Peaaegu geniaalne väljapressija

7 minutit lugemist

Saksamaal oma väljapressimistega politseile paksu pahandust ja peavalu põhjustanud Arno Funke ema oli norralane ja isa sakslane. Arno nägi ilmavalgust Berliinis Rudowi linnosas. Tema isa jättis perekonna maha, kui Arno veel väike oli. Poiss kasvas üles Rudowis ja käis koolis Neuköllnis, kus ta koguni kahel korral istuma jäi. Juba lapsepõlves tegeles ta maalimisega. Pärast seda, kui ta oli fotograafiks õppimise pooleli jätnud, üritas ta ennast täiendada sildi- ja valgusreklaami alal. Funke ei leidnud oma kohta elus, tõmbles siia-sinna ja töötas mitmel alal.

Ikka ja jälle üritas ta läbi lüüa loomingulisel alal. 1976–1977 töötas ta töö kõrvalt pressifotograafina. 1980-1993 töötas ta vabakutselise kunstmaalija ja fotograafina. Kuigi ta üritas nii mõnegi näituse abil kunstiringkondades jalga kinnitada, ei löönud ta ühelgi alal läbi. Kuna kunst teda ei toitnud, töötas Funke peamiselt lakkijana ühes veoautotöökojas. Kuna ta hingas aastate jooksul lakkide ja lahustite aure sisse, siis olevat need põhjustanud orgaanilisi kahjustusi tema ajus, mille tagajärjeks olevat olnud identiteedikriis ja isiklikud probleemid, millele liitusid rasked depressioonid. 1996. aastal arvestas kohus kõiki neid tegureid süüd kergendava asjaoluna.

Olles pidevas rahapuuduses, soovides ennast teostada ja naistele imponeerida, otsustas ta 1980. aastate lõpus hakata suurtelt kaubamajadelt raha välja pressima.

1988. aastal tahtis ta Berliinis KaDeWe kaubamajalt välja pressida pool miljonit marka. 10. mail sokutas ta hoonesse pommi, mis aga ütles üles. Pärast ebaõnnestunud raha üleandmist pani ta 1988. aasta 25. mai öösel kaubamajas pommi plahvatama. Ebatavaliselt tugev plahvatus tekitas hoonele kahju veerand miljoni marga eest! Seekord sai ta nõutud lunaraha kätte, millest elas priiskavalt mõned aastad.

Kui Funkel aga raha otsa sai, langes mees depressiooni ja oli lausa enesetapu äärel. 1992. aastal otsustas ta vana trikki korrata ja üritas Karstadti kontsernilt välja pressida üks miljon marka, hiljem aga koguni 1,4 miljonit. Kuna raha üleandmise valmidusest pidid väljapressitavad ajalehe kaudu teatama tekstiga „Onu Robert tervitab oma vennapoegi“, hakatigi teda edaspidi meedias kutsuma on Robertiks (saksa k Dagobert. Onu Robert on teatavasti Disney üks tuntumaid koomiksitegelasi).

Veenmaks, et tegemist on tegija mehega, mitte jutupaunikuga, pani Funke Karstadti kaubamajades plahvatama viis pommi ja korraldas ühe süütamise, mille tagajärjel kaks inimest sai vigastada.

Pommiplahvatuste avaakord kõlas 13. juunil 1992 ühes Hamburgi kaubamajas, kui ta süütas seal torupommi, mis põhjustas suurt materiaalset kahju.

9. septembri öösel 1992 süütas Funke Bremeri kaubamajas süütepommi, mis põhjustas suure tulekahju. Sprinklerseadmete töölerakendumisel vee poolt tekitatud kahju hinnati 6 miljonile margale!

Nädal hiljem pani Funke keset tööpäeva plahvatama pommi ühes Hannoveri kaubamajas. Õnneks ei saanud keegi kannatada.

3. novembril tekitas ta tulekahju ühe Magdeburgi kaubamaja panipaigas. Seekord oli kahju tühine.

Ööl vastu 19. maid 1993 plahvatas pomm ühes Bielefeldi kaubamajas. Sama aasta 6. detsembril plahvatas ühes Berliini kaubamaja liftis torupomm.

Kuulsust kogus Arno Funke oma tehniliste konstruktsioonidega, mille abil ta üritas 30 väljapressimise katse ajal raha kätte saada ja politseid ninapidi vedada. Kuigi avalikkus mõistis tema teod hukka, saavutas ta lõppkokkuvõttes positiivse populaarsuse nagu Robin Hood omal ajal. Märkimisväärsed on tema järgmised „töötulemused“:

Väljapressimisel andis ta juhtnööre helistades, kusjuures ta mängis oma jutu maha kompuutrihäälega. Kõik kõned tegi ta taksofonidest. Kuna telefonikõnede ajad olid teada, laskis Berliini politsei kord asjatult pealt kuulata 1100 telefoniaparaati, teisel korral koguni 3900 aparaati, kuid Funke oskas ikkagi nuhid ära petta. Kuigi telefone kuulas pealt mitu tuhat politseitöötajat, oli pime juhus, et Funke juhtus kasutama telefoni, mida ei kuulatud pealt.

29. oktoobril 1992 oleks politsei Funke äärepealt tabanud. Funke sõitis jalgrattaga Berliin-Charlottenburg raudteeliini ääres kohta, kuhu kokkuleppe järgi oleks visatud rahapakk. Funke jättis siiski rongist visatud rahapaki puutumata, kuna oli kuulnud mööduvast rongist hääli. Ka olid teda märganud kaks politseitöötajat. Üks võmm hakkas teda jälitama, kuid libastus märgadel puulehtedel otse Funke nina all. Ajalehed teatasid hiljem ekslikult, nagu oleks politseinik libastunud koerasital. Meedia nimetas seda ebaõnnestunud arreteerimist „hundisitaaariaks“.

Funke pääses jalgrattal põgenema ja tal õnnestus kitsal tänaval põgeneda ka teise võmmi käest.

Alates 1993. aasta algusest jälgis politsei mitme kuu vältel firma Conrad Electronic kauplust. Politsei oletas, et tabamata väljapressija ostab vajalikke elektroonilist tehnikat just sellest kauplusest. 8. mail 1993 ostis Funke elektroonilise taimeri, mis tegi jälitajad valvsaks. Kuigi teda juba jälgiti, õnnestus tal tagavaraväljapääsu kaudu põgeneda.

19. aprillil 1993 oli üritas Funke korraldada järjekordset raha üleandmist. Ta andis telefoni teel juhendeid, öeldes, et ühe raudteejaama hoiukapis on liivakasti võti. Rahapakk tuli panna Steglitzi raekoja S-bahnhofi lähedal asuvasse kasti, kust ta selle hiljem ära toob. Hoolimata lähemast uurimisest ei märganud politseinikud põgusalt betoneeritud pinda, mille all kulges vertikaalne šaht vihmaveekanalisse. Ettevaatuse mõttes jälgis Funke kasti raadiomikrofoni abil. Pärast seda, kui ta kuulis, et pakk oli oma kohale pandud, purustas Funke õhukese betoonikihi ja võttis paki ära, ilma et teda oleks märgatud. Üleandmiskoha oli ta juba mitu päeva varem remondikohaks maskeerinud.

Järgmine raha üleandmine summas 1,4 miljonit Saksa marka, pidi toimuma 22. jaanuaril 1994. Funke ehitas selleks puhuks miniatuurse mööda raudteeroobast liikuva sõiduki. Raha üleandjad pidi rahapaki asetama mittekasutatava raudteelõigu roopal asuvale sõidukile, mis seejärel raadio teel saadud käskluse järel eemaldus. Funke ootas oma sõidukit umbes kilomeetri kaugusel. Pimedus tegi jälitamise raskeks. Ettenägelik Funke oli aga üles seadnud mitu traati, mis puudutamisel süütasid ilutulestikuraketid. Kõigest mõni meeter enne sihtkohta jõudmist läks aga sõiduk ümber. Funke ei söandanud sõidukile vastu joosta. Kuna politseinikud komistasid traatide otsa ja taevasse tõusid ilutulestikuraketid, viis see ootamatu tulevärk jälitajad sellisesse segadusse, et Funke sai otsustava ajalise võidu ja tal õnnestus põgeneda.

Arnold Funke tabati 22. aprillil 1994. Kaks päeva varem oli ta helistanud ettevõtjale, kellelt kavatses raha välja pressida. Kuna oli teada, et väljapressija kasutab eranditult taksofone, siis võeti vaatluse alla telefoniputkad Lõuna-Berliinis. Ühel tänaval hakkas võmmidele silma kahtlane auto, milles oli jalgratas, millega kahtlusalune oli põgenenud 1993. aasta aprillis. Üsna pea selgitati välja, et tegemist on autoga, mille on rentinud keegi Arno Funke. Sellest hetkest peale hakati meest jälitama ja 22. aprillil võeti ta kinni pärast helistamist Johannisthali linnaosas asuvast taksofonist.

Oma tegevusega tekitas Funke kahju 10 miljoni marga eest (rääkimata menetlustoimingutele kulutatud rahast!). Ainuüksi politsei telefonikulud ja peibutuskõned läksid maksma 150 000 marka!

Esimese astme kohus mõistis Arnold Funke 14. märtsil 1995 väljapressimise ja materiaalse kahju tekitamise eest seitsme aasta ja üheksa kuu pikkuse vanglakaristuse. Prokuratuur esitas apellatsioonikaebuse. 14. juunil 1996 pikendas Berliini teise astme maakohus karistust üheksa aastani, lisaks vanglakaristusele mõisteti Funkelt välja 2,5 miljonit marka Karstadti kaubamajale tekitatud kahju eest. 13. augustil 2000, pärast kuus aastat ja neli kuud kestnud vangistust vabastati Funke hea käitumise eest.

2004. aastal astus Funke üles Inglise telekanalis Channel 4 ja produtseeris reality-show „The Heist“, kus esines veel kord väljapressija rollis.

Nutikalt läbimõeldud raha kättesaamise viisid viitasid mehe kahtlemata kõrgele intelligentsile. Tõsi, intelligentsustest näitas, et Funke suuline IQ-test oli 120 ja kirjalik koguni 145. Tema valmistatud lõhkeseadeldised andsid tunnistust mehe suurepärastest elektroonikaalastest teadmistest. 1998. aastal avaldas ta oma autobiograafia („Minu elu onu Robertina“). Arno Funke kirev elu on jäädvustatud ka filmis „Das Phantom“, kus käib jaht onu Robertile.

Karstadti kaubamaja võib aga 2,5 miljoni marga suurusest kahjutasunõudest suu puhtaks pühkida! Ka jääb mehel hüvitamata KaDeWe kaubamajale tekitatud kahju.

Järgmises „Maajas“ tuleb juttu aga veelgi nutikamast seni tabamata jäänud väljapressijast, kes 1971. aastal küsis lunarahaks 200 000 dollarit, ja saanud raha kätte hüppas langevarjuga reisilennukist alla. Kuid kõigest lähemalt juba aprilli „Maajas“.

©Peter Hagen