„Oleme tulnud, et jääda alatiseks, ja me ei tulnud siia tööle.“

1 minutit lugemist

Leedu suurima päevalehe Lietuvos Rytas ajakirjanikud käisid Saksamaal Müncheni põgenikekeskuses usutlemas sealseid asukaid. Müncheni keskuses on muuhulgas palju asüülitaotlejaid Liibüast, Somaaliast ja Sudaanist.

Leedu ajakirjanikke hämmastasid somaallaste avameeled tunnistused, et nad tulid Saksamaale nautima sakslaste sotsiaalhüvesid ning ei plaani kunagi tööle minna.

„Ma saan õppida saksa keelt. Seda on vaja teha kõigepealt,“ tunnistas Abdullah. Ajakirjaniku küsimusele, et mis tööd ta tahaks teha, tunnistas Abdullah, et temale töö ei meeldi. „Ei, ei.. mulle meeldib jalutada, aga mitte tööd teha.“

Abdullah on viibinud Saksamaal 10 päeva ja tunnistab, et tema suureks sooviks on elada sotsiaaltoetustest ning tuua oma perekond Saksamaale niipea kui võimalik.

„Kui saan Saksa kodakondsuse, toon otsekohe oma perekonna siia. Mul on väike perekond, ainult kümme inimest. Need on minu vanemad, vennad ja õed,“ ütles ta. Lõpetuseks tunnistab, et tuli Saksamaale jäädavalt.

Lugu on pärit 2016. aasta jaanuarist, kuid annab kõige paremini edasi siia saabuvate migrantide mõtted. Paljud neist ei kavatsegi enam kunagi kodumaale tagasi minna, veelgi enam, tahavad Euroopasse tuua oma suured perekonnad ning kogu pere saaks saksa maksumaksjate kulul elu lõpuni lahedasti vegeteerida.

Kas tegemist on „sõjapõgenikele“ omakasupüüdmatu abi osutamisega? Ei, pigem Saksamaa arulageda abistamissündroomiga, ja „avatud ühiskonna“ ja „sallivuse“ järelemõtlematu propageerimisega.