Nikita Hruštšovi imeline reis läbi Ameerika

18 minutit lugemist

Oli aasta 1959. Ameeriklastel läheb hästi, riik elab läbi enneolematut majanduslikku tõusu, tööpuudus on kõigi aegade madalaim. Bensiin on odav, tänavatel vuravad eriskummaliste „sabasulgedega“ uhked limusiinid, suurlinnades kerkib kõrghooneid nagu seeni pärast vihma. See on ameerikaliku elulaadi triumf. Kõik oleks fantastiline, kui kogu seda idülli ei rikuks sotsialistliku Nõukogude Liidu paha vari.

Oli sõjaohuga kuidas tegelikult oli, kuid tollal usuti nii seal- kui siinpool Atlandi ookeani, nagu oleks tuumasõda võidetav. Tuumasõjani siiski ei läinud, kuid külm sõda käis täie hooga. Kummaski suurriigis elati küll kommunismi küll kapitalismi hirmus. USA-s ülistati kapitalismi, NSV Liidus sotsialismi. Muidugi pakkusid jänkid üle, nagu sooviks Kremli fanaatikute punt USA valitsust kukutada, kuid rahvast kommunismikolliga hirmutada oli tollal väga popp. 1950-ndate aastate lõpus oli Nikita Hruštšov (1894–1971) ameeriklaste silmis vaenlane nr 1. Kuigi tavaline ameeriklane Nikitast suurt midagi ei teadnud, siis temasse suhtumise kujundamise eest hoolitses kõmumaias meedia, mis sisendas ameeriklastesse, et Nikita vihkab jumalat ja ameeriklasi. Ja tema käsutuses on tuumarelv, mida ta on valmis kõhklematult pahade kapitalistide vastu käiku laskma…

Uhkete „sabasulgedega” ameerika tänavaristleja aastast 1959.

Kuid siis juhtub midagi uskumatut: 3. augustil 1959 teatas USA president Dwight Eisenhower Valges Majas toimunud eriistungil, et kutsus NSVL Ministrite Nõukogu esimehe Nikita Hruštšovi USA-sse ametlikule visiidile.

Muide, Nikita visiit oli täiesti ainulaadne – 13 pikka päeva. Ei kesta ju tänapäeval ükski riiklik visiit üle kahe-kolme päeva. Sellel reisil juhtus paljugi niisugust, mis praegu paneks lihtsalt muigama või pead raputama – mõlemalt poolelt tuli ette kentsakaid apsakaid ja diplomaatilise etiketi rikkumisi. Ka oldi tollal oma seisukohtade väljaütlemisel märksa otsekohesemad kui tänapäeval, sest „poliitiline korrektsus“ oli tollal täiesti tundmatu mõiste. USA president tuli isiklikult lennuväljale kõrgele külalisele vastu. Tänapäeval teeb ta seda eranditult Valges Majas. Meedia huvi Nikita visiidi vastu oli tohutu. Igal juhul oli tegemist värvikaima riikliku visiidiga USA ajaloos.

15. septembril kell 7.00 startis Moskvast Vnukovo lennuväljalt nõukogude uus õhuhiiglane Tu-114, pardal NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikita Hruštsov (oli samal ajal ka NLKP I sekretär) koos abikaasa Niina Petrovna, kolme lapse ja saatjaskonnaga. Muide, Tu-114 oli tollal ainuke lennuk, mis oli võimeline vahemaandumiseta lendama Moskvast New Yorki (7400 km). Kahjuks oli ainult üks Tu-114 lennukõlblik ja sellelgi avastati mõni aeg enne väljalendu mootorites praod. Kuid Nikita ei tahtnud kuuldagi soovitusest lennata mõne teist tüüpi lennukiga, ja teha kusagil poolel teel vahemaandumine. Ta tahtis iga hinna eest ameeriklastele muljet avaldada, kasvõi eluga riskides.

Hruštšov (vasakul) ja Eisenhower lennuväljal.

Kuna Washingtoni lennuväljal polnud Tu-114 jaoks nii kõrget liikuvat trappi, maandus lennuk 24 kilomeetri kaugusel Washingtonist asuva Andrewsi lennuväebaasi lennuväljale (Tu-114 jaoks valmistati seal tavatrapist poole kõrgem trapp).

Pärast 12 tundi ja 21 minutit kestnud lendu (lend venis tugeva vastutuule tõttu) maandus Tu-114 kell 12.21 kohaliku aja järgi. Lennuväljal tervitas Nikitat ja tema saatjaskonda president Eisenhower isiklikult. Kõlas 21 suurtükipauku. Mõlemad riigijuhid möödusid auvalvest. Peeti lühikesed tervituskõned ja autokolonn suundus Washingtoni…

Ameerika pool oli selle reisi kuni pisima detailini paika pannud, võõrustajate suurimaks sooviks oli muidugi näidata 13 päeva kestva visiidi jooksul kommunistile nr 1 Ameerikat kõige paremast küljest, teda igal sammul pahviks lüües. Nikital polnud aga mõtteski lasta ennast kapitalismi virvatuledest eksitada, ta kavatses igal võimalusel reklaamida sotsialistliku süsteemi eeliseid (ei tea küll milliseid?), anda sotsialismile n-ö inimlik nägu – vähemalt sõnades. Tõsi, ega Nikita pidanudki USAd oma kõige ohtlikumaks vaenlaseks, küll aga suurimaks oponendiks – ja seda igas mõttes. Televisioonis tutvustas saatejuht Nikitat nii: „Proovige seda nime välja öelda (inglise k Khrushchev või Chruschtschow). Palusin seda teha 20-l inimesel, keegi ei suutnud mitte ainult nime välja öelda, vaid ei saanud hakkama ka nime tähthaaval väljaütlemisega. See lühikest kasvu pundnud mees ei sobi kuidagi kokku meie ettekujutusega maailma võimsaimast diktaatorist.“

Enne reisi tutvustas Ameerika pool Nikitat põhjalikult diplomaatilise protokolliga. Peab tunnistama, et Nikita ei vedanud alt ja käitus eeskujulikult, kui ehk mõned prohmakad välja arvata.

Teel valgesse majja. Etiketitundjad panid pahaks, et Nikita asetas käe Eisenhoweri selja taha. Oponendid õigustasid seda ruumipuudusega autos.

Tee Washingtoni oli palistatud veerand miljoni uudistajaga, kuid keegi ei näidanud erilist vaimustust üles. Ja mis oli veel tavatu. Riigipead sõitsid Valgesse Majja lahtises autos, kohati kiirusega 10 km/h. Pärast Kennedy tapmist 1963. aastal ei kasutanud enam ükski USA president lahtist autot.

Vaevalt kohale jõudnud, ulatas Nikita USA presidendile kingituseks koopia vimplist, mis saadeti 12. septembril 1959 raketiga Kuule (ja jõudis sinna täpselt ajastatuna 14. sept kl 00.02,24 Moskva aja järgi), ja kuldse kuuli, mille välispind koosnes reljeefsetest viisnurksetest elementidest. Kuulile oli graveeritud CCCP september 1959. Nikita säras võidurõõmust, Eisenhowerile oli aga äärmiselt alandav, et ta pidi selle neetud vimpli ja kuuliga veel fotograafidele poseerima. President oli ilmselgelt vihane, kuid üritas siiski sõbralikult naeratada. 0:1 Hruštšovi kasuks – nii kirjeldas visiidi esimest päeva ameerika meedia. Küll aga kommenteeriti televisioonis, et Nikita poolt oli taktitu presidendi kõne ajal võtta kaabu peast ja varjata sellega nägu, et end palava päikese eest kaitsta. Veel peeti sobimatuks, et Nikita pani autos käe presidendi selja taha istme seljatoele (presidendi kõrval istus Niina). Kommentaatorid naljatasid, et autos oli kolme tüseda inimese jaoks lihtsalt liiga kitsas.

16. septembril külastas Nikita Rahvuslikku Pressiklubi, kus toimunud einel viibis 450 ameerika ja välismaa ajakirjanikku, kes esindasid ühtekokku 350 väljaannet. See oli Nikita esimene pressikonverents sellel reisil. Juba esimene küsimus puudutas Nikita hella kohta – Stalini isikukultust. Kõnepulti astunud mees rääkis tollal Nõukogude Liidus levinud anekdooti: „Ühel kongressil ulatati Hruštšovile sedel, kus oli küsimus: mida ta tegi sel ajal, kui Stalin oma kuritegusid sooritas. Hruštšov palus küsimuse esitajal saalis püsti tõusta. Keegi ei tõusnud. „Ja nii tegin ka mina,“ vastas Hruštšov. (Naer saalis.)

Autokorteež kõrge külalisega saabumas New Yorgis asuva hotelli Waldorf Astoria juurde.

Selle anekdooti peale sai Nikita tõsiselt vihaseks ja lajatas: „[—] Te tahate nähtavasti asetada mind piinlikku olukorda ja naerate juba ette. Venelased ütlevad, et kes pärast naerab, naerab paremini. Ja vaadake ette, härrased, igasuguste rumalate väljamõeldiste sepitsejad, kes te juba ette oma kavalate väljamõeldiste üle naerate, et te hiljem nende pärast ei kahetseks. Provokatsiooni peale ma välja ei lähe ega vasta neile ebasõbralikele kallaletungidele… [—]

Küsimusele, mida ta siis ikkagi Stalini ajal tegi, jättiski Nikita vastamata. (Alles aastaid hiljem selgus siiski, et ka Hruštšov, kui ta oli Ukraina NSV KP esimene sekretär, oli suure puhastuse ajal tuhandete inimeste surmaotsustele alla kirjutanud.)

Nikita vihane reaktsioon ei tõotanud midagi head, kuid ei viinud ameeriklasi endast välja. Nad jätkasid „ebameeldivate“ küsimuste esitamist. Küsiti nii religiooni kui juutide diskrimineerimise kohta Nõukogude Liidus. Tüüpilise poliitikuna jättis Nikita ebameeldivatele küsimustele lihtsalt vastamata või ajas ümmargust udujuttu. Kuid küsimus Ungari sündmuste kohta 1956. aastal ajas Nikita taas marru.

KÜSIMUS: Te ütlesite oma esinemises, et ei tohi olla vahelesegamist teiste maade siseasjadesse. Kuidas sobivad need sõnad kokku venelaste vahelsegamisega Ungari siseasjadesse?

N. S. Hruštšov: Teate mis – nn Ungari küsimus on mõnel hammaste vahele kinni jäänud nagu lõpnud rott: see on neile ebameeldiv, aga välja sülitada nad seda ka ei saa. (naer saalis.) Kui te tahate meie jutuajamise niisugusesse suunda juhtida, siis ma võin teile rohkem kui ühe lõpnud kassi hammaste vahele visata. Igal juhul oleks see värskem kui tuntud Ungari sündmuste küsimus. [—]

Nikita Empire State Buildingi 86. korrusel asuval vaateplatvormil. Pöörake tähelepanu metallist barjäärile. Hiljem ehitati see mitu korda kõrgemaks.

17. septembri hommikul sõitsid Nikita ja teda saatvad isikud erirongiga Washingtonist New Yorki. Nikitat ei häirinud, et raudteejaamas keegi talle vastu ei lehvitanud. Pennsylvania raudteejaamast sõitis autode kolonn kõrge külalisega (jällegi lahtises autos) hotelli Waldorf Astoria. Tänavate ääres tunglesid kümned tuhanded uudishimulikud. Julgeolekukaalutlustel kestis sõit raudteejaamast hotellini täpselt 6 minutit ja ei sekunditki kauem. Arvestus oli lihtne: sellise kiirusega sõites ei jää kellelgi aega Nikita sõimamiseks. Tohutu inimmass valgus pettunult laiali.

Samal päeval kell 13 andis New Yorgi linnapea R. Wagner kõrge külalise auks eine. Oma memuaarides meenutas Nikita, et teda üllatas, kui sai teada, et sellisele uhkele dineele ostsid inimesed pileti nagu teatrisse või tsirkusesse. Nõukogude Liidus maksis valitsuse dinee eest riik. Nikita arvates tulid inimesed sellele dineele ainult selleks, et näha vene karu oma silmadega. Kas venelane ikka oskab noa ja kahvliga süüa, kuidas käitub? Kas matsutab ja luristab söömise ajal? Kuid Nikita käitus eeskujulikult, niisamuti ka ameeriklased.

Hoopis ebasõbralikuma vastuvõtu osaliseks sai Nikita järgmisel päeval ÜRO hoone juurde jõudes. Inimesed tänaval skandeerisid „Punane mõrvar!“ ja muud taolist. ÜRO-s pidas ta oma reisi kõige pikema kõne, mille tekst võtab enda alla 22,5 raamatulehekülge! Oli ikka rahval viitsimist seda kuulata! (Üldse pidas ta USA-s 15 lühemat ja pikemat kõnet.)

Niina Hruštšova ja Jacqueline Kennedy jutuhoos..

Õhtul külastas Nikita Empire State Buildingi 86. korrusel asuvat vaateplatvormi. Nikita kommenteeris sealt avanevat vaadet: „New York on ilus linn, aga Moskva on parem.“

19. septembri hommikul lendas kõrge külaline valitsuse erilennukil Boeing 707 Californiasse USA filmitööstuse pealinna Los Angelesse. Selleks ajaks olid ameeriklased juba üles soojenenud ja inimesed tänavatel tervitasid teda märksa sõbralikumalt.

Los Angeleses anti kõrge külalise auks esmalt kerge eine restoranis Cafe de Paris (tegutseb tänini). Seekord ilma vahejuhtumiteta.

Hollywoodis külastas Nikita XX-th Century Fox stuudiot. Muide, vastuvõtul viibisid sellised staarid nagu Elizabeth Taylor, Marilyn Monroe, Cary Cooper, Frank Sinatra ja paljud teised. Kohutavalt kähiseva häälega kompanii president Spyros P. Skouras alustas oma kõnet väga familiaarselt, patsutas kõigepealt tema kõrval istuvale Nikitale õlale, viimane puhkes naerma ja tõusis püsti. Skouras surus tal kätt, publik naeris.

Skouras rääkis oma kõnes sellest, kuidas ta koos vendadega tuli 1910. aastal Kreekast USA-sse, ja tänu ameerika süsteemile ja võrdsetele võimalustele on temast tänaseks saanud filmikompanii president.

Nikita ei jäänud võlgu, kui oma vastukõnes ütles: „[—] See jätab muidugi muljet ja ma avaldan Teile oma lugupidamist. Kuid mind Te sellega ei hämmasta. (Ta rääkis sellest, kuidas ta juba poisikesena tööle hakkas.) [—] …olen töötanud keemiatehases, nüüd aga olen suure Nõukogude riigi peaminister (Tormilised kiiduavaldused.) Kuid Skourasega edasi diskuteerides sai Nikita hakkama taktitusega. „Mina, nõukogude inimene, Nõukogude Liidu peaminister, sõitsin teile külla; kui ma olin teel siia, kavandati mulle marsruut [—]. Oli ette nähtud ka teie Disneylandi külastamine. Kuid praegu astuti minu juurde ja öeldi: „Disneylandi te sõita ei saa (Naer.) Miks siis? Võib-olla on seal nüüd rajatud raketistardiplatsid? (naerupuhang.) Ei. Mulle öeldakse, kas näete, Te ei või sinna sõita sellepärast, et – kuulake vaid! – Ameerika võimud ei saa Teile, kui Te sinna sõidate, julgeolekut tagada. Mis teil seal lahti on – kas on puhkenud koolera või katk, et ma võin nakatuda? [—] Nikita vahutas veel tükk aega, enne kui lõpetas. Mõnes mõttes on temast isegi kahju. SUUR LAPS tahtis näha kuulsat lõbustusparki ja talle öeldi ära. SUUR LAPS oli siiralt solvunud!

Nikita (paremal Garst) vaimustus maisist ja leidis, et seda tuleks hakata kasvatama ka Nõukogude Liidus. Rahvas ristiski Nikita „Kukurznikuks“.

Kohalviibijad ei uskunud oma silmi ega kõrvu, kas nad tulid kohale selleks, et kuulata suure riigi juhi tormilist pahameeleavaldust?

Järgmise „etenduse“ andis Nikita 8. helistuudios, kus käisid parajasti Cole Porteri filmi „Can-can“ võtted. Nikitale ja tema saatjaskonnale esitati kankaan. Miks valiti välja just selline frivoolne etteaste? Valik üllatas isegi võõrustajaid.

Seejärel tuli Nikita tantsijate juurde. Ja siis leidis aset „inetu provokatsioon“. Fotograafid palusid Nikita kõrval seisval näitlejal Shirley MacLaine’l kleiti võimalikult kõrgele tõsta, et pitsid-satsid kenasti näha oleksid. Näitlejanna vihastas ja vastas: „Kas teil pole häbi? Jätke mind rahule!“ Ka Nikital oli taas põhjust pahandada ja kurjustada. 20. septembril, kohtudes grupi ameerika ametiühinguliikumise juhtidega, kommenteeris ta nähtut nii: „[—] Kui me olime Hollywoodis, näidati meile tantsu „can-can“. Selles tantsus tuleb neidudel seelikud üles tõsta ja näidata taguotsa, seda tantsu peavad esitama head, ausad artistid. Neid sunnitakse kohanema moraalselt rikutud inimeste maitsega. Teil seda vaadatakse, nõukogude inimesed aga sellest vaatepildist loobuvad. See on pornograafia. See on küllastunud ja moraalselt rikutud inimeste kultuur. [—]“ Muide, sellel kohtumisel kasutas Nikita korduvalt sõna „neeger“, sõna, mille kasutamine praegusel ajal tooks kaasa paksu pahandust.

Külaskäik Disneylandi jäi ära, kuid keegi polnud mõelnud sellele, mis oleks võinud olla asendusürituseks. Ja nii tiirutas Nikita delegatsioon mitu tundi sihitult mööda Los Angelese eeslinnu. Seejärel andis Los Angelese linnapea N. Paulson hotellis Ambassador kõrge külalise auks eine. Seekord sai taktitusega hakkama linnapea, kes oma kõnes mainis Nikita kuulsat Moskvas öeldut mõtteavaldust „Ajalugu on meie poolt, kas see meeldib kellelgi või ei. Meie matame teid.“ Sellega tahtis Nikita kujunduslikult öelda, et sotsialism võidab varem või hiljem kapitalismi. Linnapea rebis aga Nikita kõnest välja ainult selle ühe lause. Nikita omakorda seletas üpriski vaimukalt, mida ta sellega tegelikult öelda tahtis ja saavutas taas punktivõidu. Rahvas saalis naeris, seekord linnapea üle. Järgmise „etenduse“ korraldas Nikita õhtul hotellis, tehes vastuvõtjatele hulga etteheiteid. Ta pani pahaks pikki kurnavaid dineesid, võimaluse puudumist kohtuda lihtsate ameeriklastega ja eelkõige Los Angelese linnapea sõnavõttu.

Kommunist n1 kalkuniga.

21. septembri varahommikul sõitis Nikita rongiga San Franciscosse. Teel tehti mõned peatused. Uudistajate karjad ootasid igas raudteejaamas. Kõik tahtsid näha kas kommunistlikul diktaatoril on ikka saba ja sarved. Kuigi Nikita oli ameeriklaste jaoks diktaator, selgus, et ta on luust ja lihast inimene, vahel koomiline, vahel mühaklik, vahel kuri, vahel ettearvamatu, vahel veider.

Nikita tegi jalutuskäigu linnas, seejärel sooritas rannakaitselaeval huvisõidu San Francisco lahel. Pärast arvutusmasinate tehase külastamist San Josés pöördus Nikita tagasi San Fransiscosse, kus külastas iseteenindamisega supermarketit, mis oli tollal isegi Ameerikas novaatorlik uuendus! Rahvas läks pöördesse. Kommunist nr 1 supermarketis – seda iga päev ei näe! Esimest korda elus nägi Nikita suurt kauplust tohutu kaubavalikuga, mis jäi nõukogude inimestele täitumatuks unistuseks kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal.

San Franciscost lendas Nikita erilennukiga Iowa osariigi pealinna Des Moines’i. Esimene külaskäik oli lihakombinaati. Nikita leidis hiljem, et kaval kapitalist kasutas teda osavasti oma ettevõtte reklaamimiseks. Siiski läks ta mänguga kaasa ja mugis päris hea isuga hotdogi. Hiilgav reklaam. Kui juba kommunist nr 1 kiidab hotdogi, siis peab see hea olema! 23. septembril külastas Nikita Coon-Rapids’s miljonär Roswell Garsti farmi ega olnud kitsi kiitmast sealset head töökorraldust. Juba päev varem muutus Garsti farm ja selle ümbrus hullumajaks. Umbes 300 ajakirjanikku üritasid ennast kõikjal sisse seada, et sündmust jäädvustada. Garst hakkas kõrgele külaliselt oma farmi tutvustama, tihedalt ümbritsetuna tohutust ajakirjanike parvest. Seekord kaotas enesevalitsemise Garst, kes lennutas ajakirjanike pihta maisijuurikaid, ühele ajakirjanikule aga virutas jalaga tagumikku. Lehemehe tagumikule jäi kena nähtav kingajälg. Des Moines’is muutus suhtumine Nikitasse soojemaks kui kusagil mujal. Muidugi ei kavatsenudki ameeriklased sotsialismi omaks võtta, kuid Nikita otsekohesus, võime nähtust siiralt vaimustuda ja avatus sulatas paljude südamed.

Nikita kohtumas metallitöölistega.

22. septembri õhtul lendas Nikita koos kaasakonnaga Pittsburghi, kus külastas kompanii Mesta masinaehitustehase mehaanikatsehhi. Tööline Can Jacky ulatas Nikitale sigari ja palus selle tagasihoidliku kingitusena vastu võtta. Nikita ei suitsetanud, kuid see žest liigutas teda, ta pani sigari taskusse. Seejärel võttis ta kella käelt ja kinkis selle töölisele, kellest sai paugupealt meediastaar. Järgmisel päeval palus tööline seda kella kullassepal hinnata. Oma pettumuseks sai ta teada, et kommunist nr 1 kandis käekella, mis maksis kõigest 14 dollarit.

24. septembri varaõhtul saabus Nikita USA valitsuse erilennukiga Washingtoni. Camp Davidis peetud läbirääkimised ei andnud mingeid tulemusi, olulistes küsimustes läbimurret ei saavutatud. 27. septembri hilisõhtul toimetas Tu-114 punase diktaatori tagasi kodumaale. Ajalooline reis oli lõppenud.

1. mail 1960 tuli pauk. Nõukogude Liidu kohal tulistati raketiga alla USA luurelennuk U-2. Vahejuhtum vihastas Nikitat nii, et ta tühistas küllakutse USA presidendile. Kahe suurriigi vahel algas uus jääaeg.

Parimad anekdoodid Hruštšovist

Hruštšov külastab seafarmi. „Pravda” toimetuses arutatakse esiküljel ilmuva foto allkirja. Variandid „Seltsimees Hruštšov sigade keskel” ja „Sead ümbritsevad seltsimees Hruštšovi” lükati tagasi. Hommikuses lehes ilmus pilt allkirjaga „Kolmas vasakult on seltsimees Hruštšov.”

* * *

Pärast Hruštšovi visiiti USA-sse küsib Kossõgin, miks ta tervitamisel presidendi abikaasa kätt ei suudelnud.

„Hügieeni mõttes,” vastab Hrustšov.

„Hügieeni mõttes,” osatab Kossõgin, „kui kakskümmend aastat Stalini perset lakkusid, siis hügieenile ei mõelnud!”

* * *

„Kas see on tõsi, et te olete antisemiit?” küsib ameerika reporter Hruštšovilt.

„Ei. Kui laps olin, andis ema mulle selle eest peksa.”

Järgmisel päeval ilmub ühes ajalehes suur Hruštšovi portree, mille alla oli kirjutatud:

„Ta sai oma noorpõlves vähe peksa.”

* * *

Miks Nõukogude Liit Ameerikast ette ei läinud?

Et keegi ei näeks tema paljast perset.

* * *

Lenin näitas, kuidas tuleb riiki valitseda.

Stalin näitas, kuidas ei tule riiki valitseda.

Hruštšov näitas, et iga loll võib riiki valitseda.

Brežnev näitas, et iga loll ei või riiki valitseda.

* * *

Hruštšov on Ameerikas kusagil sealaudas ja pole nähtuga rahul. Ta laskub neljakäpakile, röhib natuke ja ütleb: „Vaat milline peab siga olema!”

* * *

Hruštšov vaatab ameeriklase elamist: mitu magamistuba, söögituba, lastetuba, suur köök, võõrastetuba.

„Meil on see kõik samuti olemas,” ütleb ta võõrustajatele. „Ainult me pole hakanud vaheseinu vahele ehitama.”

* * *

Hruštšov külastab maalinäitust. Tatsab ühe maali juurest teise juurde, peatub äkki ühe pildi ees ja küsib näpuga näidates: „Kes see siga seal on?”

„Vabandage,” ütleb imestunud giid, „see on peegel.”

* * *

Järgmine lugu on aga tõestisündinud anekdoot. Üks Moskva ajakiri avaldas ringikulise graafikuna küsitluse tulemused selle kohta, kes kiidavad heaks NLKP peasekretäri tegevuse. Küsitleti nii töölisi, üliõpilasi, õpetajaid ja teisi. Ja siis, kui ajakiri oli juba ilmunud, selgus naljakas apsakas. Tuli välja, et Nikita Hruštšovi poliitika kiitis heaks 143% küsitletutest. Asi läks nii kurjaks, et toimetaja taheti vallandada, kuid Nikita võttis asja huumoriga, skandaal rahunes maha ja toimetaja jäi oma kohale edasi.

* * *

Ja lõpuks veel üks huvitav fakt: Paljud ei teagi, et Nikita Hruštšov polnud käinud isegi mitte algkoolis. 1922. aastal lõpetas ta töölisfakulteedi (Рабочий факультет), mis loodi pärast revolutsiooni töölistele ja talupoegadele, kes polnud kas üldse koolis käinud või kel oli koolitee pooleli jäänud.

Tunnuspildil: USA-reisil ei suutnud Nikita sageli hoiduda familiaarsustest.

©Peter Hagen