Natside kuriteod okupeeritud Prantsusmaal

6 minutit lugemist

Prantsusmaal hukati ja purustati ilma igasuguse sõjalise vajaduseta väga palju ja kõik oli omavahel tihedalt seotud. Esitame dokumendi F-243, mis on sisse tulnud nr. RF-412 all (toimiku leheküljed 178–193). See on pikk loetelu paikadest, mis purustati ja rüüstati ilma sõjalise eesmärgita. Nimekirja koostas sõjaroimadega tegelev Prantsuse uurimiskomisjon. Dokument annab kohtule küllaldase ülevaate toimunud sündmustest. Toome ainult mõned näited.

Esitame nr. RF-413 all dokumendi F-909 ja kirjeldame, kuidas Marseille’ üks linnaosa täiesti hävitati. See on ka kohtule esitatud toimiku lehekülgedel 56, 57 ja 58. Arvestatakse, et evakueeritud isikute hulk oli umbes 20 000. Evakueerimiskäsk anti 23. jaanuaril ja viidi ette teatamata täide 23.–24. jaanuari ööl. Ma loen:

„Evakueeritud isikute arv tõusis 20 000-ni. Mõned isikud, kes olid pärit Frejus’st, viidi Compiegneh koonduslaagrisse …

Saksa pioneeriüksused alustasid purustamistega 1. veebruaril kell 9.00 hommikul. Purustuste pindala on 14 hektarit, s. o. umbes 1200 hoonet.“

Käsitlen järgnevalt Vercors’i: see paikkond oli vastuvaidlematult Prantsuse vastupanuliikumise tähtsaim keskus. Dokument F-611, RF-419 annab ülevaate õudustest, mida sooritati selle paikkonna rahulike elanike kallal. Niisuguseid survevahendeid rakendati sellepärast, et selles paikkonnas oli partisane. See dokument on teie toimikus leheküljel 69 ja sellele järgneval leheküljel.

3. lõik: Politseioperatsioonide loetelu Vercors’is:

„1. Politseioperatsioon 15. juunil 1944 Saint-Donat’ ümbruses (vägistamised ja röövimised).

2. 30 pantvangi hukkamine 8. juulil 1944 Portes-les-Valens’is, kes olid valitud Fort Montlucis Lyonis interneeritud poliitvangide hulgast.

3. Politseioperatsioon Vercors’i partisanide vastu 21. juulist 5. augustini 1944:

Vägistamised ja röövimised Crest’, Saillanfi ja Saint-Die ümbruses.

Õhurünnakud mitmele Vercorsh külale, eriti La Chapelle’ile ja Vassieux-en-Vercorshle. Nende paikade elanike massilised hukkamised, rüüstamised…

„Ümmarguselt 100 noormehe hukkamine Saint-Nazaire-en-Royans’is; 300 sealse elaniku küüditamine Saksamaale.

50 raskelt haavatu mõrvamine La Luire’i grotis.“

Saksa väeosade rünnak Saint-Donafs 15. juunil 1944. Ma tsiteerin:

„Partisanid olid mitu päeva tagasi linnast lahkunud. Vabaks lastud sõdurid vägistasid 54 naist või neidu, 13–50 aasta vanuses.“

Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollidest

Saksa okupantide julmused Prantsusmaa vanglates

„Gestaapo vangistas härra Claeysi 14. detsembril 1943 ja hoidis teda Pierre-Levee’ vanglas kuni 26. augustini 1944.“

Lõik 3:

„Vangisoleku ajal nõudis ta kui sõjas haavatasaanu aluskotti. Talle lubati see anda pärast ülestunnistust. Ta pidi magama põrandal 2 cm paksusel põhuhunnikul. 4 m pikas, 2 m laias ja 2,80 m kõrges ruumis oli 7 meest. 20 päeva, kongist lahkumata. Haavade tõttu oli WC talle väga ebamugav. Sakslased keeldusid olukorra parandamiseks midagi ette võtmast.“

Lõik 4 b:

„Keegi teine kaalus 120 kg, kuu jooksul võttis ta 30 kg maha. Ta oli kuu aega üksikkongis, kus teda piinati nii, et jalahaavadesse lõi põletik ja ta suri pärast kümme päeva kestnud surmaheitlust mahajäetuna ja ilma abita.“

Lõik 5:

„Kasutati järgmisi piinamisviise: parema jala külge seotud kätega pidi ohver kummargil seisma. Siis tõugati ta pikali ja peksti nahkse nuudiga 20 minutit. Kui mees kaotas meele märkuse, visati talle ämbritäis vett näkku. Nii taheti teda rääkima panna.

Härra Francheteau’d peksti kuue päeva jooksul neli päeva. Ta ei olnud seotud. Kui ta kokku varises, tõmmati ta juukseidpidi üles ja peks jätkus.“

„Mõnel juhul viidi alasti ohver erilisse karistuskongi, kus tal seoti käed pea kohal asetseva raudvõre külge kinni. Siis peksti teda niikaua, kuni ta otsustas rääkida.

b) See vahend ei olnud väga tavaline, kuid härra Claeysi sõbrad olid elektriga piinamise kaasa elanud. Üks elektrijuhe oli ohvri jalgade küljes kinni, teine juhe ühendati mitmesuguste kehaosadega.“

Lõik 6:

„Et sakslased tavaliselt isegi ei teadnud, missuguseid andmeid neil oli vaja kätte saada, siis seda hullemini nad piinasid, sest nad piinasid umbropsu.“

Päris lõpus viimased viis rida:

„Üks piinamisviise oli ohvri ülesriputamine seljale seotud kätega, kuni õlapartii täielikult välja väänati. Siis lõigati habemenoaga jalatallad katki ja sunniti ohvrit soola peal karglema.“

Dokument F-560 kirjeldab Põhja-Prantsusmaa vanglaid. Esitame selle RF-305 all. See on sõjaroimadega tegeleva ameeriklaste uurimiskomisjoni dokument. Esimesel leheküljel punkt A all loete professor Paucot’ peaettekannet õudustest, mida sakslased Põhja- Prantsusmaal ja Belgias sooritasid. Ettekanne käsitleb peamiselt Saksa politsei tegevust Prantsusmaal järgmistes kohtades: Arras, Bethune, Lille, Valenciennes, Malo-les-Bains, La Madeleine, Quinci ja Loos, Belgias: Saint-Gilles, Fort de Fluy ja Camp de Beverloo. Sellele ettekandele on lisatud 73 ohvri ülestunnistused. Nendest ülestunnistustest võib järeldada, et ebainimlikkus ja barbaarsus, mida ülekuulamistel rakendati, oli kõikides nimetatud paikades alati sama.

Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollist

Rahulikke Prantsuse kodanike küüditamine Saksamaale

Kohus peab esmajoones teadma, et ainult Prantsusmaalt, kaasa aivatud Haut-Rhini, Bas-Rhini ja Moselle’i departemangud, saadeti alates 1. jaanuarist kuni 25. augustini 1944, kokku 326 transporti teele, s. t. keskmiselt 10 transporti nädalas. Igasse transporti kuulus 1000 kuni 2000 isikut. Tunnistajate avaldustest me teame, : igas vagunis oli 60 kuni 120 isikut. Näib, et Prantsusmaalt saadeti teele, välja arvatud mainitud kolm departemangu, järgmised transpordid: 1940. aastal 3 transporti, 1941. aastal 19 transporti, 1942. aastal 104 transporti ja 1943. aastal 257 transporti. Need arvud on Teile täna hommikul esitatud dokumendis F-274, RF-301 leheküljel 14 ära toodud.

Need transpordid väljusid peaaegu alati Compiegne’ist, kus oli registreeritud üle 50 000 vangi ja kust läks teele 1943. aastal 78 ja 1944. aastal 95 transporti.

Nende transportidega taheti elanikkonda terroriseerida. Kohus b etteloetud dokumendi põhjal, et perekondi, kes ei teadnud vangide saatusest mitte midagi, hirmutati sellega veel rohkem, samal ajal aga saadi ja komplekteeriti tööjõudu, keda kasutati sakslastest tööjõu asemel, mis sõjas Venemaa vastu pidevalt vähenes.

Transportide koostamine oli ühtlasi ka tööjõu väljavalimine. Ühtlasi kujunes see ka esimeseks staadiumiks Saksa poliitika uues Aspektis, nimelt: kõikide etniliste ja intellektuaalsete gruppide, kelle poliitiline tegevus natslikele füüreritele hädaohtlik näis, täielikuks hävitamiseks.

Vangid, kes aastaajale vaatamata 80 või 120 kaupa vagunisse olid suletud, kes ei saanud ei istuda ega kükitada, ei saanud kogu reisi jooksul süüa ja juua. Selle punkti kohta on meil kõigepealt dr. Steinbergi ülestunnistus, mille on protokollinud kolonelleitnant Badin sõjaroimade uurimiskomisjonist Pariisis. See on dokument F-392, mis esitati kohtule nr. RF-330 all. Loeksin ette ainult mõned kohad teiselt leheküljelt:

„Me olime loomavagunitesse kokku surutud, igas vagunis 70 inimest. Hügieenilised tingimused olid õudsed. Meie reis kestis 2 päeva. 24. juunil 1942 saabusime Ošwiecimi. Ärasõidul ei antud meile mingisugust toitu kaasa ja kahepäevase sõidu kestel pidime Drancyst kaasavõetud proviandist elama.“

Mõnikord ei andnud Saksa Punane Rist deporteeritutele isegi vett. Sõjavangide ja deporteeritute ministeeriumil on tunnistajate avaldused, mis on dokumendis nr. F-274, RF-301 lk. 18 fikseeritud. Siin kirjeldatakse juudi naiste transporti, mis väljus Bobignv jaamast 19. juunil 1942:

„Naised olid kolm päeva ja kolm ööd teel ja surid janu kätte; Wroclawis palusid nad Punase Risti õe käest vett, kuid asjatult.“

Leitnant Geneste ja dr. Block annavad samasuguse tunnistuse, nagu on dokumendis nr. F-321, RF-331 ära toodud. See on dokument, mille pealkirjaks on „Koonduslaager“, ja mille võisime teile üle anda kolmes keeles: prantsuse, vene ja saksa keeles. Kahjuks ei ole meil enam inglisekeelset tõlget.

  1. leheküljel üleval on öeldud:

„Bremeni jaamas keeldus Saksa Punane Rist meile vett andmast, öeldes, et vett ei ole.“

See on leitnant Geneste’i tunnistus sõjaroimade uurimiskomisjonile.

Lõpuks veel mõni sõna Saksa Punase Risti käitumise kohta: Dokumendi nr. F-321, RF-331 lk. 1£2 tõestab seda, et Punase Risti märgiga auto viis terasballoonides Ošwiecimi gaasikambri jaoks gaasi.

Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollist

0

Your Cart