Nikita Hruštšovi imeline reis läbi Ameerika (1959)

Oli aasta 1959. Ameeriklastel läheb hästi, riik elab läbi enneolematut majanduslikku tõusu, tööpuudus on kõigi aegade madalaim. Bensiin on odav, tänavatel vuravad eriskummaliste „sabasulgedega“ uhked limusiinid, suurlinnades kerkib kõrghooneid nagu seeni pärast vihma. See on ameerikaliku elulaadi triumf. Kõik on fantastiline, kui kogu seda idülli ei oleks rikkunud sotsialistliku Nõukogude Liidu paha vari…

Oli selle sõjaohuga kuidas oli, kuid tollal usuti nii seal- kui siinpool Atlandi ookeani, nagu oleks tuumasõda võidetav. Tuumasõjani siiski ei läinud, kuid külm sõda käis täie hooga. Kummaski suurriigis elati küll kommunismi küll kapitalismi hirmus. USA-s ülistati kapitalismi, NSV Liidus sotsialismi. Muidugi pakkusid jänkid üle, nagu sooviks Kremli fanaatikute punt USA valitsust kukutada, kuid rahvast kommunismikolliga hirmutada oli tollal väga popp. 1950-ndate aastate lõpus oli Nikita Hruštšov (1894–1971) ameeriklaste silmis vaenlane nr 1. Kuigi tavaline ameeriklane Nikitast suurt midagi ei teadnud, siis temasse suhtumise kujundamise eest hoolitses kõmumaias meedia, mis sisendas ameeriklastesse, et Nikita vihkab jumalat ja ameeriklasi. Ja tema käsutuses on tuumarelv, mida ta on valmis kõhklematult pahade kapitalistide vastu käiku laskma…

Kuid siis juhtub midagi uskumatut: 3. augustil 1959 teatab USA president Dwight Eisenhower Valges Majas toimunud eriistungil, et kutsub NSVL Ministrite Nõukogu esimehe Nikita Hruštšovi USA-sse ametlikule visiidile.
Muide, Nikita visiit oli täiesti ainulaadne – 13 pikka päeva. Ei kesta ju tänapäeval ükski riiklik visiit üle kahe-kolme päeva. Sellel reisil juhtus paljugi niisugust, mis tänapäeval paneks kas lihtsalt muigama või pead raputama – mõlemalt poolelt tuli ette kentsakaid apsakaid ja libastumisi diplomaatilise etiketi järgimisel. Ka oldi tollal oma seisukohtade väljaütlemisel märksa otsekohesemad, järsemad ja isegi labasemad kui tänapäeval, sest „poliitiline korrektsus“ oli tollal veel tundmatu mõiste.
USA president tuli isiklikult lennuväljale kõrgele külalisele vastu. Tänapäeval teeb ta seda eranditult Valges Majas. Meedia huvi Nikita visiidi vastu oli tohutu. Igal juhul oli tegemist värvikaima riikliku visiidiga USA ajaloos.
15. septembril kell 7.00 startis Moskvast Vnukovo lennuväljalt nõukogude uus õhuhiiglane Tu-114, pardal NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikita Hruštsov (oli samal ajal ka NLKP I sekretär) koos abikaasa Niina Petrovna, kolme lapse ja saatjaskonnaga. Muide, Tu-114 oli tollal ainuke lennuk, mis oli võimeline vahemaandumiseta lendama Moskvast Washingtoni (7800 km). Kahjuks oli ainult üks Tu-114 lennukõlblik ja sellelgi avastati mõni aeg enne väljalendu mootorites praod. Kuid Nikita ei tahtnud kuuldagi soovitusest lennata mõne teist tüüpi lennukiga, ja teha kusagil poolel teel vahemaandumine. Ta tahtis iga hinna eest ameeriklastele muljet avaldada, kasvõi eluga riskides.

Kuna Washingtoni lennuväljal polnud Tu-114 jaoks nii kõrget liikuvat trappi, maandus lennuk 24 kilomeetri kaugusel Washingtonist asuva Andrewsi lennuväebaasi lennuväljale.
Pärast 12 tundi ja 21 minutit kestnud lendu (lend venis tugeva kuni 200 km/h vastutuule tõttu) maandus Tu-114 kell 12.21 kohaliku aja järgi. Tu-114 jaoks valmistati lennuväljal käigult tavatrapist poole kõrgem trapp, sest Tu ukselävi asus 6 m kõrgusel maapinnast. Aga enne, kui trapp korda sai, pidi Hruštšov tund aega lennukis ootama! Lennuväljal tervitas Nikitat ja tema saatjaskonda president Eisenhower isiklikult. Kõlas 21 suurtükipauku. Mõlemad riigijuhid möödusid auvalvest. Peeti lühikesed tervituskõned ja autokolonn suundus Washingtoni…
Ameerika pool oli selle reisi kuni pisima detailini paika pannud, võõrustajate suurimaks sooviks oli muidugi näidata 13 päeva kestva visiidi jooksul kommunistile nr 1 Ameerikat kõige paremast küljest, teda igal sammul pahviks lüües. Nikital polnud aga mõtteski lasta ennast kapitalismi virvatuledest eksitada, ta kavatses igal võimalusel reklaamida sotsialistliku süsteemi eeliseid (ei tea küll, milles need avaldusid?), anda sotsialismile n-ö inimlik nägu – vähemalt sõnades. Tõsi, ega Nikita pidanudki USAd oma kõige ohtlikumaks vaenlaseks, küll aga suurimaks oponendiks ja konkurendiks – ja seda igas mõttes.
USA ühel telekanalil tutvustas saatejuht Nikitat nii: „Proovige seda nime välja öelda (inglise k Khrushchev või Chruschtschow). Palusin seda teha kahekümnel inimesel, keegi ei suutnud mitte ainult nime välja öelda, vaid ei saanud hakkama ka nime tähthaaval väljaütlemisega. See lühikest kasvu pundnud mees ei sobi kuidagi kokku meie ettekujutusega maailma võimsaimast diktaatorist.“
Enne reisi tutvustas Ameerika pool Nikitat põhjalikult diplomaatilise protokolliga. Peab tunnistama, et Nikita ei vedanud alt ja käitus eeskujulikult, kui ehk mõned väiksemad prohmakad välja arvata.

Tee Washingtoni oli palistatud veerand miljoni uudistajaga, kuid keegi ei näidanud maailma esikommunisti vastu erilist vaimustust üles. Ja mis oli veel tavatu. Riigipead sõitsid Valgesse Majja lahtises autos, kohati kiirusega kõigest 10 km/h. Pärast Kennedy tapmist 1963. aastal ei kasutanud enam ükski USA president lahtist autot.
Vaevalt kohale jõudnud, ulatas Nikita USA presidendile kingituseks koopia vimplist, mis saadeti 12. septembril 1959 raketiga Kuule (ja jõudis sinna täpselt ajastatuna 14. sept kl 00:02,24 Moskva aja järgi), ja kuldse kuuli, mille välispind koosnes reljeefsetest viisnurksetest elementidest. Kuulile oli graveeritud CCCP september 1959. Nikita säras võidurõõmust, Eisenhowerile oli aga äärmiselt alandav, et ta pidi selle neetud vimpli ja kuuliga veel fotograafidele poseerima. President oli ilmselgelt vihane, kuid üritas siiski sõbralikult naeratada. 0:1 Hruštšovi kasuks – nii kirjeldas visiidi esimest päeva USA meedia. Küll aga kommenteeriti televisioonis, et Nikita poolt oli taktitu lennuväljal presidendi kõne ajal võtta kaabu peast ja varjata sellega nägu, et end palava päikese eest kaitsta. Veel peeti sobimatuks, et Nikita pani autos käe presidendi selja taha istme seljatoele (presidendi kõrval istus Niina). Kommentaatorid naljatasid, et autos oli kolme nii tüseda inimese jaoks lihtsalt liiga kitsas.
16. septembril külastas Nikita Rahvuslikku Pressiklubi, kus toimunud einel viibis 450 ameerika ja välismaa ajakirjanikku, kes esindasid ühtekokku 350 väljaannet. See oli Nikita esimene pressikonverents sellel reisil. Juba esimene küsimus puudutas Nikita hella kohta – Stalini isikukultust. Kõnepulti astunud mees rääkis tollal Nõukogude Liidus populaarset anekdooti: „Ühel kongressil ulatati Hruštšovile sedel, kus oli küsimus: mida ta tegi sel ajal, kui Stalin oma kuritegusid sooritas. Hruštšov palus küsimuse esitajal saalis püsti tõusta. Keegi ei tõusnud. „Ja nii tegin ka mina,“ vastas Hruštšov. (Naer saalis.)

Selle anekdoodi peale sai Nikita tõsiselt vihaseks ja lajatas: „[—] Te tahate nähtavasti asetada mind piinlikku olukorda ja naerate juba ette. Venelased ütlevad, et kes pärast naerab, naerab paremini. Ja vaadake ette, härrased, igasuguste rumalate väljamõeldiste sepitsejad, kes te juba ette oma kavalate väljamõeldiste üle naerate, et te hiljem nende pärast ei kahetseks. Provokatsiooni peale ma välja ei lähe ega vasta neile ebasõbralikele kallaletungidele… [—]”
Küsimusele, mida ta siis ikkagi Stalini ajal tegi, jättiski Nikita vastamata. (Alles aastaid hiljem selgus siiski, et ka Hruštšov, kui ta oli Ukraina NSV KP esimene sekretär, oli suure puhastuse ajal, eriti aga pärast sõda saksa vallutajatega koostööd teinud tuhandete inimeste surmaotsustele alla kirjutanud.)
Nikita vihane reaktsioon ei tõotanud midagi head, kuid ei viinud enesekindlaid ameeriklasi endast välja. Nad jätkasid „ebameeldivate“ küsimuste esitamist. Küsiti nii religiooni kui juutide diskrimineerimise kohta Nõukogude Liidus. Küsiti, miks nõukogude inmesed ei saa vabalt riigist lahkuda või reisida. Klassikalise poliitikuna jättis Nikita ebameeldivatele küsimustele lihtsalt vastamata, ajas ümmargust udujuttu või vahetas teemat. Kuid küsimus Ungari sündmuste kohta 1956. aastal ajas Nikita taas marru.
KÜSIMUS: Te ütlesite oma esinemises, et ei tohi olla vahelesegamist teiste maade siseasjadesse. Kuidas sobivad need sõnad kokku venelaste vahelsegamisega Ungari siseasjadesse?
N. S. Hruštšov: Teate mis – nn Ungari küsimus on mõnel hammaste vahele kinni jäänud nagu lõpnud rott: see on neile ebameeldiv, aga välja sülitada nad seda ka ei saa. (naer saalis.) Kui te tahate meie jutuajamise niisugusesse suunda juhtida, siis ma võin teile rohkem kui ühe lõpnud kassi hammaste vahele visata. Igal juhul oleks see värskem kui tuntud Ungari sündmuste küsimus. [—]

17. septembri hommikul sõitsid Nikita ja teda saatvad isikud erirongiga Washingtonist New Yorki. Nikitat ei häirinud, et raudteejaamas keegi talle vastu ei lehvitanud. Pennsylvania raudteejaamast sõitis autode kolonn kõrge külalisega (jällegi lahtises autos) hotelli Waldorf Astoria. Tänavate ääres tunglesid kümned tuhanded uudishimulikud. Julgeolekukaalutlustel kestis sõit raudteejaamast hotellini täpselt 6 minutit ja ei sekunditki kauem. Arvestus oli lihtne: sellise kiirusega sõites ei jää kellelgi aega Nikita sõimamiseks. Tohutu inimmass valgus pettunult laiali.
Samal päeval kell 13 andis New Yorgi linnapea R. Wagner kõrge külalise auks eine. Oma memuaarides meenutas Nikita, et teda üllatas, kui sai teada, et sellisele uhkele dineele ostsid inimesed pileti nagu teatrisse või tsirkusesse. Nõukogude Liidus maksis valitsuse dinee eest riik. Nikita arvates tulid inimesed sellele dineele ainult selleks, et näha vene karu oma silmadega. Kas venelane ikka oskab noa ja kahvliga süüa, kuidas käitub? Kas matsutab ja luristab söömise ajal? Kuid Nikita käitus eeskujulikult, niisamuti ka ameeriklased.
Hoopis ebasõbralikuma vastuvõtu osaliseks sai Nikita järgmisel päeval ÜRO hoone juurde jõudes. Inimesed tänaval skandeerisid „Punane mõrvar!“ ja muud taolist. ÜRO-s pidas ta oma reisi kõige pikema kõne, mille tekst võtab enda alla 22,5 raamatulehekülge! Oli ikka publikul kannatust seda kuulata! (Üldse pidas Nikita USA-s 15 lühemat ja pikemat kõnet.)

Õhtul külastas Nikita Empire State Buildingi 86. korrusel asuvat vaateplatvormi. Nikita kommenteeris sealt avanevat vaadet: „New York on ilus linn, aga Moskva on parem.“
19. septembri hommikul lendas kõrge külaline valitsuse erilennukil Boeing 707 Californiasse USA filmitööstuse pealinna Los Angelesse. Selleks ajaks olid ameeriklased juba üles soojenenud ja inimesed tänavatel tervitasid teda märksa sõbralikumalt.
Los Angeleses anti kõrge külalise auks esmalt kerge eine restoranis Cafe de Paris (tegutseb tänini). Seekord ilma vahejuhtumiteta.
Hollywoodis külastas Nikita filmistuudiot XX-th Century Fox. Vastuvõtul viibisid sellised staarid nagu Elizabeth Taylor, Marilyn Monroe, Cary Cooper, Frank Sinatra, Judy Garland, Dean Martin, Ginger Rogers, Nat King Cole, Tony Curtis, Charlton Heston, Kirk Douglas, Zsa Zsa Gabor ja paljud teised. Kohutavalt kähiseva ja käriseva häälega ning jubeda kreeka aktsendiga kompanii president Spyros P. Skouras alustas oma kõnet väga familiaarselt, patsutas kõigepealt tema kõrval istuvale Nikitale õlale, viimane puhkes naerma ja tõusis püsti. Skouras surus tal kätt, publik naeris.
Skouras rääkis oma kõnes sellest, kuidas ta koos vendadega tuli 1910. aastal Kreekast USA-sse, ja tänu ameerika süsteemile ja võrdsetele võimalustele on temast tänaseks saanud filmikompanii president.

Nikita ei jäänud võlgu, kui oma vastukõnes ütles: „[—] See jätab muidugi muljet ja ma avaldan Teile oma lugupidamist. Kuid mind Te sellega ei hämmasta. (Ta rääkis sellest, kuidas ta juba poisikesena tööle hakkas.) [—] …olen töötanud keemiatehases, nüüd aga olen suure Nõukogude riigi peaminister (Tormilised kiiduavaldused.) Kuid Skourasega edasi diskuteerides sai Nikita hakkama täieliku taktitusega: „Mina, nõukogude inimene, Nõukogude Liidu peaminister, sõitsin teile külla; kui ma olin teel siia, kavandati mulle marsruut [—]. Oli ette nähtud ka teie Disneylandi külastamine. Kuid praegu astuti minu juurde ja öeldi: „Disneylandi te sõita ei saa (Naer.) Miks siis? Võib-olla on seal nüüd rajatud raketistardiplatsid? (naerupuhang.) Ei. Mulle öeldakse, kas näete, Te ei või sinna sõita sellepärast, et – kuulake vaid! – Ameerika võimud ei saa Teile, kui Te sinna sõidate, julgeolekut tagada. Mis teil seal lahti on – kas on puhkenud koolera või katk, et ma võin nakatuda? [—]” Nikita vahutas veel tükk aega, enne kui lõpetas. Mõnes mõttes oli temast isegi kahju. SUUR LAPS tahtis näha kuulsat lõbustusparki ja talle öeldi ära. SUUR LAPS oli siiralt solvunud!

Kohalviibijad ei uskunud oma silmi ega kõrvu, kas nad tulid kohale selleks, et kuulata suure riigi juhi tormilist pahameeleavaldust? Raev lahtus siiski kiiresti, ja kui Nikita oli taas oma kohale istunud, palus ta koosviibijatelt vabandust, et temperament sai temast võitu: „Palun andestage mulle, kui ma pisut liiga keevaliseks läksin.”
Järgmise „etenduse“ andis Nikita XX-th Century Foxi 8. helistuudios, kus käisid parajasti Cole Porteri filmi „Can-can“ võtted. Nikitale ja tema saatjaskonnale esitati kankaan. Miks valiti välja just selline frivoolne etteaste? Valik üllatas isegi võõrustajaid.
Seejärel tuli Nikita tantsijate juurde. Ja siis leidis aset „inetu provokatsioon“. Fotograafid palusid Nikita kõrval seisval näitlejal Shirley MacLaine’l kleiti võimalikult kõrgele tõsta, et pitsid-satsid kenasti näha oleksid. Näitlejanna vihastas ja vastas: „Kas teil häbi pole? Jätke mind rahule!“ Ka Nikital oli taas põhjust pahandada ja kurjustada. 20. septembril, kohtudes grupi ameerika ametiühinguliikumise juhtidega, kommenteeris ta nähtut nii: „[—] Kui me olime Hollywoodis, näidati meile tantsu „can-can“.

Selles tantsus tuleb neidudel seelikud üles tõsta ja näidata tagumikku, seda tantsu peavad esitama head, ausad artistid. Neid sunnitakse kohanema moraalselt rikutud inimeste maitsega. Teil seda vaadatakse, nõukogude inimesed aga sellest vaatepildist loobuvad. See on pornograafia. See on küllastunud ja moraalselt rikutud inimeste kultuur. [—]“ Muide, sellel kohtumisel kasutas Nikita korduvalt sõna „neeger“ – sõna –, mille kasutamine praegusel ajal tooks kaasa paksu pahandust.
Külaskäik Disneylandi jäi ära, kuid keegi polnud mõelnud sellele, mis oleks võinud olla asendusürituseks. Ja nii tiirutas Nikita delegatsioon mitu tundi sihitult mööda Los Angelese eeslinnu. Seejärel andis Los Angelese linnapea N. Paulson hotellis Ambassador kõrge külalise auks eine. Seekord sai taktitusega hakkama linnapea, kes oma kõnes mainis Nikita kuulsat Moskvas öeldut mõtteavaldust „Ajalugu on meie poolt, kas see meeldib kellelgi või ei. Meie matame teid.“ Sellega tahtis Nikita piltlikult öelda, et sotsialism võidab varem või hiljem kapitalismi. Linnapea rebis aga Nikita kõnest välja ainult selle ühe lause. Nikita omakorda seletas üpriski vaimukalt, mida ta sellega tegelikult öelda tahtis ja saavutas taas punktivõidu. Rahvas saalis naeris, seekord linnapea üle. Järgmise „etenduse“ korraldas Nikita õhtul hotellis, tehes vastuvõtjatele hulga etteheiteid. Ta pani pahaks pikki kurnavaid dineesid, võimaluse puudumist kohtuda lihtsate ameeriklastega ja eelkõige Los Angelese linnapea sõnavõttu.

21. septembri varahommikul sõitis Nikita rongiga San Franciscosse. Teel tehti mõned peatused. Uudistajate karjad ootasid igas raudteejaamas. Kõik tahtsid näha kas kommunistlikul diktaatoril on ikka saba ja sarved. Kuigi Nikita oli ameeriklaste jaoks diktaator, selgus, et ta on luust ja lihast inimene, vahel koomiline, vahel mühaklik, vahel kuri, vahel ettearvamatu, vahel pisut veider.
Nikita tegi jalutuskäigu linnas, seejärel sooritas rannakaitselaeval huvisõidu San Francisco lahel. Pärast arvutusmasinate tehase külastamist San Josés pöördus Nikita tagasi San Fransiscosse, kus külastas iseteenindamisega supermarketit Quality Foods, mis oli tollal isegi Ameerikas novaatorlik uuendus. Rahvas läks pöördesse. Kommunist nr 1 supermarketis – seda iga päev ei näe! Esimest korda elus nägi Nikita tohutu suurt kauplust fantastilise kaubavalikuga, mis jäi nõukogude inimestele täitumatuks unistuseks kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal.
Supermarketis oli igat sorti inimesi. Kuuldus silmapaistvast külalisest oli juba levinud ning tavapärase tohutu ajakirjanike ja fotograafide summa kõrval tunglesid käikudes koduperenaised ja väikelapsed, noored ja vanad.
„Seal! Seal on see venelane!“ hüüdis üks vanem daam entusiastlikult, osutades „sellele sümpaatsele paksule seal“.
„Ta puudutas mind,“ hüüdis üks teismeline peagi erutatult, kui oli surunud diktaatori kätt.
Samal ajal kui Hruštšov uuris uudishimulikult tomateid ja kaalus käes melonit, moodustasid ihukaitsjad tema ümber kaitsva ringi. Pressifotograafid trügisid sensatsioonihimus, et oma foto kätte saada. Nad hüppasid külmikutele ja riiulitele, kust nad pühkisid lähemale pääsemise innus põrandale kohvi, maisihelbeid ja riisi. Üks fotograaf seisis kassa-aparaadil, mis samal ajal vurisema hakkas.
„Pidage see kinni, see rikub mu pildi,“ hüüatas ta nördinult, samal ajal kui teist fotograafi ajas kaupluse lihaletilt maha üks vihane poetöötaja. „Roni maha mu kanade pealt!“ karjus ta. Vaatamata midagi peale oma sihtmärgi, kukkus üks fotograaf juustu ja sinki täis delikatessiletile, ja selles kaoses tabas teine meetrikõrgust krõpsupakkide stendi, mis kokku varises. Ainuke, kes rahulikuks jäi, oli Hruštšov. Segadusest häirimatuna kätles ta kliente ja poetöötajaid ning rääkis ühe koduperenaisega külmutatud toitude valikust.
„Peen pood on teil,“ kiitis ta omanikku, kelle personalil seisis hiljem ees mitu tundi puhastus- ja korrastustöid.
San Franciscost lendas Nikita erilennukiga Iowa osariigi pealinna Des Moines’i. Esimene külaskäik oli lihakombinaati. Nikita leidis hiljem, et kaval kapitalist kasutas teda osavasti oma ettevõtte reklaamimiseks. Siiski läks ta mänguga kaasa ja mugis päris hea isuga hotdogi. Hiilgav reklaam. Kui juba kommunist nr 1 kiidab hotdogi, siis peab see hea olema!

Kolmapäeval 23. septembril külastas Nikita farmer Roswell Garsti lowas Coon Rapidsis. Garst oli varem käinud Nõukogude Liidus, et jagada oma teadmisi põllumajandusest, ning Hruštšoviga sõprust sobitanud.
Garsti rahulik farm oli muudetud meediatsirkuseks. Puude otsas rippusid fotograafid, telekompaniid olid püstitanud tornid, mida kroonisid telekaamerad. Uudisteagentuur Associated Press oli vallutanud ühe küüni, United Press International teise, jämedate madudena väänles juhtmete ja kaablite kaos üle õue.
„Keegi ei öelnud mulle, et tuleb nii palju ajakirjanikke. Ma lasen koerad lahti,“ hoiatas Roswell Garst politseinikku Richard Townsend Davies’t.
„No härra Hruštšov on üsna tuntud ja …“ vastas Davies vaguralt, enne kui teda katkestati.
„Ma ei taha neid siia. Nad trambivad mu maisi maha,“ karjus ärritunud Garst.
Vastuväide tuli aga liiga hilja. Vähemalt 300 kutsumata külalist olid end farmeri territooriumile sisse seadnud. Põllumees otsustas ajakirjandust ignoreerida ning keskenduda selle asemel oma sõbrale Hruštšovile.
Ümbritsetuna ajakirjanike hordidest, uuris paar Garsti masinaid ja niisutusseadmeid ning jalutas mööda mehekõrguste maisivartega põlde. Kui aga Garst avastas, et fotograafid trambivad ringi maisi sees, ta lausa plahvatas.
„Kaduge!“ karjus ta ja heitis nende pihta maisitõlviku. „Kui te ei lahku, löön ma teid minema,“ ähvardas ta. Sekund hiljem sai „The New York Timesi“ reporter korraliku jalahoobi tagumikku. Lehemehe tagumikule jäi kena nähtav kingajälg.
Fotograafid ei lasknud ennast siiski eemale peletada. Raevust värisedes hakkas Garst neid maisitõlvikutega loopima ja see absurdne etendus pani Nikita naerust kõhtu kinni hoidma. Tema abikaasa Niina seisis nagu alati rambivalgusest väljas ja jäi sellest suurepärasest vaatemängust ilma.
„Kuidas teile meeldis see, mida te farmis nägite?” küsisid ajakirjanikud temalt, kui külaskäik lõppes.
„Ma nägin ainult rahvasumma,“ märkis Niina.
Des Moines’is muutus suhtumine Nikitasse soojemaks kui ei kusagil mujal. Muidugi ei kavatsenudki ameeriklased sotsialismi omaks võtta, kuid Nikita otsekohesus, avatus, võime nähtust siiralt vaimustuda sulatas paljude südamed.
22. septembri õhtul lendas Nikita koos kaasakonnaga Pittsburghi, kus külastas kompanii Mesta masinaehitustehase mehaanikatsehhi. Tööline Can Jacky ulatas Nikitale sigari ja palus selle tagasihoidliku kingitusena vastu võtta. Nikita ei suitsetanud, kuid see žest liigutas teda, ta pani sigari taskusse. Seejärel võttis ta kella käelt ja kinkis selle töölisele, kellest sai paugupealt meediastaar. Järgmisel päeval palus tööline seda kella kullasepal hinnata. Oma pettumuseks sai ta teada, et kommunist nr 1 kandis käekella, mis maksis kõigest 14 dollarit.
24. septembri varaõhtul saabus Nikita USA valitsuse erilennukiga Washingtoni. Camp Davidis peetud läbirääkimised ei andnud mingeid tulemusi, olulistes küsimustes läbimurret ei saavutatud. Kaks meest ei peatanud võidurelvastumist, kuid Hruštšov nõustus loobuma oma nõudest, et USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia peaksid Lääne-Berliinist lahkuma.
Pühapäeval, 27. septembril, enne tagasilendu Moskvasse esines Hruštšov televisioonis, kuid keeldus kategooriliselt meigist. Ta kartis, et see on kapitalistlik trikk, mis paneb ta vaatajatele narrina paistma.

„Tere õhtust, Ameerika sõbrad,“ ütles Hruštšov, kui ta peagi pärast seda ekraanile ilmus – punase näojume ja eredas valguses läikiva pealaega.
„Mul on hea meel, et mul on võimalus teiega rääkida, enne kui ma koju lähen. Meile meeldisid teie kaunid linnad, suurepärased teed ja muidugi kõik teie heasüdamlikud inimesed.“
Hruštšov ülistas küll Eisenhowerit, kuid osutas samas, et Nõukogude Liidus ehitatav kommunism on juba kaotanud riigis tööpuuduse, kandnud hoolt tasuta hariduse eest ja taganud kõigile tasuta tervishoiu.
„Ei lähe enam kaua, kui me loobume – ma kordan, me loobume – rahva igasugusest maksustamisest,“ kinnitas Hruštšov.
Kogu visiidi vältel oli tema käsutuses olnud tõlk, ometigi üllatas riigipea saate lõpu poole taas oma võõrustajat. Hruštšov lõpetas jutu, öeldes vaatajatele vigases inglise keeles hüvasti: „Goot-bye and goot lock, friends!“
Mõni tund hiljem tõusis Hruštšov oma saatjatega Tu-114 pardale. Lennukis oli tohutul hulgal ostukotte kallitest kauplustest, nagu Saks Fifth Avenue ja Woodward & Lothrop jt. Peale selle oli lennukis ka kaks lisareisijat.
Viimasel hetkel oli California ärimees ja Hruštšovi austaja Alexander Lieb andnud külalisele kaks chihuahua’t. Väikesed koerad olid kingituseks riigipea lapselastele ja silmapaistvaks meenutuseks sündmusterohkest reisist.
Kui Nikita Hruštšovi kahenädalane reis lõppes, tekkis Ühendriikide meediatsirkusesse vaakum. Õhkkonda tabas hästi kirjanik Fletcher Knebel, kes märkis oma satiirilises veerus: „Kui Hruštšov oli maalt lahkunud, oli elu tühi nagu elevaaator ilma viljata, nagu televisioon ilma maadluseta või trompet ilma Louis Armstrongita.“
1. mail 1960 tuli pauk. Nõukogude Liidu kohal tulistati raketiga maa-õhk alla USA luurelennuk U-2. Vahejuhtum vihastas Nikitat nii, et ta tühistas küllakutse USA presidendile. Kahe suurriigi vahel algas uus jääaeg…

* * *

11. septembril 1971 suri 77-aastane N. S. Hruštšov Kremli haiglas südameataki tagajärjel. Väljapaistva leninlase surmast teatas „Pravda“ alles 33 tundi hiljem. 13. septembril toimusid Hruštšovi matused, millel osales kõigest 150 inimest. Matustel ei viibinud ühtegi partei või valitsuse ametlikku esindajat.

©Peter Hagen

Parimad anekdoodid Hruštšovist
Hruštšov külastab seafarmi. „Pravda” toimetuses arutatakse esiküljel ilmuva foto allkirja. Variandid „Seltsimees Hruštšov sigade keskel” ja „Sead ümbritsevad seltsimees Hruštšovi” lükati tagasi. Hommikuses lehes ilmus pilt allkirjaga „Kolmas vasakult on seltsimees Hruštšov.”
* * *
Pärast Hruštšovi visiiti USA-sse küsib Kossõgin, miks ta tervitamisel presidendi abikaasa kätt ei suudelnud.
„Hügieeni mõttes,” vastab Hrustšov.
„Hügieeni mõttes,” osatab Kossõgin, „kui kakskümmend aastat Stalini perset lakkusid, siis hügieenile ei mõelnud!”
* * *
„Kas see on tõsi, et te olete antisemiit?” küsib ameerika reporter Hruštšovilt.
„Ei. Kui laps olin, andis ema mulle selle eest peksa.”
Järgmisel päeval ilmub ühes ajalehes suur Hruštšovi portree, mille alla oli kirjutatud:
„Ta sai oma noorpõlves vähe peksa.”
* * *
Miks Nõukogude Liit Ameerikast ette ei läinud?
Et keegi ei näeks tema paljast perset.
* * *
Lenin näitas, kuidas tuleb riiki valitseda.
Stalin näitas, kuidas ei tule riiki valitseda.
Hruštšov näitas, et iga loll võib riiki valitseda.
Brežnev näitas, et iga loll ei või riiki valitseda.
* * *
Hruštšov on Ameerikas kusagil sealaudas ja pole nähtuga rahul. Ta laskub neljakäpakile, röhib natuke ja ütleb: „Vaat milline peab siga olema!”
* * *
Hruštšovil näidatakse ameerika töölise korterit: mitu magamistuba, söögituba, lastetuba, suur köök, võõrastetuba.
„Meil on see kõik samuti olemas,” ütleb ta võõrustajatele. „Ainult me pole hakanud vaheseinu vahele ehitama.”
* * *
Hruštšov külastab maalinäitust. Tatsab ühe maali juurest teise juurde, peatub äkki ühe pildi ees ja küsib näpuga näidates: „Kes see siga seal on?”
„Vabandage,” ütleb imestunud giid, „see on peegel.”
* * *
Hruštšov esineb kommunistlike noorte ees. Eesrindlikul tütarlapsel lubatakse esitada parteijuhile küsimus.
„Nikita Sergejevitš, kas on tõsi, et kommunismi ajal hakkame toiduaineid tellima telefoni teel?”
Hruštšov kohmetub pisut, kuid kogub end kiiresti: „Tõsi, ainult kätte saab neid televiisori ekraanilt.”
* * *
Järgmine lugu on aga tõestisündinud anekdoot. Üks Moskva ajakiri avaldas ringikulise graafikuna küsitluse tulemused selle kohta, kes kiidavad heaks NLKP peasekretäri tegevuse. Küsitleti nii töölisi, üliõpilasi, õpetajaid ja teisi. Ja siis, kui ajakiri oli juba ilmunud, selgus naljakas apsakas. Tuli välja, et Nikita Hruštšovi poliitika kiitis heaks 143% küsitletutest. Asi läks nii kurjaks, et toimetaja taheti vallandada, kuid Nikita võttis asja huumoriga, skandaal vaibus ja toimetaja jäi oma kohale edasi.

* * *

NB! Ja lõpuks veel üks huvitav fakt: Paljud ei teagi, et Nikita Hruštšov polnud käinud isegi mitte algkoolis. 1922. aastal lõpetas ta töölisfakulteedi (Рабочий факультет), mis loodi pärast revolutsiooni töölistele ja talupoegadele, kes polnud kas üldse koolis käinud või kellel oli koolitee pooleli jäänud.

Huvitav teada!
1956. aastal sai Roswell Garst oma farmis 59 ts maisi hektarilt, samal aastal oli keskmine maisisaak USAs 32,2 ts hektarilt. 1958. aastal sai Garst 76 ts maisi hektarilt! N. Liidus oli aastatel 1956–60 maisisaak sordikatsepõldudel 33,1 ts, „tavapõllul” 17,6 ts hektarilt ja teraviljasaak hektarilt 7 ts, USAs aga 15,8 ts! Kommentaarid on liigsed.

Tunnuspildil: USA-reisil ei suutnud Nikita sageli hoiduda familiaarsustest.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Intsident USA luurelennukiga U-2 (1960)
Vandenõu Hruštšovi vastu * Mille eest „maisikasvataja” maha võeti?
Miks Hruštšov oma maisikasvatusega persse kukkus
NLKP Keskkomitee esimese sekretäri sm. N. Hruštšovi salajane ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956
1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus
Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962
Kas Nõukogude Liidus oli seksi?
Sellised olid hinnad Eesti NSV-s. Oli aeg, kui must kalamari maksis 4 rbl kilo! (2 galeriid)
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)

NB! Vaata ka YouTube:
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)