Oprah Winfrey ja tema fantastiline karjäär

19 minutit lugemist

Oprah Winfrey oli Ameerika kõige populaarsem telesaatejuht, ja temale oli lubatud kõik. Nimelt tema riskis kinni võtta Steven Spielbergi ninast, puudutada Pamela Andersoni rinda, kaabata Michael Jacksoni jalgevahet, et mõista, miks laulja ise tantsimise ajal pidevalt asjaomast paika puudutab. Oprah´ kompimismeel ei tajunud seal mitte midagi sellist, mis pidanuks lauljat häirima. Ent jalgevahe, nina ja rind pole peamised – peamine on hing. Oprah Winfrey oskas alati leida võtme kõigi ja igaühe hinge.

 

Peaaegu veerand sajandit meelitas iga-pärastlõunane The Oprah Winfrey showekraanide ette 12 miljonit ameeriklast, peale selle retransleeriti show maailma 64 riiki. Neiud Jaapanis ja vanaisad Norras, šeikide naised Saudi Araabias ja farmerid Uus-Meremaal – saatejuht Oprah Winfrey köitis kõikide tähelepanu. Ja kuigi kadestajad nimetasid tema saadet „show´ks oma enesehinnangut tõsta ihkavatele koduperenaistele“, kinnitas vaatajaskonna uurimine, et ei sugu, vanus ega haridustase, ei tegevusala, ammuks rassiline kuuluvus olnud määravateks faktoriteks. Tema auditoorium oli kirev ja mitmekarvaline. Kindlatel kellaaegadel kogunesid need inimesed tele-ekraanide ette, lugesid raamatuid, mida soovitas Oprah, vaatasid filme, mida tema huvitavaks pidas, võtsid kaalust maha Oprah´ meetoditega, järgisid tema eeskuju, tellisid „The Oprah Magazine´i“ ja ostsid 13-dollarilisi kosmeetikakotte tähisega „O“. Ta ise ei leidnud selles midagi iseäralikku, pidades oma edu kõrgemalt poolt määratuks. „Ei muu kui jumal andis mu vanaemale nõu mind lugema õpetada juba selles seas, mil alles vaevu jalul püsisin. Võib-olla tundus talle mõte väikesest mustanahalisest imelapsest meie kolkas lihtsalt lõbusana.“

Oprah Winfrey.

Vaevalt pidas vanaema Hattie Mae (Presley) aga lõbusaks seda, et tema kergemeelne tütar 17-aastasena sõduriga lapse sai. Õnneks osutus noormees Vernon Winfrey aumeheks – saatis armeest kirja, milles tunnistas oma isadust ja lubas sõlmida Vernita Leega sõlmida seadusliku abielu. Kiri oli kinnitatud komandöri allkirjaga, tähendab – seega dokument, mille alusel Missouri osariigi Kosciusko linnavalitsuses sai 29. jaanuaril 1954 sündinud tüdruk isa perekonnanime – Oprah Gail Winfrey. Tegelikult nimetasid omaksed tüdruku Orpa´ks, aga ametnik vahetas tähed kogemata ära. Et viga parandada, tulnuks emal linnavalitsusele avaldus esitada, aga too putkas varsti pärast tütre sündi põhja poole. Ei ta jõudnudki end lapsevanemana teadvustada ega meelitanud teda perspektiiv saada tüütust aumehest Winfrey naiseks. Vanaema ei omistanud kirjaveale tähtsust – Orpa või Oprah, peaasi, et laps terve oleks.

Vanaemale tüdrukutirts pettumust ei valmistanud: kasvas tugeva ja nii liikuvana, et podagrat põdeval vanaemal oli raske tal kannul püsida. Just vanaema podagra oli peamine tegur, mis Oprah kahe ja poole aastasena raamatute juurde viis. Nii oli vanaemal kergem tal silma peal hoida. Lugema õppis Oprah kiiresti, tema enese sõnutsi üldse mitte erilisest andekusest – harimisprotsessi stimuleeris oluliselt vits. Kuigi kohaliku baptismikoguduse pastor vanaema pedagoogilisi meetodeid ei jaganud, oli ta sunnitud möönma nende tulemuslikkust, kui kolme-aastane põngerjas pühapäevase teenistuse ajal peast, sunduseta ja igati sobival hetkel kandis ette mitu lõiku piiblist. Et hinnata, kui muljetavaldav oli väikese Oprah esitus, olgu märgitud, et toona ei osanud Lõuna mustanahalisest elanikkonnast 70% üldse lugeda. Oprah Winfrey nautis esmakordselt kuulsust. Ja kuigi see ei ulatunud kaugemale Ameerika armee brigaadikindrali Tadeusz Kościuszko-nimelise kolkalinna piire, oli selle maitse magus ja kompenseeris Oprah´le osaliselt viletsusekibeduse.

Kõikidest kitsendustest tundis Oprah, nagu iga tõeline tütarlaps, kõige rohkem puudust riietest. Tal oli ainult kaks kleiti, ja inetud saapad, mida vanaema pidas kohaseks kanda vaid esinduslikes paikades, nii et enamiku aja aastast käis Oprah paljajalu. Muide, peagi sai tüdruk aru, et garderoobi kesisus, vanaema äratüüdanud maisisupp ja vits on tühiasi, võrreldes selle õudusega, mida tal tuli kogeda oma lihase ema kodus. „Oma patte võin ma kahetseda, aga põrguga mind ei ähvarda. Seal ma juba olin – kaheksa aastat oma elust veetsin Milwaukee´ neegrigetos,“ meenutab Oprah.

Pärast kuut aastat ilmus Vernita Lee korraga koju ja nõudis tütart endale. Vaevalt ajendasid teda ematunded, pigem vajas ta lapsehoidjat – äraoleku ajal oli ta sünnitanud veel paar lapsukest, aga mehele ei läinudki. Paraku oli seadus tema poolel ja Oprah´l tuli emaga Milwaukee´sse minna. 1960-ndate aastate neegrikvartalid olid jälkus ja lohakus oma äärmises ilmingus. Asi polnud isegi viletsuses – vanaemaga ei elanud nad sugugi jõukamalt. Aga nende elus kehtis kindel elukorraldus, selge ettekujutusega heast ja kurjast. Laiskust, joomarlust, varastamist ja vägivalda peeti hirmsateks pattudeks.

Oprah õppis tubakakioskist sigarette varastama, joodikute taskuid tühjendama, tänava-automaate lahti muukima…

Seal, kuhu Oprah nüüd sattus, peeti seda normiks, nii elasid kõik – Oprah´ ema, tema onud, onupojad, naabrid, aga tema oli veel liiga väike selleks, et kuidagi vastu hakata. Alludes enesealalhoiuinstinktile, muutus Oprah samasuguseks. Ta õppis tubakakioskist sigarette varastama, joodikute taskuid tühjendama, lahti muukima gaseeritud vee automaate, omandades ellujäämiseks mustade kvartalis veel palju vajalikke oskusi ja vilumusi.

Selliste üritustega kaasnev risk vastas täiesti tema elavale natuurile. Ta harjus, kohanes sellise eluga. Ainus, millega oli võimatu leppida, oli onupoegade ja onude alaline seksuaalne ahistamine. Ta oli 9-aastane, kui üks onupoegadest ta esmakordselt vägistas. Palju aastaid hiljem segasid need mälestused Oprah´l programmi juhtida – ta puhkes otse-eetris nutma, ja inimesed igast ilmanurgast helistasid stuudiosse lakkamatult, et armast Oprah´d toetada. Oprah tänas ja nuttis veel kibedamini, sest „ema… mu ema teadis kõike, aga ei astunud minu eest välja, ei kaitsnud mind…“

14-aastasena, mil Oprah sünnitas enneaegse lapse, kes kahe nädala pärast suri, ema, end tütre tuleviku suhtes niigi vastutusega koormamata, otsustas täiesti ametlikult usaldada ta kompetentsete organite hoolde. Lihtsamalt öeldes – saatis Oprah´ probleemsete teismeliste varjupaika. Õnneks läks see karantiini ja Oprah saadeti isa juurde Nashville´i.

Vernon Winfrey oli selleks ajaks juba läbinud tee lihtsast kaevurist linnaametnikuni. Tema oli Martin Luther Kingi tuline toetaja, suhtus suure lugupidamisega haridusse, oli ääretult auahne ja range moraali pooldaja. Sõnaga – just see inimene, kes suutis kannatanud ja eksinud lapse õigele teele juhtida.

Ja Vernon võttis asja käsile temale omase vastutustundega. Ta leidis Oprah´le igati väärika kooli, aitas teda ise igas aines järele, koostas lugemiseks vajalike raamatute nimekirja ja jälgis, et tütar iga päev täiendaks oma leksikoni viie uue sõnaga. Peale selle käis Oprah kooli draamaringis, laulis kirikukooris ja tegeles spordiga.

Püüdlused ei jäänud asjatuks. Juba kahe aasta pärast võitis Oprah Winfrey õpilaste kõnekunstivõistluse, mis kindlustas talle stipendiumi Tennessee ülikooli sotsioloogia ja kommunikatsiooni fakulteedis. Umbes samal ajal sai ta „kõige populaarsema tüdruku“ nimetuse ja kutse Valgesse Majja, president Nixoni vastuvõtule. „See oli nagu Tuhkatriinu-muinasjutt,“ meenutas Oprah hiljem, „ainult mu isa osutus haldjast tugevamaks – kõik see, mis ta loonud oli, ei haihtunud pärast kellalööke. Ja kristallkingakesed on mul tänini alles!“

Pärlitega tikitud kingad olid selle tualeti detail, milles Oprah võitis iludusvõistluseMiss Black Tennessee Beauty Pageant. Samades kingades siirdus Oprah kohalikku raadiostuudiosse, kuhu ta kui võitja intervjuule kutsuti. Toimetajad naersid pisarateni tema jutustusi esinemistest Kosciusko baptistikirikus, ja pakkusid siis lugeda otse-eetrisse valiku uudistest. Nõnda sai Oprah Winfreyst esimene mustanahaline naine õhtuste uudistekommentaatori abina ühes Nashville´i raadiojaamadest. „Vahva oli, aga mina unistasin televisiooni pääsemisest,“ meenutab Oprah. „Ütlen ausalt – kõikidest võimalustest, mida pakub televisioon, tõmbas mind ainult üks: tahtsin väga, et need lollakad Milwaukee´s näeksid, milliseks olen muutunud, mida saavutanud…“

Enne kui „need lollakad“ Oprah´d teles nägid, möödus veel mitu aastat, kuigi telesse tööle läks ta palju varem – 1973. aastal. Kõigepealt oli see Tennessee telekanal, kus Oprah õpingute kõrval luges laupäevaseid uudiseid, seejärel WJZ-TV Baltimore´is, milles ta oli kella kuueste uudiste saatejuht. Juhtkonna meelest see roll tal ei õnnestunud – Oprah oli kaadris liiga emotsionaalne.

Oprah sai ülemustelt pidevalt noomitusi, ja lõpuks eemaldati ta programmist. Ent ei vallandatud…

Hea uudistesaate juht küll, kes California maavärinast rääkides härdasti nutab ja nina löristab, vaatajaid börsihindade langustest informeerides aga rusikaga lauale põrutab! Oprah sai juhtkonnalt pidevalt noomida, ja lõpuks jäeti ta programmist välja. Aga ei vallandatud. Kuidas Oprah ka ei kaevanud kanali juhtkonna peale, mis tema sõnutsi püüdis „hävitada tema individuaalsust“ ja „jõuga sobitada mustanahalise kuju valge Baltimore´i standarditega“, tänu millele olla tal kõik juuksed maha tulnud, aitasid WJZ semud tal saada sisuliselt selleks, kelleks sai. Sest nemad ju pakkusid talle Richard Sheri kaassaatejuhi kohta saates Baltimore is Talking. Nemad nägid ära formaadi, milles Oprah´ peru orgaanilisus ja empaatia, st võime kaasa tunda, olid igati asjakohased.

Poliitikat, kultuuri ja sporti käsitleti siin ainult selles mõõdus ja selles mõtestatuses, nagu neid nägid tavaameeriklased, või ei käsitletud üldse. Kui üks Ameerika populaarsemaid saatejuhte Phil Donahue esines oma talkshow´s üheaegselt nii provokaatori kui referendina, siis sekkus Oprah tuliselt vaidlustesse ja demonstreeris ajuti jalustrabavat avameelsust.

Võimalik, et tol ajal nappis tal lihtsalt professionaalsust, võib-olla oli see saate juhtimise peenelt välja arvestatud maneer, või juhindus Oprah vaid intuitsioonist. Oli kuis oli, aga sündis sisuliselt uus teleprodukt, mis, nagu ilmnes – oli hädavajalik miljonitele ameeriklastele. Nimelt sellest sai alguse nähtus, mille ameerika televaatajad ristisid teravmeelselt „kogu riigi oprafikatsiooniks“. „Oprah, sa oled parim! – seda kuulen iga päev,“ mainib „süüdlane“ ise. „Ja see on vahva! Peaasi on mitte sellesse uskuma hakata…“

Sellesse mitte uskuda on keeruline – möödus ju Winfrey Baltimore´i talkshowpopulaarsus seitsme aastaga Donahue´st enesest! Ja 1984. aastal, mil ABC Chicago osakonna peadirektor Dennis Sansson meelitas Oprah´üle madala reitinguga hommikusaatesse AM Chicago, läks ta mingi paari kuuga sellega taas Philist mööda, sundides viimase oma programmiga Chicagost New Yorki ümber kolima. Aga erilist abi sellest viimasele ei tõusnud, sest aasta hiljem transleeriti Oprah´ uut saadet nimetusega The Oprah Winfrey Show juba üle kogu riigi ja see sai kolmanda koha Ameerika TV reitingutes. Nii et kui Oprah 1986. aastal otsustas luua oma kompanii, oli risk minimaalne, see-eest sai ta võimaluse sõlmida otselepinguid regionaalsete telejaamade ja kaabeltelevisiooniga.

Tema parim sõbranna Gayle King soovitas kompaniile nimeks panna Oprah Productions, sest selle peamine väljund oli ju Oprah. Ent lihtsalt uljusest pööras tulevane meediamagnaat oma nime tagurpidi ja nimetas kompanii Harpo Productions´iks. Täpselt vanaema Hattie Mae´ moodi: olgu ta nimi mis tahes, peaasi, et kasvaks tervena.

Ajaga kasvas kompanii tõeliseks meediaimpeeriumiks. Peale Oprah Winfrey Showkuulus sellele „The Oprah Magazine”, tiraažiga 2 miljonit eksemplari, ajakiri „O at Home”, mis jutustab koduse majapidamise juhtimise peensustest, kinostuudio Harpo Studios, spetsialiseerunud täismetraažiliste filmide ja seriaalide tootmisele, raamatuklubi Oprah´s Books Club, mis tegeleb online raamatute populariseerimise ning müügiga, satelliitkanal Oprah´s Friends, mis edastab Oprah sõprade – doktor Phil MacCrow ja tema isikliku dietoloogi Oz´i) show´sid, nagu ka heategevuslik Oprah´s Angel Network, mis kogub vahendeid abivajajate kõikvõimalikele kategooriatele. Peale kõige selle on Oprah Winfrey naistele suunatud kaabelkanali Oxygenkaasomanik ja produtsent. Koos kõrvaläriga, millesse võib arvata restorani Eccentricja kaupluse The Oprah Store, mis kaupleb igasugu vidinatega – laste sipupükstest aafrika käsitöömeistrite looduga –, toob see kõik Oprah´le küllalt soliidset tulu.

Ajakirja „Forbes” andmetel moodustab tema vara praegu 2,7 miljardit dollarit. Enne Oprah Winfreyd polnud maailmas ainsatki mustanahalist naismiljardäri. „Ma ei kannata, kui mind nimetatakse Suure Musta Lootuse Sümboliks, kuigi… muidugi olen sümbol – Õnne Sümbol,“ arvab Winfrey.

Talle tõepoolest ei meeldi, kui tema saavutusi seostatakse nahavärviga. Ta ei käi eriti läbi Hollywoodi mustanahaliste staaridega, eesotsas näitlejate Samuel Jacksoni ja Woopy Goldbergiga. Kord heitis viimane Oprah´le avalikult ette, et too ei anna raha nn „musta kassasse“ – poolsalajasse heategevusfondi mustanahaliste näitlejate toetamiseks. Selle peale vastas Oprah, et ei pea heategevuseks klounide ja luuserite toetamist, sest heategevus on see, mis loob hüvangut.

„Jumal võttis mult lapse, aga ei jätnud mind ilma emaduse õnnest,“ osutab Winfrey

Aga heategevus hüvangu nimel – see on midagi muud. Näiteks kool Lõuna-Aafrika Vabariigis – vähekindlustatud perede tüdrukutele, mis on ehitatud ja mida peetakse ülal Oprah´ kulu ja kirjadega. 450 koha, klasside ja kõige kaasaegsema tehnikaga sisustatud laboratooriumidega kooli rajamisse investeeris Oprah 40 miljonit dollarit, ka ei maksa kooli ülalpidamine sugugi vähem. Aga Oprah ei arvesta kulutusi, see projekt on talle midagi enamat kui heategevuslik aktsioon. Selles peituvad täiesti isiklikud, delikaatsed motiivid. „Jumal võttis minult lapse, aga ei jätnud mind emarõõmudeta,“ selgitab Winfrey. „Kõik need tüdrukud on minu tütred, mina kannan neid oma südame all. See on selline raseduse eriline vorm…“

Sellele koolile pühendab Oprah väga palju aega. Kogu oma hõivatuse juures kontrollis ta ehituse kõiki etappe, osales interjööri kujundamises ja vestles isiklikult iga õppekohale kandideerijaga. See on üldse tema stiil kõiges, millega ta tegeleb. Oprah´ usaldusisik Geoffrey Jacobs kinnitab, et Oprah teab peast kooli küllalt arvuka töötajaskonna nimesid, allkirjastab isiklikult tänini iga tšeki ja nõuab, et iga otsus temaga kooskõlastataks. „Ma eelistan kõike teha ise,“ räägib Oprah. „Minu projektid on mu lapsed, ja ma olen tõepoolest nagu ema, kes ei usalda oma lapsi kurja ja kergemeelse guvernandi hoolde.“ Sealjuures rõhutab ta, et ei taipa ärist mitte mõhkugi ja tegutseb eranditult vaistu ajel. „Äris õige suuna valimiseks toetun ma oma intuitsioonile.“

Aga paljukiidetud intuitsioon on Oprah´d isiklikus elus korduvalt alt vedanud. See, keda nimetatakse „kogu Ameerika psühhoterapeudiks“, on ise korduvalt langenud meeste reeturlikkuse ohvriks.

1981. aastal tegi Oprah Winfrey enesetapukatse, pärast seda, kui tema peigmees William „Bubba“ Taylor nende kihluse katkestas. Pidades silmas, et Tayloriga olid nad suhelnud veidi üle viie kuu ja kihlusest ei teadnud midagi ei sugulased ega lähemad sõbrad, tundus see kõik küllalt imelik. Seda enam, et tegemist polnud noore, peru fantaasiaga preiliga, vaid 27-aastase, elus juba mõndagi näinud naisega.

Nüüd ei ilmunud ta ekraanile enam nagu imekaunis, abstraktses kauguses, vaid tuli nende kodudesse kui lähedane inimene…

Paljud Winfrey kadestajaist käsitasid seda kui hästi läbi mõeldud võtet enesele tähelepanu tõmbamiseks, teenimaks lisapunkte oma show´ auditooriumilt, mis koosnes toona valdavalt naistest. Vaevalt leidus vaatajate seas ainsatki naist, kes poleks kannatanud meeste sõnamurdlikkuse pärast. Nii et korraga tundsid nad kõik end Oprah´ õdedena tema õnnetuses.

Nüüd polnud ta ekraanil nende jaoks nagu mingis unistuslikus kauguses, vaid tuli lähedase inimesena nende kodudesse. Jutustas, et magab öösiti halvasti, läheb siis kööki ja sööb saiakesi, kastes neid vahtrasiirupisse. „Hiljuti pistsin ühe hooga nahka 15 tükki! Aga kuidas teil selle asjaga on?“ Ja publik tundis iseennast ära.

Muuhulgas räägiti, et suitsiidikatse põhjuseks oli hormonaalne tasakaalutus. Arstid avastasid Oprah´l kilpnäärmehaiguse, mida iseloomustab emotsionaalselt tasakaalutu käitumine ja ainevahetuse aeglustumine. Tõepoolest – toona kaalus Oprah ligi 91 kg.„200 naela vapustavat musta naiselikkust,“ nagu kirjutas „Newsweek”. Ja neil naeltel oli palju austajaid. Muide, Oprah´ romaanid olid nii üürikesed, et meedia ei jõudnud isegi iga järjekordse kavaleri nime välja nuuskida. Kuulsustega ta ei suhelnud.

Ka Stedman Graham polnud nende tutvumise ajal kuulsus. Täpsemalt – kitsamas ringkonnas tunti teda ärialase algõppe ja tootmisprotsesside eduka juhtimise populaarsete käsiraamatute autorina. Ent Oprah nägi temas midagi sellist, mis teda võlus ja ligi 20 aastat ta kõrval hoidis. „Ta on esimene mu tuttavate meeste seas, kes tahab mitte ainult seda, et oleksin parim kõiges, vaid et oleksin kõik, mida iganes suudan,“ osutab Winfrey.

Teadupärast tegi Stedman Oprah´le korduvalt abieluettepaneku, aga Oprah vastas ikka eitavalt. Alguses rääkis, et „perekonnaelu on rida kompromisse“, millele tema pole võimeline minema. Siis kinnitas, et suhe Stedmaniga on nii imeline, et mingi abielutunnistus pole võimeline tegema seda paremaks kui niigi on. Ja kui ta kunagi peaks Stedmaniga siiski abielluma, ei sünni see enne, kui nad otsustavad lapse saada. Aga sünnitamiseks polnud Oprah veel valmis.

Teadupärast tegi Stedman Oprah´le korduvalt abieluettepaneku, aga Oprah vastas alati eitavalt…

Aastal 2006 ütles ta Stedmanile lõpuks ometi jah. Aga pool aastat hiljem keeldus pulmadest, nagu tegi seda kunagi William Taylor. Tõsi küll – Stedman ei pannud enesele kätt külge. Selle asemel pani ta oma pangaarvele 200 miljonit dollarit, mis Oprah maksis talle lubaduse eest mitte iialgi avalikustada nende suhte üksikasju. See ainult küttis üles huvi 400 miljardi dollarilise saladuse vastu. Selle vastu, mida varjab Oprah, kel näiliselt polnud publiku ees kunagi mingeid saladusi.

Nõnda meenus kohe Oprah´ kõhnumislooga seotud skandaal. Ta võitles ülekaaluga 22 aastat ja aeg-ajalt olid tulemused märgatavad. 1992. aastal kaalus ta 112 kilo, nelja aastaga õnnestus tal kaalu langetada 72 kiloni. Siis võttis taas 20 kilo juurde. Oma võitudest ja kaotustest informeeris Oprah laiemat avalikkust pidevalt. Publik armastas teda millisena iganes, ent soovis talle ikkagi pealejäämist selles võitluses. Mitte ilu, vaid vaimujõu võidutsemise nimel hamburgerite üle.

Ja ta võitis, jõudis tagasi kaalukategooriasse, milles oli 18-aastasena. Selle näitlikuks kinnituseks paigutas „The Oprah Magazine” uuenenud Oprah kõrvale vana foto Miss Black Tennessee Beauty Pageant konkursi ajast. Kohe ilmus ka raamat sellest, kuidas Oprah oma ihu dieetide ja spordiga põletas. See sai sedamaid bestselleriks nr 1, mille müügiarv ületas isegi Bill Clintoni memuaarid. Ent varsti imbusid meediasse andmed sellest, et uue figuuri tegid Oprah´le arstid, ja esmakordselt ei osanud Oprah sellele kuidagi vastata.

Kuigi tavaliselt oli ta leidlikum. Ükskord kutsus ta oma show´sse kõige pesuehtsamad narkomaanid, ja tunnistas neile, et Milwaukees elades tarvitas ise korduvalt kokaiini, kusjuures mitte ainult nuusutades, vaid ka suitsetades. Asjatundjatest noormehed panid häälekalt imeks, kust sai puruvaene tüdruk mustade kvartalist kalli kokaiini tarvis raha?! Ja olid vaimustatud, kuna nemad ise istusid heroiinil, neelasid hapet, nuusutasid kokaiini, aga seda suitsetada ei riskinud – hirm oli. Oprah selgitas, et oli alati julge tüdruk, ja raha teenis laulmisega kirikukooris – 500 dollarit jumalateenistuse eest. Õnneks lasksid mustanahalised preestrid selle avameelitsemise kõrvust mööda.

Oprah´ show´sid vaatasid ka inimesed, kes teda ei usu. Nad püüdsid tabada teda vassimiselt, leida niidiotsa, mis kera lahti harutaks, aga ei õnnestunud. Stedman Graham vaikis. Vaikisid ka show´ kaastöötajad, kes on alla kirjutanud lepingule, mis keelab neil suhtlemise reporteritega isegi pärast töökoha vahetamist. Rääkis ainult Oprah. Ja iga tema sõna oli kulla kaaluga. Mitte metafoorilises, vaid selle väljendi kõige otsesemas mõttes. Tema suutis ühe ropsuga muuta rahvuslikuks bestselleriks ka kõige keskpärasema raamatu, nagu see juhtus James Fray raamatuga „Miljon väikest kildu“ (A Million Little Pieces, 2003). Jumal teab, millistel kaalutlustel pühendas ta tundmatule autorile saate, nimetades teda „inimeseks, kes sunnib Oprah´d terve öö üleval olema“. Ja raamat, mille oli seni tagasi lükanud 18 kirjastust, läks kaubaks tohutute tiraažidena.

Muide – Oprah suutis koduperenaisi panna lugema Tolstoid, Steinbecki ja Faulknerit, tõstes rahva kultuuritaset, aga ka kirjastajate tulusid. Ajakiri „Vanity Fair” näiteks arvas, et „vaieldamatult on Oprah Winfreyl oluliselt suurem mõju kultuurile kui ühelgi presidendil, poliitikul või usujuhil, välja arvatud ehk Rooma paavst“. Ja mitte ainult kultuurile. Aga Spanxi rinnahoidjad, Apple´i pleierid, Pontiac´id G6… See on vaid väike osa kaupadest, mille populaarsus on kasvanud tänu Oprah´le. Tema suutis mitte ainult tõsta ühe või teise kompanii tulusid, tema suutis ka laostada, nagu see juhtus Texase lihunikega. Ja ainult tänu sellele, et jagas vaatajatega oma üleelamisi seoses hullulehmatõvega, tänu millele ta enam justkui ei söövat loomaliha. Koos Oprah´ga ütlesid lihakombinaatide toodetest lahti miljonid. Ent mis siin loomalihast – Marylandi ülikooli teadlaste andmetel tõi üksnes tema hääl Barack Obama poolt praegusele presidendile juurde miljon valijat. Pole välistatud, et ka eelmine president, George W. Bush võlgneb oma valimisvõidu Oprah Winfreyle. Sest vahetult valimiste eel esines ta tema show´s, ja Oprah kinnitas kõigile: „Ta on tubli poiss!“

„Ma mõistan, et mu populaarsus paneb mulle kolossaalse vastutuse, sellepärast püüan tähelepanelikult suhtuda oma sõnadesse, hoida emotsioonid kontrolli all. See on väga keeruline, ent peamine – sellel põhineb mu show. Ma tunnetan: on aeg öelda talle hüvasti.“ Need sõnad olid eelvihjeks Oprah Winfrey avaldusele selle kohta, et 9. septembril 2011 on tema show eetris viimast korda. Televaatajad ei uskunud: kas „kogu Ameerika psühhoterapeut“, „koduperenaiste sõber“, „eksinute kaitseingel“ otsustas tõesti lahkuda? Mis saab nüüd tavalistest naistest, kes söövad öösiti – kes neid toetab? Ja mis saab staaridest, kes pole veel läbi teinud avalikku kahetsemisprotseduuri Oprah´ stuudios – kuhu neil hinge puhastamiseks minna? Kes turgutab narkomaani, kes taltsutab kodutüranni, häbistab homofoobi, kasvatab ümber rassisti?! Ainult Oprah. Keegi ei tea, kuidas see tal õnnestub. Nagu sedagi, kuidas õnnestub see tulevikus – ilma temata.

0

Your Cart