Neukölln on kõikjal ehk kes sellist Saksamaad tahtis

10 minutit lugemist

 Berliini Neuköllni linnaosas on 305 000 elanikku. Ametlikel andmetel on neist 120 000 päritolult immigrandid, neist 60 000 Saksa passiga välismaalased. Sellele lisaks 20 000–30 000 illegaali (Berliinis kokku on neid 150 000–200 000). Mõnikord elab kahes toas 20–30 inimest. Ligi pooltel Neuköllni elanikel on migratsioonitaust. Neuköllni põhjaosas on neid isegi 55%, sealsetes koolides 80–100%. Linnaosa alla 65-aastasest elanikkonnast elab 30%, põhjaosas 45%, 25-aastastest koguni 60% Hartz IV abirahast.

Neuköllni peetakse Saksamaa suurimaks „türgi linnaks“. Saksamaal on palju Neuköllne. Westfalenis asuvas Ahlenis on 56 000 elanikku, linna läbivast raudteest lõunas asub kompaktne 15 000 elanikuga muslimite elurajoon. Saksamaal on sadu asumeid ja terveid linnakvartaleid, kus türgi ja araabia migrandid moodustavad enamuse või suure enamuse. Kõiki niisuguseid asualasid iseloomustavad sarnased probleemid. Need alad kasvavad kiiremini kui linnad, milles nad asuvad (linna ülejäänud osad sageli hoopis kahanevad), ja nende elanike arvukus kasvab nagunii sakslastest kiiremini. Kui sakslane satub sellistesse linnaosadesse, tundub talle, nagu oleks ta võõras omal maal.

Kas Damaskus? Ei hoopiski kaunis vaade Neuköllnile Berliinis.

Neuköllni tasub lähemalt vaadelda, kuna see on mitmeski mõttes näitlik linnaosa. Neuköllni põhjaosas elatub kaks kolmandikku kuni kolmveerand lastest Hartz IV-st (sotsiaalabi).

Neuköllni probleemse elanikkonna moodustavad mitte 1960.–1970. aastatel Saksamaale tööle tulnud ja nende järeltulijad, vaid perekonnad, kes alates 1980. aastast hakkasid majanduspagulaste ja sõjapõgenikena saabuma perede järelerände raames. Neist ligi 80% on araablased, ülejäänud türklased. Neuköllni araablased said esimestena aru, et oluline on saada Saksa kodanikuks. Kui peres on näiteks üks Saksa kodakondsusega laps, siis kaitseb see asjaolu väljasaatmise eest tervet suguseltsi. Erilisi probleeme tekitavad liibanonlased ja palestiinlased. Paljud Türgi kurdid esitasid end Liibanoni kodusõja eest põgenenutena ja see läks neil läbi. Türklasi on vaja eristada selle järgi, millist islami suunda nad järgivad. Sunniidid ja šiiidid erinevad märgatavalt alaviitidest, kes ei käi reedesel palvusel, ei paastu ja kelle naised ei kanna pearätikuid. Sunniitide ja šiiitide silmis polegi nad õiged moslimid. Alaviite võib pidada islami protestantideks.

1960.–1970. aastate töömigrandid olid inimesed, kes saabusid Saksamaale, et luua heaolu oma kätetööga. 1980.–1990. aastate migrantidega on teine lugu. Nende jaoks on Saksamaa ainus tõotatud maa, maa, kus ilma tööta saab jõukamaks, kui kodukülas isegi elu aeg higi valada (majanduspagulus). Neuköllni türklaste keskkiht põlvneb töömigrantide põlvkonnast. Nende pered ei tekita probleeme, neid ei näe ka tänavatel ringi lonkimas.

Kõige rangemalt pearäti kandmist järgivad tütarlapsed pärinevad usuliselt ortodokssetest perekondadest ja nad on enamjaolt üsna haritud. Eriti põhjalikult looritatud oskavad sageli kõige paremini saksa keelt. Seevastu türgi neiud, kes kannavad pearätikut, aga kannavad nabapluusi ja nt kõrva- või nabarõngast, on käinud põhikoolis ja seega rumalad. Seega võivad ortodokssus, haritus ja pearätt täiel määral sobida. See vastab islamistlikule arusaamale kiriku ja riigi ühtsusest.

Neuköllni tulevik on migrandid.
Neuköllni tulevik on migrandid.

Hollandi kirjanik Leon de Winter esindab arvamust, et euroopalikele arusaamadele vastav heaoluriik ei saa kunagi olla integratsioonimaa. „Milleks on siis Hartz IV?,“ küsivad migrantidest põhikooliõpilased. Auahnus on neile jätkuvalt võõrsõna.

Esimesed majanduspagulaste lained Aafrikast, Lähis- ja Kesk-Idast tabasid Euroopat täieliku üllatusena. Norra poliitika oli tookord näiteks nii liberaalne, et noortevanglad olid riigis tundmatud, seetõttu ei teatud, kuhu tuleks paigutada Oslos kakelnud noorte araablaste kampade karistatud löömamehed.

Valesti mõistetud liberaalsus takistab eurooplastel pahatihti õigeid meetmeid rakendada. Berliinis on küll karmistatud keeleteste ja rakendatud lastekaitseseadus, kuid puuduvad sanktsioonid, nii et üleastumiste puhul määratakse vaid sunniraha.

Burkasid kandvatel naistelt võetakse Hollandis sotsiaalabi ära põhjendusega, et sellises kehakattes pole neid tööturul võimalik vahendada.

Migrantidest elanikkonda on raske ka statistiliselt õigesti kajastada. Esineb palju pettust: kui elanikkonna register väljastas (Saksamaal kehtivast astmelisest tulumaksust tulenevalt) maksustamisklassi kuulumise tõendeid, mis tuleb tööle vormistamise eeldusena esitada tööandjale, avastati ainuüksi Neuköllnis 10 000 fiktiivset aadressi. 60 juhul oli aadressiks märgitud üks ühetoaline korter. Kehtiva korra kohaselt võib igaüks elukohta registreerides panna kirja suvalise aadressi, sest seda ei kontrolli mitte keegi. Neuköllnis käib hoogne kauplemine haigekassa AOK tervisekindlustuse kiipkaartidega. Ühte kaarti kasutavad väga erinevad inimesed, sageli teevad seda migrantide kodukandist pärit illegaalid. Haigekassa põhjendab oma ükskõikset suhtumist sellega, et arstidele makstakse kvartalis nagunii vaid üks kindel summa. Berliini AOK-d ei paista huvitavat, et migrantide pettused suurendavad kulusurvet süsteemile ning piiravad „päris“ kindlustatutele pakutavaid teenuseid. Peale selle kulub Neuköllni apteekides rohkesti ravimeid. Siin esitatakse suures koguses soodusravimite retsepte sageli väga kallitele ravimitele, mis saadetakse edasi migrantide koduküladesse.

Noorte migrantide põhitegevus: tänavatel jõlkumine.
Noorte migrantide põhitegevus: tänavatel jõlkumine.

Ka madalalt tasustatud või lühiajalised liht- või „minitööd“ (sks Minijob) pakuvad migrantidele laialdase võimaluse kuritarvitusteks. Paljud töötavad nädalas rohkem, kui toetusesaajatele lubatud 10 tundi. Ajapiirangust kinnipidamist ei suuda keegi kontrollida. Kui maksu- ja tolliamet kontrollib ehitusobjekte, siis näitavad migrandid ette sotsiaalkindlustuskaardi ja väidavad, et nende tööaeg mahub nädalas lubatud 10 tunni sisse. Sotsiaalmaksuvaba minitöö suurendab hõivestatistika näitajaid, kuna tööd saab rohkem inimesi. Firmad asendavad ühe lihttööd eeldava ametikoha mitme minitöökohaga. See on massiline fenomen. Lõpptulemusena makstakse niisuguse töö eest palka maksumaksja arvelt.

Neuköllni tänavatel külvavad paadunud kurikaelad hirmu ja on halvaks eeskujuks. Nad moodustavad Berliini elanikkonnast vaid tuhandiku, kuid nende arvele langeb 20% kõigist süütegudest. Praegu jääb nooruki süüteo ja vahistamise vahele 9–12 kuud. Karistamatust tõlgendavad moslimitest migrandid kui korrakaitseorganite nõrkust. Tingimisi karistuste üle vaid naerdakse. Kuna kodanikuna puuduvad neil elus eesmärgid ning nad elatuvad Hartz IV-st ja illegaalsest tööst, siis on neile täiesti ükskõik, kui pikk või lühike on nende karistusregister. Hariduskaugetes migrantide perekondades ei peeta türmis istumist auhaavamiseks. Perekonna toetus vangile näitab, kui väga klann kokku hoiab.

Noortekampade vägivald pole suunatud vaid sakslaste vastu. Üht ettevõtet külastades ütles türklannast ettevõtja täiesti avameelselt: „Härra linnapea, kui on pime, siis ma ei sõida enam Sonnenallee kaudu, sest kardan araablasi.“

Umbes 20% Neuköllni lastest räägib kooli minnes väga halvasti saksa keelt või ei oska seda üldse. 30% valdab vaid piiratud, äärmiselt lihtsat sõnavara. 90% alla 25-aastastest, keda koolitatakse kutseõppekeskustes, ei sobi tööturule ilma täiendava järelõppeta.

Kabul? Ei, ikka Neukölln.
Kabul? Ei, ikka Neukölln.

Neuköllni olukord võtab täpselt ja näitlikult kokku moslimite sisserände probleemistiku. Tegu on puuduliku hariduse, puuduva keeleoskuse, abirahadest sõltuvuse, traditsiooniliste eluviiside, noorsookuritegevuse ja kultuurilise distantseerituse kontsentreerunud sasipuntraga, mida on üha keerulisem lahti harutada. Õpilaste arvu kasv Neuköllnis näitab, et moslimitest migrantide osakaal suureneb hoogsas tempos. 60%-ni küündiv üldhariduskooli pooleli jätnute või ainult põhikoolihariduse omandajate määr ei jäta kahtlust, et probleemid tööturul jätkuvad ka järgmises põlvkonnas.

Peamiselt on tegu põgenike, fiktiivsete ja majanduspagulastega, kes alates 1980. aastate algusest saabusid peamiselt Liibanonist ja kurdi suurperedest. Need perekonnad saavad Saksamaal kuus kümme korda rohkem toetusi, kui on võimelised kodumaal parimal juhul aastas teenima. Nende palved ei kõla: „Allah, tee nii, et suudaksin kitsikusest välja rabeleda“, vaid „Palun tee kõik, et meie elu jääkski selliseks, nagu see on praegu.“ Ja loomulikult toetavad niisugused perekonnad ka kodumaale jäänud suguvõsa. Kuidas saab Hartz IV-st raha veel teistele anda? Saab, sest niisuguste perekondade tarbimiskäitumine, riietuse ja kodusisustamise standardid on teistsugused. Lastel ei ole voodeid, vaid ainult madratsid. Laudu pole, koduseid ülesandeid tehakse põrandal. Kuid see-eest on elamises alati lameekraaniga teler, alati.“

Tegelikkus on palju ärevust tekitavam, kui statistika põhjal võiks arvata. Neuköllnis on koole, kus 90% lapsevanematest on vabastatud õppevahendite eest maksmisest, mis tähendab, et neist peaaegu keegi ei tööta. Ei kuule lauset, et ma tahaks olla selline nagu minu isa, kes on tuletõrjuja ja päästab inimesi, kuivõrd tööelul puudub nende sotsialiseerumises roll. Loomulikult pole veenev õpetaja, kes kutsub õpilasi üles: „Lapsed, olge usinad, sest siis õpite hiljem vahva ameti ja teenite korralikult.“ „Proua õpetaja,“ vastavad talle lapsed, „raha saadakse ju sotsiaalametist.“ Kui noortelt küsida, kelleks nad saada tahavad, siis kinnitavad nad: „Mina hakkan Hartz IV abiraha saajaks.“

Mig rantide alamkihti kuuluvad lapsevanemad ei räägi sõnakestki saksa keelt või oskavad seda halvasti. Mõnikord lausa keelatakse lastel saksa keelt rääkida, sest vanemad ei saaks ju midagi aru … Põhimõtteliselt Neuköllnis vaid üks võimalus: niisugusest keskkonnast pärit lapsi tuleb hakata kasvatama nende vanemate tahtega vastollu minnes.“

Pearätik kui võõra usu demonstreerimise sümbol!
Pearätik kui võõra usu demonstreerimise sümbol!

Saksa kodanikust türklanna Güner Yasemin Balci kasvas Neuköllnis üles Türgi töömigrandi lapsena. Ta nägi oma silmaga türgi ja araabia alamkihist välja kasvanud muslimite paralleelühiskonna tugevnemist. Tema sulest on pärit Neuköllni Rollbergi kvartalis elava noore araablase Rashidi kambakarjääri kirjeldus. Balcit vapustas nooruki hariduskaugus, mehelikkuseihalus, ülbe ja üleolev suhtumine naistesse ning vägivaldsus, mille vastu võitlemiseks pole sobivat retsepti leitud.7 Ainuüksi mantrast „õppida, õppida, õppida“ ei piisa.

Neela Kelek kritiseerib vasakpoolseid ja liberaalseid multikultuursuse poolehoidjaid: „Sallivuse sildi all kaitsevad nad türgi-moslimi ühiskonna „omapära“ ja aitavad sellega kaasa migrantide võõrandumisele ühiskonnast. See omapära seisnevat „ sallimatuses ja argivägivallas“, millega ei tohi leppida lihtsalt kui „teise kultuurikontekstiga“. Sellega tegevat multikultuursuse eestkõnelejad karuteene valgustuspüüdlustele. „Inim- ja põhiõigused on jagamatud ning kultuurilises mõttes suhtelise iseloomuga… Seni, kuni Saksa ühiskond ei teadvusta endale täiel määral oma identiteedi põhiolemust ega ole valmis seda ägedalt kaitsma, ei õnnestu ka integratsioon.“

Päris karm jutt, aga Neela Kelek ei piirdu sellega: „Muuseas kahtlen ma, kas Saksamaal elavate türklaste enamik soovib üldse integreeruda – nende seas valdav suhtumine räägib tegelikult midagi muud. Enamik neist ei loe Saksa ajalehti, ammugi siis Saksa raamatuid. Vaadatakse eranditult Türgi televisiooni, tehakse sisseoste türklaste poodides ja vabal ajal ei suhelda sakslastega.

Riik, kus nad elavad, on neile võõras ja jääb võõraks.“ Keleki arvates süvendavad niisugust suhtumist Türgi riigiasutused, ajalehed ja usuühendused, kas veendumustest või hirmust kaotada mõju Saksamaal elavatele türklastele.

Ka Berliini advokaat Seyran Ates leiab, et enamik türgi ja kurdi perekondi vaatab Türgi telesaateid, kuna nad ei huvitu Saksamaast, sest ei pea seda riiki oma koduks. Selge analüüsi ja väärtushinnangute tõttu on Neela Kelek sattunud tõsise viha alla.

9. novembril 2009 Frankfurdi Paulskirches peetud kõnes tegi Kelek juttu Jeruusalemma pikaaegse suurmufti antisemitismist ega jätnud rääkimata ka Türgi käitumisest Teise maailmasõja ajal. Tema sõnavõtu ajal lahkus ürituselt Türgi peakonsul. Paljudele idealistidele Saksa meedias on naised nagu Neela Kelek, Seyran Ates või Hirsi Ali tülikad, kuna nad ei sobitu nende liberaalsesse, kiretusse, ebamugavatest vastuoludest vabastatud maailmapilti. Saksa türklannat on keeruline tembeldada Saksa natsionalistiks, ehkki seda siiski proovitakse.

Kui sisserännanute ühenduste esindajad ei saa enam eitada integratsiooni tabanud ebaedu, siis proovivad nad veeretada süü migrante vastuvõtva riigi kraesse.

Thilo Sarrazin, “Deutschland schafft sich ab” (2010).

0

Your Cart