Pikantsed vasegravüürid

3 minutit lugemist

Võib-olla olekski õigem öelda, et vasegravüürid olid meie kaugete esivanemate fotod, sest vaskplaadi abil võis teha lugematu hulga tõmmiseid. Kui mõni tolleaegne kunstnik maalis jõuka inimese tellimusel erootilise pildi, siis laskis ta enne maali mahamüümist teha sellest vaselõike. Tegelik äri algaski tõmmiste müümisega, sest neid võisid endale lubada ka vaesemad inimesed. Paljusid erootilisi kunstiteoseid, mis on kristlike moraalijüngrite poolt hävitatud või muuseumides puhkenud tulekahjudes hävinud, tunnemegi tänapäeval ainult vasegravüüride kaudu.

Kui armastatud need gravüürid rahva hulgas olid, näitab seegi fakt, et puritaanlikul Inglismaal oli Londonis ühel tänaval viiskümmend kauplust, kus müüdi erootilisi pilte.

Jean-Honoré Fragonard „Kiigel” (1766).

Pornograafiliste vasegravüüride valmistamisel lõid kaasa kõige tuntumad kunstnikud. Kuulsaks sai „16 asendit”, mille vaselõikaja Antonio Raimondi tegi Raffaeli ja tema lemmikõpilase Gulio Romano tööde järgi. Skandaalse kuulsusega poeet Pietro Aretino kirjutas nende vaselõigete kohta soneti pealkirjaga „Himurad poosid”. Gravüürid läksid nagu soojad saiad, kuni lõpuks paavst Clemens VII laskis trükiplaadid konfiskeerida ja Rooma timukal hävitada. Seksivaenuliku jumalasulase ettevõtmine oli aga tühi vaev, sest olemasolevate tõmmiste järgi tehti uued plaadid ja varsti oli terve Lõuna-Euroopa nende piltidega lausa üle ujutatud. Igaüks tahtis proovida 16 poosi, hoolimata sellest, kas see oli paavstile ja kirikule meelepärane või mitte. Kahjuks polnud tollal autorikaitse seadust, sest muidu oleks nende piltide looja Antonio Raimond saanud pururikkaks.

Tuleb öelda, et varajastel pornograafilistel vasegravüüridel puudus elegants ja erootiline pinge. Kunstnikud on alati ajaga kaasas käinud ja kuni 18. sajandini tehtud erootilised pildid olid kas primitiivsed või tõid rõhutatult esile meeste ja naiste genitaale. Eks ole samuti tänapäevalgi: diletantlik pornofoto mõjub pigem eemaletõukavalt kui erutavalt.

Alles rokokoo õitseajal hakati erootikat hindama, kunstnikud vabanesid kammitsetusest ja erootilis-pornograafilised vasegravüürid saavutasid enneolematu populaarsuse.

Varsti polnud seksihuvilisi võimalik enam millegagi üllatada. Illustratsioonid pikantsetes raamatutes kujutasid pornograafilisi, kuid väga tõetruid stseene. Ka tarbeesemeid hakati kaunistama seksuaalsete stseenidega. Tubakatoosidel, ehtelaegastel, kompvekikarpidel, käterätikutel, ööpottidel ja vannidel kujutati kopuleeruvaid paare või siis neid, kes tegid ettevalmistusi ühtimiseks. Omaette kunstiartikliks muutusid meestesärgid ja -vestid, samuti tassid. Neil kujutati kõikvõimalikke erootilisi stseene. Mõnikord taotleti ka üllatusefekti: kui tass oli tühjaks joodud, võis selle põhjas näha – võib juba arvata, mida!

Kui majasõber üritas perenaise südant võita ja oli endal juba mugava äraolemise teinud ning kuue lahti nööpinud, ilmus selle alt nähtavale vest, millel oli värvikirevalt kujutatud grupiseksorgia. Mõned elumehed lasksid endale valmistada tosinkond vesti, millel olid kujutatud erinevad ühtimisasendid. Austaja vestilt oli näha, mis daami õhtul ees ootas!

Erootilise kitši kõrval olid levinud ka rafineeritud kunstiteosed, millest tehti salaja vaselõikeid. Võib arvata, et tõmmiseid müüdi suure eduga. Oma 1908. aastal ilmunud raamatus „Erootilise kunsti ajalugu” juhtis Eduard Fuchs tähelepanu sellele, et erootilised kujutised olid harva pealetükkivad. Kunstnikud ei asetanud põhirõhku mitte suguaktile, vaid erootilisele situatsioonile, mis erutas vaataja fantaasiat. Näiteks oli pildil kujutatud baldahiinvoodi, sohva või varjuline aiapink, mis osutasid sellele, mis seal peagi juhtuda võiks. Esiplaanil oli enamasti täies riides naine, kes vestles oma armsamaga. Naise kehaasend rääkis aga sellest, kui väga ta seda meest himustab.

Kõrgema seltskonna daamid tegid kõik selleks, et saada taoliste piltide modelliks. Erootiliste piltide tellijad olid muidugi mehed, kes leppisid kunstnikuga kokku pildil kujutatavates üksikasjades.

Jean-Honoré Fragonard (1732–1806), keda peeti rokokooajastu peenima vaistuga kunstnikuks, kirjutab sellest, kuidas mõjukas isand talle juhtnööre jagas: „Ma tahaksin, et te maaliksite daami kiigel. Mind asetage nii, et ma näeksin naise jalgu või ka rohkemat, kui te tahate mulle erilist rõõmu valmistada.”

Fragonard maaliski pildi, millel on näha kiigel kiikuva daami tuulest  ülestõstetud seelikualune koos selle all asuva „aardega”.

Seega ei kujuta tänapäevased pornopildid endast põhimõtteliselt midagi uut, küll on aga aja jooksul seoses fotograafia ja trükitehnoloogia kiire arenguga tunduvalt paranenud tehniline kvaliteet. Järgmises peatükis teemegi juttu pornofotode arenguloost.

Tunnuspildil: Williqam C. B. Erootiline stseen Prantsuse direktrooriumi päevilt (1799).

©Peter Hagen