Ošwiecimi (Auschwitzi) koonduslaager

5 minutit lugemist

Komandandi vande all antud tunnistus

Mina, Rudolf Franz Ferdinand Höss, tunnistan vande all järgmist:

  1. Olen nelikümmend kuus aastat vana ja NSDAP liige alates 1922. aastast; SS-i liige alates 1934; SS-vägede liige alates 1939. SS-surnupealuuüksuse liige olin alates 1. detsembrist 1934.
  2. Alates 1934 olin ma pidevalt koonduslaagrite valitsuses ja kuni 1938 teenisin Dachaus; alates 1938 kuni 1. maini 1940 adjutandina Sachsenhausenis, millal mind nimetati Ošwiecimi komandandiks. Olin Ošwiecimi laagriülemaks kuni 1. detsembrini 1943 ja arvan, et ohvrite arv, kes gaasitamise ja põletamise teel hukati ja hävitati, oli 2 500 000. Vähemalt pool miljonit suri nälga ja haigustesse, kokku umbes 3 000 000 surnut. See arv moodustab kõikidest isikutest, kes vangidena Ošwiecimi saadeti, umbes 70 või 80 protsenti. Ülejäänud eraldati ja neid kasutati koonduslaagri vabrikutes orjatöödel. Hukatud ja põletatud isikute hulgas oli umbes 20 000 vene sõjavangi (kes olid varem gestaapo poolt sõjavangide vanglatest välja valitud); need anti Ošwiecimis Wehrmachti transportidele üle, mida juhatasid Wehrmachti tegevteenistuse ohvitserid ja meeskonnad. Ohvrite üldarvust viimase osa moodustasid umbes 100 000 Saksa juuti ja suur arv Hollandi, Prantsusmaa, Belgia, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Kreeka ja teiste maade elanikke, enamuses juudid. 1944. aasta suvel hukati Ošwiecimis umbes 400 000 Ungari juuti.
  3. WVHA (majanduse ja halduse peaamet), kelle juhatajaks oli obergruppenführer Oswald Pohl, vastutas kõigi haldusküsimuste eest koonduslaagrites, nagu korteriküsimused, toitlustamine ja arstlik teenindamine. Enne RSHA loomist vastutasid vangistamiste, koonduslaagritesse saatmise ja seal antud karistuste ja hukkamiste eest riigi salapolitseiamet (gestaapo) ja kriminaalpolitsei riigiamet. Pärast RSHA organiseerimist täideti kõik ülesanded endist viisi, kuid vastavalt käskudele, millele oli alla kirjutanud RSHA ülem Heydrich. Kui Kaltenbrunner oli RSHA ülem, siis oli korraldustele, mis puudutasid preventiivvangistust, väljasaatmist, karistamist ja erihukkamist, alla kirjutanud Kaltenbrunner või gestaapo juhataja Müller, kes oli Kaltenbrunneri asetäitja.
  4. Massilised hukkamised gaasitamise teel algasid suvel 1941 ja kestsid kuni sügiseni 1944. Kuni 1. detsembrini 1943 toimusid Ošwiecimis hukkamised minu järelevalve all. Täites teenistusülesandeid WVHA koonduslaagrite järelevalve alal tean, et massilised hukkamised toimusid eespool kirjeldatud viisil. Kõik massilised hukkamised gaasitamise teel viidi läbi RSHA otsese käsu põhjal, tema järelevalvel ja vastutusel. Kõik käsud massilisteks hukkamisteks sain otse RSHA-lt.
  5. 1. detsembril 1943 määrati mind WVHA I ameti grupp D ülemaks. Vastutasin kõikide küsimuste koordineerimise eest, mis kerkisid üles RSHA ja WVHA alluvate koonduslaagrite vahel. Olin sellel kohal kuni sõja lõpuni. RSHA ülem Pohl ja RSHA ülem Kaltenbrunner pidasid koonduslaagrite asjus tihti isiklikult nõu ja olid sageli nendes küsimustes kirjavahetuses. 5. oktoobril 1944 esitasin Kaltenbrunnerile Berliinis tema büroos RSHA-s põhjaliku ettekande Mauthauseni koonduslaagri kohta. Kaltenbrunner palus esitada suusõnalise lühikokkuvõtte sellest ettekandest ja ütles, et ta hoidub esialgu igasugusest otsustamisest seni, kuni ta aega leiab minu ettekandega üksikasjalikult tutvuda. Ettekanne käsitles mitmesaja surmamõistetud vangi tööle määramist, niinimetatud «nimetuid vange».
  6. Juudiküsimuse „lõpplahendus“ tähendas – kõikide juutide täielikku hävitamist Euroopas. Minule anti käsk leida Ošwiecimis 1942. aasta juunis soodsamaid hävitamisviise. Sel ajal olid kindralkubermangus lisaks veel kolm hävituslaagrit: Belzec, Treblinka ja Wolzek. Need laagrid olid allutatud julgeolekupolitsei ja SD erikomandodele. Ma külastasin Treblinkat, et kindlaks teha, kuidas hävitamist läbi viia. Treblinka laagrikomandant ütles mulle, et ta likvideeris poole aasta jooksul 80 000 inimest. Tema tegeles Varssavi geto juutide likvideerimisega. Ta kasutas süsinikoksiidi ja tema arvates ei olnud see meetod küllalt efektiivne. Kui mina Ošwiecimi gaasikambrid ehitasin, kasutasin tsüklon B gaasi, kristalliseerunud sinihapet, mida me väikese avause kaudu surmakambrisse viskasime. Olenevalt kliimatingimustest kestis inimeste surmamine surmakambris 3 kuni 15 minutit. Me teadsime, millal inimesed olid surnud, kuna siis lakkas nende kriiskamine. Tavaliselt ootasime pool tundi, enne kui avasime uksed ja laibad kõrvaldasime. Kui laibad olid välja viidud, võtsid meie erikomandod nendelt sõrmused ja tõmbasid välja kuldhambad.
  7. Teine paremus võrreldes Treblinkaga oli see, et ehitasime gaasikambri, mis mahutas korraga 2000 inimest. Treblinka 10 gaasikambrit mahutasid igaüks ainult 200 inimest. Meetod, kuidas me ohvreid valisime, oli järgmine: Ošwiecimis olid ametis kaks SS-arsti, et kohalesaabunud vangide transporti läbi vaadata. Vangid pidid mööda sammuma arsti eest, kes märguandega teatas oma otsuse. Need, kes olid tööks kõlblikud, saadeti laagrisse. Teised saadeti kohe hävitamisele. Väikesed lapsed hävitati eranditult, kuna nad nooruse tõttu ei olnud võimelised töötama. Teine paremus võrreldes Treblinkaga oli see, et Treblinkas teadsid ohvrid peaaegu alati, et nad hävitatakse, Ošwiecimis püüdsime ohvreid petta ja nad uskusid, et neid viiakse täikambrisse. Muidugi taipasid nad tihti meie tõelist kavatsust ja meil esines mõnikord rahutusi ja raskusi. Väga sageli tahtsid naised oma lapsi riiete alla peita, aga kui me nad leidsime, siis loomulikult saadeti lapsed hävitamisele. Me pidime hävitama salaja, aga roiskumise ja hukatud kehade põletamisest tulev iiveldama panev hais levis ümbruskonnas ja kõik ümbruskonna inimesed teadsid, et Ošwiecimis on käimas hukkamine.
  8. Aeg-ajalt saabusid erivangid kohalikest gestaapobüroodest. SS-arstid surmasid need bensiinisüstidega. Arstidel oli korraldus kirjutada välja tavalised surmatunnistused ja nad võisid oma äranägemisel märkida mingisuguse surmapõhjuse.
  9. Aeg-ajalt tegime naisvangidega meditsiinilisi eksperimente. Siia kuulusid steriliseerimine ja eksperimendid vähktõvega. Enamus neist inimestest, kes nende eksperimentide tagajärjel surid, olid geslaapo poolt juba surma mõistetud.
  10. Rudolf Mildner oli ajavahemikus märts 1941 kuni september 1943 gestaapo ülem Katowices ja poliitilise osakonna juhataja Ošwiecimis. See oli osakond, mis juhatas kolmanda järgu ülekuulamisi. Olles sellel kohal, saatis ta vange tihti Ošwi§cimi, vanglasse sulgemiseks või hukkamiseks. Mitu korda külastas ta Ošwiecimi. Gestaapo kohus, SS-välikohus, kes kuulas üle isikuid, keda süüdistati mitmesugustes süütegudes, nagu põgenenud vangid jne., pidas tihti oma kohtuistungit Ošwiecimis. Mildner võttis tihti nende isikute ülekuulamisest osa. Vastavalt kohtu otsusele hukati need isikud Ošwiecimis. Ma näitasin Mildnerile OšwiQcimi hävitusseadeldist kogu ulatuses ja ta oli sellest väga huvitatud, kuna ta pidi oma piirkonna juudid Ošwifcimi hukkamisele saatma.

Nagu ma juba kirjutasin, valdan ma inglise keelt.

Ülaltoodud andmed on õiged; selle tunnistuse andsin vabatahtlikult, ilma survet avaldamata. Lugesin tunnistuse läbi ja kirjutasin alla Nürnbergis, Saksamaal, 1946. aasta aprillikuu viiendal päeval.

Rudolf Franz Ferdinand Höss