Oodates Arnould’d ehk Prantsuse bürokraatia pantvangis

5 minutit lugemist

Oktoobris 1992 oli mul võimalus osa võtta Saksamaa ja Prantsusmaa poolt korraldatud inforeisist. Meie kolmeliikmelisse gruppi kuulusid peale minu veel Algimanta Žukauskiene Leedu TVst ja Leva Bike Läti ajalehest „Neatkariga Cina”. Kahe nädala jooksul oli meil 36 kohtumist, neist 24 Pariisis, ülejäänud Saksamaal. Sellise äärmiselt ülepingutatud programmi koostajad olid oma ülesande hiilgavalt täitnud, garanteerides meile 9-tunnise tööpäeva. Kas kõik kohtumised olid ka vajalikud, sellele polnud mõeldud.

Päike loojub läänes

Pariisis tundsin end alglassi õpilasena. Sain teada, et maakera tiirleb ümber päikese ega toetu kolmele elevandile. Anti seisukohti ja hinnanguid, mida oleksin võinud lugeda mistahes päevalehest. Nii näiteks sõidutati meid ühel päeval Ida-Euroopa instituuti, kus keegi dr Clement pajatas, et instituut tegeleb Ida-Euroopa probleemidega. Siis näidati instituudi raamatukogu. Kohtumine kestis 21 minutit, mille lõpus olin sama tark kui enne.

Oli ka asjalikke kohtumisi, kuid ajanappuse tõttu polnud võimalik ühelgi teemal pikemalt peatuda. Tavaliselt räägiti üldtuntut või hiiliti otsesest vastusest kõrvale.

Oli, kuidas oli, kuid Eesti pole enam valge laik maakaardil. Kõik meiega kohtujad olid väga hästi kursis sündmustega Balti riikides. Tõsi, Lääne ajakirjanduses ilmub ikka veel tendentslikke ja desinformeerivaid kirjutisi, kuid need ei avalda mõju inimestele, kellest midagi sõltub.

Meil ei taheta mõista, et Eesti arengut pole võimalik forsseerida. Mis peab tulema, see tuleb. Iga asi omal ajal. Pole mõtet küsida, milliseks kujunevad meie suhted ühe või teise Euroopa riigiga. Pole ju me kellegagi vaenujalal. Millegipärast arvame, et suudame mõnekümne aastaga saavutada seda, milleks teistel on kulunud sajandeid.

Pättide rõõmuks

Euroopa ühineb ja sellesse ühendusse peab kuuluma ka Eesti. Mõned eeltingimused oleme juba täitnud. Näiteks kuritegevus on meil maailmatasemel. Ja ühinevat Euroopat tervitab kogu kuritegelik maailm. Piiri- ja tollikontrolli likvideerimine riikide vahel avab enneolematud võimalused korteri- ja autovarastele, spekulantidele ja narkoärikatele. Ainuüksi Saksamaal varastati 1991. aastal 20 000 sõiduautot, mis kadusid jäljetult. Lääne eksperdid on veendunud, et suurem osa varastatud kraamist müüakse Euroopa täiturgudel. Püüa tuult!

Kabinet nr 5225

Prantsuse Välisministeeriumi koostatud programm ületas minu kõige halvemadki lootused. Vist aeti mind segi USA presidendiga. Kohtumised täitsid terve päeva, puhkepause ega lõunasööke polnud ette nähtud – prantslased ei söö. Seoses tohutute raskustega parkimiskohtade leidmisel ja alaliste liiklusummikutega olime pidevas ajahädas ja jäime igale poole hiljaks. Minu tõlk ja autojuht ühes isikus, madame Bojana Pirovska tundis mulle südamest kaasa: „Jah, paberil võib selline programm küll kena välja näha, kuid bürokraati ei huvita, kuidas see tegelikkuses välja kukub.”

Kõige huvitavamat kuulsingi ma paljunäinud madame Pirovska käest. Näiteks sedagi, et omaaegses Nõukogude Liidu Prantsuse saatkonnas töötas 750 inimest (koos perekonnaliikmetega 2000!), kellest vähemalt paarsada tegeles innukalt spionaažiga. Nuhkimise osas pole ka praeguseks eriti midagi muutunud.

Viie kauni päeva jooksul oli mul võimalus tutvuda Prantsuse bürokraatliku riigiaparaadiga. Prantsuse finantsministeerium vapustas oma mõõtmetega. Silm ei suutnud haarata selle hoone kõrgust. Parkimisplatsi otsingul õnnestus mul läbi sõita hiigelhoone maa-aluse garaaži kõik kolm korrust. Suurim number, mida ma ühe kabineti seinal nägin, oli 5225. Kindlasti oli neid kabinette rohkemgi.

Pärast otsatuid seiklusi lõpututes koridorides leidsime lõpuks üles kellegi Rousseau’ kabineti. 18 minutit kestnud kohtumisel õnnestus teada saada, et raha Prantsusmaal ikka liigub. Seda oli tõesti meeldiv kuulda!

Arnould tegutseb

Ühel päeval teatati meile, et õhtu viimane kohtumine jääb ära. Majandusdirektsiooni Euroopa Majandusühenduse küsimuste osakonna juhatajal madame Claude-France Arnould’l pole aega. Minu rõõm osutus enneaegseks. Kohe teatati, et madame Arnould võtab meid vastu järgmisel hommikul kell 9.

Ettenähtud ajal olimegi kohal. Keda aga ei tulnud, see oli madame Arnould, kes ometi oli nii väga tahtnud meiega kohtuda. Istusin trepile maha ja üritasin tukkuda. Eemal kirjutuslaua taga luges süsimust prantslane araabiakeelset raamatut (tõenäoliselt koraani). Lõpuks tehti meile hurmav ettepanek juua tassike kohvi. Meid juhatati tolmusesse trepikotta, mille vaheplatvormil konutas sama tolmune kohviautomaat. Keeldusin kohvist ja tolmust. Pärast 45-minutilist ootamist öeldi meile, et madame Arnould’ asemel võtab meid vastu keegi teine ametnik. Bürokraatia ei salli tühja kohta!

Tund aega hiljem sõidutati meid väga omapärasesse asutusse – Audiovisuaalse Kontrolli Komiteesse. Keegi madame Hurard tutvustas meid üksikasjalikult Prantsuse bürokraatia köögipoolega. Selgus, et see asutus tegeleb raadio ja televisiooni eetriaja kontrollimisega. Nende käsutuses olevat aparatuuri kadestaks iga telestuudio. Tervelt 275 inimest kontrollib, et kõik parteid saaksid sekundilise täpsusega võrdselt eetriaega. Prantsusmaa on ikka rikas riik!

Õhtul kella viie ajal märkasin õudusega, et meie auto läheneb jälle tuttavale hoonele! Seal ootas meid ju madame Arnould! Nüüd võttis meid vastu keegi teine madame, kes jutustas hommikul kuuldu veel kord üle. Tundsin end õigusteta sõjavangina, kellel jääb üle vaid olukorraga leppida.

Infot jätkub

Arvutute kohtumiste finaaliks kujunes meeldejääv päev Prantsusmaa peaministri juures asuvas informatsiooniteenistuses.

Keegi madame tutvustas meid üksikasjalikult infoteenistuse tööga. Seejärel tuli saali keegi teine madame, kes kordas seda, mida me just äsja olime kuulnud. Siis pakuti meile üllatuseks kohvi. See oli ka ainus riigiasutus, kus meid kohviga kostitati. Siis sisenes saali keegi kolmas madame, kes rääkis seda, mida me olime juba kaks korda teada saanud. Kui ta lahkus, hingasime koos tõlgiga kergendatult.

Siis ilmus kohale musjöö Mary, kes tutvustas meid lahkelt infoteenistuse tööga neljandat korda!

Hoonest väljudes tundsin sellist kergendust, mida võib tunda õigeksmõistetud kohtualune. Järgmise päeva võisin pühendada Pariisile… Kui ei kohta madame Arnould’d.

Tunnuspildil: autor (keskel) koos Läti ja Leedu kolleegidega

„Eesti Ekspress“, 20. november 1992, Guido Ilves