kabeli freskodega korraliku skandaali.

19. sajandil ilmusid samaaegselt fotokunsti leiutamisega ka esimesed „pikantsed” postkaardid, tänaste pornoajakirjade ja aktifotode eelkäijad. Krapsakad modellid, kes ennast ahvatlevates poosides näitasid, olid enamasti Pariisi lõbutüdrukud. Meeste hulgas oli nendel piltidel suur menu, sest tollal Lääne-Euroopas valitsenud viktoriaanlik moraal suhtus alastiolekusse väga rangelt. Korralikud naised ei näidanud ennast paljalt isegi mitte abieluvoodis, alasti naise nägemine aga muutus meeste jaoks seda ahvatlevamaks ja erutavamaks.

Kuni 18. sajandini olid isegi väikelapsed seksiasjadega kursis. Sageli elati ju tervete peredega ühes toas ning magati ühes voodis. Tegelikult on pornograafia eksisteerinud ajavaimust, ühiskondlikust moraalist ja seksist informeerituse astmest sõltumata. Tänapäeva seksuoloogid on sellele eelarvamustevabalt lähenedes leidnud ka seletuse: pornograafia on inimese seksuaalsuse omalaadne väljendusviis, mis toitub erootilistest fantaasiatest ja unistustest, mis psühholoogide arvates hõlmavad suurema osa suguelust. Pildid, fotod ja filmid rahuldavad nägemismeele kaudu vahendatud seksuaalsust. Seda saab vaigistada vaid ajutiselt, kuid mitte lõplikult.

Pornograafia on eelkõige võimas afrodisiaakum, mis pakub abi potentsihädade ja sugutungi probleemide korral. Tänapäeval näidatakse lõbumajades pornofilme. Vanas Roomas lasid bordellide omanikud kaunistada seinad erootiliste freskodega. Tuntud on Pompeji seinamaalingud, millel paare kujutatakse kõikvõimalikes poosides. 79. aastal toimunud vulkaanipurske tagajärjel mattusid maalingud sajanditeks vulkaanilise tuha alla, kuid on võrdlemisi hästi säilinud. Veel 40 aastat tagasi näidati neid ainult meessoost turistidele. Kas pornograafia ei olegi ka naiste jaoks?

William C. B. Erootiline stseen prantsuse direktooriumi päevilt (1799).

See küsimus pole uus. Prantsuse vaimulik Brantome jutustab 16. sajandil koostatud kroonikas „Galantsete daamide elu” aristokraadist, kes kostitab ihaldusväärset naist veiniga. Pokaali jalale on graveeritud armuühtes paarike. „Mu daam, kas te ei tunne oma keha keskpaigas pakitsust?” küsib mees lootusrikkalt. Ning kuuleb pettumuseks: „Mitte vähimatki. Ükski neist naljakatest piltidest ei suuda mind põrmugi erutada.”

Siirdume hilisrenessansi ajastu Pariisi aristokraadi salongist 1970. aastate seksilaborisse. Ameerika seksuoloogi kuulsas katses kinnitati naissoost katseisikute külge sensorid, millega mõõdeti vagiina niiskust. Samal ajal näidati naistele pornofilmi. Enamik naisi kinnitas, et film ei eruta neid. Mõõtmistulemused aga näitasid, et nende tupp muutus niiskeks.

Kas naised ei pööranud katse käigus oma „keha keskpunktile” piisavalt tähelepanu? Kas renessansiaegne kaunitar tõepoolest ei tundnud kihelust? Tänapäeval teame, et naise keha ei ole erootiliste vaatepiltide suhtes sugugi tundetu. Kaks tuhat aastat sisendatud moraali mõjul ei näidanud naised oma tegelikke reaktsioone, et mitte näida kergemeelsena. Aegade jooksul on kujunenud arusaam, et porno on mõeldud vaid meestele ja libudele. Rooma luuletaja Ovidius (43 eKr – 17 pKr) rõhutas näiteks, et tema „Armukunst”, maailmakirjanduse kuulsamaid erootilisi teoseid, on kirjutatud üksnes kergemeelsetele tüdrukutele ja nende armukestele.

Jean-Honore Fragonard „Kiigel“ (1766).

Niisiis on naised sajandite vältel pidanud pornograafiat meeste pärisosaks. Selle tagajärjel ongi pornograafia orienteeritud meeste vajaduste rahuldamisele. Arusaadavalt ei ole naised jaganud meeste huvi pornograafia vastu. Sugudevaheline erimeelsus avaldub siin lausa klassikalisel kujul. Seda illustreerib Goethe aforism tüdrukuid vaatavate meeste kohta: „Prouad, ärge pahandage, kui me tüdrukuid imetleme. Öösel saate nautida seda, mida nad meis äratavad.”

Missugune on olukord tänapäeval?

1988. aastal algatas feminist Alice Schwarzer ulatusliku pornodebati. Seekord oli aluseks väide, et porno on naise keha jõhker ärakasutamine. Intellektuaalsest sõnasõjast asi siiski kaugemale ei jõudnud – paradoksaalsel kombel loovad naised üha enam pornograafilisi teoseid, mis on peaksid meeldima ka naistele. Saksa pornokuninganna Dolly Buster tootis filme, mis on mõeldud mõlemast soost publikule. Ka tavalistes filmides kujutatakse aina sagedamini ka naiste jaoks vastuvõetavaid voodistseene.

Berliinis korraldatakse alates 1997. aastast iga-aastaseid ülemaailmseid erootikanäitusi, millega üritatakse pornograafiat rehabiliteerida ja halvast kuulsusest vabastada. See on üsna lootusetu ettevõtmine. Kui seksfilmid ja raamatud teha „salongikõlbulikeks”, jääb neile ikkagi külge paheline kõrvalmaik. Mispärast? Miks saadeti Ovidius oma „Armukunsti” tõttu pagendusse isegi vabameelsest Roomast? Miks on pornograafia puhul nauding ja vastikustunne teineteisega nii tihedalt seotud?

Fotograafia leiutamine avas pornograafiale täiesti uued perspektiivid. Sugulist läbikäimist hakati oma lõbuks jäädvustama juba fotokunsti koidikul.

Probleemi põhjused on Aadamas ja Eevas, kes katavad ennast viigilehega. Pornograafia äratab iha, kuid tekitab ka häbitunnet, mis ei ole kehavaenuliku religiooni sünnitis, vaid inimhinge lahutamatu koostisosa. Häbitunne ja soov hoida seksuaalsust intiimses privaatsfääris on ka loodusrahvastele omased. Küsimus on vaid selles, kui kaugele need piirid individuaalselt või kollektiivselt ulatuvad. Vanad kreeklased pidasid näiteks kõvastunud peenise kujutamist vaasidel, vaagnatel, õlilampidel ja kujudel täiesti normaalseks. Tagasilükatud eesnahaga peenis aga oli nende meelest nilbe. Seepärast ei tohtinud seda kunstis kujutada ega isegi näidata, mistõttu olümpiamängudel seoti ihualasti atleetidel peenise eesnahk üle sugutipea tõmmatuna paelaga kinni.

Pornograafia on vastuoluline teema ning jääb selliseks ka vaatamata ilmaliku mentaliteedi levikule ja moraali muutumisele. Laiatarbekaubaks saamise tõttu on see muutunud kollektiivseks probleemiks ja isegi tülitekitajaks. Niisugune areng sai alguse trükikunsti leiutamisega. On iseloomulik, et juba siis võeti vastu esimesed pornograafiat piiravad seadused. Vatikanis viidi sisse keelatud raamatute nimekiri, sest trükikunst avas tee riivatu sisuga teoste enneolematule levikule.

Raamatute tiraažid olid siiski väikesed, neid jaksasid soetada ja lugeda vaid vähesed valitud. Tööstusrevolutsioon aga muutis olukorda põhjalikult, raamatud muutusid odavamaks ja kergemini kättesaadavaks. Üldine koolikohustus tõi kaasa kirjaoskuse massilise leviku. Fotograafia ja film on avanud uusi ja senitundmatuid võimalusi kujutada seksi ülimalt ehedalt ja paraku ka häbitult. Televisiooni ja interneti vahendusel elatakse kaasajal läbi niisugust massilist pornograafia pealetungi, millist maailm ei ole veel näinud.

Uus interneti teel leviv pornolaine on vaid osake infouputusest. Igaüks peaks ise otsustama, missugust informatsiooni vastu võtta ja missugust vältida. Teiste sõnadega: rohkem vastutustunnet ja vähem käskusid-keeldusid!

Keelatud raamatute nimekiri

Roomakatoliku kiriku tsensuuriteenistuse ametlik nimekiri „Index librorum prohibitorum” loetles üles Püha Tooli poolt keelatud raamatud. Nimekirja algatas 1559. aastal paavst Paul IV. Keelatud raamatud enamasti põletati, autorid vangistati, hukati või pandi kirikuvande alla. Keelatud kirjanduse lugemist peeti surmapatuks. Vatikan tühistas nimekirja 1967.

Internetiajastul on nii mõnigi seadus ajale jalgu jäänud, pornograafia levik ei tunne enam mingeid piire.

Tsensuur tänapäeval

Saksamaal üritatakse pornograafiat ohjata mitmesuguste komisjonide ja järelevalveorganite abil, mis peavad hoolitsema selle eest, et keelatud kraami ei demonstreeritaks avalikult. Keelatud on lasteseks, sodoomia, sado-maso-stseenid. Hardcore-porno ei ole põhimõtteliselt keelatud, kuid seda võib näidata üksnes tasulistel telekanalitel või pornokinodes – eelkõige selleks, et täiskasvanutele mõeldud filme ei vaataks lapsed. Kui mõni 800 noorsooametnikust leiab, et mõni raamat või film on alaealistele sobimatu, langetab hinnangu pornokomisjon.

Lapsporno

Pornograafia kuumemaid teemasid on seks lastega – see diskussioon on juba ammune. Pedofiilid kasutavad usinasti internetti, mida on teatavasti väga raske tsenseerida. Psühholoogid ja lastekaitsjad on esitanud arvukalt üleskutseid pornograafia-alase seadusandluse karmistamiseks. Sageli nõutakse ka lapsporno tarbijate karmi karistamist (nii kastreerimist või isegi eluaegset vanglakaristust). Paljude juristide arvates on laste seksuaalne väärkohtlemine niikuinii karistatav, sõltumata sellest, kas neid seejuures filmitakse ja pildistatakse või mitte. Nad leiavad, et tarbijate ja vahendajate karmimate karistamise asemel tuleks keskenduda lastepilastajate tabamisele.

©Peter Hagen