Õnnetus British European Airways’i lennukiga Trident

2 minutit lugemist

British European Airways’i (BEA) kolme mootoriga Hawker Siddeley Trident 1C startis 18. juunil 1972 Londoni Heathrow’ lennuväljalt, et suunduda Brüsselisse. Täpselt 1 minut ja 46 sekundit pärast starti kukkus Trident lennuväljast viie kilomeetri kaugusel suure maantee ääres asuvale põllule.

Päästemeeskondadel õnnestus kiiresti leegid summutada. Üks meesreisija leiti rusude vahelt veel elusana, kuid ta suri õnnetuspaigas. Seega hukkusid kõik lennukis olnud 112 reisijat ja 6 meeskonnaliiget.
See oli esimene lennuõnnetus Briti saartel, kus surma sai üle saja inimese. Sellel lennukil polnud veel pilootide omavahelisi kõnelusi salvestavat musta kasti (cockpit-recorder), seega polnud uurimiskomisjonil võimalik välja selgitada, mis piloodikabiinis tegelikult juhtus. Kuid lennuki lennu parameetreid jäädvustava musta kasti (flight-recorder) ja lennukirusude põhjal taastati sündmuste tõenäoline käik. 51-aastase kapteni Stanley Key surnukeha lahang näitas, et mees oli stardi ajal tundnud rinnus kas väga tugevat valu või oli koguni juhise taga meelemärkusetult kokku vajunud.
Kahjuks mõjutas kapteni teovõimetus ka meeskonna teisi liikmeid: 22-aastast esimest pilooti Jeremy Keighleyd ja 24-aastast teist pilooti Simon Ticehursti. Peale nende viibis piloodikabiinis veel BEA lennukikapten John Collins, kellel polnud aga mingeid tööülesandeid.

Kapten Key ei olnud oma haigushoo tõttu võimeline täie tähelepanuga lennukit juhtima. Lennuki allakukkumise otseseks põhjuseks oli eestiibade liiga varane sissetõmbamine kiiruse 299 km/h juures, mis on 110 km vähem ettenähtud kiirusest. Teatavasti suurendavad väljalastud eestiivad lennuki tiibade tõstejõudu väikestel kiirustel. Trident aga tõmbas tagatiivad sisse kõigest 540 m kõrgusel, kohe pärast seda ka eestiivad. Kuna eelnevalt oli müra vähendamiseks lennuvälja lähedal vähendatud ka mootorite võimsust, polnud lennuk enam lennuvõimeline.
Pealegi oli lennuki nn läbivajumise hoiatussüsteem (ingl k stickshake; Trident oli esimene lennuk, mille oli selline seade) konstrueeritud nii, et lennuki järsu laskumise korral hoiatas värisema hakkav juhis pilooti ohtliku situatsiooni eest. Peale selle liikus juhis ettepoole, mis langetas automaatselt lennuki nina. Et alarmsüsteem välja lülitada, oleks tulnud juhist hetkeks ettepoole lükata.
Trident hakkas järsult langema. Tihe pilvitus ei võimaldanud pilootidel maad näha. Jäigi selgusetuks, miks piloodid enam lennukit kontrolli alla ei saanud, kuigi katastroof oli välditav. Juhise värisemine oleks meeskonda pidanud hoiatama, et  eestiivad tuleb kohe uuesti välja lasta, et suurendada tiibade tõstejõudu ja mootorite võimsust. Kuid mida piloodid tegid? Pärast teistkordset juhise „hoiatusvärinat” lülitasid nad seadme lihtsalt välja!
Piloote võib mõneti mõista, sest paljud Tridenti meeskonnad kurtsid, et seade hakkas sageli tööle ka ilma põhjuseta. Ilmselt oletasid piloodid, et ka seekord andis stickshake valehäire.
Uurimiskomisjon leidis, et lennuõnnetuse otseseks põhjuseks oli meeskonna kehv väljaõpe ja vajalike kogemuste puudumine. Edaspidi varustati kõik reisilennukid musta kastiga, mis salvestab piloodikabiinis toimuvad jutuajamised ja pilootide raadiokõnelused dispetšeritega.

©Peter Hagen

0

Your Cart