Venemaa rängim rongiõnnetus 1988

3 minutit lugemist

Perestroikat Nõukogude Liidus vapustasid algusperioodist alates arvukad katastroofid.

6. juunil 1988 lendasid Arzamassi linnas Gorki lähedal õhku kaubarongi kolm vagunit, milles oli 120 tonni lõhkeainet. 80 inimest sai surma, arstiabi vajas 700 inimest. Plahvatus tekitas maasse 26 meetri sügavuse ja 53-meetrise läbimõõduga kraatri. Rohkem kui 250 maja purunes täielikult, umbes 250 hoonet sai suuremal või vähemal määral kannatada, nende hulgas ka raudteejaam ja läheduses asunud tööstushooned. 600 perekonda jäi peavarjuta.

Kohutav plahvatus paiskas kaks vastasuundades sõitvat rongi rööbastelt (3 fotot).

16. augustil 1988 sõitis Bologoje jaama lähedal rööbastelt välja Leningrad–Moskva kiirrong Aurora. 25 inimest sai surma, 107 vigastada. Ellujäänud 557 reisijat saadeti erirongidega edasi Moskvasse. Katastroofi põhjuseks pidas uurimiskomisjon asjaolu, et seoses raudtee remondiga antud teelõigul oli seal lubatud rongidel sõita ainult 60-kilomeetrise tunnikiirusega, Aurora kiirus õnnetuse hetkel oli aga ekspertide hinnanguil umbes 150 km/h. Teiseks õnnetust soosivaks teguriks peeti raudteeülevaataja järelemõtlematut tegutsemist. Nimelt oli ülevaataja omavoliliselt võtnud maha kiirust piirava märgi.

4. oktoobril 1988 põrkas Sverdlovski lähedal kaubarong kokku söerongiga. Lõhkeainet vedanud kaubarongis toimus vägev plahvatus, mis tekitas maasse 10 meetri sügavuse ja 60 meetri laiuse kraatri. Surma sai neli inimest, sadu inimesi sai vigastada. Plahvatus purustas läheduses asuvas raudteelaste asulas 72 maja ja mitu tööstushoonet, kahjustada sai rohkem kui 600 hoonet.

* * *

„Meid tabab üks õnnetus teise järel,“ ütles NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov televisioonis esinedes, kommenteerides sündmuskohast videolindile jäädvustatut, ning lisas: „Paljud õnnetused on tingitud lohakusest, distsipliini ja vastutustunde puudumisest.“

Ajakirjanduses avaldatud fotod katastroofipaigast meenutasid Hirošimat pärast tuumaplahvatust. Söestunud puud, põlenud ja deformeerunud raudteevagunid, tohutus kuumuses kõverdunud raudteerööpad.

3. juunil 1989 tekkis avarii tagajärjel suur gaasipihkamine Tšeljabinsk–Ufaa raudteelõigu läheduses. Raudteest kilomeetri kaugusel paralleelselt kulgevasse gaasitorusse oli tekkinud poolteise kuni kahe meetri pikkune pragu. Ühes gaasi ümberpumpamise jaamas näitasid mõõteriistad rõhu langemist gaasijuhtmes. Pärastlõunal hakkas pihkav gaas üha laiemal maa-alal levima. Tehnikud ei tulnud selle peale, et gaasisurve langemise põhjuseks võis olla gaasijuhtme leke. Rahumeeli üritati survekaotust korvata gaasi täiendava juurdepumpamisega. Sellega saavutati ainult seda, et väljaimbunud gaas tihenes suureks plahvatusohtlikuks pilveks. Plahvatuse hetkel oli torus gaasisurve 27 atmosfääri. Olgu siinkohal märgitud, et välismaalt imporditud gaasijuhtmed peavad vastu kuni 100 atmosfäärile. Kolm tundi hiljem lähenesid lekkekohale vastassuundadest kaks reisirongi: rong 211 Novosibirsk–Adler ja rong 212 Adler–Novosibirsk. Seoses alanud koolivaheaja ja puhkustega olid mõlemad rongid reisijaid täis. Pravda andmetel oli mõlemale rongile müüdud 1128 piletit. Hiljem avaldatud andmetel oli reisijaid ühtekokku 1284.

Ühe rongi hilinemine sai mõlemale saatuslikuks. Ööl vastu pühapäeva kell 2.14 kohaliku aja järgi kohtusid mõlemad rongid madalikul, kuhu oli kogunenud väljaimbunud gaas. Tõenäoliselt tekkis rongide kohakuti jõudmise ajal ühe veduri vooluvõtturi ja kontaktliini vahel säde. Kõlas kohutav plahvatus ja hetk hiljem oli kogu ümbruskond üksainus tulemeri. Plahvatus paiskas mõlemad vedurid ja 38 vagunit rööbastelt ning kiskus mitmesaja meetri ulatuses rööpad rauteetammilt lahti. Tulepilv hävitas täielikult metsa kahe kilomeetri laiusel maa-alal. Spetsialistide hinnangul võrdus gaasiplahvatuse võimsus umbes kümne kilotonni trinitrotolueeni plahvatusega võrduva energiahulgaga. Ka veel päev hiljem ei õnnestunud päästemeeskondadel tungida lekkiva gaasijuhtmeni, kuna see oli ikka veel leekides. Rongi 212 eluga pääsenud vedurijuht tunnistas, et hoolimata rongi suurest kiirusest tundis ta gaasi lõhna. Gaas olevat uduna rongi ümbritsenud. Siis järgnes plahvatus…

Selles Venemaa ajaloo rängimas rongikatastroofis hukkus 645 inimest.

1850 kilomeetri pikkune gaasijuhe oli plaanijärgse kaheksa pumbajaama asemel varustatud ainult neljaga. Seepärast oli langetatud rõhku 64 atmosfäärilt 38-le. Gaasipihkamisi oli sellel gaasijuhtmel tulnud ette juba 1985., 1986. ja 1987. aastal. Kuigi väljaimbunud gaas oli ka varemalt plahvatusi põhjustanud, ei tehtud avariidest mingeid järeldusi ega võetud midagi ette, et selliseid ohtlikke gaasilekkeid vältida.

©Peter Hagen