Rängim rongiõnnetus N. Liidus (1989, galerii)

5 minutit lugemist

Perestroikat Nõukogude Liidus vapustasid algusperioodist alates arvukad katastroofid.

6. juunil 1988 lendasid Arzamassi linnas Gorki lähedal õhku kaubarongi kolm vagunit, milles oli 120 tonni lõhkeainet. 80 inimest sai surma, arstiabi vajas 700 inimest. Plahvatus tekitas maasse 26 meetri sügavuse ja 53-meetrise läbimõõduga kraatri. Rohkem kui 250 maja purunes täielikult, umbes 250 hoonet sai suuremal või vähemal määral kannatada, nende hulgas ka raudteejaam ja läheduses asunud tööstushooned. 600 perekonda jäi peavarjuta.

6. juunil 1988 lendasid Arzamassi linnas Gorki lähedal õhku kaubarongi kolm vagunit, milles oli 120 tonni lõhkeainet.
16. augustil 1988, toimus tõsine rongiõnnetus Leningradi (kaasajal – Peterburi) ja Moskvat ühendaval endisel Nikolai raudteel, kus rööbastee paigaltnihkumise tõttu sõitis Berezaika jaama lähedal teelt välja 155 kilomeetrise tunnikiirusega liikunud kiirrong Aurora ning süttis põlema. Hukkus 31 inimest, üle saja sai vigastada. Ellujäänud 557 reisijat saadeti erirongidega edasi Moskvasse. Sedavõrd rängad tagajärjed olid õnnetusel põhjusel, et tee ebatasasuse tõttu liikusid rongi esimesed vagunid üksteise suhtes niivõrd, et automaatsiduri (nii nimetatakse vaguneid ühendavat haakeseadet) detailid purustasid selle kohal asuva vagunitevahelise käiguluugi tugitala ja see omakorda lõhkus samas paikneva rongi suruõhu-pidurimagistraali. Selle tulemusena sai kogu rong 155 km/h kiiruselt (ja lisaks veel ebatasasel kohal!) peale äkkpidurduse, mistõttu vagunid rööbastelt lendasid. Rongi pidurisüsteem on nimelt ehitatud niiviisi, et õhu kadumisel peamagistraalist mitte ei kao pidur ära vaid vastupidi, läheb pidur peale. Ohvrite arvu suurendas veel tekkinud tulekahju ning raske ligipääsetavus, kuna õnnestus toimus soisel maastikul.
Eks seesama soine maastik oli vast liigutanudki ka teetammi koos rööbastee endaga, sest 1840.–50. aastatel ehitatuna (tegu oli Venemaa Keisririigi varaseima olulise raudteega) polnud tammi aluskiht arvestatud sellistele massidele ja kiirustele ning soine pinnas jäi veidi mängima. Hiljem leiti, et oma osa mängis ka minnalaskmine – teemõõtevagun oli vigase koha teel juba varem üles leidnud ning hädavajalik oleks olnud kehtestada kiirusepiirangud, kuid seda ei tehtud. Tõenäoliselt poleks kiiruste 80 km/h või isegi 100 km/h juures õnnetust juhtunud, 155 km/h (lubatud oli 160 km/h) vajab aga siiski erakordselt rihtis rööbasteed. Ning kui vaadata kaugemasse minevikku, siis eks õnnetuse teatud algpõhjus seisnes ka selles, et Venemaa keiser Nikolai I oli Peterburi-Moskva raudtee kandnud kaardile joonlauaga, arvestamata üldse maastikulisi olusid selle erinevatel lõikudel – soised ja muid halva aluspinnaga (nt liikuvate viirsavidega) lõike tuleks raudteetrassi planeerimisel võimalusel siiski vältida. Katastroofi põhjuseks pidas uurimiskomisjon asjaolu, et seoses raudtee remondiga antud teelõigul oli seal lubatud rongidel sõita ainult 60-kilomeetrise tunnikiirusega, Aurora kiirus õnnetuse hetkel oli aga ekspertide hinnanguil umbes 150 km/h. Teiseks õnnetust soosivaks teguriks peeti raudteeülevaataja järelemõtlematut tegutsemist. Nimelt oli ülevaataja omavoliliselt võtnud maha kiirust piirava märgi. Ohvrite arvu poolest oli tegu N. Liidus ja Venemaal toimunutest kuuenda rongiõnnetusega.
4. oktoobril 1988 põrkas Sverdlovski lähedal kaubarong kokku söerongiga. Lõhkeainet vedanud kaubarongis toimus vägev plahvatus, mis tekitas maasse 10 meetri sügavuse ja 60 meetri laiuse kraatri. Surma sai neli inimest, sadu inimesi sai vigastada. Plahvatus purustas läheduses asuvas raudteelaste asulas 72 maja ja mitu tööstushoonet, kahjustada sai rohkem kui 600 hoonet.

* * *

„Meid tabab üks õnnetus teise järel,“ ütles NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov televisioonis esinedes, kommenteerides sündmuskohast videolindile jäädvustatut, ning lisas: „Paljud õnnetused on tingitud lohakusest, distsipliini ja vastutustunde puudumisest.“
Ajakirjanduses avaldatud fotod 3. juunil 1989 toimunud katastroofi paigast meenutasid Hirošimat pärast tuumaplahvatust. Söestunud puud, põlenud ja deformeerunud raudteevagunid, tohutus kuumuses kõverdunud raudteerööpad.

3. juunil 1989 tekkis avarii tagajärjel suur gaasipihkamine Tšeljabinsk–Ufaa raudteelõigu läheduses. Raudteest kilomeetri kaugusel paralleelselt kulgevasse gaasitorusse oli tekkinud poolteise kuni kahe meetri pikkune pragu. Ühes gaasi ümberpumpamise jaamas näitasid mõõteriistad rõhu langemist gaasijuhtmes. Pärastlõunal hakkas pihkav gaas üha laiemal maa-alal levima. Tehnikud ei tulnud selle peale, et gaasisurve langemise põhjuseks võis olla gaasijuhtme leke. Rahumeeli üritati survekaotust korvata gaasi täiendava juurdepumpamisega. Sellega saavutati ainult seda, et väljaimbunud gaas tihenes suureks plahvatusohtlikuks pilveks. Plahvatuse hetkel oli torus gaasisurve 27 atmosfääri. Olgu siinkohal märgitud, et välismaalt imporditud gaasijuhtmed peavad vastu kuni 100 atmosfäärile. Kolm tundi hiljem lähenesid lekkekohale vastassuundadest kaks reisirongi: rong 211 Novosibirsk–Adler ja rong 212 Adler–Novosibirsk. Seoses alanud koolivaheaja ja puhkustega olid mõlemad rongid reisijaid täis. Ajalehe Pravda andmetel oli mõlemale rongile müüdud 1128 piletit. (Hiljem korrigeeritud andmetel oli reisijaid ühtekokku 1284.)
Ühe rongi hilinemine sai mõlemale saatuslikuks. Ööl vastu pühapäeva kell 2.14 kohaliku aja järgi kohtusid mõlemad rongid madalikul, kuhu oli kogunenud väljaimbunud gaas. Tõenäoliselt tekkis rongide kohakuti jõudmise ajal ühe veduri vooluvõtturi ja kontaktliini vahel säde. Kõlas kohutav plahvatus ja hetk hiljem oli kogu ümbruskond üksainus tulemeri. Plahvatus paiskas mõlemad vedurid ja 38 vagunit rööbastelt ning kiskus mitmesaja meetri ulatuses rööpad rauteetammilt lahti. Tulepilv hävitas täielikult metsa kahe kilomeetri laiusel maa-alal. Spetsialistide hinnangul võrdus gaasiplahvatuse võimsus umbes kümne kilotonni trotüüli plahvatusega võrduva energiahulgaga. Ka veel päev hiljem ei õnnestunud päästemeeskondadel tungida lekkiva gaasijuhtmeni, kuna see oli ikka veel leekides. Rongi nr 212 eluga pääsenud vedurijuht tunnistas, et hoolimata rongi suurest kiirusest tundis ta gaasi lõhna. Gaas olevat uduna rongi ümbritsenud. Siis järgnes plahvatus…
Selles N. Liidu ja Venemaa ajaloo rängimas rongikatastroofis hukkus 645 inimest (uuematel andmetel 575), vigastatuid oli 600.
1850 kilomeetri pikkune gaasijuhe oli plaanijärgse kaheksa pumbajaama asemel varustatud ainult neljaga. Seepärast oli langetatud rõhku 64 atmosfäärilt 38-le. Gaasipihkamisi oli sellel gaasijuhtmel tulnud ette juba 1985., 1986. ja 1987. aastal. Kuigi väljaimbunud gaas oli ka varemalt plahvatusi põhjustanud, ei tehtud avariidest mingeid järeldusi ega võetud midagi ette, et selliseid ohtlikke gaasilekkeid vältida.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
ICE kiirrongi katastroof Eschedes ehk rusudeks varisenud müüt
Kamenskaja rongiõnnetus (1987)
20.–21. sajandi suurimad rongiõnnetused
India raudtee – kaos ja õnnetused