Õde Bertha seiklused

9 minutit lugemist

Musiautomaat
Õde Bertha tegi Pariisi Orly lennuväljal lennuki väljumist oodates aega parajaks. Hiiglaslikus lennujaamas ringi kolades sattus õde Bertha äkki inimtühja koridori, mille ühe seina ääres märkas mingit automaati.
„Huvitav, mis automaat see on?“ mõtles õde Bertha ja uuris automaati lähemalt. Mündiava kõrval oli kolm nuppu.
Uudishimu sai võitu. Õde Bertha laskis 2-eurose mündi avasse ja vajutas nupule. Ekraanile ilmus kiri: „Viie minuti pärast teid suudeldakse.“
Õde Bertha lõi risti ette ja eemaldus kiiresti automaadist. Äkki avanes koridori seinas nähtamatu uks ja karvased käed haarasid nunna oma embusse. Hetk hiljem tõukasid käed õde Bertha koridori tagasi. Nunna huuled õhetasid äsjasest suudlusest. Veel enne, kui õde Bertha jõudis issandalt andestust paluda, meenus talle, et automaadil oli veel kaks nuppu. Kähku laskis ta mündi avasse ja vajutas teisele nupule.
Ekraanile ilmus kiri: „Viie minuti pärast teid vägistatakse.“
Õde Bertha hakkas kohe juba tuttavat teed mööda minema. Nähtamatu uks avaneski ja karvased käed tõmbasid Bertha ukse taha… Mõni aeg hiljem oli õde Bertha jälle koridoris. Kohendas oma rüüd ja tõttas jooksujalu automaadi juurde. Värisevate kätega otsis ta kiirustades oma taskust mündi, laskis avasse ja vajutas nupule.
Ekraanil süttis kiri: „Kui te siin veel kaua kepite, jääte oma lennukist maha!“

Imettegev purskkaev
„Ma tegin pattu, püha ema,“ tunnistas õde Bertha, ise põlvili maas.
„Tõuse üles, mu laps,“ ütles abtiss emaliku armulikkusega, „ja kõnele mulle, milles seisneb sinu üleastumine.“

„Türa küll, nikunälg võtab silmanägemise ära!”

„Oo, püha ema,“ alustas õde Bertha, „me olime noviits Georgiaga kloostri lähedal metsas marjul, et täiendada meie talvevarusid…“
„Mõlemad olete tublisti töötanud,“ katkestas abtiss.
„…Meil olid juba korvid täis,“ jätkas nunn, „kui otsustasime aasal natuke puhata. Meie lähedal sõid lambad, keda karjatas meie tuttav karjane Jean. Ta tuli meie juurde ja palus meid oma onni tulla, sest ta tahtvat meile midagi näidata. Karjane ja noviits Georgia hakkasid ees minema. Kui ma onni juurde jõudsin, kuulsin, kui Georgia ütles, et nii jämedat pole ta veel näinud ja kui ma hütti sisse astusin…“
„Mida õde Georgia hütis nägi? Mida see nurjatu talle seal näitas?“ küsis abtiss erutatult.
„Ei, ma ei suuda. Ma ei julge rääkida, mis edasi juhtus, pigem suren!“ ahastas õde Bertha. Ivake asja üle järele mõelnud, sõnas tark abtiss: „Hästi, mu laps. See, mis teiega juhtus – jäägu see teie ja jumala teada. Ma ei sunni sind ülestunnistusele, kuid oma patu pead sa sellegipoolest lunastama. Naaberkloostris on imettegev purskkaev. Selles kaevus pead sina oma kõige patusemat kehaosa pesema ja sa saad patust lunastatud. Asu kohe teele, mu eksinud laps, ja kaitsku sind jumal!“
Jumalakartlik Bertha tänas püha ema tema armulikkuse eest ning asus samas teele. Õhtu eel jõudis ta naaberkloostrisse, mille õu oli paksult rahvast täis nagu külaväljak laadapäeval. Ja kõik, kes seal sagisid, olid saatana kiusatuse ohvriks langenud nunnad, kes lootsid nüüd oma patte lunastada.
Seal nad siis pesid imettegevas purskkaevus oma patust ihu. Kes hoidis kätt vees, kes istus vees, kes oli kaelast saadik vees. Pattulangenute hulk oli nii suur, et raske oli kaevule lähedalegi pääseda. Õde Bertha otsustas oma järjekorda oodates aega vestlusega lühendada ja pöördus ühe nunna poole: „Tere õhtust, õde. Kas sa ootad siin juba ammu ja kust kloostrist tuled?“
Küsitu ei lausunud musta ega valget. Õde Bertha mõtles, et nunn võib-olla ei kuulnud teda ja tahtis just küsimust korrata, kui keegi nunn kummardus õde Bertha poole ja ütles pilkavalt: „Asjatu vaev, õde, ta ei saa rääkida. Tal on suu vett täis!“

Patt
Ühel päeval tekkis abtissil suur kahtlus, et keegi nunnadest on pattu langenud. Aga kes? Kuidas süüdlast leida? Abtissil tuli hea idee. Ta laskis märguandmise kella lüüa ja nunnad kloostri õue kokku kutsuda. Abtiss astus nunnade ette ja lausus: „Mu õed, teatavasti on kloostris külalistetuba, mis aga tavaliselt tühjalt seisab. Nüüd aga avastasin, et keegi meist on seda tuba kasutanud.“
Nunnad ahhetasid ja lõid risti ette. Keegi aga itsitas. Abtiss ei näinud, kes see üleannetu oli ja jätkas: „Te kõik teate väga hästi, et külalistetoa võti ripub otse ukse kõrval ja pealegi üsna nähtaval kohal.“
Kõik ahhetasid ja tegid ristimärki, ainult tagumistes ridades keegi itsitas.
„Kas te teate, et toas on suur voodi sulgmadratsiga ja et keegi on seal maganud!“ jätkas abtiss.
Nunnad ahhetasid ja lõid usinasti risti ette. Keegi itsitas. Abtiss ei lasknud end eksitada ja rääkis edasi: „Voodi eest põrandalt leidsin, kujutage vaid ette – kondoomi!“’
Nunnad lõid kohkunult risti ette ja ahhetasid, kuid jällegi kihistas keegi naerda.
Abtiss kõrgendas häält: „Kas te teate, et see kondoom oli rebenenud?“
Kõik nunnad puhkesid naerma, enam keegi ei itsitanud, ainult õde Bertha minestas ja vajus kokku.

Püha karamell
Kloostri kell läks katki – tila tuli küljest ära. Kutsuti meister. Tuligi keegi noormees. Abtiss palus meistrimehe kõigepealt oma ruumidesse tulla, et eelseisvat ülesannet lähemalt selgitada ning tasu suhtes kokku leppida. Seejärel anti meistrile õde Bertha teejuhiks kaasa, et ta noormehe kellatorni juhiks ning nõu ja jõuga kella parandamisel abiks oleks, kui see peaks vajalikuks osutuma.
Üles kellatorni jõudnud, ei pidanud noormees pikalt aru, vaid kiskus endal kõik riided seljast ja jäi ihualasti õde Bertha ette seisma. Vaga nunn ehmus algul väga, aga kui tema ennast natuke kogunud oli, pidi endale tunnistama, et noormees oma alastuses üpris põnev välja nägi. Pealegi polnud õde Bertha eales ühtki meesterahvast alasti näinud. Kui nunna pilk sattus nüüd noormehe karvasele kõhule ja veel sellest allapoole, märkas ta, kuidas seal midagi toekat kerkima hakkas.
„Mis asi see sul seal on?“ küsis õde Bertha väriseva häälega.
„Süütuse mõõdupuu,“ vastas aus noormees. Nunn lõi imestusest käsi kokku ja palus meistrimeest, et see kõigepealt tema süütuse ära mõõdaks. Noormees käskis nunnal ennast riidest lahti võtta ja näitas, kuidas tal tuleb olla, et saaks selle mõõdulati sinna kaevu lasta, mis ju tublil nunnal sündimisest saadik kaane all puutumata seisnud oli.
Nii toimetasid nemad seda mõõtmist tubli tunni, ilma et latt kaevu põhja oleks ulatunud. Ja kui õde Bertha siis küsis, et kuidas tema süütusega lood on, vastas osav meister, et sellega on kõik kõige paremas korras. Seejärel panid nad ennast jälle riidesse ja parandasid üheskoos ka selle kella ära, mille pärast kellatorni ju tuldud oldigi.
Kui siis noormees hiljem rohkete kingituste ja tänuavaldustega kloostriväravast välja oli saadetud, astus abtiss õde Bertha juurde ja küsis: „Kaua läks teil selle kella parandamisega, õde Bertha, kuid ma usun, et nüüd peab kella tila kaua vastu.“
„Jah, püha ema,“ vastas vaga nunn, „ja minu süütuse mõõtsime ka ära.“
„Mu jumal! Mida te mõõtsite?“ küsis abtiss imestunult.
Õde Bertha selgitas nüüd sõnade ja käte abil, kuidas see mõõdulatt välja nägi ning kuidas see mõõtmine sündis.
„Kae, kus kelm…“ lausus abtiss mõtlikul ilmel, „… ja mulle ütles, et see on püha karamell ning laskis kaks tundi imeda!“

* * *

Nunnakloostri abtissi juurde tormab nunn: „Oh, issand, issand! Õde Bertha kaotas süütuse!“
„Kuidas? Juba jälle?!“

* * *

Kaks nunna korjavad metsas marju. Neile tungivad kallale kaks hulgust ja hakkavad naisi vägistama. Õde Bertha pöörab pilgu taeva poole ja palub: „Oh, issand, andesta talle, sest ta ei tea, mida ta teeb.”
„Minu oma teab täpselt,” kihistab õde Anna naeru.

* * *

Kloostriaias jalutav õde Bertha lükkab enda ees lapsevankrit. Parajasti kloostris külaskäigul viibiv piiskop küsib: „No, väike kloostrisaladus või kuidas?”
Õde Bertha: „Ei, kardinali eksitus.”

* * *

Õde Bertha näeb unes, et ta on metsas, talle jookseb järele mees ja ta püüab meeleheitlikult mehe eest ära joosta. Viimaks jääb ta jõuetult seisma ja küsib tema juurde jõudnud mehelt: „Miks te mind jälitate?”
„Kust mina tean, see on teie, mitte minu unenägu!”

* * *

Munk ja õde Bertha ratsutavad kaamelil mööda ääretut kõrbe. Äkki vajub kaamel kokku, koriseb veel natuke ja ongi surnud. Lähima asulani on aga veel mitme päeva teekond.
„Vend, kas me hukkume?”
„Jah, õde, ju see on Jumala enda tahtmine.”
„Vend, sellisel juhul ole hea ja seleta mulle, mis asi see on, mida nimetatakse mehe uhkuseks?”
Munk mõtleb hetke, tõmbab siis sutaani hõlmad lahti ja näitab. Õde Bertha vaatab seda mõne aja uurivalt ja küsib: „Mis see on? Milleks seda kasutatakse?”
„Kuidas seda sulle nüüd öelda. Seda võiks nimetada elu allikaks.”
Selle peale kiljatab õde Bertha: „Torka see siis kähku kaamelile sisse ja ratsutame siit minema!”

* * *

Kena näitsik võtab autosse kaks tee ääres hääletavat nunna, et sõidutada nad eemal paistva kloostrini. Nunnad on uhkest autost vaimustatud, õde Bertha küsib: „Kes teile selle uhke limusiini ostis? Kas isa või?”
„Ei, teie preester.”
„Vaata kus lurjus, aga meile ütleb alati, et küll jumal teile tasub…”

* * *

Kupeesse, kus istub õde Bertha, siseneb naaritsakasukaga daam.
„Jumaluke!” hüüatab õde Bertha. „Mis selline kena kasukas maksab?”
„Üks öö armastust,” vastab daam. Ta võtab kasuka ära ja selle alt tuleb nähtavale imeilus kullast kaelakee.
„Taevas hoidku! Ja mis see kaelakee maksab?”
„Kaks ööd armastust.”
Õde Bertha märkab daami nimetissõrmes suure rubiiniga sõrmust: „Oh issake! Ja mis maksab selline sõrmus?”
„Kolm ööd armastust.”
Öösel koputab keegi kupeeuksele: „Mina, isa Andre.”
„Ah, isa Andre, võta oma šokolaadikarp kaasa ja tõmba õige uttu!”

***

Õde Bertha on rasestunud.
„Aga, härra doktor, mul pole kunagi meest olnud.”
„Märgid näitavad ühemõtteliselt, et te ootate last.”
„Suur jumal, millega inimesed küll küünlaid kokku määrivad!”

0

Your Cart