Nutikad varesed

11 minutit lugemist

Loomade intellektiskaalal reastab inimene enese järel kohe kolm olendit: šimpansi, varese ja delfiini, sest meie mõistus tõrgub tunnistamast varest ahvist targemaks.
Keha ja aju mahu suhe on varestel muide samasugune kui delfiinil ja inimesel.

Vareslaste (corvidae) perekonda kuuluvad hallvares, mustvares, kaks liiki ronki, hakk, künnivares, pasknäär ja harakas. Ronk ja vares on välimuselt küll sarnased, kuid siiski erinevad linnud. Ronk ehk kaaren on suurem, tema tiibade sirulaius on ligemale 1,2 meetrit ja kaal üle kilo. Varese tiibade sirulaius jääb alla ühe meetri, kaal on aga kõigest 500 g. Ronga nokk on jämedam ja pikem ning saba on tal kiilutaoline, varesel aga meenutab rohkem lehvikut.
On teisigi erinevusi. Ronk on eriline puhtusearmastaja ja tema hääl on metsikus looduses arvatud kümne kaunima hulka. Varese kraaksumine seevastu on täiesti ebamusikaalne, ehkki varesed ise on ronkadest keerulisemad ja peenemad olendid.

Rah­vapärimustes on varesega seotud palju ebausku. Arvatakse, et kui vares kraaksub, peab keegi surema. Mõne rahva uskumuse kohaselt on vares see lind, kes viib inimese hinge surnute riiki.

Inimesed peavad varest sageli vastikuks prügikastilinnuks, kuid see ei ole nii: varesed on omamoodi ilusad. Kogukad ja suure peaga, istuvad nad prügikonteineritel või pargipuudel. Must mütsike, must sakilise servaga ääristatud manisk, tiivad ja saba sinakasmustad, püksid sinakashallid. Ja milline uhke peahoiak! Kui väärikas kõnnak!
Vareslased on kõige targemad linnud. On kirjeldatud palju juhtumeid, mille puhul varesed on kasutanud toidu kättesaamiseks tööriista. Näiteks koore alla peitunud üraskite väljaurgitsemiseks kasutavad nad osavasti oksakest ning oskavad lombist vett ammutada, hoides noka vahel savipotikildu. Kui vesi on väga madalaks jäänud, loobivad varesed sellesse väikesi kive. Kindlasti on paljud märganud, kuidas vares kastab vette kõvaks muutunud leiva- pala või kuivanud ussikese. Niimoodi kannavad nad vett ka pessa poegadele.
Varesed ei häbene loomi ja isegi inimest enda huvides ära kasutada. Üks kavalpea sättis end kord sisse õngitseja lähedusse ja jälgis tähelepanelikult õngekorki. Niipea kui see vee alla kadus, hakkas vares nööri sikutama, et kala kaldale tirida. Kui kalamees õigel ajal jaole sai ja saagi ära võttis, lendas vares järgmise õngitseja juurde.
Ja kui hästi see lind hädaohu suurust hinnata mõistab! Püssiga inimest nähes lendab vares kohe ohutusse kaugusse. Püssi moodi õlale võetud kepiga võite talle päris lähedale jõuda, kuid lind jälgib teie käitumist teraselt. Tühjade kätega mineja varest ei huvita.
Varese kohta on öeldud, et inimese läheduses elutsedes kogub ta elutarkust. Kummatigi elavad varblane, tuvi ja kuldnokk inimesele lähemalgi, kuid erilise arukusega ei hiilga.
Ornitoloogid püüavad kindlaks teha, kui tark lind vares õieti on ja kus on tema arukuse piir. Nad kinnitavad, et toitu hankides on vares lausa uskumatult leidlik. Kui riputada magus suutäis pika nööriga varesepesa külge, leiab lind kohe olukorrast väljapääsu. Tõstnud nööri nokaga ülespoole, astub ta jalaga aasale ja sikutab üles uue jao, kuni saab toidupala kätte.
Moskva Ülikooli bioloogiaosakonna füsioloogia- ja geneetikalaborites on teadlased juba 1950-ndatest aastatest peale uurinud loomade arukuse ilminguid ning kindlaks teinud, et intellekti poolest võib vares võistelda ahviga.
Kõige lihtsam eksam seisneb selles, et tavalise prügikastivarese ette asetatakse kaks sööginõu, milles on erinev hulk ussikesi. Vares on kogenud, et süüa õnnestub tal ainult ühest nõust, kuna teine võetakse kohe eest. Heitnud pilgu nõudele, valib vares kohe selle, kus ussikesi on rohkem, isegi kui vahe on minimaalne – ütleme 11 ja 12. Tuvid näiteks satuvad sellisel juhul segadusse ega suuda otsustada. Isegi eksamineerijad ise ei oska alati paugupealt öelda, kummas nõus on usse rohkem, aga vares ei eksi.
Aga kas linnud suudavad seostada teatud märki, näiteks numbreid, ja toiduhulka? Suudavad küll. Nad valivad kindlalt suurema numbriga kaardi. Pärast seda tõdemust raskendab ülesannet: üks toidunõu kaeti kaardiga „1 +2“, teine nõu kaardiga „2+2“. Varesed pidasid aru ja otsustasid viimase kasuks.
Teadlased ei kasuta lindudest rääkides sõna „arvutavad“, vaid ütlevad neid eristavat arvu tunnuseid ning olevat võimelised üldistama ja abstraheerima. See tähendab, et varesed suudavad lahendada elementaarseid loogikaülesandeid. Kuid seegi pole veel piir: varesed on võimelised enamaks. Nad suudavad käituda mittestandardselt, olukordi ümber hinnata, meelde tuletada varem nähtud situatsioone ja kohti.

Meie silmis on kõik varesed peaaegu ühesugused. Isekeskis eristavad nad üksteist hästi ja tunnevad ära ka siis, kui pole mitu aastat kokku saanud. Vähe sellest: nad peavad ka meid hästi meeles. Kord toksis üks vareste paar katki just selle paneelmaja akna, mille taga elas mees, kes oli eelmisel päeval lõhkunud nende pesa.
Keelte peale on varesed sama andekad kui papagoidki. Nad teevad hästi järele teiste loomade hääli ja inimkeelt, õpivad hääldama lauseid ja ütlema neid õiges kohas. Varesed on võimelised inimesega teadlikult „rääkima“.
Ka varese enda kõne on üpris arenenud ja suure „sõnavaraga“. Sel linnul on omad häälitsused kurameerimiseks, noorsoo poole pöördumiseks, sugulaste kokkutulekuks, vandumiseks, ähvarduseks, häirekella andmiseks ja ohusignaaliks.
Varese kraaksatus võib olla lühike või pikk, vali või õrn. Vahel kraaksuvad mitu lindu kooris, et valjem oleks. Nii kutsuvad nad kokku näiteks välknõupidamise, et siis koos kutsumata külalisele vastu hakata.
Vareseparv elab tavaliselt mõnehektarilisel territooriumil ning parvesisesed suhted sarnanevad mesilaspere omadega. Igal liikmel on oma ülesanded. Varestel on klassiühiskond: on ülemad ja on alamad. Erinevalt mesilastest ei ole varestel kindla rolli täitmiseks geneetilist programmi. Tavaliselt aitavad noored, kel oma perekond veel loomata, vanemaid pereliikmeid, kuid oma perekonna soetamise järel nende staatus muutub.
Vabaduses elavad varesed keskmiselt 20-aastaseks. Ehkki nad võivad elada ka 30-ni, juhtub seda harva.
Sügisel ja talvel kogunevad varesed kuni mitmesaja tuhandelistesse parvedesse. Nad eelistavad elada ühes kohas, aga kui inimene teeb seal lageraiet, kolivad linnud mujale.
Päeval lendavad varesed oma asju ajades ringi, aga enne pimeduse saabumist kogunevad öömajale. Hinnatud ööbimiskohad on puudega ümbritsetud lagendikud või väikesed salud. Kõrges hinnas on ka surnuaiad. Varesed puhkavad, einestavad, suhtlevad ning teevad kõige selle juures niisugust kisa, nagu tahaks igaüks olla esimene, kes oma päevasündmustest pajatada tohib. Kui pimedus maale laskub, rahunevad varesed maha ja jäävad koidikuni vait.
Miks korraldavad varesed selliseid massilisi kogunemisi, pole teada. Küll aga teatakse, et mitte kõik linnud ei lenda neile kokkusaamistele, või vähemasti mitte igal õhtul.
Ühe teooria kohaselt kogunevad ühisele öömajale noored „vallalised“ linnud. Seal otsitakse partnerit, ilmutatakse armukadedust, vahetatakse kogemusi. Kasvades ja täitudes leiavad nad oma nurgakese, kolivad sisse ja loovad perekonna.
Linnavaresed erinevad looduses elavatest mitmes mõttes. Nad on paiksed, elutsevad aasta läbi paariti või perekonniti ühes hoovis ning toituvad prügikastide sisust või teeäärsetest heitmetest. Varesed võivad ühe suve jooksul välja haududa kaks kurna ja pojad üles kasvatada. Varesepesa on ehituskunsti meistriteos, mille ehitamiseks kasutatakse sageli ka sünteetilisi materjale. Selles on kunstipäraselt põimunud oksad, traadid, vatitükid, paber ja tekstiil. Varesed toituvad üpris mitmekesiselt: kõlbab nii looduslik kui inimese valmistatud toit, ent eelistatud on rasvarikkad road – vorst, pekk ja juust. Haudeperioodil maiustavad nad võimalusel munadega.

Looduslikud varesed on rändlinnud. Nad munevad 4–5 muna ja hauvad pojad välja, kuid üles kasva­tada õnnestub neist vaevalt pooled, sest neil on ohtlikke vaenlasi: kullid ja kakud, inimene ja püss.
Linnavaresed erinevad liigikaaslastest arukuse ja elunautimise oskuse poolest. Nad ei pea kulutama kogu jõudu „igapäevase leiva“ muretsemiseks ega ole sunnitud pidevalt valvel olema.
Linnavarestel on tekkinud vaba aega ja nad on õppinud puhkama: suhtlevad omavahel, narrivad kasse ja koeri ning mängivad ennastunustavalt. Üks vares lendab näiteks kõrgele üles ja laseb sealt mingi vidina alla kukkuda, teine püüab selle 20–30 meetrit enne mahakukkumist kinni ja tõuseb omakorda õhku, et see mängukaaslasele alla kukutada.
Üks linlane pani tähele, kuidas varesed tenniseväljaku kõrval asuva hoone lamedale katusele kukkunud palliga mängisid. Hasartselt ja pikka aega ajasid nad palli ühest katuseservast teise, hüplesid selle kannul, tõukasid seda nokaga ja veeretasid, kuni pall lõpuks katuselt alla kukkus.
Veel üks lugu. Pärast seda, kui Kremli kirikutel oli 1985. aastal parandatud katuseid, hakkasid varesed nende kupleid liulaskmiseks kasutama. Lennanud sileda ja kuldselt sädeleva kupli tippu, laskusid nad kükki, liuglesid kupli kõige laiema osani, ajasid siis tiivad lahti ja sööstsid õhku. Vareseid oli muidugi tore jälgida, kuid õhuke kullatis kulus nii kiiresti, et mälestusmärkide kaitsmiseks tuli ornitoloogidelt nõu küsida. Kremli taevasse otsustati lasta aeg-ajalt kull, kes võõrutas varesed liulaskmise kombest.
Varesed on eriliselt nutikad ja vahel jultunudki, küllap seetõttu suhtuvad inimesed neisse halvasti. Rah­vapärimustes on varesega seotud palju ebausku. Arvatakse, et kui vares kraaksub, peab keegi surema. Mõne rahva uskumuse kohaselt on vares see lind, kes viib inimese hinge surnute riiki. Varest süüdistatakse võõraste pesade rüüstamises ja väiksemate lindude hirmutamises, talle pannakse pahaks, et ta meid oma kraaksumisega varahommikul unest üles ajab. 2001. aastal teatasid epidemioloogid, et varesed levitavad surmavat Lääne-Niiluse viirust.
Kui tähelepanelikult jälgida, täidab vares looduse sanitari ülesandeid. Maal süüdistatakse vareseid oraste hävitamises, unustades, et varesed söövad hiiri, ritsikaid ja teisi kahjureid, kes muidu kannaksid laiali hoopis rohkem saaki. Varesed tapavad küll aeg-ajalt linnupoegi, kuid sagedamini päästavad neid oma kraaksumisega kulli eest.
Varese abielu on nagu luigelgi – paariline valitakse kogu eluks. Koos kasvatatakse pojad üles ega aeta neid kodust välja enne, kui noored on loonud oma pere.
Varesed kohanevad kõigega, ka inimese lähedusega ebatavaliselt kiiresti. Kui inimene on hea, ärkavad linnus kergesti sõbralikud tunded. Peremehena vares inimest muidugi ei tunnista, kuid sõbraks ja partneriks peab küll. Lind võib inimest isegi armastada – kui too on hea.
Mandžuuria pähkel on esinduslik ja ilus puu ning selle viljad on magusad. Paraku peituvad need paksus ja kõvas koores, millest ei saa jagu ei varese nokk ega inimese hammas – isegi mitte iga haamer.
Jaapani psühholoog Esiaki Nihei jälgis, kuidas vares võttis mahakukkunud pähkli nokka, lendas üles ja laskis sellel asfaldile kukkuda, kuid pähkel ei purunenud. Vares võttis selle uuesti üles, kandis punase tule all peatunud auto juurde ja asetas otse ratta alla. Kui süttis roheline tuli, sööstis auto üle pähkli ja purustas selle. Kaval lind sai rahulikult magusa puruga maiustada.
Jaapanlane jälgis vareste kavalusi peaaegu kaks aastat ning nägi kümneid selliseid juhtumeid.
Kõige sagedamini käituvad linnud nõnda pähklipuudega ääristatud ristmikel. Pähkel viiakse auto ratta alla kõndides – Jaapan on seaduskuulekas riik ja punase tule alt läbikihutavaid uljaspäid seal ei ole. Raasukesed nokib vares üles siis, kui üks autode voor on rohelise tule alt läbi sõitnud ja järgmine pole veel kohale jõudnud.
Toronto lähedal olevas väikeses Woodstocki linnas elab umbes 35 000 inimest ja viimaste andmete järgi mitukümmend tuhat varest.
Üks linnaelanik pidas varestega lahingut omaenese hoovi pärast ja kaotas.
„Kõik algas sellest, et taevas tõmbus pea kohal tumedaks. Varesed istusid puudel kobaras koos ja valgus ei paistnud enam läbi, nad käratsesid terve öö nii valjusti, et ei saanud akentki paotada.
Maja juurest väravani jõuda on raske: iga hetk võib midagi krae vahele kukkuda. Ja siis veel see hais!“ räägib majaomanik.
Linnakese elanikud kaebavad, et varesed püüavad neid isegi rünnata, pikeerides pahaaimamatule kõndijale puude ladvust.
1990. aastate lõpul langes vareste ohvriks mitu Põhja-Ameerika väikelinna. Linna elama asunud lindude arv ulatus kohati 75 000-ni.
Selle kohta, miks varesed rahulikke linnakesi ründavad, on mitu teooriat. Võib-olla talvitub kliima soojenemise tõttu järjest suurem hulk linde kohapeal. Väikelinnas on kerge toitu leida: iga prügikast on varesele kuninglik toidulaud. Informatsioon levib vareste hulgas kiiresti ja mõnes mõttes meelitab inimene ise linnud endale kallale.
Vareseid võib linna ajada ka nende alatiste elualade hävimine. Mida rohkem metsi maha võetakse, seda suurem arv vareseid on sunnitud uut pesapaika otsima.

0

Your Cart