Nunnadest lapserüvetajad

8 minutit lugemist

Detsembris 2002 astus USA-s kardinal Bernard Law tagasi kahtlustuste tõttu, et ta oli summutanud juhtumeid, kui temale alluvad preestrid olid seksuaalselt ahistanud Bostoni diötseesi lapsi. Kardinali kahvatu kottis nägu vaatas ameeriklastele vastu igat liiki massiteabevahenditest kui kulutulena leviva preestrite pedofiiliaskandaali sümbol.

Kui iga teade pedofiilpreestritest ujutab massiteabevahendid silmapilkselt üle, siis hoopis vähem soovivad need pajatada lapsi seksuaalselt kuritarvitavatest naisvaimulikest. Vähem kui kuu enne seda, kui kardinal Law’st sai vaimulike pederastia kehastus, saadeti vaikselt erru õde Ann Daylor, dominikaani nunn, kelle vastutusel oli usuõpetuse korraldamine Bostoni eeslinnas neitsi Maarja kirikus. Teda oli süüdistatud 5. klassi tüdruku seksuaalses ahistamises. Daylon on teadaolevalt ainuke nunn USA-s, kes on ametist kõrvaldatud, süüdistatuna laste seksuaalses kuritarvitamises. See aga ei tähenda kaugeltki, et ükski teine nunn laste vastu patustanud ei ole. Teada on hulgaliselt dokumenteeritud juhtumeid, kus nunnad on ahistanud seksuaalselt lapsi, peamiselt tüdrukuid. Enamasti ületab nunnade julmus kaugelt preestrite oma. Möödunud aastakümnel on ainuüksi Ameerika Ühendriikides rohkem kui sadat nunna avalikult süüdistatud kõlvatutes tegudes lastega. Üle kümne nendest anti kohtusse, kuid asjad lahendati, nagu USA-s kombeks, kohtuvälise kokkuleppega, s.t. kahtlustatav maksis vastaspoolele kohtuprotsessi vältimiseks valuraha.

Naiste osatähtsus seksuaalkurjategijate seas kõigub eri ekspertide hinnangul 5 ja 25 protsendi vahel. Aga isegi juhtudel, kui naisi kahtlustatakse seksuaalkuritegudes, esitatakse neile ametlik süüdistus palju väiksema tõenäosusega kui meestele ja süüdi ei mõisteta neid peaaegu kunagi. Üks USA-s tehtud uuring näitas, et kuut inimest seitsmest, keda naine on lapsena seksuaalselt kuritarvitanud, ei usuta, kui nad esimest korda oma lugu jutustavad.

Ashley Hill on 1995. aastal ilmunud raamatu „Patukombed: lapsi ja üksteist seksuaalselt kuritarvitavate nunnade paljastus” autor. See on võib-olla ainuke raamat maailma ajaloos, mis on tervenisti pühendatud seksuaalsele kuritarvitamisele nunnade poolt. Ka Hilli ennast ahistas nunn, kui ta oli seitsmeaastane.

„Nunnade seas on väärastumised raskemakujulised kui preestritel,” seletab Hill. „Kui preestrid kuritarvitavad lapsi tavaliselt seksuaalse rahulduse saamiseks, siis nunnadest lastepilastajad naudivad tavaliselt lastele piinade valmistamist. Isegi pärast seksuaalset ahistamist süüdistatakse veel last, et hoopis tema on paha, ja karistatakse teda.”

Sellele skeemile vastab hiljutine juhtum Austraalist, kus üks naine rääkis, kuidas ta kannatas igapäevase seksuaalse kuritarvitamise all katoliiklikus tütarlastekoolis 30 aastat tagasi. Ta ütles, et nunn pistis talle sõrmi tuppe, seejärel aga peksis teda tahvlijoonlauaga ja helistas tema vanematele, öeldes, et ta käitus halvasti. Kodus sai tüdruk selle eest omakorda vitsa.

Põhjus, miks meeste seksuaalkuritegudele pööratakse palju suuremat tähelepanu kui naiste omadele, on Hilli arvates selles, et paljudel inimestel on psühholoogiliselt raske uskuda, et naine võiks olla kurjategija, eriti seksuaalkurjategija. Lääne ühiskonnas harjutatakse inimesi maast-madalast mõtlema, et naised on head ja kurja tegema on võimelised ainult mehed. Ent rääkige seda Joey Barquinile, kes elas lapsena Vermonti osariigis Burlingtonis püha Joosepi orbudekodus. Barquin mäletab, kuidas nunn ta kolmeaastasena kambrisse tiris, tema aluspüksid alla tõmbas ja sugutit kompama hakkas. Kui poiss püüdis eemale tõmbuda, haaras püha õde kõvasti tema munanditest ja tõmbas mingi terava asjaga tema suguelundite alt läbi.

„Järgmine asi, millest ma aru sain,” rääkis Barquin, „oli kujuteldamatu valu ja kõik kohad olid verd täis.” Ühel teisel nunnal oli jällegi harjumus erutada teda erektsioonini ja siis põletada tema sugutit. Barquinil on pärakus seniajani armid korduvast esemetega vägistamisest nunnade poolt. Tema kannatustele tuli lõpp alles siis, kui ta viieaastasena lapsendati.

Kui Joey Barquin 40 pärast juhtunut oma süüdistustega avalikkuse ette tuli, ilmus välja veel sadakond endist püha Joosepi orbudekodu elanikku lugudega, kuidas nunnad neid seal 1940–1950-ndatel aastatel kuritarvitasid.

Iirlane Paddy Doyle, kelle ema oli surnud ja kes mäletas uduselt, et isa oli end üles poonud, saadeti nelja-aastasena püha Miikaeli lastehooldekeskusesse – töökooli Iirimaal, mida peab halastajaõdede ordu (Sisters of Mercy). Oma raamatus „Jumala sõdurid” (1988) meenutab Doyle juhtumit, kui nunn teda kuueaastaselt masturbeeris. Doyle’il on teooria, miks nunnad nii sageli lapsi pilastavad: „Kõikjal, kus on haavatavaid inimesi, on kiskjaid. Kes võiks olla haavatavam kui laps, kes on paigutatud lasteasutusse ja pideva hirmu all, et nunnad, kelle täieliku võimu all ta on, võivad teda karistada?”

Iiri TV tõsielufilmis pealkirjaga „Hirmuseisundid” rääkis teine katoliiklike töökoolide kasvandik Doyle’iga sarnastest kogemustest. Ta ütles: „Jõululaupäeva juures oli hea asi see, et sel päeval ei olnud seksuaalset kuritarvitamist.”

Võib olla kõige sensatsioonilisemad väited seksuaalroimaritest nunnade kohta tulevad teiselt poolt maakera. Austraalias oli 1990-ndate aastate lõpus terve paljastuste laine, kus inimesed rääkisid, kuidas nad katoliku orbudekodudes julmuritest nunnade käes kannatasid.

Brisbane’i lähedal „Naatsareti Maja” nimelises orbudekodus peksti lapsi julmalt selliste üleastumiste eest nagu vasakukäelisus või silmade avamine palvetamise ajal. Naine nimega Lizzy Walsh, kes oli Naatsareti Maja kasvandik 1950-ndatel, meenutas juhtumeid, kus nunn vägistas teda vaginaalselt lipuvardaga, „et ajada kurjus minust välja.” Kui teine nunn leidis Walshi vägistamise järel omaenda vere loigus istumas, hurjutas ta tüdrukut, käskis tal põranda ära koristada ja tundi minna. Bobbie Ford, veel üks tüdrukuna Naatsareti Majas elanu, kinnitab lugusid nunnadest, kes vägistasid tüdrukuid „harjavarte ja lipuvarrastega – et ajada saatan neist välja.” Ta räägib ka nunnadest, kes määrisid tüdrukutele häbemele kipitavat köhasalvi. Ford meenutab, et ükskord pandi ta tundideks randmeidpidi rippuma. Ta mäletab ka vahejuhtumit, kui nunnad toppisid tüdrukule pükstesse merisea ja sundisid last paigal olema, sel ajal kui loom tema suguelundeid nuhutas. Teised Naatsareti Maja ohvrid rääkisid, et neid sunniti suudlema surnukehi, mis pärinesid orbudekoduga samas majas asunud vanadekodust. Nunnad hoiatasid, et kui nad kellelegi nendele osakssaanust räägivad, tuleb saatan nende juurde suure koera kujul ja närib neil kõrid läbi.

„Ma olen näinud palju selliseid inimesi, lugenud nende toimikuid ja psühholoogiaruandeid. Kui eri inimeste jutud langevad nii täpselt kokku, ei saa nad kuidagi olla välja mõeldud,” seletab Bruce Grundy, ajakirjandusprofessor Brisbane’ist, kes on sel teemal palju kirjutanud. „Ma olen istunud ja kuulanud neid tundide kaupa nutmas, täiskasvanud mehi ja naisi. Neid on olnud kümneid ja kümneid.” Grundy artiklid on kirikuametnikke raevu ajanud, kuid mitte ükski ei ole teda laimamise eest kohtusse kaevanud.

Laste seksuaalne ahistamine ei piirdu lastekodudega, vaid seda tuleb ette ka tavalise usuõpetuse jm. vaimuliku kasvatuse raames. 1989. aastal esitas Minnesotast pärit naine hagi, väites, et tema endine usuõpetaja, õde Georgene Stuppy „astus regulaarselt lubamata, ebameeldivasse ja kahjulikku seksuaalkontakti” temaga rohkem kui kolme aasta jooksul, alustades 1978. aastal, kui ta oli 13‑aastane ja Stuppy neljakümnendates. Kummalisel kombel tunnistas õde Stuppy, et oli tüdrukuga väga lähedane, kuid avaldas imestust, et nende suhet nimetati seksuaalseks – tema pidanud seda alati „hingeliseks”. Kaasus ei jõudnud kohtuotsuseni, vaid lahendati kohtuvälise kokkuleppega.

Veel üks viis, kuidas nunnad lapsi seksuaalselt kuritarvitavad, on sutenöörlus. Jutt on nunnadest, kes lubavad või isegi korraldavad oma hoolealuste laste vägistamist. Üks süüdistus õde Philomena vastu Austraalia kurikuulsas orbudekodus Naatsareti Maja seisnes selles, et ta valis lapsi ohvriteks pedofiilist preestrile, teades, et see vägistab nad. Ka Põhja-Queenslandis asuva Neerkoli orbudekodu nunnad olevat „laenanud” lapsi jõulude ajal pedofiilidena tuntud meestele, kes tegid lastekodule suuri rahaannetusi.

1999. aastal mõistis Iirimaal kohus vangi õe Dominici, õige nimega Nora Walli. Wall mõisteti süüdi selles, et ta hoidis alla kümneaastast tüdrukut pahkluudest kinni, võimaldades kodutul mehel teda vägistada. Sündmus toimus 1987. või 1988. aastal Cappoquinis püha Miikaeli lastehoolduskeskuses – samas kohas, kus Paddy Doyle kinnitas, et nunn teda 1960-ndate alguses masturbeeris. Walli ohver Regina Walsh tunnistas väidetavast vägistamisest kohtus. Ta rääkis, et kannatas Cappoquinis 9–12 aasta vanuses korduva seksuaalse kuritarvitamise all. Ta nimetas õde Dominici „jääkülmaks” ja „üdini õelaks”.

Õde Dominici süüdimõistmine tühistati kiiresti prokuröri tühise rikkumise pärast, millel ei olnud midagi pistmist süütõenditega naise vastu. See kinnitab üldist tendentsi sellest, et eri maade kohtusüsteemid soosivad naissüüdistatavaid.

Seksuaalset süüdistust nunna vastu on raske maksma panna. Paljudel juhtudel on väidetav kuritegu toimunud kümneid aastaid tagasi, mistõttu tõendeid on raske koguda. Mälestused on ununenud või ähmased. Ja nunnad elavad kloostrimaailmas, mis elab vaata et suurema salastatuse varjus kui maffia. Nunnasid paigutatakse ümber. Nunnad muudavad oma nunnanimesid ja mõnikord osutub nende päris nimede väljaselgitamine võimatuks.

Ent kuigi kriminaalasju seksuaalkurjategijatest nunnade vastu peaaegu pole, on ohvrid saavutanud mõningat edu tsiviilkohtusüsteemis. USA-s Vermonti osariigis maksis kirik kahjutasu poolesajas kaasuses, mis olid seotud püha Joosepi orbudekoduga. Austraalias eraldas kirik ligikaudu miljon Austraalia dollarit kohtuvälisteks kokkulepeteks rohkem kui kümne naisega, keda oli füüsiliselt ja seksuaalselt kuritarvitatud Naatsareti Majas. Samuti sõlmiti kokkuleppeid seoses kuritarvitustega Neerkoli orbudekodus, aga kuna valurahakokkulepete tingimuseks on, et ohver hoiab juhtunu saladuses, ei ole asja kohta võimalik rohkem infot saada. Kohtuasjad nunnadepoolse seksuaalse kuritarvitamise asjus on käimas veel mitmes USA osariigis Vaatamata kõikidele kohtuvälistele kokkulepetele, ei ole kirik kordagi tunnistanud vastutust seksuaalse kuritarvitamise eest nunnade poolt ega üheski oma avalikus pöördumises vabandust palunud. Vaikimisraha maksmine ei ole seaduslikult enda süüdi tunnistamine.

„Ma ei usu, et me oleme lähedal selle probleemi kontrolli alla saamisele,” ütleb Ashley Hill. „Ta on alles avalikkuse tähelepanu ette jõudmas nagu preestrite pedofiilia 25 aastat tagasi.”